Võiks arvata, et paljukiidetud Reykjaviki skeenel on oma roll mängida, millised muusikud teist said.

Sóley: Jaa, selle eest võib tänulik olla tõesti. Ise sattusin ma indie-ringkonda ansamblite Seabeari ja Sin Fang koosseisus. Poleks ma asutanud bändi tüüpidega, kes ei leidnud e-molligi kitarri pealt üles, oleksin ma olnud muusikakooli nohik. Mulle oli see kultuurishokk, aga tegelikult väga tervislik.

JFDR: Mul on üsna sarnane taust - klassikaline muusikaharidus, aga ühtlasi see indie-popp-krútt-pärand-skeene. Meie [kaksikõe] Ásthilduriga alustasime muidugi suhteliselt noorelt.

Sóley: Te oleksite pidanud järgmisesse lainesse kuuluma! Seabearis olid ka kõik minust kuus-seitse aastat vanemad.

Selline peegeldus on kindlasti väga arendav. Saad esialgu kellegi kõrval kujuneda ja leida hiljem oma tee. Te olete mõlemad ka heliloomingut õppinud.

Sóley: Jaa, ma liikusin klassikalise klaveri pealt üle džässi. Teismelisena ma ei kannatanud klassikat üldse ja mõtlesin et djäss on äkki parem, aga tuli välja, et ta on enam-vähem sama konservatiivne. Avastada, et heliloomingut on võimalik õppida, oli väga vabastav. Minu jaoks said seal mingid maailmad kokku, kus ma lõpuks ometi sain vabalt luua, aga siiski tegutseda teatud raamistikus.

Nii tihedalt saavad klassikaline helilooming ja indie-skeene põimuda ainult Reykjavíki kesklinnas. Inimesed pidutsevad samades kohtades, seda kunstlikku, oma aja ära elanud eraldatust ei ole võimalik lõputult säilitada.

Sóley: Siis on veel eriti tore, kui sinna maailma liituvad kunstiinimesed. Seabear näiteks oli väga hea kombinatsioon inimestest, kes tajus muusikat kui tunnet, mitte kui akordide järgnevust.

No ma räägin. Islandlased ei salli segregatsiooni. Ma näen kõrvalt, kui sujuvalt teie liigute heliloomingu ja lugude seadmise, mängimise ja laulmise, salvestamise ja töötlemise vahel. Te ei pruugi nii palju delegeerida, sest tulemus on metsikult hea.

JFDR: Ma mõtlen sind kuulates, et see on midagi, mida isa meile alati südamele pani: kõik, mis sa ise teed, on huvitavam, kui see, mis sa lased teistel teha, isegi kui sa seda eriti ei oska. Näiteks Pascal Pinoni plaadiga oli nii, et me õega salvestasime selle omal käel. 14-aastaselt saatis isa meid tädi juurde maale. Kaasa andis helikaardi, kuhu olid peale kleebitud juhised, mis kuhu käib. Kui me siis oma saagi isale linna tõime, tuli miksimise käigus kõvasti leiutada. Aga selline see plaat sai, midagi uuesti ei salvestatud.

See on ju nagu häppening.

JFDR: Jah, aga tollal me nii ei mõelnud, et see oleks kuidagi kontseptuaalne või lahe. Ma olin ausalt öeldes üsna frustreeritud. Aga isa tuleb kunstnikuna sellest keskkonnast ja kannab seda mõtteviisi kasvatusse üle. Minu jaoks on huvitav, kui inimesed teevad asju ise. Siis saab tulemus selline tuumakas js destilleeritud, isegi kui "oleks saanud paremini".

Töömeetodid on ka muutunud. Näiteks saab loo kodustes tingimustes üsna valmis teha, enne kui sellega kuhugi edasi minna. Nii saab ta kuidagi palju isiklikum.

Sóley: Tead, ma olen nii kaua omaette nokitsenud, et nüüd tahaks palgata bändi, rentida stuudio ja loo elavas esituses lindi peale üles võtta, nii et olekski ainult üks duubel! Üksiküritaja olemisel on head ja vead. On väga võimestav olla suuteline kõike ise tegema ja naisena ma tahan seda ka näidata.

JFDR: Ma tunnen ennast su jutus ära küll. Ma ise olen selline kaksik, ei suuda pikalt üksi olla. Mu abikaasa Josh on kõiges mu parem käsi. Ma sunnin teda kõike kuulama, mis ma teen, ja arvamust avaldama. Väga raske on kõike üksinda teha, isegi kui oskused on olemas - veendumusega väita, et nüüd on hea ja nüüd on valmis. Teistega koos aga keerad kõlarid põhja, vaatad üksteisele otsa ja ütled: vat nüüd sai vinge! Ma tunneksin nii puudust kellegagi koos loomisest, kes on sulle olulised. Koos muusika tegemises on nii palju armastust.

Sóley: Ma arvan, et see teadmine on tähtis, et sa oskad. Mulle loevad need oskused ja enesekindlus, mis võimaldavad mul järeltöötluse käigus ennast täpselt väljendada. Muusika on nii abstraktne, aga kui sul on ümber inimesed, kes su kõlamaailma tunnevad, siis saab arutelus püsida teatud väe ja esteetika kategooriates ja kõik saavad aru, millest on jutt ja kuhu on minek.

JFDR: Vaielda võib ka. Ei pea seda nägu tegema, et "ma tean täpselt, mis ma tahan".

Teistega koos muusika tegemine on ääretult sotsiaalne nähtus. Aga teie muusika on jällegi nii isiklik. Jófríður on vist kunagi öelnud, et selleks, et olla päris sina ise, peab olema kohutavalt tugev.

JFDR: Mulle endale meeldib selline kunst, kus ma pääsen inimesele ligi. Sellega, kes on siiras, on lihtne samastuda. Mulle tundub, et ma ise pean ka siis nii kirjutama. Aga kahelda on ka täiesti normaalne, et kas see ka hea ja huvitav on.

Tehnoloogia on ka laval toonud meid täiesti uude kohta. Te ei ole enam see täpp kaugel laval, kes peab ennast suureks mängima. Teil on kaamera nina all ja mikrofon suu ees ja väljendus võib olla nii peenekoeline.

Sóley: Ei olegi vaja karjuda kogu aeg. Vähemalt on minu muusika tihti väga hillitsetud ja mulle mõjub võimestavalt, kui kõik kuulavad seda peaaegu-vaikust. Me elasime ju kaua mätasmajades, keegi ei käinud mäe otsas kõva häälega laulmas, pigem loeti saunas värsse. Selline nähtus nagu enese väljendamine ongi meie jaoks uus. Aga tõsi ta on, praegu võimaldab helitehnika laulda suurtele massidele õige vaikselt.

Seal on teatav kontrast, et te olete väljenduselt nii loomulikud, aga ometi kuulatakse teid massiliselt üle maailma.

JFDR: Tänapäeval on muusika tegemises ebameeldivalt suur rõhk sisu tootmisel. Võid teha näiteks video sellest, kuidas sa muna praed, ja seda vaatab sada tuhat inimest, või laadida üles hirmkalli muusikavideo, mida keegi ei vaata. Panuse ja haarde vahel ei ole mitte mingisugust seost. Ma ei tunne ennast ausalt öeldes eriti seotuna inimestega, kes mind kuulavad, aga mul on hea meel, et nad seda teevad.

Kas te muusikat esitades olete teine inimene kui see, kes muusika kirjutas?

Sóley: Mina olen ikka mina. Vahel olen mõelnud, et oleks hea, kui keegi teine esitaks. Mul on näiteks Islandil palju raskem esineda, eriti oma vanematele. Aga nad jäävad mulle alati truuks, isegi kui muusika liigub sellistesse halvasti kuulatavatesse sfääridesse.

Aga räägi õige nendest halvasti kuulatavatest sfääridest. Kuidas peegeldab muusika seda, mis teie elus toimub?

Sóley: Ma lõpetan praegu plaati, mida ma hakkasin tegema, kui mu noorem tütar sündis. Samal ajal algas Palestiinas genotsiid ja mul oli väga raske olla noor ema turvalisel Islandil. Hakkasin mõtlema igasugu vastandite peale. Leidsin vana inglise sõna quean, mis esialgu tähendas lihtsalt naine, aga peagi hakkas tähendama langenud naist. Sõnast queen (kuninganna) eristab teda ainult üks täht, aga üks on üleval tipus ja teine täiesti põhjas. Veel meeldib mulle vaikusest lärmi teha. Näiteks kui keelpillid mängivad väga vaikselt, siis ma võimendan oma vaikse hääle läbi lae.

Nii saab häälest tekstuur. Seal on tugev kompositsioonielement mängus.

Sóley: Jaa, see mulle istub. Mind isiklikult on popplaulu formaat ära tüüdanud. Selle plaadi peal ei olegi ühtegi refrääni.

Jófríður, kuhu sinu muusika kulgeb?

JFDR: Ma sain ka plaadi valmis, mille ilmumist ma ootan. Esimest korda on seal teiste inimeste hääled ka. Mul oli vaja oma muusikat ruumis kuulata ja võtsin mõned sõbrannad kampa. Kohtusime mõned kuud korra nädalas, ma õpetasin neile oma laule ja kitarri peal paar duuri ka. Plaadi peal on üks lugu selles seades elavas esituses, täitsa nagu teos.

Ju sa õppisid seda muusikaakadeemias.

JFDR: Need ei ole nii kaalutletud otsused. See plaat sai nagu ta sai, varsti ta ilmub ja eks siis vaatame edasi. Mul on oma intuitsioonist sündinud asjade jaoks väljundit vaja.

Nüüd tuleb selline naiselik küsimus: millises proportsioonis on teie elus kontsertreisid, töö uue ainesega ja igapäevased talitused ja kas te olete nende proportsioonidega rahul? Võib-olla need asjad ei eristugi nii selgelt.

JFDR: (mõtleb pikalt) Minul ju lapsi ei ole. Minu elu keskendub sellele, mida mina tahan teha, ma ei pea nii palju teiste eest vastutama. See on selline vaba kulg, vahel on tööd ja vahel on reisid ja…

Sóley: Mul on suurepärane abikaasa, kes on valmis olnud olema lastega palju kodus. Mul on oma karjääri jooksul alati lapsed olnud, ma ei tunnegi teistsugust elu. Kodus on kõik selle suhtes väga mõistvad, et emme peab stuudiosse saama. Sellega on muidugi palju tööd ja korraldamist, aga siiamaani on sujunud.

Te teete teiste kunstivormidega ka koostööd. Palju see teile loominguliselt tagasi annab?

JFDR: Ma olen näiteks telesarjadele muusikat teinud. Eks ma võtan vastu, kui pakutakse, aga see ei ole mu peamine väljund.

Kas te igatsete taga seda oma noorusaegset Reykjavikki?

JFDR: Kas me mitte kõik pole sellised? Kui oled noorena mingis keskkonnas, siis hiljem tekib ikka selle suhtes nostalgia. Aga praegu toimub ju ka palju huvitavat. Uued inimesed tulevad peale. Reykjaviki underground-skeene on loominguline ja pöörane. Sellest ajast muidugi, kui ma hakkasin kontserte andma, on turism täiesti üle võlli käinud.

See ilmselt võtab muusikaelult hapniku ära.

JFDR: Jah, aga samas püsivad baarid ja muud kontserdipaigad kauem vee peal. Eeliseid on ka, aga kui kõik on nii kallis ja üle võimendatud, siis on väga raske teha asju, mille pealt keegi ei teeni.

Kas te Eestis olete varem käinud?

(Mõlemad raputavad pead)

Sóley: On ka tagumine aeg! See on viimane koht selles piirkonnas, kus mul käimata on.

Kas te teate, missugune koht Leigo on?

Sóley: Ma olen pilti näinud. See on järve ääres.

Kas teile meeldib rohkem mängida kuskil blackbox'is, kus kõik on ennustatav, või mõnes erilises kohas?

Sóley: Blackbox, kirik, järv… Vaheldus on alati hea. Mulle meeldib, kui inimestel on ambitsiooni.