"Victoria ajastu psühho"
"Victorian Psycho"
Zachary Wigon
USA-UK
Un certain regard

Un certain regard on üks programm, mis on natuke lohakile mul siin jäänud, aga kõike ei jõua. Nüüdseks on teada, et samas programmis linastunud "Ulja" siiski ühtki auhinda ei võitnud, nagu ka see film. "Victoria ajastu psühho" on aga kvaliteet- ja väärtfilmidele väga mõnus vaheldus kohe hommikul, sest see on tugeva musta huumoriga stiilipuhas õudukas, mis on segu rapperist ja psühholoogilisest õudukast.

Need, kes vahepeal pead murdsid, mis küll sai Maika Monroest pärast vaieldamatut meistriteost "It Follows", siis on ta end nüüd kummaliste õudusfilmide staarina kindlalt meie mälu söövitanud. Kui muud rollid on pigem unustatatavad, siis 2024 tegi ta "Longlegsi" ja nüüd ülilaheda psühhootilise peaosa siin aristokraatide majateenijana, kellel on raskusi oma mõrvarlike impulsside ohjamisega.

Film liigub kergelt naljade, megaehmatuste, verepulma ja unenäoliste luupainajastseenide vahel. Taustsüsteemiks 19. sajandi Inglismaa kostüümikas nagu me neid hulgaliselt näinud oleme.

Puhas HÕFFi materjal ja sõõm värsket õhku.

7,5 / 10

"Must kuul"
"La bola negra"
Javier Calvo, Javier Ambrossi
Hispaania-Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Selle Hispaania kolme ajastu vahel hüppava geidraama ümber on siin omajagu sahinat, nii et võib midagi võita küll. Filmi taustalugu on väga intrigeeriv: Federico García Lorca loost nimega "Must kuul" ("La Bola negra") on säilinud vaid neli lehekülge – kas siis pole muus säilinud või ei jõudnudki ta rohkem kirjutada enne tema mõrvamist 1936. aastal.

See film punub nende nelja lehekülje põhjal kokku ajastuülese loo teistsugusest tegelikkusest, kus me saame teada kogu loo – nii Lorca romaani sisu, kui selle edasise saatuse kohta. 1932., 1937. ja 2017. aastal edasi liikuvad narratiiviliinid hoiavad pinget vahelduvvooluga – vahel on pinge ja siis mitte –, aga nende põimumine ja lõppu jõudmine on intrigeeriv. Küll aga on siin minu jaoks probleeme tonaalsuse ohjamisega, kui viiulid ja klaverid mingil hetkel kõik üle ujutavad ja filmil on ka umbes neli ja pool lõppu kahe ja poole tunnise kestuse järel.

Aga ma annaksin sellele küll näiteks parima stsenaariumi, sest lugu ise on filmist minu jaoks nõksa parem. Tühjade kätega see film ilmselt ei jää.

6,5 / 10

"Lõppmäng"
"The End of It"
Maria Martinez Bayona
Hispaania-Norra-UK
Cannes Premiere

Düstoopiline ulme kütab kirgi, aga igal sellisel lool tuleb mõttes võistelda "Black Mirrori" tasemega. Esialgne mõte on huvitav – 250. sünnipäeva tähistav Claire (Rebecca Hall) saab aru, et tal on kõigest kõrini ja teatab jahmunud külaliste ees, et hakkab oma surma planeerima. Noorusekultuse fanaatilise kummardamise ühiskonnas on see teade täielik šokk, kunagi kunstnikuna tuntud Claire aga tahab minna pauguga, aga ei suuda kohe välja mõelda, millisega.

Siin on torkeid tarbimisühiskonna, kehakultuse, organiseeritud religiooni jms pihta, aga kui aetav vagu on välja valitud, jääb film nagu ühe koha peale tammuma. Ideed on, aga filmi justkui mitte.

4 / 10

"Öö lood"
"Histoires de la nuit"
Léa Mysius
Prantsusmaa
Põhivõistlusprogramm

Rohkem stsenaristina tuntud Mysius on oma krimitrillerisse saanud päris hea seltskonna kokku – Hafsia Herzi, Benoît Magimel, Bastien Bouillon, Monica Bellucci – ja seda filmi vaatad umbes samamoodi nagu mõnd Netflixi väikese skaala krimilugu: vangistamine, mõned surmad, mõned psühhopaatilised tegelased ründamas väikekodanlikku pereidülli, kus on ometi varjus sünge saladus. Täitsa vaataks ju? Ja sama kiiresti läheb see tõenäoliselt ka pärast meelest.

Selle filmi koht ongi pigem voogedastusplatvormi riiulis juhusliku igavuse peletajana jõudehetkel vaatajat peibutamas kui Cannes'i põhivõistlusprogrammis. Saan aru, et vaheldus on võti, aga kui neil on valida sisuliselt maailma parimate filmide hulgast, siis oleks vast ka midagi asjalikumat leidnud.

4 / 10

"Unes nähtud seiklus"
"Das geträumte abenteuer"
Valeska Grisebach
Saksamaa-Prantsusmaa-Bulgaaria-Austria
Põhivõistlusprogramm

Nüüd, kui põhivõistlus vaadatud, siis tuleb küll tunnistada, et reast raskekaallastest ei suutnud peaaegu mitte keegi oma parimat tulemust ületada ehk uut taset näidata, kui välja arvata Lukas Dhont, kellest kirjutan homme.

Nii lõpeb ka võistluse viimane film mulle teatud pettumusega, sest Grisebachi "Vestern" oli ikka täitsa erakordne teos. Eks oli toogi väga rahulikus tempos kulgev, aga "Unes nähtud seiklus" võtab veelgi enam aja maha ja laotub laiali kolme tunni peale. Nagu "Vesterniski", toimub tegevus Bulgaarias, piiritsoonis, kontrabandistide mängumaal. Kaks väga sümpaatset peategelast leiavad üksteist, aga ajavad ka oma hämarat agendat. Vanem mees ja naine, kes on mõlemad endised üheksakümnendate hämara röövkapitalismi aegsed fraierid, ja näinud nii mõndagi. Bulgaaria kolkakülas pole aga kombed muutunud ning üks hetk lausa mainitakse, et külas on võimatu üldse mingit seaduslikku tööd teha.

Filmile tuleb ka kasuks pinge, mis madala tempo kiuste kuidagi lahtuda ei taha. Kogu aeg on tunne, et vägivald lahvatab või juhtub midagi erakordselt halba. Äkki on Eesti juba niivõrd Lääne-Euroopa, et ma oma ebamääraseid idablokiga seotud hirme siin liikuvatele piltidele pidevalt projitseerin? Tahaks siiski pigem arvata, et see on lavastaja teene.

Tõenäoliselt liiga aeglane, pikk ja ebaatraktiivne auhindadeks. Huvitav lisandus, aga ootasin samas enamat.

7 / 10