Läksin teatrisse, ruumi, mis ei ole teatriks ehitatud, Krulli tehase kontorihoonesse. Jõudsin kohale päris vara, saali ei lastud. Hiljem selgus, miks: seal magas inimene ja tal oleks olnud väga tüütu nii pikalt lamada, kui inimesed aeglaselt kogunevad. Pealegi pidi ta magama tükk aega ka pärast etenduse algust. Nimelt plärises laual sinna kuhjatud kümmekond äratuskella, no ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt kümme minutit. Ja alles siis ta "ärkas".

Mind võtsid vastu lahked neiud. Küsisin, et kui peab ootama, kas teil puhvet ka on. Ei olnud. Püüdsin neile edasi anda eesti teatriajaloost tuntud tõde Vanemuise seltsi loomisest peale, et puhvet on see, mis teatrit elus hoiab. Nii on mulle teatriajaloo õpingutest meelde jäänud. Hiljem lugesin Google'i tehisarulist selgitust, et puhvetid ja söögi-joogilauad olid XIX sajandi teisel poolel eesti seltside (nagu ka hilisemate teatrihoonete) lahutamatu osa, mis aitasid ürituste ajal elavdada seltskondlikku suhtlust ja toetasid osaliselt ka seltsielu korraldust.

Igal juhul oli minu mõtteavaldusel mõju, sest neiu ütles, et ta võib mulle midagi tuua, näiteks veini. Olin sellega nõus ja sain oma ootamisaega lühendada väikese pudeli Riojaga, mida jõin otse pudelist. Ei hakanud neiut enam rohkem tülitama.

Puhveti tähtsus ilmnes aga väga selgelt etenduse lõpus. Kuna oli tegemist esietendusega, siis järgnes loomulikult selle tavapärasest pidulikum lõpetamine, kuhu kutsuti ka publik. Pakuti suupisteid ja kahte sorti suppi, üks vegankapsasupp ja teine mitte, taipärane tom kha, lisaks muidugi veini ja üllatus-üllatus, ka viina. Ja vist oli veel üks kangem naps. Valisin taipärase supi, mis oli väga maitsev. Ka veinid olid suurepärased: kerge mulliga roosa, väga hea valge (NB! oli jäänõus) ja meeldivalt küps punane.

Huvitava kokkusattumusena mõtlesin sel korral teatrisse minnes sellest, miks pole puhvetid ka pärast etendust lahti, et vaatajad saaksid muljeid jagada ja nii liikuda meeldival kombel kunstreaalsusest tavareaalsusse. Sel kombel ei jää etendusest kestma ainult ühepoolne tekstiloome, mida sõnateater tavaliselt on. Ja muljeid on ju hea teistega jagada, nii ilmnevad uued vaatenurgad ja tekivad mõtted, mida üksinda oma peas ei sünni.

Seekord nii oligi. Leidsin koha omaealiste lauas, meil tekkis kohe elav keskustelu ning kui selgus, et minu lauakaaslased elavad minust mõnesaja meetri kaugusel, saime ka lähemalt tuttavaks ja sõitsime taksoga koos koju. Nüüd oleme FB-sõbrad.

Puhvetis saime rääkida pikalt nii etendusest, etendusasutustest (mees on Nõmme kultuurikeskuse haldusjuht) kui ka teatrist üldse (naine on eluaegne mitme teatri raamatupidaja, kes tundis ka seda truppi hästi). Tema viis minu jaoks kokku Lauri Lesta ja Urmas Lüüsi nimed ja näod, tänu millele sain meestega jutule. Selgus, et nemad olidki kogu asja algatajad. Ekspeditsiooni looja Lauri Lagle oli öelnud, et tehke midagi, ja nad tegidki. Urmas Lüüs on rohkem kunstnik, Lauri Lest aga rohkem helikunstnik.

Lähtepunktiks oli neil ruum, mis on teatrile sobilik lähenemine (Peter Brooki tühi ruum). Selles lavastuses saab ruum heliga kokku: sündis ruumi- ja heliinstallatsioon, kuhu istutati inimene. Tegijatega rääkides avasid nad veidi ka oma loomeprotsessi. Nad mängisid mõttes ruumi, heli, valguse ja inimesega seal ruumis. Iga nendega seotud tegevus või mõte kirjutati eraldi kollasele märkmepaberile ning paigutati eraldi joontele. Tekkis omamoodi noodikiri, viie noodijoone asemel neljal joonel. Ja siis hakati neid muutma, täiendama, ümber tõstma, reastama. Iseenesest mitte kuigi originaalne võte (filmiloojad kasutavad seda ka), ent suurepärane meetod loovuse rakendamiseks ja terviku "komponeerimiseks".

Marika Vaarik on näitlejana nii tuntud nägu, et lihtne oli teda kõnetada, minna koos temaga suitsu tegema (mina ei tee tegelikult) ning rääkida lavastuse sünnist. Nii sain teada, miks ta oli ruumis üksinda. (Selgub tagapool.)

Selle lavastuse autorid ja esitajad on kõik kolm. Niisiis on lavastusel neli tegelast: ruum, heli, valgus ja inimene. Detailsemalt võttes oli igat neist rohkem kui üks. Näiteks ruum ei olnud tühi black box, vaid tuubil täis asju. Helisid ei olnud üks, vaid müriaad. Valgust oli mitut värvi, mitut tugevust, mitut sagedust, püsivat ja vilkuvat. Ja inimesi liikus etenduse jooksul ruumis kolm, kuigi selgelt peamine tegutseja oli üks, nimetagem teda protagonistiks. Lavastust tutvustavas tekstis on siiski öeldud, et ta ei ole peategelane, vaid selleks on ruum, millel on tahe ja võime asjade kulgu dikteerida, nii et inimene on ruumi meelevallas.

Mina seda ruumi ja etendust küll nii ei näinud, aga mis siis sellest. Teen lühikese kokkuvõtte.

Niisiis tegelased.

Ruum: suure maja asju täis korter.

Heli: kohati tavaline, olmeline, kohati rõhutatult kunstlikult tekitatud.

Valgus: muutuv.

Inimene: naine.

Ruum. Ruumi sisenedes tuli mööduda magajast. Ruumis oli hästi palju asju. Ühest küljest oli see täiesti tavaline korter, kus inimene sai toimetada, teisest küljest oli seal palju rohkem asju, kui tavaliselt, ning nende otstarve ei olnud lihtsalt ruumi olmeliselt kujundada. Näiteks olid kõikjal kellad, palju kelli igal pool, seinad täis suuri pommidega seinakelli, laua peal kobaras äratuskellad, mis pidevalt plärisesid ning olid minu meelest viide tänapäevasele kella järgi elamisele. Igal hommikul äratus, ikka ja jälle, mitte loomulik ärkamine. Kui mõni kell jäi vaiksemaks, siis ta pandi uuesti äratama. Esialgu ainult vaatajaid, see kestis terve igaviku. Lõpuks siiski ärkas ka magaja.

Mõningaid asju ärganud inimene kasutas, enamikku mitte. Teatrikeeles võiks öelda, et mõnede kujunduselementide ja rekvisiitidega oli naine interaktsioonis, mõned olid passiivselt taustal. Ta toimetas ringi vaikselt pomisedes, sõnad olid kohati selgelt kuulda, ta kommenteeris, mida tegi, nägi või kuulis. Keset tuba oli pesurest pesuga – korjas selle ära ja pistis pesumasinasse tagasi. Seina najal oli triikimislaud – ootasin, aga seda ta ei kasutanud. Kuigi traditsiooniliselt teeb seinal rippuv püss lõpuks ka pauku.

Minu peast käis läbi seos Osborne'i näidendiga "Vaata raevus tagasi". Seal on triikimislaud olulise sümbolina esiplaanil ja kasutuses. Lisaks leidsin veel analooge: kitsas hämar kehvapoolne korter, lae all tilkuvad torud, kuum triikraud, mis küll kedagi ei kõrvetanud, väljast kostev lärm – "pasunana kõlavate torude ja koerte mäss" –, suhteliselt mõttetult liikuv ja sisuliselt passiivne, asjadele, helidele ja valgusele reageeriv inimene. Teisi partnereid tal ju polnud. Moodsaks elemendiks olid fallosed, millega pesurestil hääli tekitati. Ei hakanud ennast vaevama nende ja naistegelase vahekorra süvapsühholoogilise analüüsiga. Piirdusin falloste tekitatud heliga, mis oli piinavalt pikk.

Heli. Esmalt äratuskellad, siis naise pidev pobin. Paaril korral rääkis ta ka telefonis, jutu sisu oli … tavaline, nagu me kogu aeg kõrvalt kuuleme, kui keegi telefoniga räägib. See ei vajanud mingit erilist dešifreerimist ega mõtestamist.

Mõned helid tekkisid justkui iseenesest, ei olnud ruumis viibiva inimese põhjustatud. Kuid mõningate asjadega mängiti, et heli tekitada. Kõikide asjadega siiski ei mängitud, kuid lavastuse lõpus tegid nad ometi häält, kui seinapaneelid hakkasid liikuma: seintelt ja riiulitelt kukkusid asjad maha ja purunesid, riputised võnkusid, seinakellad lõid hullunult läbisegi, meenutades kirikukelli, mida on hädaolukorras ikka korraga helistatud.

​Valgus. Ruumi, esemete ja helidega võrreldes veidi tagaplaanil, vaoshoitud, põhitonaalsuselt hämar, kollane lambivalgus, millega lõpustseenis kontrasteerus lahtise akna kaudu tuppa tungiv ere valge valgus. Prožektor.

Inimene. Kontseptuaalselt üks, kuid õigupoolest oli neid kolm. Üks oli siiski peamine isik, jään selle juurde, et see oli kõigi tunnuste järgi protagonist, Marika Vaarik. Tegijatega etenduse järel rääkides selgus, et alguses pidi neid olema kaks, nagu üldiselt levinud kooselus tavaline – mees ja naine. Aga kuna meesnäitleja suri enne proovide algust, siis jäi üks. Lavastuse mõtte seisukohalt ei muutnud see midagi. Täidetud oli tingimus, et ruumis on inimene, kes seal argiselt toimetab ja helisid tekitab ning on ruumiga interaktsioonis, vastastikuses suhtluses.

Ükskõik missuguse kontseptsiooni ja stilistikaga teater ka poleks, läbivalt toimib ja mõjutab vaatajat tegevus ja lugu, mis sellest tegevusest välja koorub. Milline oli siis lugu seekord? Nägin seda nii: tavaline inimene teeb tavalisi tubaseid toimetusi, elab tavalist elu. Aga seda tavalist elu segavad tavalised häirijad, stressorid: mingid majast ja selle torustikust kostvad arusaamatud helid, tilkuv lagi, juhuslikult maha kukkuv pott köögis, laelamp, mis ei sütti, äratuskellad, mis plärisevad.

Osa neist asjadest aga polnud tavalised. Selleks tuli aeg-ajalt lavale teine inimene, toimetas midagi äratuskelladega, nii et need plärisesid koos ja lõputult kaua; mängis lõputult kaua fallostega pesukuivatusrestil, sealt mikrofonide abiga undavat-vinguvat heli välja pigistades; võttis kuuma triikraua ja lasi laest tilkuvat vett sisinal triikrauale kukkuda, enne kui naine tilkuvatele kohtadele panged alla pani, mistõttu helid muutsid oma tonaalsust ja rütmi; mingil ajal tuli teine inimene ja mängis (trummi)-pulkadega seinale paigutatud (nõude)-kuivatusrestidel või pani nööri otsas võnkuma mingi telefonitorusarnase asja, mis tegi üle mikrofoni (või magneti) liikudes kummalist häält. Ja lõpuks koerte haukumine, mis meile igapäevast tuttava tavalise klähvimise ja haukumise asemel oli suur, võimas, ähvardav, lõukoerte karja haukumine, nii et naine hakkas neid mõned korrad vaikselt ja arglikult haukudes jäljendama.

Etenduse lõpus aga ühinesid hääled, valgus ja ruum apokalüptiliseks põrguks: seinad kõikusid, asjad kukkusid, valgus vilkus, aken paiskus lahti ja väljas haukus ähvardav lõukoerte kari. Selle kõige keskel seisis tavaline naine hirmunult ja abitult. Siis astus tema juurde kapuutsis mees, pani talle alguses teki üle pea ja kohendas selle veidi hiljem kaela ümber, hoides teda korraks ka kaitsvas embuses. Müra lakkas ja selles vaikuses lahkus naine ruumist. Kuna olin sellest tohutust kestvast mürast kurdistatud, ei ole ma enam kindel, kas naine üritas lahkudes ka haukuda. Kon­tseptuaalselt vist pidanuks. Ta ju ühines ruumist lahkudes välise maailmaga.

Lühidalt kokku võttes: tavaline inimene elab oma tavalises ruumis suhteliselt tavalist elu tavaliste asjade keskel, kuni suurem ruum, mis on akna taga, sekkub nii jõuliselt, et lööb selle tavalise elu uppi. Ja pole kindel, kas see on inimeste tekitatud sekkumine, näiteks sõda, või looduse tekitatud, näiteks maavärin. Koerte hullumeelne haukumine sobib mõlemaks.

Mida veel öelda. Pealkiri viitab minu arvates sellele, et häiritus, stress väljendub igal juhul kehas, lihas. Ja kui kõik, mis olnud, on kirjas, siis tähendab, et see häiritus püsib. Sest kiri ei kao.

Lavastuse tutvustuses on öeldud, et seal sünnivad argised hetked ja eksistentsiaalsed pursked, fookuses on reaalsus, võib-olla ka hüperreaalsus. Tõepoolest, hüper tekkis akustiliselt ja siis, kui mehed tekitasid korteris helisid, mis tavaliselt sinna ei kuulu. Lõpumäruli ajal hakkas peas keerlema sõnakombinatsioon "Apokalypsis configuralis". Sümboolne eesriie langes ja vaatajana kogesin apokalüpsist, kui mitte kogu maailma lõppu, siis selle korteri vaikelu lõppu. Konfigureeris seda lõppu senise ruumi põhjalik muutumine, esemete purunemine ja seni kõlanud helide uus tähendus, uus kokkukõla – helide müriaad.

Lõpp oli vaikus.