"Ma tahan uskuda" toob lavale tõsielusaadete pöörase maailma. "See on idee, millega Triin Ruumet meie juurde tuli esimesel päeval. Täpselt ei tea, kuidas ta selleni jõudis, aga nii palju kui me temaga oleme rääkinud, siis Triinu on alati huvitanud reaalsus kui selline. Tundub, et see on väga hea materjal ja viis, kuidas seda lahata," rääkis Von Krahli näitleja ja osatäitja Edgar Vunš.

Kevadel lavakunstikooli lõpetanud dramaturg Joosep Lõhmus lisas, et kohtuti ka paljude teleinimestega, kes on ise tõsielusaateid teinud. "Tundub, et nende saadetes on niimoodi, et kuigi mingi ühiskondlik foon vaatab seal osalejaid muigega või ülevalt alla, siis mida rohkem nendesse saadetesse süübida, seda enam võib tunduda, et inimesed, kes seal on, on võib-olla oma elu kõige õnnelikemates ja emotsionaalselt rikkamates kohtades."

"Nendes saadetes on üllatavalt palju siirust ja päris elu. Või selle kokku surutud kvintessentsi. Aga formaadi nimi ongi "tõsielu"," märkis Lõhmus, kelle sõnul on sealjuures osalejatele raske ühist nimetajat leida.

"Need saated on väga erinevad ja inimesi, kes seal osalevad, ei saa ühe ja sama pilguga vaadata ega hinnata. Kes ikka tahab teist inimest hinnata. Aga tihti on neil hästi suur tahe leida midagi enamat. Justkui lootus, et see saade, kus nad osalevad, pakub neile elu, mida igatsetakse. Meie lavastus ka räägib elust, mida igatsetakse ja siis seda sama elu aktiivselt luuakse," leidis Lõhmus.

"See on päris nukker ja eksistentsiaalne lavastus, kui kogu see trill ja trall ja tulevärk sealt eemaldada. See, mis nende inimestega tegelikult toimub ja kuhu nad ennast panevad... Kahju hakkab. Kahju hakkab nii näitlejatest kui ka tegelastest," rääkis dramaturg.

Vunš lisas, et tema meelest on tükk siiski ka naljakas. "Oleme jälle saanud maha komöödiaga. Nagu meil Krahli trupiga tihtilugu juhtub. Päris mitu korda on juhtunud see, et oleme tahtnud teha traagilise tüki, aga tuleb ikka komöödia. Tegelikult on nad muidugi väga lähedal."

Eeltööna tuli ka palju tõsielusaateid vaadata. "Väga suures mahus. Me vaatasime ikka tunde ja tunde ja tunde koos. Ja väga erinevaid. Alates "Rannamajast", mille ma vaatasime ikka hoolega ja mitu korda läbi, sest seal oli tõesti väga palju ainest. "Vallaline kaunitar", erinevaid Ameerika ellujäämissaateid, nõiasaateid. Püüdsime leida ka Eesti esimesi reality-saateid. Väga palju sai ka loetud sel teemal," rääkis Vunš.

"Meile käis ka Kalev Rajangu rääkimas reaalsusest, filosoofiline tasand on terve lavastuse protsess meiega kaasas olnud. Võib-olla on esmapilgul seda raske lavastusest üles leida, aga ma usun, et see on siiski üles leitav," lisas Lõhmus.

Vunši sõnul pole ta näitlejana varem sellises olukorras olnud kui Ruumeti lavastuses. "See mäng käib mitmel tasandil. See käib tegelaste vahel, aga seal on nii palju kihistusi. Ta käib meie ja publiku vahel, meie ja kaamera vahendusel. Mäng on korraga hästi banaalne, aga hästi sügav. See teeb kõik väga huvitavaks," tõdes Vunš, kelle jaoks kõige keerulisem on üks laulunumber.

"See on minu jaoks alati suur proovikivi. Mitmel põhjusel," naeris Vunš.