Kaido Ole avas augusti lõpus Temnikova ja Kasela galeriis näituse "Krt". Näitusesaalis on vaataja koos "väikeste" st maalitud Kaido Oledega näitusesaalides, kus põleb maalikunsti klassika alates Konrad Mäest kuni Neo Rauchini.

"Eks ma valisin oma lemmikautorid. Ma ei oska öelda, kas need on nüüd ka minu lemmiktööd neilt," kommenteeris Ole maalide põlema pandud teoste valikut. "Ma isegi ei mäleta, teoste valimisel võisid olla ka tehnilised kriteeriumid. /.../ Näiteks Rauchi ma natukene kartsin, et kas ma ikka suudan ja viitsin kõike nii hästi järgi teha kui tema. Alguses mõtlesin, et panen tema teoses "Barbareid oodates" rahvarohkema otsa põlema ja maalin ise lagedamat otsa. Aga kompositsiooniliselt ei kõlvanud see mitte kuidagi," naeris Ole.

Alguse sai näitusel välja pandud seeria Konrad Mägist. "See oli proovitöö ja tuli üle ootuste hästi välja," märkis Ole. "Näitus sai valmis, siis kui ruum sai täis. See ei ole ju tüüpiline galeriiruum. Palusin, et varasemate näituste jaoks püsti pandud seinad jääksid püsti. Mulle tundus, et mida rohkem seinu, seda rohkem saab neid töid välja panna. Las ta ollagi näitus, mis pressib igalt poolt peale, mitte totakalt moodne, kus ühel seinal on üks töö," selgitas Ole.

Näitusesaalis satub vaataja vastakuti ka suure vertikaaliga, kus Ole põletab enda teoseid. "Need, mis ma ära põletasin, nendega ei olnud ma rahul. Olin nad maha kandnud ja ei tahtnud, et nad kuidagi ringlema jääksid. See oli meeldiv akt. Väga hea tunne oli. Koristamine on oluline. Isegi kunsti õppimine, või üldse igasugune õppimine, seostub alati sellega, et me saame midagi. Aga mulle tundub, et olulisem on äraandmine, ikkagi koristamine. Saad hästi palju, aga pead ära viskama kõik, mis sinu jaoks asjasse ei puutu," rääkis Ole.

"See on otsustavam pool õppimisest. Sa ei saa iialgi rakendada kõike seda, mida sulle on pakutud või mida sa oled ise lolli peaga ära õppinud. Sama kehtib ka kunsti kohta: jabur oleks arvata, et kõik need üle 300 töö, mis ma teinud olen, on väga head. Juba statistiliselt peab sinna sisse midagi sattuma, mis ei ole eriti hea. Kõik need tööd oli 20 aastat vanad ja mul oli piisavalt aega, et aru saada, et see, mis mind nende tööde juures häirib, ei lähe ajaga üle. Minu jaoks on nad halvad ja tuleb nad ära visata."