Peapööritus
Le vertige
Quentin Dupieux
Prantsusmaa
Quinzaine des cinéastes

Nonii, Dupieux' teine tänavune film siis, esmamulje järgi veidi visandlikum ja ühe idee põhisem kui "Full Phil", aga .. ma ütleks taas, et ajaraiskamiseks ma tema asju nimetada küll ei raatsi, seda enam, et aega nõudis ta siinse standardi kohaselt häbitult vähe, vaid 67 minutit.

Algidee on jälle väga jabur ja naljakas. Ülikohmaka graafikaga videomängu stiilis animafilmis tuleb üks mees oma sõbra juurde ja räägib talle oma kahtlustest, et kogu maailm võib olla simulatsioon ja miski nende ümber pole päris. Ja juba ongi naljakas, kui mehed hakkavad enda ümber märkama tavapäraseid programmeerimisvigu, mis nende kahtlusi veelgi süvendavad.

Humoorikas ja pretensioonitu teos, mille ideed jäävad küll filmi teises pooles välja arendamata, aga ega Dupieux polegi kunagi suurem tervikumees olnud. Pigem selline, kes viskab tossupommi ukse vahelt sisse ja jookseb minema tulemust ära ootamata.

Aga meie järjest enam mängustuvas elukeskkonnas on sellel lähenemisel ka oma ajakajalisus. Nagu Platoni koopamüüt läbi Grand Theft Auto filtri.

7 / 10

Ulja
Viesturs Kairišs
Läti-Leedu-Eesti-Poola
Un certain regard

"Ulja" võib ehk olla esimene kunstiliselt õnnestunud kolme Balti riigi ühistöö. Maitse asi, kes soovib sellesse ritta lisada ka "Meie Erika", eriti nende kahe spordifilmi võrdluses, kuigi "Ulja" puhul rõhutab tiim ise, et tegu pole spordifilmiga, aga ma siiski sõnastaks pigem nii, et kindlasti tõesti mitte ainult spordifilmiga.

"Ulja" on biograafiline lugu naiskorvpallurist Uljana Semjonovast, kes kuulu järgi ei kaotanud oma karjääri jooksul ühtki matši ja kõrgus oma 2,13 meetrise pikkusega üle kõigi teiste mängijate. "Ulja" on läti näitleja Kārlis Arnolds Avotsi südameprojekt ning selle üheks tingimuseks oli algusest peale see, et ta saaks ise Uljat mängida. Riskantne ettevõtmine, mis tasub end küll täiesti ära – Avots kuvab selle kummalise gigantse olendi ebakindlust normaalsuuruses inimeste maailmas väga veenvalt. Selle alamkategooria auhinnad jagatakse homme, ja "Uljat" ei saa küll välistada mõnele filmiauhinnale jõudmast, aga ehk tõenäolisemalt võib žüriile silma jääda ja muljlet avaldada just näitlejatöö.

Poola poole pealt on filmitiimi tulnud tänavusel DocPointilgi külalisena väga huvitava meistriklassi andnud operaator Wojciech Staroń, kellelt küll ei saanudki siin küsitud, millega osad asjad on üles võetud. Ulja siseilma kujutatakse hägusa ja fookusest väljas mingisuguse obskuursemat sorti filmilindi moodi välja nägeva pildi läbi, mis annab filmi esimesest stseenist peale omanäolise visuaalse identiteedi.

Eesti poolt esindavad õige mitmed tegijad: stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman, muusika autor Puuluup, meik Liisi Põllumaa, heli Siim Škepast, produtsent Pille Rünk. Puuluubi muusika aitab muidu mustvalge filmi rasket mõju tublisti õhulisemaks muuta.

Lugu räägib vanausuliste külast pärit Ulja kasvamist naiseks ja korvpalluriks, kõigi olude kiuste, keset võõristusmerd. Lool on justkui kaks arengukaart ning on pisut irooniline, et kuigi see polevat spordifilm, on just ülimalt selge ja klaar jälgida Ulja kasvamist korvpalluriks – seda, kuidas ta enda keha järk-järgult tundma ja mängu vähem kartma õpib. Sport on ka tänuväärne filmiteema – kineetilisus = kinematograafilisus. Palju liikumist ja huvitavaid nurki on nii kaameratöö kui montaaži abil filmi kinni püütud.

Ulja teine kaar – tema kasvamine naiseks – on aga minu jaoks seevastu katkendlikum ja mitte igal sammul sama selgelt motiveeritud. Poisteasjad on kas keelatud või äparduvad mingil põhjusel, huulepulga kasutamine (eriti ilusti kujutatud läbi ikoonipeegelduse) on sümboolne naiselikkuse manifestatsioon, aga justkui ei päädi millegagi. Lõpuks ütlevad ka tiitrid seda, kui edukas korvpallur temast sai, aga me ei saa tegelikult täpselt aru, kas ta end ka naisena leidis või mitte. Huvitav oleks mõelda, et kangelasloo sees peidab end tegelikult väikesem ja varjatum läbikukkumise lugu – tagasilöök, millega Ulja pidi edasi elama kogu ülejäänud elu ja mida mingis mõttes ükski edu mänguplatsil kompenseerida ei suutnud.

Aga tulles tagasi üldise juurde: mul on lätlaste pärast tohutult hea meel ja nad on väga tublid, et nad on siia sellise korraliku filmiga välja jõudnud.

7 / 10

Machine Gun Kelly
Roger Corman
USA
1958
Cannes Classics

Klassikaosakonnast midagi vahele. Kuna tänavu on Roger Cormani 100. sünniaastapäev, siis ilmuvad tema tööd siin-seal tihemini lagedale, ka näiteks HÕFFil.

"Machine-Gun Kelly" on oma ajast täiesti ees peategelasega gängsterilugu. Kelly mõjub ka tänases kontekstis värskena: ta pole kindlasti kangelane, aga ka mitte antikangelane ega kurikael, vaid natuke kõike. Ta on lurjus, kes käitub inimestega halvasti ning kellel on krooniline surmahirm, mis avaldab end läbi selle, et Kelly näeb surma tähenduslikke märke enda ümber, mida ta tõlgendab halbade ennetena.

Kellyst märksa närusem on aga tema pruut Flo (Susan Cabot), kes on tõeline naiseliku salakavaluse koondkuju. Ja ega teisedki kurjategijad teevad endale kaasa elamise-tundmise üsna keeruliseks. Nagu Cormani filmides tihti on siin vaimukat dialoogi ja suurepäraseid one-liner'eid (mõni neist ka homeeriliselt ajuvaba).

Tõeliselt hea meelelahutus, mille žanripiiride tagant paistab aga ka keskmisest huvitavam karakteriloome. Flo ema on ka staar.

7 / 10