Olid need vast päevad, need selleaastased Pärdi päevad, mis, nagu ikka, leidsid aset septembri esimestel nädalatel, päädides kontsertidega Arvo Pärdi sünnipäeval, 11. septembril. Minul õnnestus festivali kaheksast eri kavast kuulda kuut, millest igaühest saab rääkida vaid ülivõrdes. Kuna üks neist pakkus lausa vapustava elamuse, siis alustan sellest.

4. septembril toimus Tallinna Jaani kirikus Tõnu Kaljuste juhatusel ERSO kontsert "Pärt & Eller", kus pärast mõlema helilooja teist sümfooniat tuli Maria Listra soleerimisel ettekandele Pärdi "Como cierva sedienta" ehk "Otsekui hirv". See on kindlasti minu viimaste aastate üks suuremaid kontserdielamusi ja kardan, et niipea seda miski ei ületa. "Como cierva sedienta" (1998/2002) on Pärdil loodud konkreetselt Patricia Rozariot silmas pidades. Olen korra juba seoses Listraga kirjutanud, et mulle ei meeldi näosaate stiilis võrdlus, et "on parem kui originaal" (eelmisel korral käis jutt Andrew Lloyd Webberi "Reekviemi" "Pie Jesu'st"), aga kahjuks pean end kordama. Rozario on suure hääleulatusega, üsnagi jõulise esitusviisiga laulja, tema Pärdi selle teose tõlgendus on muljetavaldav. Aga see, mida tegi Maria Listra, oli lihtsalt ime. Jõulisuse asemel tõusis tema puhul esile sügav sisemine valu: ta justkui ei laulnud, vaid elas kogu teost läbi. Pean tunnistama, et see mõjus nii, et olin sunnitud päris mitmel korral silmanurgast pisara pühkima. Täiesti uus avastus oli Listra hääle­ulatus: ei teadnud, et tal on olemas nii kontraaldi registrisse kuuluvad madalad noodid kui ka sellised kõrgused, mis on ilmselt kättesaamatud paljudele sopranitele. Õigupoolest ei tahaks kunagi ühtegi esitust perfektseks nimetada (ikka saab ju paremini), aga sel korral on raske leida muud sõna.

Ülejäänud õhtu täitsid kaks sümfooniat. Avaloona kõlas Heino Elleri 1948. aastast pärinev teine sümfoonia, millest segastel aegadel valmis vaid traagilise alatooniga esimene osa. Hoopis teise tooniga on Pärdi 1966. aastal kirjutatud kolmeosaline dodekafooniline sümfoonia, kus on kasutatud tavaliste orkestripillide kõrval ka mittemuusikalisi instrumente, nagu piiksuvad kummist mänguasjad ja krabisev tsellofaanpaber. Sümfoonias võib leida sarnasusi samal aastal valminud tšellokontserdiga "Pro et contra" ja sarnane on ka lõpupuänt. Kui tšellokontserdi on helilooja lõpetanud kauni barokliku kadentsiga, siis sümfooniale paneb punkti Pjotr Tšaikovski klaveripala "Magus unelm". Pärdi tintinnabuli-eelseid teoseid esitatakse suhteliselt harva ja sellest on tuline kahju. Neid ei ole palju: kui jätta välja filmi- ja kuuldemängumuusika, siis valmis heliloojal enne pöördelist 1976. aastat 17 teost (lisaks mõned teosed, mis ta on ise nimestikust kustutanud). Suurem osa neist on tõelised nüüdismuusika pärlid ja vääriksid palju sagedasemat ettekandmist.

Teiste Pärdi festivali kontsertide kohta võib öelda, et need jagavad austusväärset teist kohta ja seetõttu annan neist ülevaate ajalises järjekorras.

Tõnu Kaljuste juhatatud avakontserdil Estonia kontserdisaalis astusid üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja orkester Ühendkuningriigist, 1973. aastal Christopher Hogwoodi asutatud Academy of Ancient Music. Tegemist on kooslusega, kes hakkas ühena esimestest viljelema ajalooliselt informeeritud esitusviisi, aga nagu kinnitas seekordnegi kontsert, ei ole neile võõras ka uuem muusika. Avalugudena kõlanud Pärdi "Pari intervallo" ja "Darf ich …" olid kui eelhoiatus järgnevale, eriti muljetavaldav oli "Pari intervallo" oma katkematu sisemise pingega, millele lisas omapärast värvi plokkflöödi kõla meenutav orel.

Seejärel liitus orkestriga Eesti Filharmoonia Kammerkoor ning ettekandele tulid Johann Sebastian Bachi kantaat "Christ lag in Todes Banden" BWV 4, motetid "Ich lasse dich nicht" ja "Singet dem Herrn ein neues Lied" ning Pärdi "Missa syllabica". Nende teoste esituse põhjal julgen pakkuda, et EFK on ühes oma läbi aegade paremas vormis. Kõikides häälerühmades valitseb peaaegu täiuslik kõlaühtlus ja ka hea rühmadevaheline tasakaal, eriti meeldib naishäältes toimunud muutus: on leitud kesktee vibraato ja sirge tooni vahel ning tulemuseks on tõeliselt kaunikõlalised soprani ja aldi häälerühmad. Sinna juurde veel intonatsiooniline puhtus ja emotsionaalselt läbi tunnetatud esitus –midagi enamat ei oskakski ühelt koorilt soovida. Seekordsest Bachi kantaadi esitusest jäi eriliselt kõrva polüfoonia läbipaistvus, milles oli oma roll nii kooril kui ka orkestril, ja kaunid duetid, solistid Yena Choi kas Danila Frantou või Danny Zhizhong Xiega. Pärdi "Missa syllabica" on mulle alati tundunud natuke kuiv ja matemaatiline, mistõttu on see seni kuidagi kaugeks jäänud. Nüüd aga oleks nagu avanenud uks selle teose sisemusse: kuiv kõla asendus rikkalike värvivarjunditega ning emotsionaalne esitus pakkus tõelise naudingu.

EFK kontserti koos Tallinna Kammerorkestriga (dirigent taas Tõnu Kaljuste) Tallinna Jaani kirikus raamisid Pärdi "Ein Wallfahrtslied" ja Pēteris Vasksi "The Fruit of Silence", mille vahel kõlas James MacMillani 2015. aastal loodud suurepärane "Stabat Mater". Nii nagu MacMillanile omane, on ta ka selles teoses ühendanud tavapärasema helikeele keerukate dissonantside, klastrite ning ebatavaliste koori- ja pillimängu­võtetega, vokaalpartiis aga ei puudu väikesed keerutused, mis teevad helilooja loomingu ilmeksimatult äratuntavaks. Kõigi muusikute esitus oli taas suurepärane, eraldi peab aga kindlasti esile tõstma ülimates kõrgustes kõlanud sopranipartii esitaja Marie Roosi ja Kaljuste visuaalselt efektse, aga tulemusrikka dirigeerimistehnika.

Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ja Hans-Christian Aavik olid oma ühiskontserdile (samuti Tallinna Jaani kirikus) andnud pealkirja "Pärt & Bach". Oli tõeliselt hea leid panna vaheldumisi kõlama Pärdi koorimuusika (sh ka "Missa syllabica" vokaalversioon) Bachi partiita nr 2 d-moll osadega. Vox Clamantis esines oma tuntud headuses, kui kõrvale jätta väikesed soprani helikõrguslikud puudujäägid, ja tuntud headuses oli ka Aaviku etteaste. Aga … kuigi olen kuulnud Aavikut palju ja alati tema mängu nautinud, siis mõjus seekordne ettekanne nagu ilmutus: niivõrd kaunilt, läbitunnetatult ja tehniliselt laitmatult kõlas Bachi muusika tema esituses.

Arvo Pärdi keskuses sai kuulata ansamblit Trio 95, mille moodustavad klassivennad Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Avaloona ettekandele tulnud Wolfgang Amadeus Mozarti klaveritrio nr 5 C-duur oli meeldiv, aga tavapärane. Ülejäänud kontsert oli hoopis teisest puust ning pakkus oma põneva repertuaari ja kõrge­tasemelise esitusega sügava elamuse. Tōru Takemitsu "Between Tides" lähtub vee kujundist, mis väljendub pidevas voolavas liikumises olevas kargelt kaunis muusikas. Järgnevalt kõlanud Pärdi "Mozart-Adagio" on loodud aastatel 1992/2005 tunnustatud Mozarti-interpreedi, viiuldaja Oleg Kagani mälestuseks. Loo aluseks on Mozarti klaverisonaat F-duur K 280 (189e), mis kõlab muutumatul kujul, kuid jagatuna kolme pilli vahel. Sellele on Pärt lisanud vaid üksikuid noote, mida ei olegi nii kerge märgata – aeg-ajalt tekib vaid tunne, et midagi on valesti. Trio 95 kontserdi (lõpu)kulminatsioon saabus Pēteris Vasksi teosega "Episodi e canto perpetuo" alapealkirjaga "Hommage à Olivier Messiaen". See oli hoopis teist laadi Vasks kui mõni päev varem EFK ja TKO kontserdil kuuldu: siin oli tormi ja tungi, pöörast energiat, klastreid, ebatavalisi mänguvõtteid ning alles kaheksaosalise teose eelviimases osas "Canto perpetuo" tuli kuuldavale tuttavlikult heakõlaline Vasks. Suurepärane esitus noortelt muusikutelt, kes andsid endast tõepoolest kõik – peale muusikalise väljenduse vajab see teos ka head füüsilist vastupidavust.

Festivali viimasel päeval oli valida kahe kontserdi vahel Tallinna Jaani kirikus ja Viimsi Artiumis. Mina seadsin sammud Viimsisse, kus Tallinna Kammerorkester esitas Kaspar Männi juhatusel Pärdi ja Sofia Gubaidulina loomingut. Pärdi teostest tahan esile tõsta "Fratres'e", mis kõlas vaid keel- ja löökpillidelt ilma soolopartiita – oli vägagi kosutav kuulata teose puhast raamistikku virtuoossete lisanditeta. Samamoodi nauditav oli "Orient & Occident", kus nii leplikult põimuvad muusikaline ida ja lääs. Õhtu kõrgpunktiks võib aga pidada Sofia Gubaidulina bajaanile, löökpillidele ja keelpilliorkestrile kirjutatud teose "Fachwerk" ettekannet (solistid Momir Novaković akordionil ja Vambola Krigul löökpillidel). Tore, et meil on selline väljapaistev akordionimängija nagu Novaković, tänu kellele on tunduvalt avardunud arusaam selle instrumendi võimalustest. Mitmekesiseid võimalusi pakkus ka Gubaidulina teose akordionipartii, kus klassikalises mõttes virtuoosset soolopartiid asendavad klastritest või korduvatest käikudest moodustuvad kõlavärvid. Akordioni kõrval on äärmiselt olulised arvukad löökpillid, seda eriti teose võimsas lõpukulminatsioonis. Kauni punkti sellele kontserdile ja tänavusele Pärdi festivalile pani lisalugu "Ukuaru valss", seatuna akordionile ja keelpilliorkestrile.