Millised kokkupuuted on sul olnud Veljo Tormise ja tema muusikaga?

Ehkki ma ise interpreet ei ole, olen laulnud segakooris Vox Populi. Koos nendega sain osa Tormise 90. sünniaastapäeva tähistamisest Kõrveaial, kui dirigent Janne Fridolin koos lavastajate Anne Türnpu ja Eva Kolditsaga tõi lavale päikesetõusuetenduse "Lindude äratamine". Minu jaoks oli väga põnev kogeda interpreedi rolli päris rasketes tingimustes, kui tuli kell kolm öösel ärgata, et etendust teha.

Mul on ka väga hea meel, et sain Tormisega isiklikult kokku puutuda. Sel ajal, kui ma veel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppisin, andis ta seal regilaulukursust, kus tutvustas meile erinevaid salvestusi. Kuulasime neid ja laulsime ka ise. Ta püüdis meile edasi anda just autentset regilaulutunnetust.

"Raua needmine" kui lähtepunkt oli selle projekti juures minu jaoks väga oluline. See on muusikaliselt põnev ja dramaturgiliselt tõesti võimsalt üles ehitatud. Mulle meeldivad kõlajõud, tugevad žestid, atakid ja teravused – need on samuti üks osa minust. Ja muidugi kordused.

Mulle on vahel isegi öeldud, et miski minu muusikas oleks justkui regilauluga seotud või kuidagi tormiselik. See on tundunud mulle võõras, sest ma ise ei ole osanud seda nii tajuda. Aga jah, korduse müstiline printsiip on mulle tõesti oluline, ehkki kasutan seda täiesti teistmoodi.

Mida see sulle annab? Kas mingit sisendusjõudu?

Jah, seda ka. Aga ma olen ehitaja. Väikestest motiividest – olgu materjaliks siis mõni noot, kõla või žest – saab ehitada. Nendega saab mängida, neid eri moodi kokku sobitada ja kihiti asetada. Minu muusikat iseloomustab palju selline kihiline mõtlemine, mida leidub ka Tormise loomingus.

Kas sa ehitad ka "Raua kutsumise" justkui Tormise "Raua needmise" ümber?

Jah, ma ütleksin, et meie muusikaline lavastus ongi justkui laiendatud "Raua needmine". Ma ei soovinud Tormise teost ümber seada, vaid siduda selle ümbritseva materjali abil lavastuse kontseptsiooniga.

Sisuliselt on meil rõhk teises kohas, kuid põhiosa "Raua needmisest" jääb kõlama nii, nagu Tormis selle kirjutas. Mõned osad, mis meie etendusse lavastuslikult ei sobi, oleme välja jätnud. Midagi olen ka vahele kirjutanud, et teose sisuline fookus liiguks sinna, kuhu meie soovisime seda viia: "Oleme ühesta soosta…" Me oleme ju kõik siin koos ja ruumi peaks jaguma kõigile.

"Raua needmise" ümber oleme ehitanud ka eel- ja järelloo, et luua meie kontseptsiooni jaoks vajalik dramaturgiline tervik. Mäletan, et rääkisin juba alguses, kuidas uue teose kirjutamisel oleks vaja kasutada ka mõnda tänapäevast teksti. Minu jaoks oli oluline leida lisaks Tormise kasutatud "Kalevala" tekstile uuemat materjali, mis aitaks "Raua needmise" sisu tänapäevaga ühendada ja lisada sellele nüüdisaegse mõõtme.

Lavastaja Margus Kasterpalu võttis seega enda kanda ka libretisti ülesanded ja pakkus välja hulga sobivaid tekste.

Lavastusse on kaasatud Doris Kareva, Hasso Krulli, Jaan Kaplinski ja Uku Masingu tekstid. Lisaks kõlab liivikeelne tsitaat Veljo Tormise "Lindude äratamisest".

Muusikaliselt püüdsin loomulikult ausalt oma muusikat kirjutada, kuid lähtun ikkagi tekstist ja kontseptsioonist.

Sellises koosloomeprotsessis tekkis näiteks väga spetsiifiline ülesanne: kuidas viisistada Uku Masingu "Pillipuhujate" teksti nii, et see lavastusse sobiks. Rääkisime sellest Margusega väga palju. Tema jaoks oli oluline see tekst lavastusse tuua ning arutasime nii selle sisu kui ka seda, mida sellega edasi anda.

Alguses ei hakanud see tekst mul peas kuidagi kõlama. Lõpuks lahendasin ülesande nii, et leidsin ühe regiviisi, millele hakkasin oma teost üles ehitama. Mulle tundub, et see annab päris hästi edasi seda, mida Margus soovis, ja mul on tõesti hea meel, et ülesanne sai hästi lahendatud.

Sind köitis eriti üks Hasso Krulli tekst?

"Tule tagasi muusika". Margus pakkus seda päris alguses, kui kontseptsioon ei olnud veel üldse terviklik. See kõnetas mind nii tugevalt, et komponeerisin selle kohe ära. Sel hetkel oli see täiesti eraldiseisev osa. Hiljem jõudis veel palju muutuda ja paika loksuda. Nii suure ettevõtmise kohta käis see kõik muidugi väga kiiresti.

Ka väljasurnud liivi keeles "Lindude äratamise" teksti soovis Margus lavastusse tuua just dramaturgilistel põhjustel.

Jah, muusikaliselt oli kogu lavastuse algusosa minu jaoks väga suur ülesanne. Pidin leidma viisi, kuidas erinevad osad omavahel muusikaliselt siduda ning kasutada kõiki ette antud elemente nii, et tervik toimiks loogiliselt.

Teoses kasutatavate tekstide valik ja dramaturgia pärinevad Marguselt, kuid meil oli väga palju telefonikõnesid ja mõtete põrgatamist, mis oli hästi tore. Igas protsessis võib ette tulla, et asjadest saadakse erinevalt aru, kuid oleme mõlemad püüdnud teineteisega arvestada.

Muidugi on ka teatud asju, millest kumbki tahab kinni hoida, kuid oleme alati lahenduse leidnud. Usun, et just tänu soovile teineteisele vastu tulla on kogu protsess väga hästi toiminud.

Selliste argumenteeritud arutelude kaudu võibki sündida kõige kvaliteetsem tulemus. Räägime ka "Raua kutsumise" muusikalisest koosseisust.

Sina, Iris Oja, oled meil laulusolist, metsasarvel Kreete Jacob ning löökpillidel Maarja Nuut ja Heigo Rosin. Lisaks osalevad koorid nii Eestist – Kammerkoor Kolm Lindu, koor Helü ja Seto leelokoor Siidisõsarõ – kui ka mujalt Põhja- ja Baltimaadest ning Ukrainast. Kasutame ka elektroonikat ning dirigeerib Küllike Joosing.

Eesti koorid on koos Küllikesega teinud juba eelsalvestusi, mida kasutame nii etenduses kui ka elektroonilises materjalis.

Omalt poolt kinnitan, et mul on väga hea meel lõpuks ometi "Raua needmises" soleerida. Originaalis on soolopartiid mõeldud meeshäältele. Olen seda omal ajal Eesti Filharmoonia Kammerkoori ridades koos Tõnu Kaljuste, Mati Turi ja Allan Vurmaga palju laulnud. Olen ka ise Tormisega koostööd teinud ja tema juhtnööre kuulanud. Me saime laulmisest vist üsna ühtemoodi aru ning talle sobis see, mida ma tegin.

Ka löökpillidel on lavastuses väga oluline osa, nagu Tormise muusikaski. Lisaks šamaanitrummile on meil laval sepikoda, kus löökpillimängijad valmistavad erinevatel metallinstrumentidel mängides ette raua tagasikutsumise rituaali.

Elektroonilist partiid kirjutan ilmselt viimase minutini. Meil on palju detaile, mis võivad seda mõjutada. Kuna etendus toimub vabas õhus, on suurim mõjutaja ilm, aga arvestada tuleb ka inimeste liikumiskiiruse, kuuldavuse ja muu sellisega.

Kogu koosseisuga saame reaalselt kokku alles peaproovis, seega võib veel selguda nüansse, mida praegu ei ole võimalik ette näha. See kõik on väga põnev.

Kooridel on samal õhtul enne "Raua kutsumist" oma kontsert, kus iga koor saab end esitleda kümneminutilise kavaga. Festival soovis, et igaüks väljendaks oma kavas mingit rahvuslikku identiteeti, ja kooride repertuaarivalikud on tõesti omanäolised. Üks sulle antud ülesandeid oli ka see, et meie väliskülalised saaksid midagi oma emakeeles väljendada.

Jah, ja seegi on midagi, mida me ei saa proovida enne, kui kooridega kohapeal kohtume. Alguses esinevad kõik koorid eraldi, kuid "Raua needmise" rituaalse osa ajaks moodustavad nad ühtse terviku – sest "me oleme ühesta soosta". Selle kõige ülesehitamine on parajalt keeruline ja veidi riskantne. Ootan seda suure huviga.

Leigo festival on tuntud ka oma loodusliku ilu ja võimsate tulevaatemängude poolest.

Just. Kogu lavastus ongi loodud spetsiaalselt Leigo jaoks, arvestades sealset keskkonda, järve, vett ja tulerituaale. Kõik see toetab teose sisu ja aitab moodustada ühtse terviku.

Heliloojana tunnen muidugi suurt vastutust kõige eest, mis lavastuse kõlalises maailmas toimuma hakkab. Lavastuse kui terviku huvides tuleb aga olla valmis loobuma täielikust kontrollist ning nägema riske mitte üksnes ohuna, vaid ka loominguliste võimalustena.