PÖFF-i päevik | Eesti kaastootmisel valminud "Vesna" on võimas patsifistlik äratuskell

Sedavõrd pika festivali puhul nagu PÖFF käib ka külastaja jaoks kõik lainetega: korra jõuad juba filmidest ära tüdida, aga siis tekib arusaamine, et varsti saab see turgutav filmide üleküllus otsa. Minul on vähemalt kätte jõudnud see faas, kus tahaks võtta veel viimast.
"Vesna"
Režissöör: Rostislav Kirpicenko
Sel aastal Cannes'i erilinastuste kavas esilinastunud Leedu, Prantsusmaa ja Eesti kaastootmisel valminud "Vesna" on kuidagi häbematult tähelepanuta jäänud, kuigi tegu on ilmselt ühe tugevama patsifistlikuma teosega, mida viimasel ajal näinud olen. Tegelikult sobiks see isegi hästi topeltlinastusena kokku Zvjangitsevi "Minotaurose", sest need näitavad Vene-Ukraina sõja kaht eri poolest: ühes kujutatakse Venemaa keskklassi tasast murenemist, Rostislav Kirpichenko võtab oma täispikas debüüdis ette aga venelaste okupeeritud Ukraina linnade troostitu reaalsuse.
Vaatajale filmis ei halastata, ühtki lootuskiirt paksu pilvekihi vahelt ei paista – nii kaudses kui ka otseses mõttes, sest "Vesna" kogu sündmustik toimub kas öösel või lihtsalt sombuses kaamoses – ja pigem saab üsna kiiresti selgeks, et siit saab minna ainult halvemaks. Ja lähebki, kõik need sadakond minutit kihutatakse täie hooga kaose-karusellil, kus üks noor preester peab leidma lahenduse olukorras, kus vene tõprad ei luba ühtegi vaenlase ehk ukrainlase laipa maha matta. Kuidas jääda inimeseks, kui õhku jääb sinu ümber pidevalt vähemaks, väljapääsuteid pole ning iga väiksemgi eksimus võib tähendada surma?

Kirpichenko suurim tugevus ongi audiovisuaalne ruum, ta põimib kriipiva reaalsuse vahele õrnalt ka slaavi maagilist realmisi, siin võib aimata sellist sama häirivalt lootusetut atmosfääri, mis iseloomustab näiteks jakuudi kino. Vaataja olemine tehakse võimalikult ebamugavaks, erinevalt paljudest õudusfilmidest, mis jätavad mind täiesti külmaks, tekkis siin vähemalt ühes kohas (kui vaatate, siis saate aru!) soov silmad sulgeda ja neid mitte enne stseeni lõppu avada.
Selliseid filme nagu "Vesna" on väga vaja, selles pole kahtluski, kuid veenev atmosfäär ja intrigeerivad filosoofilised dilemmad vajaksid enda kõrvale veidi tugevamat stsenaariumit. Kirpicenko jätab kohati vaataja üksinda ning aeg-ajalt jääb tunne, et ta on ise kaotanud fookuse ning üritab anda pausile tähendust, mida seal taga tegelikult ei ole. Iga paus ei kanna, kuid see ei tähenda, et "Vesna" ei vääriks meie kõigi tähelepanu. Vaadake kasvõi selleks, et korra meelde tuletada, millistes tingimustes meist mitte eriti kaugel paljud inimesed igapäevaselt elama peavad...
"Vesna" linastub 17. novembril kell 20.00 kinos Artis.
"Punker"
Režissöör: Florian Zeller
Näitekirjaniku ja teatrilavastaja taustaga režissööridel kipub olema üks probleem: igati mõistetavalt ei ole nendel kuskil kuklas nuppu, millega nad suudaksid end kahe mõtte- ja lähenemisviisi vahel ümber lülitada, seega kipuvad teatripraktikad liiga tihti ka kinolinale kaasa tulema. Sama taaga käes kannatab ka meiegi publikule hästi tuttava Florian Zelleri värske film "Punker", mille kammertrilleri õhustikule tuleb tubateatri lähenemine küll aeg-ajalt kasuks, ent lugu sellest, milliste hirmude ja paranoiade äärele on meid ühiskonnas toimuv viinud, saanuks veel suurema hoo sisse tugevama visuaalse lähenemisega.
Jah, võib ju öelda, et peategelased – keda kehastavad imeliselt ka päriselus abielus Javier Bardem ja Penelope Cruz – elavadki maailmas, kus nad on kapseldunud enda turvalisse kindlusesse, kust välja minemine või kuhu sisse piilumine lükkab käima paranoiade lumepalli. Meil kõigil on suuremaid ja väiksemaid reaalsusi, milles ringi toimetame, oskus seda matrjoškat õigel hetkel avada ja uuesti kinni lappida ongi ka võtmeküsimus, millega "Punker" eelkõige tegeleb. Zeller laob siin väsimatult kujundeid ja tähendusi, millest enamik uurivad eelkõige seda, kas privaatsus on kaasajal üldse enam võimalik.

Aga ehk soovin ma ise oma peas sinna loosse õhku sisse lasta ja "Punker" vajaks hoopis rohkem seda, et seinad tõmbuvad koomale ja klaustrofoobne tunne süveneb? Teoreetiliselt konstruktsioonina on seega tegemist igati köitva looga, mis paberil toimib aga paremini kui reaalsuses: ma näen liiga hästi läbi, kuidas malenuppe laual liigutatakse, siit paistab läbi mäng, mitte reaalsuse illusioon. Õnneks on aga nii Bardem ja Cruz mõlemad tõelisest tippvormis, seega nende keerukat-vastuolulist suhtemustrit on ka logisevale teostusele vaatamata köitev vaadata.
Filmi üks võtmetegelane on Paul Dano kehastatud multimiljardär, igaühe otsustada jääb, kas ta peab siis markeerima Mark Zuckerbergi või Elon Muski. Huvitav on aga see, et võtteplatsile vist Dano kordagi ei jõudnudki, vaid tema roll on lahendatud videokõnena. Huvitav, kas Zeller helistas talle lihtsalt Zoomis ja ta tegi dressides sellise võimsa klaasistunud pilguga sutsakaga?
"Punker" linastub 19. novembril kell 21.30 kinos Sõprus.





















