PÖFF-i päevik | Kullar Viimse "Fotograaf Cannes'is" on nakatav energiapomm

Viimane nädal Pimedate Ööde filmifestivali on käes, suuremad kinohundid (mina nende hulgas!) näitavad ilmselt juba väsimise märke, aga tasub hambad ristis vastu pidada, varsti seisame silmitsi taas palju lahjema filmivalikuga. Omal poolt anname orienteerumiseks kolm juhist.
"Wilson Sheddi elu ja surmad"
Režissöör: Tim Blake Nelson
Möödunud aastal tõi šoti üks tuntumaid näitlejaid James McAvoy PÖFF-ile oma lavastajatöö "Califronia skeemitamine", nüüd on ookeani tagant jõudunud meieni sama kategooria tegija, täpsemalt karakternäitlejana ka vendade Coeni filmidest tuttav Tim Blake Nelson. See tendents, mis on viimasel ajal vaikselt tekkinud ja loodetavasti saab edaspidi ainult hoogu juurde, on sümpaatne: siin kaugel Euroopa idanurgas, kuhu paljud levifilmidki jõuavad viivitusega või polegi neid legaalselt võimalik näha, on igati tervitav, et mõni suurema kategooria tegija võtab vaevaks siia ise ka kohale sõita.
Õnneks on ka Nelsoni värske lavastajatöö ka piisavalt tähelepanu väärt. Siin toimub huvitav žanrite segamine: üheltpoolt on tegu klassikalise vangladraamaga, õigemini isegi vanglast välja murdmise draamaga, teisalt aga tabatakse aeg-ajalt ka veenvaid trilleri-noote ja selle kõike tipuks on "Wilson Sheddi elu ja surmad" sügav uurimus USA õigusüsteemist, süüst ning... ootamatust armastusest. Punase niidina läbib seda kõike kirjandus, sest vanglamüüride vahel toimuvas kirjandusprogrammis kohtuvad Amanda Seyfriedi kehastatud Karen ja hea sulega kinnipeetav Wilson.

Mittelineaarne jutustamine annab loole küll hea rütmi, ent saab lõpuks ka osalt filmile saatuslikuks: ajahüpetega avatakse küll huvitavalt tausta, kuid mitmed kesksed teljed ehitatakse üles meelevaldselt ja ilma loogilise põhjus-tagajärg suhteta. On selgelt näha, et Tim Blake Nelsoni on lähenenud materjalile suure kirega, dekonstrueerides tuntud žanrimotiive ja nakatades oma energiaga ka keskseid osatäitjad – märkimist väärivad nii Scoot McNarity kui ka Wunmi Mosaku –, kuid lõpuks mõjub kõik ikkagi pisut liiga turvaliselt.
"Wilson Sheddi elu ja surmad" linastub 16. novembril kell 19.00 Apollo Kino Solarises ja 20. Novembril kell 20.45 kinos Artis.
"Fotograaf Cannes'is"
Režisöör: Kullar Viimne
Viimased aastad on toonud kaasa huvitava olukorras, kus pooletunniste teledokkide formaat "Eesti lood" on paljudele autoritele kitsaks jäänud ja lisaks lühivariandile on nad samast materjalist pannud kokku ka mahukama, kinoekraanidele sobiva täispika linateose. Ivar Murd tegi seda oma "Eesti rula looga", nüüd võttis sama asja ette ka Kullar Viimne, kelle tänavu aasta alguses valminud "Päevapiltnik", kus ta avas väga hoogsalt ja meeleolukalt fotograaf Erlend Štaubi tegemisi nii kodumaal kui ka Cannes'i filmifestivalil, on nüüd palju laiemale lõuendile venitatud ja seeläbi veel tugevamaks muutunud.
Pealtnäha midagi olulist võrreldes pooletunnilise lühilooga juurde pandud polegi: lisaks energiapommina mõjuvale peakangelasele saavad nüüd küll sõna ka mõned teised fotograafid, kes mõtestavad pildistamise tähendust ja muutunud rolli meie eludes, kuid see on vaid õrn lisatud raam, et kuidagi materjal paremini ära pakendada. Eelkõige on kaamera ees veel rohkem peatamatut, tuhisevat-vuhisevat Štaubi, kes nakatab inimesi enda ümber ja on otsekui Eesti seltskonnaürituste käilakuju, maskott ja kroonik samaaegselt.

Viimne aga näeb prožektoritest kaugemale ja leiab sealt üles inimese oma murede ja rõõmudega, suurte unistuste ja pisikeste rituaalidega. Siit võib vabalt otsida sarnasusi tema eelmise filmiga "Torn", sest mõlemal juhul on portreteeritavat show-mehed, neid ei ole vaja kuidagi utsitada, et nad kaamera ees elama hakkaksid, vaid sarnaselt loodusfilmitegijatele peab vaid kaamera püsti panema ja kõik selle lihtsalt kinni püüdma. Aga just see annabki Kullar Viimsele võimalusele otsida ise tähendusi, näha mustreid ja pea märkamatuid allhoovuseid, mida annab hiljem tugevamalt fookusesse tõsta.
Mida film edasi, seda enam tõstab Kullar Viimne, et ta on kindlustamas endale kaasaegse Eesti doki poodiumikohta. "Fotograaf Cannes'is" kuulub ka erakordsesse kategooriasse, mida näeme liiga harva: hea tuju dokumentaal. Tahaks näha, kuidas keegi pärast sellist tulevärki suudab saalist morni näoga lahkuda...
Rohkem "Fotograaf Cannes'is" linastusi PÖFF-il ei toimu, detsembri alguses jõuab film kinolevisse.
"Vabaduslapsed"
Režissöörid: Rémy Schaepman ja Léahn Vivier-Chapas
Kurb tõsiasi on see, et kuigi mind huvitab väga Euroopa animatsioon, siis hoitakse seda ust endiselt meie eest kiivalt lukus. Õigemini: aeg-ajalt tehakse see küll lahti, aga siis dubleeritakse kõik paksude värvidega pere kõige nooremate vaatajate jaoks üle. Samal kujul jõuab film enamasti ka digitaalsetesse videolaenutustesse, seega kuniks ma pole valmis saama üle oma dublaaži-jälestusest, pean huvi vägisi alla suruma. Ka PÖFF-il on osa linastusi eestikeelsed, õnneks on aga erandeid, nagu Prantsuse ja Belgia ühistöö, otsapidi ehk isegi Tintini koomiksite vaimus valminud seikluspõnevik "Vabaduslapsed".

Ühest küljest võiks sedalaadi hoogne ja meeleolukas joonisfilm olla hea moodus nooremale publikule tutvustada möödunud sajandi ajalugu, kuid pigem vajab "Vabaduslapsed" ikkagi väikest eelnevat selgitust, muidu võib ekraanil toimuv ikka väga kaugeks jääda. Loo keskmes on Teise maailmasõja eest Ameerikasse emigreerunud sakslastest isa ja poeg, ühel päeval aga kaob isa ootamatult ning poisil tuleb seista silmitsi karmi tõega: tema isa kahtlustatakse spionaažis ning natside heaks töötamises. Aga see teadmine annab poisile hoopis indu juurde ning kui ta satub kokku sama vana juudi põgenikust tüdrukuga, siis hakkavad nad seda juhtumit ise uurima.
Gaas on kõik need 80 minutit põhjas, tegijad tajuvad väga hästi, et ega praegu noori vaatajaid mingi uimerdamisega konksu otsa ei püüa, tuleb ikkagi Tiktoki sähvivat kiirtee-hoogu ka enda linaloosse üle tuua. Seda kõike antakse edasi aeg-ajalt ehk pisut naiivse, aga enamasti meeldivalt värviküllase ja vanakooli-vaimus joonistusstiiliga, mis paneb New Yorgi linnaruumi tõeliselt elama. Huvitav on seejuures, et kuigi pealtnäha võib mõjuda "Vabaduslapsed" seguna "Võimatust missioonist" ja juba mainitud Tintinist, siis selle varjus näidatakse hästi, kuidas lapsed peavad täiskasvanute maailma keeruliste poliitilis-ühiskondlikud dilemmad ja vastuolud ise lahti murdma.
Ehk kui teil on siin PÖFFi viimasel nädalal ka päevasel ajal vabu hetki, siis võtke julgus kokku ja minge vaatama ka Justfilmi asju. Seal pole ainult mingi noorte värk, vastupidi, ehk annavad need filmid hoopis täiskasvanutele mingi värske perspektiivi.
"Vabaduselapsed" linastub 16. novembril kell 13.15 Apollo Kino Plazas ja 21. novembril kell 12.00 Apollo Kino Solarises.





















