"Tiinerite seks ja surm Miasma suvelaagris"
"Teenage Sex and Death in Camp Miasma"
Jane Schoenbrun
USA-UK
2026
Un Certain regard

Oii, mis nüüd juhtus.. Ühe tänavuse isiklikult oodatuima filmi tulemus on selline, et ilmselt üheks aasta lemmikuks see ka jääb. Jane Schoenbruni eelmise mängufilmi "Ma nägin teleka kuma" panid aasta filmitabelisse peale minu veel kolm inimest (tervitused, Ralf Sauter, Jan Joonas Pevkur, Chris Reintal), aga seal tõstatatud identiteedi ja sürrealistliku vaimukuse motiivid võimenduvad uues filmis millekski väga eriliseks.

Schoenbrun on transsooline ja film on tema seksuaalse eneseleidmise allegooria, pakendatud meta-slasher'i formaati, kus tähendusseosed ja sümbolism on nii võimas, et võtab vahepeal oigama. Sundance'I vilistlase ja kroonilise ülemõtleja, andeka lavastaja Krisi (Hannah Einbinder) kätte usaldatakse ammu maha käinud rappijasarja "Camp Miasma" taaselustamine. Selgelt "Reede 13-st" mõjutatud sarja esimeses osas peaosa mänginud Billy (Gillian Anderson) on muutunud "Sunset Boulevardi" Norma Desmondiks. Nende "töökoosolek" originaalses Camp Miasma asupaigas muutub üheks kõige, khm, erutavamaks pildireaks, milles segunevad surm, muutumine ja orgasm üheks kummaliseks helendavaks tähendusfluidumiks.

"Camp Miasma" killer'iks on ventilaatorit peas kandev Little Death (väike surm on ju orgasm), surm aga ei ole tarotraditsioonis mitte surm, vaid transformatsioon … uueks minaks. Mul on võimatu seda siin praegu kirjeldada, kui tähendustihe, kui valusalt ja paljastavalt isiklik ja kui meelelahutuslik on see Schoenbruni uus metaõudukas, mille sarnast mina pole näinud pärast "Get Outi".

Veel üks mõttekoht, millest vaevalt keegi kirjutab: kuna Little Deathi ruudukujuline ventilaatorivõre meenutab Hitchcocki "Vertigo" plakatikujundust, olen ma veendunud, et Hitchcocki meistriteos identiteedi projektsioonist ja ellu nõiutud soovunelmatest on olnud selle filmi inspiratsiooniks. Metatasand jookseb nagu õlitatult ka vaatajaga: selleks, et tabada Krisi noorepõlve seksuaalse ärkamise põhjuseks olnud Billy tapmisstseenis just SEDA mällusööbivat pilku ta silmis, tuleb diiva sõnul osata näha lähenevat killer'it korraga nii oma kui tema silmade läbi. Surmahirm, kiretipp ja samm tundmatusse. Ja kes on tema? Little Death, aga muidugi ka vaataja ise, kes näeb stseeni läbi killer'i POV-pilgu.

See kõik on segane, sest ma tunnen sõnade piiratust. Võib-olla olen pärast oma vaimustusega üksinda, autori sõnum on siin nii selge, et kurdistab kõrvad ning fantastilise lavastajana on ta suutnud selle kõik ka ära realiseerida. Üks aasta tippe, ja nii jääb.

9 / 10

"Gabin"
Maxence Voiseux
Prantsusmaa-Saksamaa-Šveits
2026
Quinzaine des cinéastes

Kuna ma enne midagi filmide kohta ette ei uuri, et kogemus oleks võimalikult vahetu, suutsin "Gabinit" vaadata peaaegu terves ulatuses vaatleva olmedraamana, kui selgus siiski, et tegu on dokiga. Ilmselt mõlkus mul mõttes Richard Linklateri "Poisipõlv", sest siin on farmeriperekonda jälgitud samuti kümne aasta vältel, mil nimitegelasest saab kaheksa-aastase poisikesena alustades lõpuks 18-aastane noormees. Aja kokku pakkimisel on võimas dramaturgiline jõud, mis paneb selle filmi helisema ka siis, kui nende argipäevased põllumajandusmured on pigem mondäänset laadi. Poiss aga on väga lahe. Siin on natuke Houellebecqi stiilis prantsuse põllumajanduse kehva seisu kriitikat, pisut peredraamat väga tempereeritud moel – ema peab kariloomi ja isa tegutseb lihunikuna. Sümpaatne dokk, hea, et nägin.

7 / 10

"Isamaa"
"Fatherland"
Paweł Pawlikowski
Poola-Saksamaa-Prantsusmaa-Itaalia-UK
2026
Põhivõistlusprogramm

Pawlikowski uus film "Isamaa" räägib Thomas Manni retkest Weimarisse koos oma tütre Erika Manniga. Aasta on 1949 ja hästi on kujutatud kapituleerunud ja põlvili surutud Saksa riigi trotsi, häbi ja peataolekut, kuidas peaks üldse edasi minema. Mann jääb ideoloogiate vahele, aga endale kindlaks. Võitma peab inimene, mitte ükski riik või ideoloogia.

Filmist jääb tunne, et Pawlikowski tahab öelda nii mõndagi, aga jääb mõtete sõnastamisega natuke poolele teele. Mulle meeldib paralleel Venemaaga, mille kilde tuleb samuti varsti hakata kokku lappima ja mis sellest kõigest saab – ei tea. Venelaste käitumisest siin filmis näeb viidet, et loodus tühja kohta ei salli ja lagunenud ideoloogiast jäänud tühimiku täidavad peatselt teised. Mann muutub samuti propagandasõja tahtmatuks tööriistaks, aga sedagi teemat on – nagu ka teisi – nii pealiskaudselt käsitletud, et tegelikult ei teki emotsionaalset sidet ühegi tegelasega ekraanil. Film jääb intellektuaalse, khm, klaaspärlimängu tasandile, ja see pole kompliment.

Visuaalselt on pöördutud taas "Idast" tuttava mustvalge teleka 3:4 kuvasuhte juurde, aga kui "Idas" suudeti seda kadreerimise ja muude vahenditega kunstiliselt väga efektselt väljas mängida, siis siin ma seda esteetilist vaatemängu siiski niivõrd ei näinud. Formaat oli alles, aga seda enne õigustanud kunstilist sisu ma samas väärtuses ei täheldanud. Kerge pettumus. Mannide raamatud on palju huvitavamad kui see film.

6 / 10

"Paralleelsed lood"
"Histoires parallèles"
Asghar Farhadi
Prantsusmaa-Belgia-Itaalia-USA-Saudi Araabia
2026
Põhivõistlusprogramm

Traumaatiline tõdemus, aga ehk on ikkagi aeg kunagisele lemmikule Farhadist pandavaid ootusi lõdvendada. Nagu Balagovi puhul ütlesin, on ka iraanlastel ilmselt keeruline teha filme põgenikuna võõras keeles ja riigis, oma elemendist väljas. Farhadi prantsuse film on prantsuse tippnäitlejatega komöödia elementidega segadus-ansamblidraama, kus seguneb tegelikkus ja kirjutatava romaani sisu, aga … Milleks see kõik? Filmi aluseks olnud Kieslowski "Lühike lugu armastusest" (1988) on üks halastamatu pilguheit inimloomuse olemusse, Farhadi uusversioon aga prantslaslik mugavusjant, mille funktsiooni mul tabada ei õnnestu. Kaks tundi ja 20 minutit kestva filmi viimasel tunnil hakkab meel vaikselt lahutuma, kui panused tõusevad, aga ikkagi filmi see ei päästa. Soovitan lohutuseks see kõrvale jätta ja Farhadi Iraanis tehtud esimesed viis filmi üle kaeda.

5 / 10