Aprillis esietendus Endla teatris Ringo Ramuli lavastus "Rõdul", mis räägib väikestest inimestest suures ja pingelises maailmas. Kuigi teose tegevus toimub rõdudel, ulatuvad selle teemad märksa kaugemale – üksinduse, tähelepanematuse ja inimestevahelise mõistmise küsimusteni. Need on teemad, mis läbivad ka Ramuli varasemat loomingut.

Lavastaja sõnul sai "Rõdul" alguse ühest kujundist, mis jäi talle meelde juba varasema lavastuse "Eeter" loomise ajal. Rõdu hakkas talle paistma omamoodi väikese lavana, kus inimesed elavad oma elu teiste silme all, kuid sageli üksteist märkamata. Sellest tähelepanekust kasvas välja terve maailm.

"Need maailmad on üksteise kõrval, aga sageli me tegutseme rõdudel nii, et me ei pane tähele, mida keegi teine minu kõrvalrõdul teeb," lausus ta.

Huvi inimeste siseilmade vastu

Inimeste argielu ja siseilmad on Ramulit huvitanud juba pikemat aega. Näiteks Ekspeditsiooni lavastuse "Eeter" aluseks olid raadiosaadetesse helistanud inimeste kõned.

Lavaloo idee sündis ajal, mil ta veetis palju aega autoroolis ning kuulas raadioprogramme, kus kuulajad said otse-eetrisse helistada. Nende lugude kaudu tekkis Ramulil tunne, et ta pääseb korraks inimeste kodudesse ja mõttemaailma. Neis kõnedes on korraga nii unistusi, pettumusi, viha kui ka rõõmu. Just see tekitas temas soovi nende lugudega sügavamalt tegelda.

Lavastaja usub, et paljud helistajad kasutavad raadiot võimalusena olla kuulatud ajal, mil neile tundub, et nende arvamus ei loe.

"Siis neil on see hääletoru, mis kannab nende mõtted sadade tuhandete inimeste kodudesse. Ma arvan küll, et nad ikkagi arvavad ja usuvad, et kui nad saavad selle laiemale auditooriumile kommunikeerida, siis äkki midagi muutub ja keegi kuuleb neid," arutles ta.

Ramulil ei ole vastust sellele, kuidas teha nii, et erinevad inimesed ühiskonnas paremini läbi saaksid, kuid ta usub, et suurem valmisolek üksteist kuulata, olla avatum ja tundlikum, muudaks palju.

"Isegi kui ma tunnen, et õigus on minul ja minu vastas istub keegi, kes arvab, et õigus on temal, siis see ei tähenda, et me peame üksteist lööma hakkama või uksest välja marssima, vaid meil on ikkagi võimalik leida mingi ühisosa," lausus ta.

Teater tõmbas juba maast madalast

Teatrini jõudis Ramul juba väga noorelt. "Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ma kuidagi alati olnud väga lummatud teatrist ja mõelnud juba lapsest saadik, et ma tahaksin sellega tegeleda," meenutas ta.

Kuigi mingil perioodil paelus teda hoopis filmitegemine ning sõpradega valmis terve rida amatöörfilme, jäi teater lõpuks peale. Seda, mis teda teatri juures noore poisina nõnda lummas, Ramul selgitada ei oska.

"Ma mäletan lihtsalt seda magusat tunnet oma kehas ja ajus, kui ma olin teatris või läksin teatrisse. Ma ootasin neid päevi, neid õhtuid, neid hommikuid, kus sai minna teatrit vaatama. Aga mis seal täpselt oli, mis köitis, seda on keeruline öelda, aga midagi väga tugevat ja tõmbavat selles oli."

Pärast keskkooli proovis ta sisse saada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli, kuid see ei õnnestunud. Aasta hiljem astus ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiasse, mida peab tagantjärele õigeks valikuks. "Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et ma just sinna sattusin."

Oma professionaalset teatriteed alustas Ramul Ugala teatris, kus ta oli koosseisuline näitleja ja lavastaja aastatel 2016–2025.

"Seal olen veetnud väga ilusaid inspireerivaid hetki. Ma olen seal väga palju õppinud. Mul on seal võimaldatud teha töid, mida ma olen tahtnud teha, ma ei ole pidanud seal tegema midagi tellimuse peale, vaid mul on olnud väga õnnelikud ja õpetlikud ajad," meenutas ta endist koduteatrit hea sõnaga.

Täna töötab Ramul vabakutselisena ning tema töid saab näha teatrites üle Eesti. "Mul on nüüd võimalus kokku puutuda näitlejatega, kellega ma ei ole varem kokku puutunud, töötada erinevates majades erinevate inimestega, luua uusi tutvusi ja õppida uusi inimesi tundma," selgitas ta, kuidas vabakutselisus tema kui looja teed on muutnud.

Tulevikus loodab ta ka filmikunsti juurde tagasi jõuda. "Eks näis millal ja kas, aga ma loodan, et mingi hetk ma saan ka seda huvi soojendada."

Eelistab värsket dramaturgiat

Ramul ei lavasta klassikalisi näidendeid. "Mitte et ma ei usaldaks neid või need ei rahuldaks mind. Ma üldse ei välista, et ma mingi hetk tegelen mingi klassikalisema tekstiga," rõhutas ta.

Selle asemel sünnivad tema lavastused enamasti spetsiaalselt konkreetse projekti jaoks loodud materjalidest. "Siis ma saan olla algusest peale selle sünni juures ja seda suunata sinnapoole, kus mulle tundub kõige õigem, ausam ja huvitavam. Seetõttu on nii läinud," selgitas ta.

Kuid see ei tähenda, et klassika tema töödesse üldse ei jõua. "Näiteks kui tegime Roos Lisette Parmasega Ugalas suvelavastust "Me peale ülalt paistsid jälle tähed", siis selle aluseks oli justkui klassikaline tekst, Dante "Jumalik komöödia", aga me siis suunasime seda sinna, kuhu meile endale parasjagu kõige olulisem tundus."

Valus kogemus lavastusega "Ants, Ants, Ants"

2024. aasta kevadel jõudis Ramuli käe all Tartu Uues Teatris lavale lavastus "Ants, Ants, Ants", mis tõukus autsaider-muusiku Ants Laidami lauludest ning pidi olema uurimus autsaiderite püüdlustest. Vahetult enne esietendust jõudis aga avalikkuse ette info Laidami vägivaldse käitumise kohta perekonnas. Nii jõudis lugu lavale vaid ühel õhtul.

"See oli kõige rohkem sisemine surve meie endi poolt, sest see lavastus muutus kardinaalselt pärast selle info väljatulekut ka meie endi jaoks, seal tekkisid hoopis muud tähenduskihid, mida me ei olnud mõelnud. See ei olnud see lavastus, mida me tegime. Seal ei olnud muud varianti, kui see ära lõpetada," selgitas Ramul.

"Muidugi oli kurb, aga kurb oli ka kogu selle loo asjaosaliste pärast, mitte meie [pärast]. Meie tegime ju teatrit, aga see elutraagika on lõpuks palju suurem kui see teatritegijate traagika sellel hetkel," lausus ta.

Ramul ütles, et juhtum õpetas talle veelgi suuremat tähelepanelikkust ja süvenemist. "Aga ma ikkagi tahaks väita, et me tegime ka seda, me ei suhtunud sellesse kuidagi pealiskaudselt. Võib-olla me ka kommunikeerisime seda sel hetkel valesti, võis jääda mulje, nagu me tegeleksime ühe inimesega, aga me tegelikult tegelesime tema loominguga ja see mulje võis olla selles mõttes vale," lisas ta.

Kõhklus saadab iga uue töö juures

Ramul tunnistas, et noore loojana mõjutas kriitika teda rohkem kui praegu. Aja jooksul on ta õppinud tagasisidet rahulikumalt võtma, kuigi peab seda endiselt oluliseks. Tema sõnul on iga reaktsioon väärtuslik, olgu see põhjalik kriitika või juhuslik kommentaar pärast etendust.

"Igasugune mulje on vajalik. Mitte et ma nüüd mõtleksin, et ahhaa, ta kirjutas ja arvas nii, järelikult ma tegin midagi valesti, aga igasugune mulje, peegeldus või tagasiside on mulle huvitav ja edasiviiv. See ei pea olema ainult kriitiku oma, see võib olla ka mõne inimese oma, kes astub tänaval vastu ja midagi ütleb, või mõne lähedase oma," märkis ta.

Kõhklus saadab teda aga jätkuvalt iga uue töö juures. "Kõhklus saadab mind kogu aeg. Aga loomulikult siis kui [lavastuslik] valik on tehtud, siis ma tegelen ja usun sellesse, mis ei tähenda, et seal ei ole kõhklusmomente."

Praegu valmistab Ramul Eesti Noorsooteatris ette Alessandro Baricco romaanil põhinevat lavastust "Ookean meri". Lavastaja rääkis, et see teos on teda saatnud aastaid ning nüüd tundus õige aeg selle juurde tagasi pöörduda.

"See on poeetiline lugu inimestest, kes on saabunud ühte võõrastemajja ja kõigil neil inimestel on mingisugune oma eksistentsiaalne probleem, millele nad üritavad lahendust leida ja millest üritavad vabaks saada. Selles metafüüsilises võõrastemajas hakkavad nad sellega tegelema," avas ta.

Ramuli sõnutsi on see lugu sellest, kuidas inimesed püüavad hakkama saada ja teha rahu millegagi, millega tundub, et ei ole võimalik rahu teha. "Inimestest, kes püüavad mõista midagi mõistetamatut, piiritleda midagi piiritlematut ja seisavad vastamisi lõputu määramatusega."