Sel aastal kolmanda Samuel Pardi raamatu avaldanud Osolin meenutas, kuidas tema teekond kirjanikuna sai alguse väga juhuslikult. "See oli absoluutselt juhus. Kui ma olin avaldanud oma paljuski ka juhuslikult ilmunud memuaarid, mis said ootamatult populaarseks, läksin kirjastusse Varrak, et oma signaaleksemplarid ära tuua. Nad küsisid minult ääri-veeri, et kas ma kirjutan veel midagi. Ütlesin, et inimesed nõuavad küll eluloo teist osa, aga seda ma kindlasti kohe kirjutama ei hakka, sest äkki saab veel mõned aastad elatud ja toimetatud. Muid mõtteid mul ei olnud," rääkis Osolin.

"Nad hakkasid siis uurima, et äkki ma võtaksin midagi muud ette. Uurisin, et mis see võik olla ja kirjastus ütles, et näiteks esoteerika ja krimi on väga populaarsed. Esoteerikast ma ei tea mitte midagi, aga krimi tundus mulle huvitav, sest ma ei tea krimist ka mitte midagi. Ma ei olnud krimikirjandust ka ise lugenud, viimati äkki "Baskerville'ide koera" kuskil koolipõlves. Telekast vaatan ka seda väga harva. Olen näinud mõned Poirot'd, mõned "Midsomeri mõrvad", aga üldiselt ma krimi vastu huvi ei tunne," tõdes ta.

"Küsisin, et kes seal kirjastuses need krimikirjanikud on, sest ma olen suhteliselt kehv lugeja ise, ei ole eriti kursis sellega, mis ilmub. Nad tutvustasid mulle riiulit krimiraamatutega ja seal ma nägin nime "Katrin Pauts". Küsisin, kas tema on krimikirjanik. Kirjastus ütles, et jaa, väga populaarne krimikirjanik. Ma ütlesin, et väga tore, ma lähen siis koju ja mõrvan ta. Kõik viisakalt naersin," muigas Osolin.

Koju jõudes Osolin siiski kohe raamatu "Kus lendab part" kallale ei asunud. "Ühel päeval jällegi mõtlesin, et tõesti oleks naljakas kirjutada raamat, kus populaarsele kirjanikule, kes kogu aeg oma raamatutes inimesi mõrvab, endale ots peale tehakse. See on ju lõbus! Siis hakkasingi minema. Mõtlesin, et krimiloos peab olema kaks kangelast, aga nad võiksid olla kuidagi väga erilised. Nii palju ma teadsin krimivärki, et alati on kaks tüüpi, kes peavad omavahel rääkima, et mõtted meieni jõuaksid."

"Aga ma ei tahtnud liiga tavalist paari, nii et võtsin ühe politseiniku, kes on paras turakas. Ja paneks talle ülemuse, kes on veel suurem turakas. Et oleks kaks turakat. Kolme klotsiga läksingi edasi: Samuel Part, tema ülemus ja Katrin Pauts, kes oli vaja maha lüüa. Edasi juba tulistasin nii nagu peast tuli. Täiesti puusalt. Takkajärgi võin öelda, et ega see mul väga hästi ei õnnestunud. Kui laibanali oli otsa saanud, siis ei osanud ma enam kuhugi minna, ei osanud otsi ka korralikult kokku tõmmata, ei olnud mõelnud, kuidas see lõpeb," nentis Osolin ning lisas, et tänaseks on raamatu 7500 eksemplari täielikult maha müüdud.

Esimese raamatuga rahulolematu Osolin mõtles, et sellega tema tegemised ilukirjanduses piirnevad. "Tegin nalja, okei. Enne tegin laulukirjutajana nalja, oli ka okei. Kui ma laulukirjutamisega lõpetasin ja kitarri kasti panin, siis ma ei olegi seda sealt rohkem, juba aastaid välja võtnud. Mõtlesin, et raamatukirjutamisega läheb täpselt samamoodi," rääkis Osolin, kellel tekkis siiski üks vallatu mõte.

"Ega ma sellist raamatut ei viitsiks enam kirjutada, kus Part ja tema ülemus sama paarina järgmist laipa hakkavad lahkama. Mind õigupoolest üldse need laibad, mõrvad ega nende uurimine ei huvita. See on minu raamatutes kõige vähetähtsam asi. Põhiline on, et pulli saaks ja et meie elu seal lõbusasti peegeldatud oleks. Mõtlesin panna Pardile paarimeheks hoopis väga noore kursandi. Siis saaksime sellise loo, kus on keskmine Eesti mees, paras jurakas oma tõekspidamistega ja kõrval on nutikas kutt, kelle nimi on loomulikult Kevin, kes räägib hoopis teistsugust keelt. Eesti keelt küll, aga sellist, millest Part aru ei saa," jutustas Osolin "Part lendab edasi" raamatu sünnist.

"Õppisin pool aastat seda noorte keelt. Tean, mis tähendab "släpib täiega" ja mis on "bussin'" ja nii edasi. Sellel alal ma hätta ei jää," lisas ta. "Part lendab edasi" puhul võttis Osolin eesmärgiks kirjutada korralik krimiromaan. "Sellega jäin ma päris hästi rahule. Jaan Martinson ütles oma arvustuses ka, et see on päris korralik krimi. Olin selle üle päris uhke."

Sel aastal nägi ilmavalgust kolmas osa "Part lendab poliitikasse", mis enam krimiraamat ei ole. "Mõtlesin, et see žanr on nüüd läbi käidud. Krimkat ei viitsiks kirjutada, aga äkki spiooniromaan! Klassikalist spiooniromaani ma polegi lugenud, aga äkki veidi kohalikku luuramist. Siis jõudsin mõtteni, et tegelikult on Eestis suur probleem, millega me kõik aeg-ajalt kokku puutume, poliitikud eriti tihti, et kas e-valimised on võltsitud või mitte. Kas ei võiks siis Samuel Part selle ometigi välja selgitada," rääkis Osolin.

Poliitikasse infiltreerunud Pardi ümber ilmuvad esile tegelased, kes kannavad omamoodi nimesid, milles on kergelt ära tunda ka mõnda pärisinimest. "Minu teostes on kolme tüüpi kangelasi. Ühed on need, kes on seal päris oma nimega. Esimeses raamatus oli selleks Kimi Räikkonen, kes elas Verioja hotelli väikeses toas. Ka viimases raamatus on neid päris palju. Siiamaani ei ole keegi veel pahandanud. Välja arvatud Katrin Pauts, kes sai alguses väga pahaseks olgugi, et ma olin talle enne öelnud, et ta sinna sisse läheb. Kuigi viimati, kui ma teda nägin, siis tundus, et ta on juba natukene leppinud," selgitas Osolin.

"Teine seltskond tegelasi on sellised, kelle puhul lugejad arvavad, et nad tunnevad temas kellegi ära. Mõnikord on tõesti prototüüp silme ees olnud, aga nad ei ole üks ühele. Mingeid jooni võib olla, aga pigem nad võtavad kokku mingisuguse inimtüübi. Minult on juba küsitud, kas vetaranpoliitik Jürgen Tellis on Jürgen Ligi. Aga ma ütlesin, et kuidas ta saab Jürgen Ligi olla kui raamatus ei kasuta Jürgen Tellis kordagi internetti. Nii et kindlasti mitte. Kolmas seltskond on täiesti välja mõeldud, kus ei ole midagi taga. Näiteks Samuel Part."

Uues raamatus võtab suure osa enda alla reklaamimaailm. "Reklaam ja turundus on täna teistsugused kui minu ajal. Kui mina oma reklaamiagentuuri asutasin 90-ndate alguses, siis reklaam oli nii pühategevus, et sellega tegelesid peadirektorid isiklikult. Ajad on muutunud. Kunagi tundusid reklaamiagentuurid ja selle töötajad tõelised tegelased. Ma mäletan, kui ma panin Eesti Ekspressi pisikese kuulutuse, et me otsime sekretäri ja ma sain 300 kirja. Siis kujutasid kõik ette, et seal on ideid, glamuuri, raha; et kõik need on seal kokku saanud ja paljuski muidugi ka olid," möönis Osolin.

"Ma olen alati ka öelnud, et Eesti vabariigis saab kirjanik olla pärast seda, kui sa oled aastaid töötanud reklaamiagentuuris. See on ka tõsi," lisas ta.

Praegu Osolin veendunud, et neljandat Pardi raamatut ei tule. "Ehkki mult on juba küsitud, et kas Part võiks ka kuskil välismaal, näiteks Brüsselis tegutseda. Aga praegusel hetkel mulle tundub, et triloogiast piisab. Tammsaare kirjutas küll viis osa, millest ma küll kõiki läbi lugenud ei ole," naeris ta. "Lugemisega mul ongi niimoodi, et kui ma hakkan raamatut lugema, siis mul tuleb kohe meelde, et ma pean midagi kirjutama ja siis pole jälle väga aega lugeda."

"Ma ei ole kirjanik tegelikult. Olgugi, et Mart Juur kutsus mind isegi televisiooni ja väitis, et ma olevat kirjanik. Millegipärast hakkan ma juba natukene uskuma, et ma olen kirjanik, sest kui ma olen vaadanud, kuidas raamatukogudes on jubedad järjekorrad selleks, et Parti lugeda. Üks mu tuttav ütles raamatu ilmudes, et ta ei taha endale paberraamatut osta, sest raamatuid pole kuhugi panna. Läks siis sügisel raamatukokku ja ütles, et kuskil veebruaris saab löögile."

Hetkel on Osolini ainus plaan anda välja elulooraamatu teine osa. "Mul on neid aastaid ka juba palju ja kurb oleks, kui keegi teine peaks raamatu lõpuni kirjutama. Üks asi on selge, et ma ei kirjuta sellist raamatut, milles need samad tegelased lihtsalt midagi muud teevad. Peaksin Pardile jälle täiesti uue väljundi leidma," tõdes ta.

"Ma kindlasti ei tunne vajadust niisama midagi kirjutada. Lihtsalt sellepärast, et olla kirjanik või sellepärast, et mu raamat ilmuks. Mul selline ambitsioon puudub. Kui ma kirjutan, siis enda lustiks ja selleks, et teistel oleks lõbus."