Arvo Pärdi keskuses saab 13. juunil alguse uus kontserdisari "Karolina x …", kus pianist Karolina Aavik kohtub igal kontserdil erineva lavapartneriga. Sarja avakontserdil astub tema kõrval üles tšellist Theodor Sink.

Aavik ütles Klassikaraadio saates "Delta", et sarja loomise taga oli nii uudishimu kui ka praktiline vajadus. Kuigi publik seostab teda eelkõige Aavik duo, kus ta koos oma abikaasa, viiuldaja Hans Christian Aavikuga musitseerib, on pianistis ammu olnud soov mängida rohkem repertuaari, mis on kirjutatud ka teistele instrumentidele. Tema sõnul andis otsustava tõuke mõte, et kui soovitud võimalusi ei pakuta, tuleb need ise luua. "Mis ma ikka istun ja ootan. Tuleb lihtsalt hakata tegutsema," märkis ta.

Sarja on praegu kavandatud viis kontserti. Aaviku sõnul võiksid need tulevikus toimuda umbes kord kvartalis. Iga õhtu sünnib koostöös erineva muusikuga ning see tähendab tema hinnangul võimalust avastada uusi vaatenurki nii muusikale kui ka iseendale.

"Mulle väga meeldib see mõte, et ma saan avastada uusi võimalusi inimeste näol, näha, kuidas nemad muusikat näevad ja kuidas nad muusikast aru saavad," rääkis pianist.

Tema sõnul võib pikaajalises koosseisus kujuneda välja ühine arusaam sellest, kuidas proove teha ja muusikat tõlgendada, kuid uued partnerid aitavad mõtestada ka seni iseenesestmõistetavana tundunud ideid.

Aaviku avakontserdi lavapartner Theodor Sink ütles, et tema ei vajanud sarjas osalemiseks erilist veenmist. Muusikud olid varem juba koos mänginud ning esimestest kohtumistest jäi talle tunne, et nende muusikaline mõtlemine sobib.

"See on mingi asi, mida sa tunned kohe laval ära või ka proovis inimesega, et kui klapib. On teatud asjad, mida ei pea juba arutama. Vaatad inimesele otsa ja siis on selge," sõnas Sink.

Mõlema muusiku hinnangul on kammermuusika keskmes usaldus. Aaviku sõnul võib esimene tunnetus tekkida juba proovis, kuid aja jooksul see süveneb.

"Sa saad aru, et me saame millestki samamoodi aru, et midagi ei pea tõesti arutama. Aga loomulikult nagu iga inimesega, on erinevad olukorrad, tänu millele tekib veel suurem usaldus," ütles ta.

Sink lisas, et eriti duetis mängides pannakse partnerlus tõeliselt proovile alles laval. "Duot tehes on ikkagi laval selline kahekesti alasti olek. On teatud selline heas mõttes ebamugavus, mis tihtipeale liidab inimesed kokku. See on minu arust kõige suurem proov, kus saab aru, et vot selle inimesega ma tahan tulevikus veel mängida," rääkis ta.

Aaviku sõnul juhib teda kammermuusikas üks põhimõte, mille ta on kunagi kuulnud pianist Sofia Rahmanilt: kammermuusikas on teisel alati õigus. Pianisti hinnangul sünnib usaldus just siis, kui partner tunneb, et tema mõtteid kuulatakse.

"Kõige tähtsam on, et sul on kõrvad lahti ja sa ei arva, et ainult minu arvamus on õige ja ainult see, kuidas mina näen muusikat, on tõde," lausus Aavik.

Sarja avaõhtu keskmes on Sergei Rahmaninovi tšellosonaat ning Erkki-Sven Tüüri looming. Hiljem kujunes nende ümber terviklik kava, mida aitavad siduda ka Arvo Pärdi teosed. Pianisti sõnul mõjub Pärdi muusika selles programmis omamoodi lähtepunktina. "Pärt on nagu selline nullkorrus," sõnas ta.

Sink tunnistas, et Rahmaninovi sonaat pakkus talle väljakutset. Teose puhul köidab teda eriti selle õrnus, mis võib suure emotsionaalse jõu varju jääda. Tema hinnangul võimaldab Arvo Pärdi keskuse saal selliseid nüansse eriti hästi esile tuua. "Kui on niivõrd tundlik lavapartner nagu Karolina, siis ma ütleks, et see võib täitsa välja tulla."

Mõlemad muusikud leiavad, et kõige väärtuslikumad hetked tekivad sageli siis, kui laval juhtub midagi ootamatut. Sink ütles, et talle ei meeldi liiga ranged kokkulepped.

"Proovis võib igasugu asju kokku leppida, aga laval on kõik teine – ajataju on teine, meeleolu on teine, publik mõjutab. Sellise karkassi võib kokku panna, aga kui tegelikkus tahab täiesti teistmoodi minna, siis tuleb lasta tal täiesti teistmoodi minna, sest see on sellel hetkel kõige õigem lahendus," rääkis ta.

Aavik nõustus sellega. Tema sõnul sünnivad kõige eredamad muusikalised hetked just siis, kui interpreedid julgevad kontrollist lahti lasta.

"Kontserdiolukorras kõige võimsam tunne on siis, kui midagi läheb teisiti kui proovis. Siis sünnivad momendid, mida sa ei oota kunagi. Need on minu jaoks kõige lahedamad momendid üldse," ütles pianist.

Mõlemad muusikud rõhutasid, et kõige olulisem ei ole mitte täiuslik esitus, vaid kuulaja kogemus. Aaviku sõnul loodab ta, et publik lahkub kontserdilt mõne tunde või mõttega, mis jääb saatma ka pärast viimast nooti.

"Minu jaoks kõige tähtsam on alati, et publik tunneks midagigi. Kas midagi väga kõnetab, midagi meenutab, midagi toob naerusuule või midagi tekitab hoopis sellist tunnet, et ma ei ole nõus. Midagigi, mis paneb mõtlema," ütles ta. "Küsimus ei ole selles, et ma meeldiks mängijana, vaid et neil midagi muutuks selles päevas."