"Isamaa"
Režissöör: Pawel Pawlikowski

Kui Paweł Pawlikowski 2013. aastal oma "Idaga" välja tuli, mõjus see erakordselt värskelt: ta võttis elegantselt ja õrnalt ette Euroopa möödunud sajandi suuremad traumad ja vaatas neid üllatavalt tundlikult uue nurga alt. Sama tööriistakastiga tegi ta viis aastat hiljem valmis ka "Külma sõja", mis nii visuaalselt kui ka temaatiliselt lubas juba aimata, et Poola kineast on leidnud töötava ja talle ainuoma mudeli. Pärast pikka, pea üheksa-aastast pausi on ta tagasi uue projektiga "Isamaa", mida vaadates tabasin end aga liiga tihti küsimast: ehk oleks aeg vanadest trikkidest loobuda ja edasi liikuda?

Poolakad on mõistetavalt filmi juba Oscari võidujooksu esitanud ja Cannes'ist lahus see parima lavastaja preemiaga, aga… kas see kõik ei ole erakordselt õõnes? Pawlikowski näitab meile üle aastate Saksamaale naasnud kirjaniku Thomas Manni teekonda läbi sõjast räsitud kodumaa, kus vanad reeglid enam ei kehti ja küsimus sellest, kes on hea ning kes halb, pole kunagi lõpuni selge. Seemned pannakse filmis tõepoolest mulda, teeots antakse vaatajale kätte, aga üürike kestus ning palju täitmata visuaalset ruumi jätavad meid lõpus tühjade pihkudega.

Olen alati valmis leppima mõne sisulise mööndusega julgema ning eksperimentaalsema pildikeele kasuks, Pawlikowski aga jääb "Isamaas" liialt ilulema, nii mõnigi tema mustvalgedest kaadritest sobiks tõepoolest välja prindituna seinale panna, kuid ühel hetkel lihtsalt kaunitest hetkedest ei piisa. Esteetiline nauding on kahjuks üsna lühiajalise kestusega ning aasta parimaid filme välja noppides olen ilmselt "Isamaa" täielikult unustanud. Vähemalt leevendab seda tühjuse tunnet Sandra Hüller, kes on ootuspäraselt suurepärane.

Ma ei ole Pawlikowski osas lootust kaotanud, aga veel üht mustvalget enda naba imetlemist ei soovi küll näha.

"Isamaa" linastub 13. novembril kell 19 Apollo Kino Solarises. 

"Teismeliste seks ja surm Miasma laagris"
Režissöör: Jane Schoenbrun

Õudusfilmid on minu veregrupp. Või minu veregrupp on õudusfilmid? On kuidas on, igatahes hakkavad mul iga kord kõrvad liikuma, kui keegi räägib mõnest eriti rõvedast õõvafilmist või linaloost, mis teda lootusetult hirmutas. USA indie-lavastaja Jane Schoenbruniga on ilmselt samamoodi, kuid teda ei huvita lavastajana mitte lihtsad lahendused, vaid ta läheneb žanrimotiividele filosoofilisemalt ja allegoorsemalt, pannes kokku nostalgilis-müstilisi mosaiike, mis ei ürita vaatajat niivõrd vaatamise ajal ehmatada, vaid ronivad kuskile luuüdisse ja jäävad sinna salakavalalt marineeruma. 

Ei saa aga seejuures öelda, et tema filmid end lihtsasti kätte annaksid: peame sellest labürindist ise väljapääsu leidma, iga nurga peal ei oota meid ka selged suunaviidad, vaid on täiesti võimalik ka ummikusse sattuda. Ehk just see minuga antud juhul juhtuski? Poeetiline ja empaatiline uurimus seksuaalsusest, räpparite popkultuurilisest kaalust ning filmitegijate lõpututest sisedilemmadest tõstab õhku rohkem küsimusi, kui jõuab vastata, kuid suure õudusfännina mõjub see lõpuks ebavajaliku ülemõtlemisena. 

Schoenbrun on selgelt tugev lavastaja, tema iga kaader on tähendustest laetud, midagi juhuslikku tema filmides ei sünni, kuid kas see on kõik ikkagi terviku teenistuses? Teoreetilise konstruktsioonina on tema püstitatud hüpoteesid kahtlemata köitvad, aga kui sa laod kihiti üksteise otsa intellektuaalseid vestluseid, hakkab see lõpuks mõjuma nartsissistliku käsikiimlusena. Äkki oleme nüüd selle filmiga jõudnud nii-öelda kõrgendatud õuduse maksimumini, siis edasi tuleb metamorfoos ja edaspidi suudame asju veidi orgaanilisemalt ja lõputu punnitamiseta võtta?

Kui te lähete seda vaatama ootuses, et leiate seal köitva ja uuendusliku slasher'i, siis saate küll haledalt vastu näppe. Aga kui olete valmis end proovile panema ja ootategi pigem nõudlikku arthouse'i, siis on "Teismeliste seks ja surm Miasma laagris" just teile. 

"Teismeliste seks ja surm Miasma laagris" linastub 13. novembril kell 21.30 kinos Sõprus ja 21. novembril kell 20.45 Apollo Kino Solarises.  

"Kõlakamber"
Režissöör: Andrea Pallaoro

Oeh… Aastaid Pimedate Ööde filmifestivalil käimist on teinud selgeks selle, et terve rea külluslike ja mõtteainet pakkuvate linateoste vahele peab lihtsalt sattuma ka mõni selline, kus istud saalis, oigad võimalikult vaikselt, et mitte teisi vaatajaid segada, silmanurgast küll piilud, kas neil on sama ebamugav, ja ootad kannatamatult selle õuduse lõppu. Mõneti on see isegi vajalik: pärast sellist agooniat on palett puhtaks löödud, kompass uuesti taadeldud ja järgmine keskpärane film tundub kohe kraadivõrra parem. 

Praegu langesin lõksu aga üsna pahaaimamatult: Veneetsia filmifestivalil esilinastunud "Kõlakambris" astuvad kesksetes rollides üles Alicia Vikander ja Susan Sarandon, kirjeldus ühest keerulisest-nihestatud paarisuhtest tundus samuti minu tass teed olevat, aga ma ei oleks saanud enam rohkem eksida. Bernardo Bertolucci viimasel, enne surma valminud stsenaariumil põhineb linalugu seisab alates esimesest minust paigal ega saagi lõpuks liikuma, ühes igavapoolses hipster-korteris toimuv kammerdraama ei tea isegi, mis ta täpselt olema peaks ning meie ees rullubki lahti üks väsimatu eneseotsing, millega on erakordselt tüütu sammu pidada.

Dialoogid ei kanna, karakterid on õõnsad ja nende motiivid juhuslikud, pikad staatilised plaanid ei ehita mitte üles sisemist pinget, vaid lõhuvad rütmi, samuti ei mängita filmi võtmemomente ja pöördeid kuidagi nutikalt välja, vaid need sünnivad ka eikuskilt ega saavuta vajalikku kaalu. Selle sajakonna minuti sees on peidus veerand tunni jagu materjali üheks tuumakaks lühilooks kaassõltuvusest ja armastuse irratsionaalsusest, praegusel kujul aga jõuab vaatamise ajal viis uinakut teha ja mitte millestki ei jää ilma. 

"Kõlakamber" linastub 15. novembril kell 17 kinos Artis ja 20. novembril kell 19.30 Apollo Kino Plazas.

"Lilledele värsket vett"
Režissöör: Jean-Pierre Jeunet

Ei olnud vist suur üllatus, et tänavuse PÖFF-i üks esimesi väljamüüdud filme oli Eestis ebareaalselt populaarseks osutunud Valerie Perrini samanimelise menuromaani põhjal valminud linalugu "Lilledele värsket vett". Aga eks lisapõhjus piletit osta oli neilgi, keda see raamat kuigivõrd ei huvita, sest lavastajatoolil istub Jean-Pierre Jeunet, kelle filmograafiast leiab ka selle sajandi arvatavasti kõige palavamalt armastatud prantsuse filmi "Amelie". Ehk siis tiivad olid sellele ekraaniteosele kindlalt külge pandud, aga kas ta ka lendu tõuseb?

Alustuseks tunnistan kohe: minul on "Lillede värsket vett" siiani lugemata. Samas mõistsin vaadates kiirelt, et ehk ongi niiviisi parem Jeunet' filmile läheneda, sest lugu (ning suuresti ka stsenaarium) on tõesti köitvad, dünaamiliselt lahti joonistatud ja enesekindlalt jutustatud ehk siis kõik see, mis jääb kaadri taha, on igati õnnestunud ning ärgitab igati uurima, mis nende kaante vahel peitub. Aga see, mis ekraanil toimub ning mil moel seda kõike audiovisuaalselt edasi antakse, on pehmelt öeldes… lahja. 

Kokku on joonistatud Euroopa kino klišeedest kubisev, kitšiliku koloriidi, mõne totaalselt ebavajaliku odava eriefektiga tüütult melodramaatiline tervik. Ilmselt raamatu eeskujul hüpatakse väsimatult ajas edasi-tagasi, mittelineaarne jutustamine on üks kinokunsti alustalasid, kuid "Lilledele värsket vett" sobib pigem heaks õpikunäiteks, kuidas seda ei peaks tegema. Vaataja väsitatakse arutult keeruka struktuuriga ära ning filmi viimaseks kolmandikuks lõin lihtsalt käega ega viitsinud enam kõigele kaasa mõelda. 

Koostöös Netflixiga valminud linateos on seega veidral kombel suur õnnestumine: filmi kui sellisega pole midagi eriti peale hakata, aga Jean-Pierre Jeunet suudab meile veidi enam kui kahe tunniga teha edukalt selgeks selle, et minge kiiremas korras poodi või raamatukogusse ja haarake endale pigem kirjandusteos ligi. Aga võib olla on mul ka lihtsalt liiga tugev imaluse-allergia, millega siin hetkegi tagasi ei hoita…

"Lilledele värsket vett" linastub 15. Novembril kell 16.30 Apollo Kino Taskus ja 19. Novembril kell kell 19.15 Apollo Kino Solarises.