"Madalad ootused"
Režissöör: Eivind Landsvik

Kümmekond aastat tagasi rääkisid kõik hygge'st, nüüd on see Norra heaolu defineeriv mõiste suuresti unustatud, aga sealsed filmitegijad hoiavad seda vaimu endiselt elus. Tuntumad nimed on muidugi Joachim Trier ning Dag Johan Haugerud, kelle filme siinsedki vaatajad hästi tunnevad, aga sinna vahele mahub rohkelt samalaadset kõrgema keskklassi eksistentsialismi, mis visuaalselt ei ole mitte skandinaavialikult külm ja karge, vaid pigem hubaselt tolmune ja ja pisut kolletanud, otsekui vanaema pööning, kuhu sattudes tuleb alati hea tunne sisse.

Ärge nüüd mõelge, et soovin seda liikumist kuidagi naeruvääristada, vastupidi, steriilse ja ennast imetleva Euroopa draama kõrval mõjub selline lähenemine kui ammu oodatud värske tuul ning suur rõõm on näha, et see on nakatanud ka Balti riikide lavastajaid, sest samasuguste esteetilist ja narratiivset mustrid jälgisid ka mullused Leedu linalood "Remont" ja "Külaline". Antud juhul näitab kolm aastat tagasi Cannes'is kriipiva päikeseloojangu-lühifilmiga "Tissid" välja tulnud Norra lavastaja Eivind Landsvik, kuidas üks ummikusse jõudnud alternatiivmuusik üritab oma elule teist käiku sisse anda.

Sellele žanrile omaselt on probleemid pealtnäha väikesed, aga pooleteiseks tunniks lükatakse need ilma igasuguse häbitundeta mikroskoobi alla. Tänu sellele tuhisetakse kõikvõimalikest klišeedest kaarega mööda ning pigem jäetakse isegi probleemid konkreetselt sõnastama, tänu millele hakkavad hakkavad mängima ebalevad näoilmed, liiga pikale venivad pausid ning inimlik irratsionaalsus. Ehk võikski seda nimetada gen z arthouse'iks? Peategelane on kahekümnendate lõpus ja ei tea, kuhu edasi peaks minema, siin tegeletakse ka laiemalt küsimustega, mis vaevad ilmselt suurt osa möödunud sajandi lõpus sündinud inimesi. 

Seega julgelt kaasaegne kino, mis võib vaatamise hetkel tunduda isegi tühine, kuid poeb ikkagi niiviisi naha vahele, et jääb pärast pikaks ajaks kriipima. Lisaks väärib aga rõhutamist, et "Madalate ootuste" heliriba on täiesti erakordne, alates Nourished By Time'ist lõpetades Vegyni ja Smerziga. 

"Madalad ootused" linastub 11. novembril kell 18 Tartu Elektriteatris, 11. novembril kell 19 Apollo Kino Plazas ja 22. novembril kell 18 kinos Sõprus.

"Tülikas karu"
Režissöörid: Gabriela Osio Vanden ja Jack Weisman

Viimase kümmekonna aasta ilmselt kõige olulisema indie-stuudio A24 ridadest just liiga palju dokumentaalfilme ei leia, heal juhul igal aastal paar tükki, kuid seda enam üritavad nad minna kindla peale välja. Noh, ühest õnnestumisest on juba palju räägitud ja nüüd jõuab ka Eesti vaatajate ette – Lance Oppenheimi ja Nathan Fielderi "Sa võid näha kõike", kuid umbes-täpselt samal ajal valmis teinegi tõsielulise ainesega üsna vabalt ringi käiv öko-muusikavideo jääkarudest, kus vorm hakkab liiga tihti sisu varjutama. 

Viis aastat tagasi valmis samanimeline lühifilm, mis tiirutas festivalidel üle maailma, nüüd aga otsustasid režissöörid, et menustuudio toel võiks asja suuremalt ette võtta. Teema iseenesest on muidugi huvitav: Kanada väikelinnast Churchillist on kujunenud jääkaru-turismi kuumim koht, samal ajal aga otsivad karud kliimamuutuste tõttu seal ümbruses enda kohta, murravad sisse prügimägedele ning kolistavad tööstushoonete uste taga. Võrrandisse on segatud ka kõrvalasuvas linnakeses elavad inuitid, keda samuti süüakse nende elukeskkonnast välja ning nemadki peavad omad kommete ja traditsioonide allesjäämise nime võitlema. 

Siin on teemat rohkemgi kui ühte filmi ära mahuks, "Tülikas karu" aga proovib igalt poolt nurgad maha lihvida ning pakendada kõik kokku globaalselt lihtsasti müüdavasse siuh-säuh välk-pauk pakendisse, kus Hollywoodi kassahittidele omase suursuguse muusika ning turbomontaažiga üritatakse elust ette joosta. Aga miks üritada tehislikult puhuda õhku sisse loosse, mis toiminiks sama hästi ilma igasuguse muusika ja taustatekstita? Ma oleks võinud vaadata poolteist tundi, kuidas uudishimulik karu tuuseldab inimese vahel ringi, mõni turist välgutab kõrval kaameraga ja tähenduste laviin oleks sellest ise lahti rullunud, praegu surutakse mulle erinevaid mõttekilde kurgust sellise hooga alla, et lõpuks tekib trots ja ei taha ühtki neist vastu võtta.

Lisaks on mul raske mõista, mis trend sellest kujunenud on, et järeltöötluses ei osata heli paika keerata? Kui kuuleme raadiosaatjatest inimeste juttu, siis muutub see lihtsalt arusaamatuks taustamüraks, sest samal ajal peab täisvaljusel üürgama põnevusmuusika. Kui te tõesti arvete, et meil on vaja kuulda mingit juttu, siis andke meile vähemalt võimalus sellest ka aru saada.

"Tülikas karu" linastub 14. novembril kell 19.45 Apollo Kino Taskus. 

"Pingviin"
Režissöör: Kaspar Jancis

Tänavu Annecy filmifestivalil esilinastunud "Pingviin" annaks justkui alust rääkida režissöör Kaspar Jancise looma-triloogiast, mis algas 2009. aastal "Krokodilliga", mullu sai lisa Vana-Hiina erootilistel joonistustel põhineva "Koeraga" ning nüüd siis võttis ta suuna Antarktikasse. Kuigi moel või teisel jookseb neist kõigist (ja tegelikult ka ülejäänud tema filmidest) punase niidina läbi seksuaalsus, siis sügavamat temaatilist või muul moel raamistavat seost nende vahel siiski ei ole. Kui aga võrrelda, siis värskes filmis on Jancis koorinud maha kõik üleliigse, jätnud looliini väga selgepiiriliseks ning arendanud sellest välja mahlaka öko-anekdoodi. 

Siit ei tasu otsida suuri sürrealistlikke metafoore, mida ei tasu aga võtta etteheitena: väikeste pildikeste kaudu joonistab Kaspar Jancis ikkagi lahti keeruka ja jabura loo paarisuhetest, armastuse paradoksidest ning võimest (või hoopis võimetusest) muutuda. Kas räägitakse siin siis tegelikult üldse pingviinidest või äkki istume me kõik vaikselt keset lagedaid jäiseid välju ja muneme oma järglaseid välja? Selle napi veerandtunniga on võimalik enda sisemine pingviin kindlasti üles leida, see on igaühe otsustada, kas me tahame talle otsa vaadata.

Rahvusvaheline lend on filmil juba korralik olnud, aga tänu lopsakale visuaalile, täpsele stsenaariumile ja laiale üldistusvõimele ei tasugi selle filmiga kodukamaral liiga kauaks peatuda, sest nii tugevad lühianimatsioonid väärivad võimalikult laia publiku ette pääsemist. 

"Pingviin" linastub PÖFF Shortsi rahvusliku võistlusprogrammi kassetis 11. novembril kell 20.45 kinos Artis ja 15. novembril kell 17 Apollo Kino Plazas.