Eesti Filharmoonia Kammerkoor tähistab 1. juulil oma 45. sünnipäeva kontserdiga, kus kõlavad Veljo Tormise "Eesti meeste laulud" ja "Eesti naiste laulud". Koori asutaja ja peadirigendi Tõnu Kaljuste jaoks ei ole see pelgalt juubelikontsert, vaid tagasivaade teekonnale, mis algas juba ammu enne professionaalse koori sündi.

Kaljuste rääkis Klassikaraadios, et kammerkoori loomine ei olnud ühe päeva ega ühe otsuse tulemus. Sellele eelnes ligi kümme aastat tööd Ellerheina kammerkooriga, mille jooksul kujunes välja arusaam nii repertuaarist kui ka sellest, milline võiks olla Eesti koorimuusika koht maailmas. "Minu jaoks see oli niisugune aeg, mida kutsutakse taidlus," lausus ta.

Toona ei olnud tema sõnul veel võimalik kõike täpselt sõnastada. Tagantjärele vaadates näeb ta siiski üsna selget püüdlust selle suunas, et eesti kultuur ja eesti muusika saaksid olla maailmas omaette nähtus.

"Kui praegu võib vaadata kogu seda repertuaari, mida me siis taidlus ajal laulsime, siis see ladus kogu selle vundamendi kammerkoori tekkele," märkis ta.

Kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor 1981. aastal tegevust alustas, ei tähendanud see Kaljuste jaoks loobumist kõigest muust. Samal ajal töötas ta Estonia teatris, dirigeerides nii oopereid kui ka muusikalavastusi. Just seal usaldas toonane peadirigent Eri Klas talle Veljo Tormise "Eesti ballaadid".

"Ta ütles, et kuidas juut hakkab siin Eesti ballaade tegema. Mina ei hakka mulgi kuube selga panema – tee, see on sinu muusika," meenutas Kaljuste.

Aja jooksul kujunes Veljo Tormise looming Kaljuste töö üheks olulisemaks teljeks. Samal ajal hakkas kujunema ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori kõlapilt. Kaljuste sõnul oli Tormisel alguses hoopis teistsugune ettekujutus sellest, kuidas tema muusika peaks kõlama.

"Veljo Tormise kõrvus ja endal püüdlustes oli koorikõla alguses hoopis teine. Ta mõtles suurtele kooridele ja ta tahtis suuri asju teha," rääkis dirigent ning lisas, et see võis olla seotud Tormise Moskvas veedetud õpiaastatega.

"Kui tuled sealt, päevast päeva kuuled sealseid muusikuid ja koore, siis kõla intensiivsus ja kõlakandvus jääb kõrvu. Ja siis, kui siia tuled ja kuuled meie pisikesi häälekesi, siis tundub, nagu need siin üldse midagi ei kanna."

Kaljuste sõnul jõudis ta aja jooksul arusaamisele, et koorikultuure ei ole mõtet omavahel võrrelda. Kõigepealt tuleb mõista omaenda kultuurilist tausta ning alles siis on võimalik leida oma koht.

"Sa saad üles ehitada midagi niisugust, mis on unikaalne sinule. Sa ei jää olema see, kes tahab olla kellegi teise moodi, vaid oled ise see, kes leiab selle, mis on sinu muusikas tugevus," ütles ta.

Selle otsingu üheks olulisemaks tulemuseks peab Kaljuste ECM-ile salvestatud plaati "Unustatud rahvad". Ta meenutas, et Veljo Tormis ei olnud esimese tulemusega sugugi rahu, sest ta ootas rohkem rahvalaulu vahetut jõudu, Kaljuste otsis aga tasakaalu regilaulu olemuse ja professionaalse koorikõla vahel.

"Minu jaoks olid Veljo Tormise teosed kaasaegse muusika mõttes nagu minimalismi üks esindaja. Ma püüdsin leida selle niisuguse sümbioosi kahe erineva tunnetuse vahel, et ta oleks mõistetav maailma inimestele ja et meil oleks samal ajal oma omapära," avas ta.

Kaljuste sõnul ei sündinud Eesti Filharmoonia Kammerkoori omanäoline kõla üksnes repertuaarist. Sama oluline oli küsimus, milline peaks olema väikese professionaalse kammerkoori kõlapilt. Tema eesmärk ei olnud saavutada võimalikult massiivset kõla, vaid säilitada iga laulja isikupära.

"Kui partituuris on võimalik anda erinevaid dramaturgilisi kohti solistidele, siis ma püüan õgvendada seda suuremat faktuuri. Koorilaulja ei ole kogu aeg massi osaline, vaid ta astub vähehaaval esile," selgitas ta ja lisas, et see teeb koori kirkamaks.

Sama mõtteviis on kandunud ka juubelikontserdi kavasse. Kaljuste ühendab Veljo Tormise tsüklid "Eesti meeste laulud" ja "Eesti naiste laulud" üheks tervikuks. Tema sõnul sünnib nii uus dramaturgia. "Sellel naistelaulude elukaarel on väga toredad hetked, kuhu mehed võivad oma väga ajuvabade tekstidega sisse sõita."

Kõige olulisem on võimalus tegutseda vabas Eestis

Kaljuste ütles, et mõtleb sageli oma isale Heino Kaljustele, eriti siis, kui mõtleb Eesti ühiskonnas toimuvale. Tema hinnangul sünnivad paljud pinged sellest, et inimesed ei räägi omavahel piisavalt. "Need asjad, mis Eesti elus tihtipeale närvi viivad, on just kommunikatiivsuse puudumine ja vähene rääkimine."

Sotsiaalmeedias avaldab ta aeg-ajalt oma mõtteid. Kaljuste sõnul on tema põlvkond näinud erinevaid riigikordi ja ideoloogiaid ning peab oluliseks kogemusi jagada, asju selgitada ja paralleele leida. "Ma ei taha lõhestada või tahaks ühendada," lausus ta.

Kõige olulisemaks peab Kaljuste siiski seda, et eesti kultuur saab areneda vabas riigis. "Seda ei kujuta ette, et kuskil 1980. aastatel oleks meie muusika saanud niisuguseid kontserdisaale külastada nagu praegu. See on olnud niisugune kosmiline teekond."