Aasta suurim väärtfilmikarussell on taas käima lükatud. Püüan siis igapäevases päevikus kokku võtta, mida siin näha-kuulda on olnud.

Ettevaatlikult on välja toodud USA suurnimede tagasihoidlikumat esindatud sel aastal, aga vara öelda, kas see on juhus või mitte. Ehk oskan ka mingi parema hinnangu anda pärast festivali. Glämmipauku see mingil määral kahandab, aga sisule mõjub hästi – tore näha mitmeid jaapanlasi ja Euroopa suurnimesid võistluses.

Paani labürint
Guillermo de Toro
Mehhiko-Hispaania-USA
2006
Cannes Classics

20 aastat tagasi, 2006, esilinastus "Paani labürint" Cannes'is igikestvale aplausile festivali lõpus. Wong Kar-Wai juhitud žürii sellele ühtki preemiat ei eraldanud, aga film liikus edasi kolmele Oscarile (kunstnik, meik ja operaator), Del Toro sai oma senised kolm alles järgmisel kümnendil.

"Paani labürint" on allegooriline muinasjutt, millele oma sissejuhatuses andis päris hea võtme Del Toro ise: "Need, kellele 20-aastasena meeldis "Hellboy", need tulevad mu juurde nüüd 40-aastasena ja ütlevad seda. "Paani labürindist" tullakse mulle aga rääkima igal ajal 20-aastasena".

Ehk et see ongi nooremate film ja uutele noortele ilmselt sama lähedane kui toona. Mina nägin seda 30-aastasena (PÖFFil) ja oligi juba vist pisut hilja, sest päris lemmikute hulka ei läinud, kuigi kunstnikutöö oli huvitav ja tegelikult seesama fantaasiažanrite kuvamine autoritaarse režiimi toimetamise taustale on ju Del Toro karjääri leitmotiiv, mida ta varem minu meelest realiseeris paremini filmis nimega "Saatana selgroog" (2001). Mingid kaadrid jäid igavesti meelde ja on nii tugevad, et nõrgemad osad võrdluses kahvatuvad. Kas mäletate kolmest ülesandest ka mõnda muud peale keldris istuva käsisilmse luupainaja rikkalikult kaetud laua ääres?

Mulle jäi ka igaveseks meelde kapten Vidali õõvastavalt põhjalik habemeajamine ja saabaste viksimine. Mäletan end mõtlevat, et niimoodi lihvitakse suurt kurjust.

Del Toro ütles ka, et peab filmi uuesti väljatoomist oluliseks, sest teemad on aktuaalsemad kui kunagi varem. Ilmselt mõtleb ta ennekõike natsistlike ideede esiletõusu ja kuna ta jagab oma elamist kolme Põhja-Ameerika riigi vahel, elades vaheldumisi Los Angeleses ja Torontos ning külastades tihti peret Guadalajaras, siis võib arvata, kellest või millest täpsemalt jutt.

Igal juhul on sellel filmil tänaseks kindel koht filmiajaloos, aga see on pigem üks osa suuremast del Toro muinasjutust.

7,5 / 10

The Pirate Queen: No Safe Waters
Eloise Singer
UK
2026
Immersive competition

Kaks ütelust kokku pannes: uudishimu tappis kassi, aga tal on üheksa elu. Mul igatahes läks nüüd üks maha, kui ma avapäeval toppisin nina Cannes'i n-ö Immersive competition seansile.

Kõigi keeletoimetajate rõõmuks kasutakski siin sõna immersiivne, ehk umbes endasse haarav, hõlmav. Suured sõnad, eriti 3D, IMAXi, VR, simulaatorite ja augmenteeritud tegelikkuse ajal, mis kõik ju üritavad meid immerseerida, vahelduva eduga.

Milles siis seisnes siinne kõikehaaravus? Publikukari juhatati sügaval Carltoni hotelli kõhus asuvasse saali, kus pandi meid istuma keset ruumi väikestele padjakestele ja kõigil neljal seinal hakkas korraga jooksma pilt. Eelpoolnimetatud täheühenditele ei suudetud mingit konkurentsi pakkuda, nii lati alt läbi joosta pole tänapäeval ikka enam võimalik. Algeline graafika taustaks, peal Lucy Liu ülipateetiline jutustus mingist hiina revolutsioonilisest naispiraadist. Asja iroonia: tundus, et selle elutult püüdlikult kunstilise teksti on kirjutanud masin. Emotsionaalne kontakt puudus täiesti, nagu ka visuaalne elamus. Olin entukalt võtnud pileti ka järgmisele selle võistlusprogrammi filmile, aga selle küll tühistasin küõhkluseta. Kui mõne tehnoloogia (VR) puhul pole aru saada, kas see ei toimi või pole veel vajalikku aerngutappi jõudnud, siis immersiivuse siin toodud kujul võib küll vist kadunud formaatide surnuaeda ära viia.

1 / 10

Elektriline Veenus
La Vénus électrique
Pierre Salvadori
Prantsusmaa-Belgia
2026
Avafim

Avafilmide valikutega on viimasel kümnendil viidud latt osavalt nii alla, et keegi ei oota eriti midagi. Oodatud nimed on asendunud pigem prantsuse levifilmide varase promoga ja kui seda sellisena võttagi, siis mis ikka. Tuleb küll tunnistada, et neid madalaid ootusi õnnestub "Elektrilisel Veenusel" ületada, ja selle Eesti kinodesse toomisel ilmselt kosilasi on piisavalt.

Ebamäärasel ajal 20. sajandi alguses on surnud naist leinavale purjus mehele lihtne tsirkuse "elektrilisel Veenusel" (laseb endast voolu läbi ja suudleb.. ah, ma ei viitsi selgitada, liiga keeruline) teeselda ekstrasenssi ja kanaliseerida naist. Suur vale saab kindlamat tuge, kui leinava mehe/kunstniku agent on seansside jätkumisest huvitatud, kuna mees hakkab taas maalima. Siis leiab valevahendaja surnud naise päevikud ja loole lisandub veel üks kiht.

Ühesõnaga, kepsaka ja küllusliku käsikirjaga jantkomöödialik armastusfilm, kus on rohkelt situatsioonikoomikat – enamasti allikaks see, et info on kolme põhitegelase vahel ebavõrdselt jaotunud ja vaataja saab ühe või teise teadmatuse üle naeru kõhistada.

Näitlejate ansambel on, nagu prantsuse filmides ikka, otsekui telesarja "Helistage mu agendile!" episoodist välja astunud ja täpitähtedega kaunistatud: Pio Marmaï, Anaïs Demoustier, Gilles Lellouche, Gustave Kervern. Varsti teame neid sama hästi kui Linnateatri omi.

5 / 10