Eelkõige peab ka bioloogia hariduse omandanud Sutrop ennast keeleteadlaseks ja folkloristiks. Nii ta ennast ka vajadusel esitleb. "Bioloogia on kauge mälestus taustal. Ma oskan bioloogilisi mõisteid lahti seletada, aga bioloog ma enam ei ole. Olen kõigehuviline, kõigetegija. Kuigi huvid koonduvad teatud teemade ümber," tõdes Sutrop.

Erialavahetuse üle on Sutrop palju juurelnud. "Peamine põhjus oli see, et vahetult enne diplomitöö kaitsmist suri minu juhendaja Ants-Peep Silvere oma 50. sünnipäeva paiku. See tekitas minus tühjuse. Ma ei osanud enam bioloogias edasi minna. Tegelesin juba kultuuriteemadega, nagu nii mõnedki klassivennad, kes mind palju mõjutasid. Filoloogiliste huvidega olin juba keskkoolist saati, aga ma ei läinud eesti keelt õppima sellepärast, et minu kirjandusõpetaja arvas, et ma ei ole elus ühtegi raamatut lugenud, kuigi ma olin lugenud rohkem kui kõik klassis kokku. Selline isiklik konflikt oli meil, aga kõik muutus.

Keeleteadlane sai Sutropist hoopis Saksamaal, kus ta tegi doktoritöö eesti keele värvinimedest koos soome-ugri ja uurali taustaga. "Aga filoloogiks õpetas mind Heldur Niit. Kui ma töötasin Eesti Keele Instituudi direktorina, siis tema oli samas majas Keele ja Kirjanduse toimetuses. Istusime palju koos ja ta pühendas mind filoloogia saladustesse. Mul on palju õpetajaid olnud ja olen kõigilt palju-palju õppinud, aga tema on üks olulisematest," tõdes Sutrop.

"Päris sügavuti sain ma keelest aru oma doktoritööd tehes, kui mind õpetasid kaks maailma absoluutselt tippu. Sain tipphariduse nii keeletüpoloogias, mis on kultuurile lähedane valdkond, sest tegeleb kõigi maailma keeltega korraga, ja fonoloogias, mis on väga konkreetne keele, sõnade ja lausete tükeldamine, hakkimine, analüüsimine. Minu filoloogia professori moto oli, et tema klassis võib käia ainult see, kes on võimeline töötama ükskõik, mis keelega maailmas. Ei pea seda oskama aga pidi suutma sellega hakkama saada ja ma sain hakkama," meenutas Sutrop, keda on köitnud ja köidavad siiani Islandi saagad, milleni viis 2018. aastal koostatud tuhandeleheküljeline kogumik "Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood".

"Seal on Lumivalgukeste muinasjutud paljude rahvaste juurest. Ainult Austraalist vist ei ole, Ameerikast on ka vähe, aga Aasiast, Aafrikast ja Euroopast on neid hästi palju ning väga palju on vendade Grimmide eelseid lugusid. Selleks, et Lumivalguke ära tunda, on viis tehnilist tunnust. Mina lähtusin aga perekonnasarnasuse meetodist ehk ei pea olema kõik tunnused ja Lumivalguke ei pea isegi olema naissoost. Puškingi on ühe meessoost Lumivalgukese loo kirja pannud," sõnas Sutrop, kes pärast kogu valmimist avastas, et üks oluline Lumivalgeke oli kõrvale jäänud.

See oli "Ali Fleki saaga", mille sünd paigutatakse 15. sajandi algusesse ja mis äsja Sutropi tõlkes ja põhjalike kommentaaridega ilmus. Žanriliselt raskesti määratletav saaga menetleb kangelaste heitlust trollidega.

"Alguses ma mõtlesin, et tõlgin selle ära, kirjutan kolm lehekülge saatesõna ja avaldan selle oma Lumivalgukese e-raamatute sarjas. Tegema hakates selgus, et see on nii huvitav, et ainult sellega ei olnud võimalik piirduda. Tõlkisin selle inglise keelest ära, sest islandi keelest ei teadnud ma mitte midagi. Lõpuks, kui olin palju allikaid uurinud, korrigeerisin Lagerholmi islandikeelse teksti põhjal tõlke ära."

"Leidsin, et inglisekeelses tõlkes oli väga palju praaki sees, nii süntaksis kui ka sõnavaras. Näiteks selline sõna nagu viiking oli tõlgitud inglise keeles mereröövliks. Mul oleksid ka kogemata mereröövlid tulnud. Lõpuks sain islandi keelest nii hästi aru, et sain kõik ära parandada. Rääkida ma ei oska, see on passiivne oskus. Saaga ise on 30 lehekülge ja üheksa korda rohkem on sinna juurde pikka ja põhjalikku uurimust," märkis Sutrop ning lisas, et tegu on väga intertekstuaalse saagaga, mille sidemed muu ilma kirjandusega hargnevad laialt ja kaugele.

"See tekst ise on mõjutanud Tolkieni "Sõrmuste isandat". Koopastseen suure emaämbliku Shelobiga on inspireeritud sellest saagast. Inimesed ei tea, kust see pärit on, kuigi meil on väga palju Tolkieni fänne. Aga Tolkien ei olnud ainult ilukirjandusautor, vaid ka folklorist ja tekstiuurija," lisas ta. "See oli erakordselt huvitav teekond ja ma õppisin väga-väga palju. Aga see Lumivalgukeste uurimine jätkub."