Meie, loomeinimesed, loome kõik tihti isiklike läbielamiste, traumade ja valukogemuste põhjal, et oma kannatustest läbi närida, neile mõtet ja mõtestatust leida. See on loomulik, see on inimeseks olemisega hakkama saamiseks vajalik. Aga kui isiklikust kogemusest kõrgemale, kunstilise kujundini, üldistuseni või järeldusteni ei jõuta, võib see osutuda libedaks teeks avalikult esitatava teose loomisel. Küllap on paljud kaasaegse tantsu huvilised pidanud taluma laval mingi õnnetu eksistentsiaalse segaduse all kannatava etenduskunstniku iseenesega tegelemist,  mis mõjub kokkuvõttes egoistliku ja nartsissistlikuna, sest esineja ei jõuagi iseendast kaugemale ja selgusetuks jääb, milleks oli vaja vaatajad saali kutsuda. Fine5  Tantsuteatri värskeim lavastus "Hip-hip, hurraa" aga sellel teel ei libastu, vaid on suurepäraseks näiteks, kuidas vägagi isiklikest elulistest läbielamistest saab luua siira, kõnetava ja vaatajasõbraliku teose.

See armastus algas, nagu kõik korralikud armastused, enne kella kahteteist. On ka armastusi, mis algavad peale kella kahteteist, aga paljalt ajavorm "peale midagi" jätab mulje, et ollakse juba hiljaks jäänud ning kirglisemaid ja loovamaid tundepurskeid ei maksa oodata.¹

Alustuseks oli väga sümpaatne näha üle pika aja Fine5 Tantsuteatri asutajaliikmeid ning eestvedajaid Tiina Olleskit ja Renee Nõmmikut kahekesi lava jagamas. Ollesk on küll tantsijana olnud järjepidevalt aktiivne, ent Nõmmik tegi selle lavastusega comeback'i. Ja põhjusega! "Hip-hip, hurraa" alapealkiri on "Operatsioon puusaliiges".  Kuidas siis veel näidata uusi võimalusi [loe: puusi] pikemaks tantsueaks kui mitte tantsimisega! Ja olgu kohe öeldud, et tantsimine oli etenduses täiesti aus ja meisterlik.

Suure osa lavastuse meeleolust lõid Lauri Saatpalu kirjutatud ja sisse loetud tekstid, mis kõlasid vaheldumisi Liisa Hirschi muusikaga. Reipalt esitatud kahe paari ehk nelja puusaliigese lugu oli nii südamlik, vahva ja vaimukas, et saalis olles ei jäänud muud üle kui siiralt rõõmustada. See, et Saatpalu on osav sõnasepp, ei ole muidugi uudis, aga etenduse ajal hõiskasin mõttes mitu korda, et appi, sellest tekstist saaks nii hea lasteraamatu täiskasvanutele!

Kaks paari puusaliigeseid, sündinud mõlemad enne kella kahteteist, sobisid teineteisega nagu juust ja vein. Peagi tegid nad koos hüppeid, tõsteid, pikki sööste ja seisakuid, imekauneid sünkroonseid ja asümmeetrilisi kujundeid, moodustades inimkeha kõige tugevamatest liigestest võimsaima liidu — tetragaamse monoliidi!

Verbaalne tekst on üldjuhul ühesemalt mõistetav kui avaramatele tõlgendusvõimalustele avatud tantsu- ja muusikakeel, nii et teose arusaadavuses ja voolavuses oli Saatpalu tekstidel kahtlemata kandev roll. Aga tantsukeel ja lavastuslik pool ei jäänud sellest sugugi maha. Olleski ja Nõmmiku liikumised olid nõtked ja nõudlikud. Neid oli mugav vaadata. Ja viimast pean küllalt raskesti saavutatavaks tulemuseks — minu professionaalne viga. Nimelt balletitantsijana näen ja aiman ma juba ette liikumiste paratamatut ebatäiuslikkust, mis võib vahel osutuda tantsuetenduste vaatamisel häirivaks. Aga Olleski-Nõmmiku liikumine oli paigas: liiguti ja liigutati amplituude ja dünaamikaid vahetades; näha oli kehade treenitust, vilumust ja mõtte kandmist; koreograafilised valikud mõjusid põhjendatult (mitte esitajate võimetest piiratuna); riskid õigustasid end, pausid kandsid — kõik oli aus ja piisav.

Eestis ei ole just palju üle viiekümne aasta vanuseid professionaalseid tantsijaid, veel vähem üle kuuekümne aasta vanuseid. Aga võiks olla! Oleme kogu ühiskonnana laiemalt justkui bipolaarses vastasseisus, kus endiselt jutlustatakse igavest noorust ja nooreks jäämist, kuid ometi vananeb heaolumaailma elanikkond tervikuna aina kindlamalt. Tuleks leppida sellega, et vana on uus noor ja et värskeid noori, kellega põlvkondi aina välja vahetada, lihtsalt enam ei jagu (seda väidet palun võtta huumoriga, sest lootus sureb ikkagi viimasena — s.t isegi hiljem, kui viimane noor vanaks saab). Küll aga võimaldab meditsiini ja tehnika areng meil oma kuluvaid kehasid parendada. Tantsijate üheks kuluvamaks kehaosaks on puusaliigesed. Ollesk ja Nõmmik on tulihingelised eluaegse tantsimise ja liikumise eestkõnelejad ja eeskujud. Ja neil kummalgi on välja vahetatud üks puusaliiges.

Teadagi ei kesta ükski ilu igavesti. Õnneks on küll ka koledusel sama omadus, aga sellest on vähe lohtu hetkel, kui mõistad, et sinu maailm on sõna otseses mõttes hakanud murenema.

Iseenesest ei ole ju puusavahetuses tänapäeval midagi enneolematut, kuni tegu pole su enda puusaliigesega. Jutustaja hääle kaudu sai etenduses kuulda dr Art Roosi nõuandeid, et info puusaliigese töötamise kohta ja selle tunnetamine tuleb salvestada ajju nagu tarkvara, eraldi riistvarast ehk puusaliigesest enesest, et pärast operatsiooni oleks võimalik salvestatud teadmine ja tunnetus tehisliigesele üle kanda. Selle teadmise ja tunnetuse otsimise, salvestamise ning siirdamisega tantsijad laval muu hulgas tegelesidki. Eriti mõjuv oli Renee Nõmmiku operatsioonijärgne enese taasleidmine ja -leiutamine. Seda esitati ilma liigse draamata, kuid see mõjus oma emotsionaalses puhtuses lihtsalt ja liigutavalt. Ja just siin peitubki selle lavastuse tugevus: autorid on enda jaoks rasked katsumused ammu enne publiku ette astumist ilmselt nii mitmeid kordi läbi elanud ja töötanud, et välja on filtreerunud lihtsus ja puhtus. Vaataja ei pea taluma artistide eneseabisessiooni, vaid saab nautida katsumustest sündinud tõdemusi kunstilises vormis.

Liisa Hirschi muusikaline kujundus, Maarja Meeru kunstnikutöö ja Joosep Kurmi valguskujundus täitsid oma eesmärgi, s.t ei tikkunud liialt esile. Keegi neist ei vigurdanud omaette, kõik oli silmaga nähtava ja tekstides kuuldava teenistuses. Nii said esiplaanil olla tantsijad, kes mängisid justkui iseennast, kuid olid siiski endast kõrgemal, ning jutustaja tekst, millega lavaline tegevus kord nii, kord naa suhestus. Tore, tegelikult küll mitte oota­matu võte oli videoprojektsioonide kasutamine n-ö röntgenikiirtena kehade läbivalgustamiseks. Selleks kasutati pisikest käsiprojektorit, millega tantsijad said projektsiooni kerge vaevaga suunata sobivasse suunda — selline lahendus võimaldas õnnestunud leide muidu pigem lakoonilises lavaruumis.

Arvustajana peaksin nüüd ka midagi negatiivset välja tooma. Eesti tantsukunst on kriitiliselt alarahastatud ning üldine poliitiline ja ühiskondlik hoiak kultuurivaldkonna suhtes on praegu erakordselt kehv. Kus viga näed laita, seal vaata peeglisse. Ehk mida meie, loomeinimesed, saame teha, et oma olemasolu mõttekust õigustada? Me saame luua kvaliteetset sisu. Ja ma ei pea silmas heal tasemel sisuturundust ajakirjas või hästi monteeritud videoklippi sotsiaalmeedias (kuigi seda tuleb samuti hästi teha). Ma pean silmas elamise sisu. Inimene on kultuurne "loom". Iga kultuurilooja panustab meie ühisesse kultuurisfääri, meie habitus'e kvaliteeti. See on tema kohus, koorem ja tihti vältimatu kutsumus ning iga tema teo ja teosega kaasneb vastutus meie elusfääri sisustamise eest. Annaks jumal ära tunda, mida, kas ja millal esile tuua.

Kui lähed magama, järgneb millalgi ärkamine; muidugi kui sa vahepeal ära surnud pole. Puusaliigeste vahetuse tõttu pooleldi küborgiks muutunud inimesed ärkasid igatahes uudishimust tulvil.

On suur meisterlikkus rääkida raskest kergelt, sõnumit pisendamata. Fine5 Tantsuteatri uuslavastus on leidnud nelja puusaliigese seikluse kaudu armsa, vaimuka, ausa ja tohutult südamliku viisi kuluvate kehade, vananemise, kaotuse, leina ja kohanemise käsitlemiseks. "Hip-hip, hurraa" on nagu lasteetendus täiskasvanutele. Kõige paremas mõttes! Nii et "kui nad veel surnud pole…" — aga ei, teos ise pakub palju paslikuma lõpu. Siinkirjutaja igatahes soovib leitud rõõmudele pikka iga!

Ja nii, mõõdukal salsasammul, tantsisklevad taas kaks putitatud puusaliigesepaari siredate surikaatidena silmapiiri poole, kust hommikul tõuseb ja õhtul loojub ergav päikeseketas, kuni suur kohtunik Aeg nad liigestest lahti lahutab. See juhtub kunagi hiljem, peale kella kahteteist.

¹ Katkendid pärinevad etenduses kõlanud, Lauri Saatpalu kirjutatud ja sisse loetud tekstidest.