Tuhlasin suvel DIGAR-i Eesti artiklites ehk Eesti Rahvusraamatukogu veebilehel, kus saab lugeda eestikeelseid ajalehti 19. sajandi algusest saadik. Toon välja mõned tsitaadid artiklitest, kus oli juttu kirjanike keelekasutusest.

Näiteks 1879. aastal pahandas A. Reinwald: "Meie suuremad ja paremad kirjanikud kirjutawad praegu pea igamees ise wiisi. Üks kirjutab seal, teine sääl, kolmas sial." 1937. aastast leidub pisut pahane lugejakiri A. Murakinilt, mis on suunatud ühe ajakirjaniku ja följetonisti pihta: "E. Viskel arvab vist, et kui soovitatakse rahvakeelt, et siis peab see kohe olema äärmuseni labane. Kas E. Viskel siis ei tea, et ka rahvakeel peab minema läbi kirjaniku stiilikurna, et rahvakeel kirjakeeles, s. o. raamatus, ei tohi lugeja ilutunnet haavata? Muidugi ei küüni raamatu kirjutamiseni iga följetonist, vaid kirjanik, kel on palju keelevaistu ning stiili- ja taktitunnet."

Eri aegadel on arutatud selle üle, kuivõrd on kirjanikul õigus keelenormidest kõrvale kalduda. Tsiteerin mõttekäiku Andres Langemetsa ja Joel Sanga 1976. aasta artiklist: "Kirjakeele ja kirjanduskeele opositsioon tuleneb juba kummagi erinevast eesmärgist. Kirjakeel taotleb oma normidega laitmatut kommunikatsiooni [---]. Kirjanduse keelepruuk peab aga olema isikupärane ja kujundlik, tal on täita oma kunstiline ja esteetiline funktsioon. Seetõttu püüab kirjanduskeel teadlikult erineda normeeritud kirjakeelest, otsib või loob keelendeid, mida kirjakeel ei tunne ega tahagi tunda." Kes teab, äkki ikkagi tahaks tunda? Aga see selleks.

Kui 1949. aastal leidis Johannes Aavik, et "Noortel, alles puudulikult väljakujunenud kirjakeelega rahvaste luuletajail seda kindlat õigekeelsusetunnet paratamatult ei ole. [---] Ometi aga on just luuletajaile tähtis eriliselt hea keeleoskus ning eriliselt peen õigekeelsusetunne." Siis 70 aastat hiljem, 2019. aastal on Priit Põhjala arvanud, et "Luules on hälbed keelenormist arusaadavad, ootuspärasedki [---]." Ja arutelu jätkub: "just tekst annab oma loojale õiguse keelega mängida või keelab tal seda teha. Aga kas neil, kellel on õigus – näiteks kirjanikud, poeedid, reklaamikirjutajadki –, on seda õigust ühepalju?"

Tsitaate kirjanike keelest ja õigustest leiduks muidugi veel nii palju, et eetris terve aasta midagi muud ei kuulekski. Ent jätan siiski siinkohal asja pooleli ja lõpetan oma säutsu Jüri Kolgi tsitaadiga: "Luuletaja ülesanne on teistele keelt näidata."

Jäägu kuulaja tõlgendada, millist keelt see luuletaja siis näitama peaks :P