Alice Sara Ott valis Pärnu muusikafestivalil mängimiseks Ludwig van Beethoveni kolmanda klaverikontserdi. Kui tudengina nägi ta Beethovenis pigem klassikalise koolkonna heliloojat, siis nüüd peab Ott teda radikaalseks loojaks, kelle muusika keskmes on äärmused, riskijulgus ja pidev suhtlus laval olevate muusikute vahel.

"Kõik, mida ma tema muusika puhul tunnen, puudutab äärmusi ja riskide võtmist," lausus ta.

Ott rõhutas, et klaverikontsert ei ole tema jaoks vastandus solisti ja orkestri vahel. Tema hinnangul sünnib muusika alles siis, kui kõik lavalolijad üksteist tähelepanelikult kuulavad ja üksteist usaldavad.

"Kõigil on sama noot, aga sa pead olema selles hetkes nii paindlik, ärkvel ja ärgas, et kõik koos samas suunas minna, tulgu see impulss siis Paavo Järvi dirigeerimiesest, minu klaveripartiist või kuskilt orkestrist. See on vaimustav kui hulk võõraid inimesi – sest nii see orkestrites tavaliselt on – tuleb kokku ning kuulab üksteist, reageerib teineteisele ja usaldab üksteist. Nii sünnib muusika. Eriti Beethoveni puhul, kus kõik sõltub millisekunditest ja fragmentidest. Kõik on nähtaval," lausus ta.

Ott ütles, et naudib koostööd dirigent Paavo Järviga, sest tema tõlgendus ei püüa Beethoveni muusikat siluda.

"Paavo Järvi teeb Beethovenist täiesti ettearvamatuid asju, mis on täiesti loogilised. Ta ei kohku tagasi selle ees, mida Beethoven nõuab, ta julgeb minna äärmustesse. Ma armastan Beethoveni äärmusi."

Ei usu piiranguid

Alice Saare Otti uusimal albumil kõlavad aga Johan Johanssoni klaveriteosed. Islandi helilooja on tuntud peamiselt oma filmimuusika poolest ja nii mõnelgi juhul võiks tema muusika ehk crossover'i alla liigitada. See on aga termin, mis Alice Sara Ottile üldse ei meeldi.

"Sõna crossover kannab negatiivseid konnotatsioone. Piiride ületamine viitab sellele, et on mingisugused piirid. See on miski, millega ma üles kasvasin ja millest ma välja murdsin. Mulle ei meeldi mõelda sahtlites ja kategooriates. Minu jaoks loeb, kas ma saan selle muusikaga ühendust, kas ma leian viisi, kuidas seda publiku tõlkida," sõnas ta.

Ott lisas, et muusiku elu ongi üks pidev crossover, sest muusika kaudu ületatakse sajandeid. Olulist rolli mängivad siinkohal voogedastusplatvormid, mis on aidanud inimestel avastada klassikalist muusikat lihtsamalt kui füüsiliste helikandjate ajastul.

"Kui minust sai 19-aastaselt Deutsche Grammophoni all artist, olid ainult füüsilised helikandjad, nii et ühe plaadi ostmine oli väga teadlik käik, mis muusikakaugema inimese jaoks võis olla ühtlasi väga julge käik. Voogedastusplatvormide kaudu võib märksa kergemini avastada sulle tundmatud muusikat omadel tingimustel. See on kaasa toonud klassikalise muusika renessansi. Eks lahtrid, kastid ja piirangud on ikka olemas, aga mina neisse lihtsalt ei usu," lausus ta.

Suurim väärtus on ühine kuulamiskogemus

Ott leiab, et klassikalise muusika maailmas on kujunenud hulk kirjutamata reegleid, mis võivad esmakordseid kuulajaid hoopis eemale peletada. Tema sõnul ei peaks publik kartma spontaanset emotsiooni väljendamist. Ta tõi näiteks Tšaikovski esimese klaverikontserdi, mille esimese osa lõpp kutsub tema hinnangul loomulikult aplausi esile.

"Kujutlege nüüd, et inimene läheb esimest korda elus klassikalise muusika kontserdile, satub vaimustusse ja plaksutab ning inimesed tema ümber pöörduvad ja vaigistavad teda. See inimene ei tule enam kunagi kontserdisaali tagasi," märkis ta.

Ott usub, et klassikalise muusika suurim väärtus on ühine kuulamiskogemus. Tema sõnul on kontserdisaal üks väheseid paiku, kus inimesed kogunevad teadlikult kuulama ning see eeldab avatust ja lugupidamist nii muusika kui ka teiste kuulajate vastu.

"Minu jaoks on muusika veel ainus paik, kuhu inimesed tulevad, et kuulata. Mürarikkas ja dissonantses maailmas on imeline, kui hulk võõraid inimesi koguneb, et koos kuulata, sest kuulamine eeldab, et oled avatud meelega, teiste suhtes lugupidav ja võtad omaks keerukuse püüdmata sellest mööda vaadata või seda lihtsustada," lausus muusik.

 Muusik vajab sama palju teadmisi kehast kui sportlane

Vabal ajal meeldib Ottile süüa teha, lugeda, sisustada kodu ja tegeleda disainiga, kuid ta tunnistas, et muusikast täielikult eemalduda ei ole võimalik.

"Isegi kui huvitud poliitikast või loed lehti, ka see jõuab muusikasse välja. Seda ei saa lihtsalt välja lülitada. Asjaolu, mis on ühtaegu vaimustav ja rahuldust pakkuv, aga ühtlasi ka väsitav," nentis ta.

Oluliseks pöördepunktiks oma teel nimetas ta eelmisel aastal põetud kõõlusepõletikku, mis pani teda sügavamalt mõtlma sellele, et tipptasemel interpreete ei õpetata piisavalt oma keha eest hoolt kandma.

"Meie intrument on meie keha, aga vaid vähestele muusikutele õpetatakse füüsilise ja anatoomiaga seonduvat: milline toitumine toetab meie lihaseid, mida süüa enne kontserti. Keegi ei teadnud midagi. Jah, 20-aastaselt oled kõikvõimas ja mõtled, et sul on head geenid, 30-aastaselt hakkab aga kael valutama ja siis mõtled, mida ma valesti tegin. Minul oli 37-aastaselt esimene kõõlusepõletik ja ma sain aru, et siin on terve omaette maailm, millest ma mitte midagi ei tea. Ma pidin päris paljusid asju muutma," tõdes pianist.

Pärast vigastust hakkas Ott uuesti klaveritunde võtma, et mõista mängutehnikat keha seisukohalt. Samuti kasutab ta füsioterapeudi ja terapeudi abi. Tema sõnul tuleks noori muusikuid õpetada mitte ainult harjutama, vaid ka puhkama.

"Me peame õppima pause võtma. Seda tuleb tõesti õppida ja harjutada. Ja kuidas iseennast tunnustada. Ka seda on keeruline õppida, eriti perfektsionistidel," rõhutas pianist. "Pause tehes anname oma kehale ja vaimule ruumi, mis on väga oluline ja mis ei tule muusikuametis iseenesest."