"Uustulnuk"
Režissöör: Louis Paxton

Tabasin šoti lavastaja Louis Paxtoni täispikka debüüti "Uustulnuk" vaadates end mõttelt: kas see on tõesti esimene komöödia, mida sel aastal PÖFF-il vaatasin? Jah, PÖFF Shortsi valikus on olnud mõnigi humoorikas suutäis, aga päriselt tummist kõhulihaste trenni, kus homeeriliselt naerda saab, nagu ei ole olnud. Kui nüüd peaks nii minema, et järgmise pooleteise nädala jooksul ühtki samaväärselt humoorikat teost ette ei satu, siis vähemalt tegi see Sundance'i filmifestivalil esilinastunud jaburus üsna kõva lähendi "mitu nalja minuti kohta" tiheduse osas ette, mida ilmselt polegi võimalik ületada.

Aga äkki see kõik polegi tegelikult nii naljakas ja hoopis ma olen peast natukene viltu? Lugu iseenesest on tõeline komöödiaklassika: väikesel saarekesel on vend ja õde elanud 30 aastat ilma muu maailmaga kokku puutumata, kuniks Domhnall Gleesoni kehastatud ametnik peab nad seal saarelt minema saatma. Uustulnukad seal saarel aga oodatud ei ole ning linnukostüümides veidrikud üritavad teha kõik endast oleneva, et ta sealt minema peletada. Või oota, ehk oleme hoopis meie imelikud, kes me ei räägi igapäevaselt merega ega söö kajakahautist?

Mõneti saab "Uustulnukale" saatuslikuks tavapärane komöödiate probleem: lõputute lollakate ning ootamatute kildude tõttu kaob kohati ka ühtlane tempo ning lugu jääb pikaks ühe koha peale piruetitama, kui aga üritatakse panna sisse tõsisem käik, läheb skaala jälle teisest küljest paigast ning kõik tundub ülemäära aeglane. Aga lõpuks koorub sealt ikkagi välja sügavalt humanistlik sõnum: iga meie jaoks võõras on tegelikult samamoodi inimene. Kui vajate tõsise arthouse'i vahele tujutõstukit, siis "Uustulnuk" on garanteeritud hea tuju pomm. 

"Uustulnuk" linastub 12. novembril kell 20.15 Apollo Kino Plazas ja 20. novembril kell 21 Apollo Kino Solarises.

"Minotauros"
Režissöör: Andrei Zvjagintsev

Tänavu Cannes'is esilinastunud Andrei Zvjagintsevi koostöös prantslastega valminud ja Lätis filmitud "Minotaurose" kohta on räägitud suuri sõnu ja maalitud õhulosse, kuidas see on võimas Vene-vastane löök otse suure süsteemi munadesse, aga sellele tuleks läheneda hoopis teise nurga alt. Kes näinud Zvjagintsevi eelmiseid filme, peaksid juba aimama, et ta ei lähe otse rusikatega vehkima, vaid hakkab seda kreenis masinavärki vaikselt seestpoolt kääritama, kuniks tekivad sügavad praod, kust sapp ja mäda välja immitsema hakkab. 

Pealtnäha on "Minotauros" isegi häirivalt argine: meid visatakse ühe keskklassi Vene perekonna elutuppa, kus me siis näeme nende rutiinest siginat-saginat, mis on ehk pisut ennast täis ja nina püsti, kuid midagi ülemäära erakordset sealt silma ei paista. Pereisa juhib logistikafirmat, ema käib päevasel ajal kohvikus ja juuksuri juures. Või kas ikka käib? Praegusel juhul saabki sündmustiku katalüsaatoriks paarisuhte lagunemine, täpsemalt naise armuke, mis kisub eest Venemaal lokkava korruptsiooni ja "käsi peseb kätt" mõtteviisi, poolkogemata juhtub see kõik samal 2022. aastal samal ajal, kui kuulutati algava sõja tõttu välja mobilisatsioon. 

Nagu Tristan Priimägi juba Cannes'i ajal hästi kirjutas: lugu on pealtnäha lihtne, aga seest keeruline. Siin on tõesti ühe kammerliku trilleri ja peredraama raamidesse pakendatud sügavad küsimused valedele väärtustele üles ehitatud ühiskonnast, selle toimimist ja muutumise võimalikkusest. Hakata siit otsima põhjuseid filmi venemeelsuse tõttu tühistada on naeruväärne, kuigi mõneti tõestab just see, kuivõrd kompleksne ja mõneti isegi paradoksaalne see probleemirägastik on. Prantslased igatahes esitasid "Minotaurose" Oscaritele ja ma ei imestaks, kui siit vähemalt nominatsioon tuleb. 

"Minotauros" linastub 19. Novembril kell 19.30 Apollo Kino Solarises ja jõuab pärast festivali ka kinolevisse.