Iga talendifestival püüab vastata küsimusele, millist muusikat on parajasti vaja. Riigid, plaadimärgid ja agendid saadavad esitlustele artiste, kellel arvavad olevat laiemat turgu, tõstes seeläbi esile ka iseennast suunamäärajana. Euroopa suuremad talendifestivalid nagu Tallinn Music Week, Eurosonics ja Reeperbahni festival Hamburgis toovad kokku valitud artistid ning muusikatööstuse esindajad, et tekiks kontakte teineteisest geograafiliselt kaugel olevate riikide vahel ja mis peamine, näha mujal tehtavat muusikat elavas esituses.

See on eriti oluline praegu, mil kogu maailm näib justkui vaid näpuvajutuse kaugusel ja kõike, mida kuuled, ei saa uskuda. Eestit esindas 16 kuni 19. septembrini toimunud Reeperbahni festivalil viis artisti: Intrepid, Yasmyn, Puuluup, Boondocks ja Boipepperoni. Head tagasisidet said nad kõik. Intrepidi vastu tundsid huvi sellised raskemuusika festivalid nagu Wacken, Inferno ja Resurrection. Igaüks neist märgib oma geograafilist piirkonda ehk siis ka muusikaturgu. Boondocks ja Puuluup võivad saada kutse Norden festivalile; Yasmyni esinemine valmistas positiivse üllatuse prantsuse muusikaprodutsendile Benjamin Demelemesterile, ning kes teab, võib-olla osutub seekord Eesti läbilöögiartistiks hoopis Boipepperoni, kelle debüüt Reeperbahni Baalsaalis oli energiline ja mõjuv.

Music Estonia sai Baalsaali kasutada oma esitlusõhtuks juba teist aastat järjest. Lokatsioon on väga hea – sündmuste ja tiheda liiklusega Reeperbahni südames, muude esinemispaikade ristumiskohas. Eesti õhtu on ajastatud festivali esimesele päevale, seega paljudele delegaatidele tähendab see sissejuhatust kogu festivali. Muidugi võivad Baalsaali elamused ka hõlpsasti ununeda, arvestades seda, et festivalile akrediteerunud delegaate ja ajakirjanikke ootab ees veel kolm päeva kontserte ja esinemispaneele.

Baalsaal ise on sümboolselt low-key – valgustus ja õhuvahetus pea olematud ruumis, mis mahutab sadakond vaatajat. Artist saab aga hoopis teistsuguse esinemiskogemuse, olles kuulajatega samal tasapinnal ja peaaegu nende vahel. Ühtlasi muutub läbi sellise distantsikaotuse artist oma publikule hoopis lähedasemaks ja lühemad, pooletunnised kontserdi, mida talendifestivali formaat ette näeb, sobivadki sellisesse väiksemasse ruumi paremini.

Viis artisti on ka maksimum, mida ühte õhtusse paigutada, suuremad riigid nagu Prantsusmaa või Jaapan, kellel on festivalil üle kümne artisti, kutsuvad delegaadid külluslikule hommikusöögile, kus iga agent saab minuti oma artisti tutvustamiseks. Samuti töötav mudel, eriti mugav pikema ärkamisega delegaatidele, Eesti showcase-õhtu pluss on aga see, et ta arvestab rohkem ka tavapublikuga. Omaette küsimus, kuivõrd tavaline Hamburgis elav muusikasõber talendifestivalile satub. Reeperbahni festivalil puudub kohapõhine piletimüügi süsteem nagu on TMW-l, päevapilet maksab seal 59 ja kogu festivali pass 179 eurot. Sestap näebki Reeperbahni kontsertidel rohkem kaelakaartidega külastajaid kui tavalisi muusikasõpru.

Tehisaru ajastul on elaval muusikal üha suurem roll inimeste ja kogukondade ühendajana, vaatamata sellele, et ühiskondlikud mudelid põhinevad suures plaanis just eksklusiivsusel, eristatusel. Eksklusiivsusele ja isikupärale on pealtnäha rajatud ka sotsiaalmeedia strateegiad – kasutajakontosid disainivad someplatvormide arendajad jooksvalt, vastavalt kasutaja isiklikele eelistustele: mida ta on vaadanud, millisel lingil, pildil või artistil kõige kauem peatunud. Reeperbahni festivalil tehisaruartiste ei esinenud ega esitletud aga selle fenomeniga kaasnevatest väljakutsetest räägiti palju.

Üks intrigeerivamaid ja lõbusamaid käsitlusi oli tavapäraste jututubade kõrval saksa muusikaajakirjanike Melanie Gollini ja Rosalie Ernsti taskuhäälingu "Zwischen Zwei und Vier" avalik salvestus punase sametiga dekoreeritud Imperial Theatris. Kuulajad said muusikanäidete varal veenduda AI peatamatus arengus – üha raskemaks muutub ehtsa ja tehisaru poolt toodetud muusika eristamine, ka tehisarul endal muutub keeruliseks seda vahet teha, ehkki seni veel on dekoodritel teatud juhtpositsioon.

Kuna tehisaru arendajad sihivad andmebaase ja muusikute endi loovutatud katalooge, pole lähitulevikku vaadates mõeldamatu, et ka tehisaru toodetud muusika saab oma autoriõigused ja senistele autoriõiguste omajatele soodsa tehingu korral võime mingi aja pärast endale soetada kasvõi näiteks biitlite uue albumi, mida pole kirjutanud ega sisse mänginud John, Paul, George ja Ringo. Ja pole põhjust arvata, et sellele ostjaid ei leiduks.

Pealegi on ka Saksamaal kultuur poliitikute hambus valdkonnana, mida saab eelarvearutelude juures ikka veel ja veel närida, teiste sõnadega kärpida. Kultuuri- ja meediaminister Wolfram Weimer soovib popmuusikale eraldatavat toetust riigieelarvest tuleval aastal massiivselt kärpida – popmuusika alla kuulub muidugi ka jazz, hiphop, metal ja nii edasi – ühesõnaga kõik see, mida poliitikud ja Exceli tabelite armastajad peavad meelelahutuseks. Samas näitas Berliinis läbi viidud uuring (Institut für kulturelle Teilhabeforschung, 2026), et iga kultuuri investeeritud euro toob tagasi 3.50 eurot, rääkimata kultuuri ühendavast jõust ühiskonnas, mis väljendub kasvõi kaitsetahtes.

Melanie ja Rosalie vaatavad olukorda laiemalt, võttes appi statistika naaberriikidest, nii selgub Austrias 2024. aastal läbi viidud uuringust (Wertschöpfung der Musikwirtshcaft in Österreich, 2024), et iga muusikat tegeva artistiga on seotud 16 töökohta, mis näitab, et muusikaga tegelemine loob töökohti juurde, puudutagu see kontserdipaiku või kultuuriturismi. Siinkohal tuleks meie otsustajatel ehk samuti peeglisse vaadata – mis on Eesti kultuurikorralduses siis nii nihu läinud, et ei suudeta hakkama saada ka kontserdipiletite kõrge käibemaksu alandamisega?

Tulles tagasi aga Hamburgi festivali muusikalise saagi juurde, oli see üpris rikkalik, ehkki palju on siinjuures nii-öelda kaubanduslikku vormitäidet – mis tähendab seda, et muusikat tehakse selleks, et läbi müüa, mingit sõnumit sealt oodata ei maksa. Meelde jäävad aga need artistid, kes ka sisemiselt põlevad, kellel on midagi öelda, kelle loomingut ei saa võtta tapeedina, sest ta pole seda, piltlikult öeldes, ei jää seina. Kuna Hamburgi festival on suurem kui Tallinna festival, astuvad seal üles ka suuremad artistid nagu sel aastal Sonic Boom või Anna von Hausswolff, kelle ainuke kontsert Elbphilarmonies müüdi läbi kohe, kui see välja kuulutati.

Samas on festivalil esinenud 425 artisti seas ka selliseid tõusvaid nimesid, kes alles oma laiema läbilöögi künnisel, näiteks Tommy Barlow Suurbritanniast või Asfar Shamsi Prantsusmaalt. Barlow ühendab King Krule'i hoolimatu kompromissituse ja Billie Eilishi melanhoolse isiklikkuse. Tema keskkond on hämarus, öö ja udu, Imperial Theatri sametised seinad sobisid selleks suurepäraselt. Barlow muusikas on protest ja eskapism, pagu omaenese maailma, millest läbi päikeseprillide väljapool toimuvat põrnitseda. Samas on selles noise-ambient'ses keskkonnas suur annus romantikat, meloodilist harmooniat, mis võimaldab end sellises manifestatsioonis mugavalt tunda.

Asfar Shamsi on laval seevastu nagu koolitüdruk, kes suure publiku ees ei tea, kuidas käituda või liikuda, rütmid ja biidid, mille taustal toob see kohmetu tütarlaps kuuldavale oma sõnumi noore naise positsioonist ühiskonnas, panevad ta liikuma, tõmmates kaasa ka publiku. Shamsi on silmnähtavalt võlutud räpist, kuid ta muusikas on väga palju süntpopi elemente, see osutab uuema põlvkonna julgusele heita eemale žanrimudelid ja võtta sealt kaasa just enda jaoks vajalik. Just selline žanriteülesus, julge lähenemine esitus- ja produtseerimismudelitele teeb artistid huvitavaks, mitte aga kuiv ühe skeemi kramplik jälgimine.

Samuti Prantsusmaalt pärit trio nimega Ditter tegi oma esinemisel omamoodi rännaku britpop'ist reivini, täites Kastanienalleel asuva Prinzenbari juugendsaali tantsulise energiaga. Hamburgi festivali esinemispaigad on omaette väärtus, näiteks kasvõi seesama Prinzenbar, mis ehitati 1900. aastal ja oli üks Saksamaa esimesi kinoteatreid. Samuti tasub Hamburgi külastades üles otsida klubi Uebel und Gefährlich, mis asub rohelise katte saanud õhukaitsepunkris Feldstrassel, ja on samuti üks Reeperbahni festivali esinemispaikadest.

Naastes alguses paika pandud küsimuse juurde, millist muusikat ja uusi talente arvavad Euroopa muusikatootjad heaks laiemalt pakkuda, tuleb tunnistada, et ligi 90 protsenti on sealt kindla turunišiga artistid. See peegeldab ka teistes kultuurivaldkondades levinud suundumust tulla vastu laiemale maitsele ning pakkuda eelkõige tuttavat ja turvalist äraolekuvõimalust, nii-öelda eetrisõbralikku muusikat. Samas ei peaks ka selles turvamullis kaotama ärksust, emotsionaalset aktiivsust, mis aitab vastu seista ebameeldivatele suundumustele ühiskonnas. Võib olla siit ka sõnum raadioprogrammide koostajatele – vaadata playlist'idele veidi avatuma pilguga. See aitaks raadio kui senini ühe mõjukama meediumi juures hoida ka nooremat kuulajaskonda.