Kes olid kohal? Sildistame!

-Rakvere Teater
-Von Krahli omad
-Endlast mõned
-Viljandi ja lavaka tudengid
-Teatriteadlased
-Tartu Ülikool
-Teatrikriitikud/teatrivaatlejad/teatrisõbrad (valik on teie)
-Kanuti Gildi seltskond
-Välismaalt inimesi-
-Muid tähtsaid (kunsti)inimesi
-EKA tudengid
-Dramaturgid
-Uus Teater
-Ellerlased
-Muidu rakverelased

Mis teemad olid? Üldistame!

-Sise- ja välispoliitika
-Koroona
-Pagulus
-Maailma keeled
-Etenduskunstnike ambivalentne elu
-Vähemusgruppide väärkohtlemine
-Tehnoloogilised uuendused ja tehisaru
-Sotsiaalmeedia ning algoritmid
-Erootika
-Naistevastane vägivald

I Ajavaim ja dokumentaalsus

Baltoscandali programm orienteerus teemade vahel, millega tänane maailm tegeleb. Pärast viie-päevase teekonna läbimist tekkis tunnetus praeguse terava aja vaimust. Kindlasti ei jäänud liiga negatiivset maiku, mida võinuks eelnenud nimekirja järgi eeldada. Teemadele läheneti autori positsioonilt, distantsilt ning nii mõnigi ei võtnud end liiga tõsiselt. Tänase päeva tunnetus väljus Eesti piiridest, kuna kunstnike päritolu valgus maailma laiali (Prantsusmaa, Šotimaa, Filipiinid, Sri Lanka, Bulgaaria, Portugal, Argentiina, jt) – tekkis rahvusvaheline haare. See, et kunstnike teemad lähevad ka siin Rakveres korda, on ühendav. Isegi, kui otsest kokkupuutepunkti ei pruugi käsitletavate teemadega olla, siis läbi seoste ja elukogemuste on võimalik neid mõista ja nendega omamoodi suhestuda.

Juuksed, vari, aevastus, sahin, tšillipulber, kaup, kütkestav, võim. (Eisa Jocson ja Venuri Perera "Magic Maids")

Festivali ajal sai tutvuda mitmesuguste inimestega. Nii "IsLand Bari" (Orangcosong & guests) kui ka Basel Zaraa loodud installatsiooni "Dear Laila" puhul toimus lugudesse laskumine äärmiselt lähedalt, vahetult. "IsLand Baris" sattusin laua taha, kus oli võõrustajaks Eva Lou. Lou'ga hüppasime inimese mälestusse, kes elas koroona leviku ajal Hiinas. Jutustajal oli korteri plaan tema kodust ning ta kõndis oma kahe sõrmega mööda tube ringi, matkides inimese päeva jõudmist õhtusse. Võõrast inimest oli nii lihtne mõista. Eks oma kodus on ka seinad, ukseläved ja kerratõmbumised. Lola Ariase pooldokumentaalfilmis "Reas" oli ilus hetk, kus peategelane istus trepil kivist seina vastas, külmade müüride sees – naistevanglas. Temalt küsiti, mida ta teeb. Ta vastas, et vaatab, mis on teisel pool seina.

"Dear Laila" ajal kohtusime palestiinlasest vanaema Um Mohammediga, kelle kodu pinnal kuulutati välja Iisraeli riik. Ta hoidis elu lõpuni oma taskus kodu võtit, mis aitas uskuda, et kunagi saab ta koju tagasi.

Toonid, vaht, terav, pilu, kuma, voog, ergas, ajakadu. (Amelie Duchow "Logos mater")

Linastus ka Kristina Nikolova dokumentaalfilm bulgaaria etenduskunstnikust Ivo Dimchevist "In hell with Ivo", millele järgnes koos Dimcheviga elav vestlusring, mille koordineeris Karin Allik. Mind inspireeris Dimchevi elufilosoofia. Kui ta ei taha, et läbi filmi loodaks temast kannataja kuvand, siis vaidleb ta režissööriga lõpuni. Kui teda painab miski, millele lahendust ei leia, siis kirjutab ta laulu ("The Apology of Trump"¹). Kui ta tahab teha inimeste kodudes kontserte karantiini ajal, siis kutsub iseennast tasuta külla esinema. Ning kui ta hakkas huvituma inimestest endist, harrastas ta nendega intervjuude tegemist küsimuste "in hell with Jesus or in heaven with Trump?" laadis. Kuna Dimchev reisib artistina niivõrd tihti, küsiti talt, mis kohta ta oma koduks peab. Ta vastas, et tal ei ole ega saagi olla kodu.

Haav, kajakas, tehisaru, prantsuse keel, Jeanne d'Arc, ümberkehastus, napp, "Spiegel im Spiegel", rollijaotus, Jacques Brel, kohalolu, telefonikõne. (Milo Rau "La lettre")

Maike Lond ja Lukas Jansen ("Three Ballads, a Story and My Mother's Estate") jagasid oma mõttesähvatusi argipäevast. Jansen pidas monoloogi (vaheseinata) sellest, miks talle ei meeldi teater. Ta heitis teatrirahvale ette, et kõik on samasugused – räägivad ainult asjadest, mis neid ennast huvitavad. See tekitas publikus nii mõnekski ajaks särinat. Nad olid oma olemises mugavad ja haarasid publiku enda ruumi.

II Lavale! Sinust saab kandev kõrvalosatäitja!

Julia Masli improvisatsioonilise lavastuse "Ha ha ha ha ha ha ha" muutis koomiliseks see, kui ootamatult pöördus kogu fookus publikule, nende probleemidele. Kolm korda korraldati ühe esirea külalise väljaviskamist, sest kui Masli oli temalt probleemi küsinud, vastas ta, et tal ei ole ühtegi.

Etendusele lõid struktuuri kordused ning publiku mured. Näiteks seati inimene voodisse puhkama (sest ta oli väsinud), noor naine pandi kõiki etenduse jooksul nimetatud probleeme üles kirjutama (sest tal ei olnud tööd) ja paar meest puust tooli kokku klopsima (sest üks inimene jäi toolita), mis etenduse alguses oli Masli poolt pilbasteks löödud. Pikalt ei usutud, et seda peab päriselt laval kell 22 kõigi ees tegema hakkama (veidi jabur?), aga kuna Masli ignoreeris neid üpris konkreetselt ja mingitki vihjet ei andnud, siis alla anda ja lavalt lahkuda polnud variant. See mõjus tohutult koomilisena, sest puhtsiirast kohmetust ja ebalust ei saaks enam paremini välja mängida. Kui etenduse teises pooles kõige vaiksemal hetkel haamriga klopsimist kuuldus, purskasid kõik naerma. Paari lisandusega sai tool valmis ning mehed veetsid selle juures uhkelt aega etenduse lõpuni.

Masli arendas looliini mõne probleemi "suuremaks ajamisega". Näiteks üks publiku liige kurtis, et maasikad on liiga kallid. Probleem lahenes teise vaataja abil, kes saatis talle viie-eurose. Masli ajas probleemi ülemaailmse majanduskriisini. Kui ta küsis, kes selles süüdi on, vastati, et inimesed. Probleemi lahendamiseks valis ta ohvri, kes on üksi inimkonna kurjuse eest vastutav ja saatis ta laval oleva duši alla puhastuma.

Robertson süütas laest rippuva lühtri küljes olevad küünlad põlema. Nööriga tõmmates pöördusid küünlad allapoole, aga täpselt nii, et leek saaks edasi põleda. Jälgisin Robertsoni keha, sest järsku hakkasid mustad laigud ta ihule tekkima. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Peale silmapilgutust oli ilmunud uus laik. Tundus nagu nendest oleks hakanud uus muster kooruma. Mõte rändas. Kas on võimalik tätoveeringut niimoodi naha alt paljastada? Viimaks sain aru, et tekkepõhjuseks oli ülevalt tilkuv must vaha, mis mustreid joonistas. Selle saatel kumas kaugel prožektori tunneli lõpus olev valgus toimuvale peale. Ta oleks oma ebamaisuses olnud justkui ainuke olend, kes võtab kõigi valu enda kanda. (Courtney May Robertson "Hunter – off record")

Festivali programmist leidis veel Liis Varese ja Taavet Janseni poolt loodud virtuaalreaalse maailma. "Ma olen pannud segast" toimus Ukuaru keskuses, kus läbi prillide olid nähtavad uued kogumid – pilvefondilised sõnad. Tekkinud keskkonda nimetavad kunstnikud ise segareaalsuseks. Alguses olid sõnad laotatud ruumi nagu skulptuurid. Hiljem saime aru, et meil on võime oma kätega neid sõnu hoida, suurendada ja vähendada ning ruumis ümber paigutada.

Ühel hetkel hakkasid sõnad ruumi nurgast liikuma saalist välja, suunduma akendest linna peale:

ise - festival - a - fundamentalist - segadus - ja - ilu - armastus - sõda

Seal sõnade keskel oli puhas ja kerge tunne. Õlgadelt võetud mõtete koorem kuvati praktiliseks ja nähtavaks. Istusin ja sõnad jooksist must läbi, neid puudutades jäid nad kätte alles. Sõnad hakkasid ähmastuma ja pidi tabama hetke, enne, kui nad kaovad. Ühe grupi teekonna lõpuks oli ruumi tekkinud uus sõnade pilv ning see sai järgmise grupi lähtepunktiks.

III "Here and now"²

Kunstiline juht Priit Raud sõnastas, et Baltoscandal võiks olla võimalus uute etenduskunsti vormidega tutvumiseks.3 Need vormid toimivad ainult siin ja praegu koos just selle seltskonnaga. Kust algab teater, kui kultuurikeskuse saalis pole ühtegi etendajat ja on vaid publik ettenähtud ajal ettenähtud kohas koos kastiga?

Treplev: "Vaja on uusi vorme. Uusi vorme on vaja!"⁴

Kollektiiv Ontroerend Goed saatis Eestisse kolm suurt kasti (kolmeks etenduskorraks) ning etenduse pealkirja "Handle With Care". Saali minnes oli igal toolil silt, et etendus algab pihta siis, kui kõik on selle läbi lugenud ja keegi läheb lavale ning avab kasti. Saali uksed pandi kinni. Ruum oli täis ootusärevust. Olin saalis, kui see toimus esimest korda ning võib-olla kaldusime veidi test-publiku kategooriasse. Meie korral tundus, et jagunes väga selgelt, kes on vaataja ja vaadeldav. Iga sosin ja pomin, mis kuskilt saali otsast kajas, oli osa dramaturgiast. Lõpuks ongi iga etendus väga erinev vastavalt sellele, kuidas publik antud korraldustele reageerib ning tegutseb.

Ükssarvik, jäätis, hoverboard, erootika, kuld, Vana-Kreeka, väljapeetus, mündi kõlin, valge huulepulk, veip, selfie stick, poos, flamenko. (Jonas Lopes ja Lander Patrick "Coin Operated")

Aga kui vaadata hoopis midagi, kus lausuti, et siin pole enam midagi uut? Et see rekvisiit, see tsitaat, see video on publikule, Sulle, juba tuttav? Niiviisi toimus Mart Kangro "Meedium". Ja selles polnud midagi kulunut või hallitama minevat. Paraku tahe olla originaalne, öelda midagi uut võib ka endki pahatahtlikult kannustada (stiilis "miks öelda, kui see on juba öeldud"). Riste Sofie Käär ütles selle kohta väga julgustavalt, kuidas tema näeb just tõukava jõuna, et kõik on nagunii tehtud. Käär: "Ei olegi kohustust öelda midagi uut. Kõik asjad on öeldud."⁵

"Alati, kui pere kokku kogunes, täitis mu vanaema Um Mohammed kausi soolaga ja puistas seda üle meie peade, et meist kurja eemal hoida." Iga vaataja sai võtta soolatopsist kaasa nii suure portsjoni, kui soov oli. ("Dear Laila")

IV

Paljud etendused olid ainukordsed oma vormi ja improvisatsioonilisuse tõttu. Teisel vaatamiskorral oleks saanud täiesti uue elamuse. Samuti mõjutas kohavalik saalis seda, mis silma paistis, näiteks kas Maike Lond haaras sind oma tekikoopasse või mitte? Oma kastme festivalist lõi ka see, milliseid etenduste kombinatsioone millises järjekorras vaatama mindi. Sattusin juhuslikult kolm korda Kinomaja proovisaali, kus oli Martin Messieri installatsioon "Sewing Machine Orchestra". Nende käikude vahepeal olin inimesena palju uut kogenud. Ruumist sai sinna naastes nagu väike ajakapsel. Seal oli kõik endist viisi, oma rütmis ning programmeerituses.

Baltoscandalilt jääb meelde ka festivalibussi ülerahvastatus (aitäh, bussijuht Tõnu!) ning paduvihm nädalavahetusel, kui teatri terrassil sai telkide all saju eest varjul olla ja paar turakat teha.

Tühjad purgid õllelaudadel, aprikoosid, nöörvalgustid, mürasummutus. (Möödakõndija: "Su pilk võtab kogu Eesti ilma kokku.")

Viimase päeva lõpus läksin emaga Maximasse. Inimestest tühjade poelettide vahel kõndimine tekitas filmiliku ja teatraalse tunde. Pärast 17 erinevat kogemust oli mu meeleseisund valmis selleks, et kohe hüppavad põnevad tegelased lettide tagant välja ning algab järgmine etendus.

1 Ivo Dimchev. "The apology of Trump". 2025. https://www.youtube.com/watch?v=sb0UqyeRxZ0

2 Kaardil olev kiri, mis oli osa "Handle with care" stsenograafiast

3 Priit Raud: 90-ndatel oli ainuüksi katsetamine skandaalne. ERR, 10.05.2026. Allikas: "OP", intervjueeris Owe Petersell. https://kultuur.err.ee/1610019532/priit-raud-90-ndatel-oli-ainuuksi-katsetamine-skandaalne

4 Anton Tšehhovi "Kajakas". Eesti Teatri Agentuur. Tõlkija Paul-Eerik Rummo. lk 7.

5 Ööülikool. Riste Sofie Käär ja Valdur Mikita - Valesti tegemisest. 11.01.2026 https://vikerraadio.err.ee/1609896749/ooulikool-riste-sofie-kaar-ja-valdur-mikita-valesti-tegemisest