Minotauros
Minotaure
Andrei Zvjagintsev
Prantsusmaa-Saksamaa-Läti
Põhivõistlusprogramm

Raskekaalu tegija Zvjagintsevi uuele filmile julgeks asjaarmastaja pilk siit peavõitu lubada. Need, kellel nähtud "Armastuseta" või "Levitaatan", võivad ekraanil esmapilgul näha justkui tuttavaid troope ja käidud radu, ja eks ta tõsi ole, et Zvjagitsevi põhiline sihtmärk, vene ühiskonna moraalne lagunemine, pole muutunud, vaid Ukraina sõja kohta üksnes intensiivistunud.

"Minotaurose" aluseks on Claude Chabroli film "Truudusetu naine", mille lugu on toodud tänapäevasele Venemaale, Ukraina sõja aega. Peaosaline on oligarh, kelle abielu on lagunenud ja ta saab teada, et naine teda petab. Pean tunnistama, et kuna peategelane jätab hoolimata oma täielikust kalestunud moraalist filmis sümpaatse mulje, siis see pole kindlasti juhuslik. Seetõttu on esimese reaktsioonina kiusatus siin näha peategelases Glebis-Minotauroses nn hea venelase võrdkuju, umbes kedagi sellist nagu Hodorkovski, kes võiks tulla vene riiki uueks looma. Samas ei ole ta mingi kangelane kuritegude tõttu hingel. Ta pole vastus probleemile. Ja siit edasi minnes, tundub "Minotaurose" mõte olevat pigem see, et koletis ise on sümbolkuju, olgu selleks Minotauroseks siis oligarh Gleb või tegelikult ka Vladimir Putin. Probleemiks on kogu labürint, milles ka Minotaur ringi eksleb ja välja ei saa. Labürint kui vene ühiskond.

Ja siit omakorda tuleneks justkui, et Zvjagintsevi tõlgenduses on probleem kapitaalne, ja lagunemises on süüdi see ametkondade, korruptsiooni, vastastikuste teenete ja kinnimätsimiste võrgustik, mida võid sa Minotaurosena valitseda, aga sealt välja ikka ei pääse. Lõpust peaks siingi eraldi rääkima, aga ei hakka. Kas pilvelaamad on "Püha Tõnu kiusamise" merelainete laadis alateadvuse sünge kobrutis? Või on see vihje sellele, et nad ongi justkui jumalad, kes Olümposelt alla vaatavad?

Nagu hea tekst ikka, on "Minotauros" pealtnäha lihtne, aga seest keeruline. Ainus film tänavu, millest on eilse vaatamise järel arvamus vaikselt kogu aeg tõusnud vastavalt sellele, kuidas mõte edasi areneb.

8,5 / 10

Jim Queen
Marco Nguyen, Nicolas Athané
Prantsusmaa-Belgia
Midnight Screenings

Üks tänavuse Cannes'i kõige haibitumaid filme on täiesti häbitult avameelne üüber-gei-animatsioon "Jim Queen", mis on terane ja naljakas ühtaegu. Siin juhtub selline kole asi, et idüllilises Pariisi geikogukonnas hakkab ootamatult levima haigus nimega Heteroos, mis hakkab geisid heteroteks muutma – nad hakkavad kuulama halba muusikat ja lähevad vormist välja ning, mis kõige hullem, hakkavad aru saama jalgpallireeglitest (!).

Nakatumise tõttu soosingust langenud influentser Jim Perfect asub koos sidekick'iga otsima ravi heteroosile ning missioon viib nad erinevatesse geiuniversumi pimedatesse nurkadesse. Väga lihtsustatud kujul on sisu selline, aga film ise on tervistavalt rõve ja naljakas, nii et ühtegi raami päriselt ära ei mahu. Mis on ju alati pluss.

8 / 10

Samurai ja vang
Kokurojo
Kyoshi Kurosawa
Jaapan
Cannes Premiere

Jaapani õudukameister on nüüd astumas näiteks Takashi Miike jälgedes ja saanud maha täitsa oma chanbara-filmiga, ehk Tokugawa ajastul (1600-1868) toimuva samuraifilmiga. 2,5 tunnine samuraieepos põhineb Honobu Yonezawa romaanil ja on sealt ilmselt kaasa saanud nii head kui vead.

Film on suuremas osas dialoogipõhine, kui piiramisrõngas kindluses üritab Jaapani ülik koos oma samuraide ja kaaskonnaga jälile jõuda järjestikku lossis juhtuvatele müstilistele kuritegudele. Süžeepöörded on huvitavad. Miinusepoolelt vast see, et justkui sellest veel ei piisaks, et jaapani mehed võivad meile veidi üht nägu tunduda (sorri!) ja lisaks on neil tihti seljas sarnased raudrüüd, tuleb uusi tegelasi järjest peale, minu meelest tihti ainult jutus, nii et ühel hetkel tuleb teha valik: kas püüda klammerduda iga infokillu ja tegelase külge ning tõenäoliselt see võitlus kaotada, või lasta voolul end kanda ja toetuda nendele kribalatele, millest aru saab. Valisin teise tee ja toimis ka, aga samas jäi tunne, et suurem süvenemisvõime oleks ka parema elamuse kaasa toonud.

6 / 10

Madalad ootused
Lave forventninger
Eivind Landsvik
Norra-Taani
Quinzaine des cinéastes

Otsekui vastus Charles Dickensi "Kõrgetele ootustele", sest vaeste asemel on kõik mõistlikult jõukad – ikkagi Norra –, aga, nagu me teame, ka rikkad nutavad.

Marie'd ootas ees edukas karjäär popmuusikuna, aga suur plaadileping tõi kriisi ja läbipõlemise. Nüüd on ta naasnud tagasi kodulinna, et hakata tööle asendusõpetajana ja endalt küsida, kuidas edasi. Või kas üldse?

Jah, "Madalad ootused" on vaimsest kriisist, perspektiivipuudusest, depressioonist. Sisu on pisut nagu Joachim Trieri "Oslo, 31. august" – sealset depressioonis peaosalist kehastanud Anders Danielsen Lie teeb ka siin võrdlemisi kaaluka kõrvalosa –, aga vormilt pigem nagu Dag Johan Haugerudi filmid, sellised tüüned, kuigi teemad on karmid. Justkui impressionistlikud filmid. Kutsume seda siis Norra impressionismiks. Muusikatüdrukuna on peaosas Norra indietronica artist Girl in Red, ja muusikaviiteid jagub kamaluga: Warp Records, Pitchfork, My Bloody Valentine jne.

Eivind Landsvik on varem teinud väga laheda lühifilmi "Tissid", mida ma vist nägin Valga Hot Shortsil, ja nii seal kui siin on ilmselgelt näha see kergus ja vabadus, millega autor oskab noori kujutada. Siingi käib ju põhitegevus keskkoolis ja kogu see õpilaste ja õpetajate gäng on päris värvikalt (kirjult, aga pastelselt) välja joonistatud.

Päeva üllatus. Natuke jääb uitama mõnes kohas, aga väga hea.

7,5 / 10