Tore on Tallinnas tagasi olla. See on üks hea asi, lisaks sellele, et saan täna vestelda Carl-Johan Vallgreniga. Kui te soovite, võib Carl-Johan diivanile pikali heita, nagu oleks psühholoogi juures, siis saan sinu lapsepõlve kohta pärida. Ma tahan ka mainida, millest varem rääkisime. Carl-Johan käis nimelt täna hommikul meres ujumas. Minu arust oli see päris muljet avaldav. Ta teeb seda iga päev oma kodumaal Rootsis.

Jah. Isegi siis, kui meri on jääs. Me peame jää puruks lööma. Nii see käib.

Ja lähed 20 minutiks vette?

Ja siis joome viskit sellesama jääga, mille just puruks lõime. See on oivaline.

Ma tahan ka kõigile öelda, et püüan jätta maha ülimalt ohtliku Rootsi tubaka, snus'i, kui sellest kuulnud olete. Selle, mis käib siia huule alla. Seepärast mälungi pidevalt meeleheitlikult nätsu. Ma ei pabista, vaid püüan mokatubakat maha jätta.

Me usume sind. Sa jätad tubakat maha, käid iga päev ujumas. Kas sa oled distsiplineeritud harjumustega?

Seda tuleb tõdeda küll.

Kirjanikuna ka?

Jah, vägagi.

Millal sa selle omaks võtsid?

52-aastaselt. Umbes nii.

Seega päris hiljuti.

Ei, tegelikult olen ma kogu aeg kirjanikuna väga distsiplineeritud olnud. Ma ei suuda muidu kirjutada. Täielik vaikus peab olema. Ei mingit muusikat ega teisi inimesi, keegi ei tohi rääkida, ei mingit raadiot ega televiisorit. See on kõige alus. Ma pean ka õigel ajal tõusma.

Mis kell umbes?

Kuskil kella seitsme-kaheksa paiku. Ja siis pean ma kolmeks-neljaks tunniks maha istuma. Muidu ei tule midagi head. Ma ei kirjuta midagi, aga kolm-neli tundi hiljem olen omadega täitsa läbi. Mul pole midagi enamat anda. Ülejäänud päeva teen midagi muud.

Tõesti? Mõtlesin Inglise krimikirjanikule Graham Greene'ile. Või päris kirjanikule, nagu sinagi oled. Tema kirjutas mõnikord hommikul oma suurt filosoofilist romaani, siis tegi lõunapausi, jõi paar martiinit ja kirjutas pärastlõunal detektiivilugusid. Kaks asja käisid paralleelselt. Mõtlesin, et see on geniaalne. Sina võiksid ehk ka sedasi teha. Martiinidega.

Vajaksin veel rohkem distsipliini. Enamikule kirjanikest on distsipliin väga tähtis.

Muidugi. Me hakkasime juba lõuna paiku juttu ajama, aga siis pidime lõpetama, et ennast mitte tühjaks rääkida. Me rääkisime reisimisest ja sa ütlesid mulle, et sa käisid noormehena ajateenistuses ära ja hakkasid siis reisima, mis andiski ainest esimesele romaanile. Kas sa võiksid sellest perioodist rohkem rääkida?

Ma püüan teha lühikokkuvõtte, sest sellest võib ka pikalt rääkida. Ma olen pärit Rootsi lääneranniku väikesest linnakesest. Minu kodus polnud mingisugust kirjandust. Vanemad olid intelligentsed, aga mitte akadeemiliste huvidega, nad polnud päris intellektuaalid.

Aga gümnaasiumis oli mul ülimalt entusiastlik õpetaja, kes tekitas minus suure kirjandushuvi just sellise kirjanduse vastu, mis 17–18-aastaselt meeldib poistele. Seega Hemingway, eks? Ja ma mõtlesin, et küll on hea elu. Esmaspäeval sõidad Aafrikasse ja jahid seal ulukeid, järgmisel nädalal istud Pariisis Café de Flore'is ja jood pastis'i. Imetore elu. Miks ei võiks mina nii elada? Nõnda see algas.

Kas sa suitsetasid juba siis?

Jah. Ma ei närinud veel mokatubakat, vaid suitsetasin.

Kas sa olid...

Las ma jõuan asja mõtteni. Siis käisin ma aega teenimas. See oli külma sõja päevil. Ma tegin seda Rootsi erivägedes. See oli päris karm ajateenistus. Terves minu kompaniis oli ainult kaks inimest, keda kirjandus üldse huvitas, teised tahtsid lihtsalt tappa. Mina ja veel üks kutt.

Pärast ajateenistuse lõppu andis riik pisut raha. Ma ei mäletagi, kui palju. Tuhat naela või midagi sellist. Ja see kutt, kes huvitus samuti kirjandusest ja armastas Hemingwayd, ütles, et peaksime pärast ajateenistuse lõppu minema Indiasse Goasse, sest ta oli kuulnud, et seal elab ära ühe dollariga päevas: "Läheme sinna ja kirjutame kumbki Hemingway kombel romaani." Ja ma mõtlesin, et äge, nüüd on minu aeg kätte jõudnud.

Aga see kutt ostis paar nädalat enne seda, kui pidime Goasse sõitma, endale selle raha eest hoopis auto. Nii et ma jäin üksi. Aga läksin ikkagi sinna. Ma olin siis 20-aastane ja läksin tegema seda, millest olin keskkoolist saadik unistanud: kirjuta romaan, ole pisut Hemingway moodi. Ja ma tegin seda Indias.

Kas elasid ära dollariga päevas?

Ei, kolme dollariga päevas. Ma elasin seal ja kirjutasin poole oma esimesest romaanist, 200 lehekülge või nii. Pakistani kirjutusmasinaga. Ma sõitsin Indiasse maad mööda ja ostsin kirjutusmasina Karachis. Täpselt nagu eesti keeleski, on rootsi keeles mõnede tähtede peal täpid. Rootsi keeles on å, ä, ö. Pakistani kirjutusmasinal selliseid tähti pole. Ma kirjutasin sellega ja pärast tegin pastakaga å-ä-ö täpid. Ma ei teinud käsikirjast isegi koopiat.

Issand!

Ma kasutasin oma käsikirja padjana. See oli mu padja sees, magasin selle peal. Aasta hiljem tulin Rootsi tagasi

Oma käsikirjaga.

Jah, seda oli 250 lehekülge. Läksin Stockholmi sõprade juurde ja läksin McDonald'sisse pihvipraadijaks.

Ma pole ei kirjanduslikust ega akadeemilisest perest pärit, seega ei teadnud ma kirjastamisärist midagi. Olin kuulnud ainult kahest kirjastusest. Üks on Bonnier, mis on Rootsis väga suur. See on seal 200 aastat tegutsenud. Olin kuulnud neist ja veel ühest. Mõtlesin, et peaksin käsikirja ühte kirjastusse saatma. Viimaks saatsin Bonnieri, mille üle ma olen väga õnnelik.

Tegelikult kirjutasin ka kaaskirja, kui käsikirja Bonnieri saatsin. Et olen see-ja-see, naasin just Indiast, kus ma kirjutasin pool romaani, 250 lehekülge, ja see on kuradi hiilgav. Parem makske mulle avanssi, sest mu Pakistani kirjutusmasin on pandimajas ja kähku oleks raha vaja, sest muidu lähen ma sinna teise kirjastusse.

Ma käisin iga päev McDonald'sis tööl ja ühel õhtul, kui tulin koju sõbra juurde, kelle diivanil ma magasin, ütles ta, et Bonnierist helistati, sest ma jätsin tema telefoninumbri, kui neile kirja saatsin. Ma helistasin sinna ja rääkisin inimesega, kellest sai järgmiseks 25 aastaks minu toimetaja. Ta hääles oli midagi imelikku. Ma helistasin sellel numbril, ma tutvustasin ennast ja ütlesin, et pidin sellel numbril helistama. "Jah, väga hea. Me ei taha, et konkurentide juurde lähete. Tulge siia avansi järele. Saate kirjutusmasina pandimajast välja osta."

Rääkis nagu maffiamõrtsukas.

Jah, ma läksingi kirjastusse. See on väga ilus suur hoone Stockholmi kesklinnas. Astusin sisse. Koridorides on maalid, millel on Strindberg ja Selma Lagerlöf. Seal on Strindbergi ja teiste originaalkäsikirjad ja kunst, seintel ripub Rootsi modernistide kunst. Ja mina olin 21-aastane. Selleks ajaks oli kuskil viiendal korrusel koht, kuhu kirjastajad said kutsuda selliseid väga vaeseid luuletajaid või noori romaanikirjutajaid nagu mina, kus neile sularaha peo peale laduda ja ta andis ehk 10 000 krooni.

Juba järgmisel päeval sõitsin rongiga Portugali ja lõpetasin romaani seal. Nii see algas. See oli kohutav romaan. Väga hea, et seda pole eesti keelde tõlgitud. Seda pole ühtegi keelde tõlgitud. Aga kuskilt tuleb alustada ja see oli minu algus.

See on fantastiline lugu.

Rootsi keeles on veel parem.

Kas sa tunned kaotust, kui su raamatuid tõlgitakse? Sa kirjutad rootsi keeles ja näed siis tõlkeid. Sind on vist 25 keelde tõlgitud?

Need on rootsi keeles kirjutatud, muidugi tunnen kaotust.

Kas sa loed neid inglise keeles?

Ei.

Sa ei kontrolli üle?

Ei, seda mitte. Mäletan, et tegin seda ühe korra saksa keeles. See oli kohutav. Nii et ei.

Seda sa siis ei tee.

Minu arust on see ka ebaõiglane. Romaanikirjanik kirjutab teatud tasemel: kes on näiteks stilistiliselt kõrgel tasemel, tema teosest läheb rohkem kaotsi, kui oled näiteks kohutav krimikirjanik, siis on tõlge originaalist alati parem, sest tõlkija ei talu halba stiili ja muudab selle paremaks.

Ma tunnen praegu üldiselt tõlkimise vastu huvi. Minu itaalia keele tõlkija on mitu raamatut tõlkinud. Ta kirjutas ükspäev ja küsis: "Mida see tähendab, et Yasim tuleb tuppa ja istub? "Ma mõtlen: "Imelik, ta on kolm raamatut tõlkinud ja küsib seda." Ma ei tea, mida see tähendas. Aga tõlkijat tuleb lihtsalt usaldada.

Usaldus on õige sõna.

Ma kuulsin, et tõlge on fantastiline. Sa võitsid ka erakordse preemia.

Rootsi August Strindbergi preemia.

Kas see oli ootamatu? Räägi mulle sellest.

Langes kaela.

Sa olid mitu romaani kirjutanud. Said Portugalis esimese valmis, see ilmus. Kas see oli väga edukas?

See muutis mu elu. Minu debüüt oli 1987. aastal. Ma olin 22-aastane. Kulus 15 aastat, enne kui ma suure läbimurde saavutasin. Enamik kirjanikke ei jõuagi sellise läbimurdeni. Selleks tuleb müüa 400 000 eksemplari ainult Rootsis. Ma olen selle üle väga õnnelik ja tean, et on õnne vaja, et see juhtuda saaks. Muidugi peab ka annet olema, aga andekaid kirjanikke on palju.

See muutis igal juhul minu elu. Sain vabamalt võtta.

Räägi sellest raamatust. See on täiesti erakordne. Inglise keeles on see "Hercule Paljasjala hirmsad kannatused", rootsi keeles on aga "Koletislik ajalugu". Sootuks teine pealkiri?

"Den vidunderliga kärlekens historia". Tõlkimatu.

Või kohe nii?

Midagi koletislikku, aga vidunderlig võib olla ka midagi fantastilist. Fantastilisel moel koletislik. Ma ei oska seda tõlkida.

Huvitav. See on lugu kohutavast homunkulusest, kes sünnib samaaegselt ilusa väikese tüdrukuga. Ja nende saatused on omavahel põimunud, nad armastavad teineteist ja kasvavad koos bordellis. Minu arust on see päris karm lugemine. See on julm lugu. Selles mõttes on see kelmiromaan. See on 19. sajandi laadis kirjutatud. See on laiahaardeline. Ületab piire ja rändab nende elude jooksul ajas.

Aga erakordne on see, et see Hercule on mõttelugeja. Ma lugesin kuskilt, et sinu arust oli see nutikas süžeekäik, aga muutus siis järsku loo palju olulisemaks osaks. Huvitav, kuidas see juhtus? See on ju ilukirjandus. Räägib armastusest, vihkamisest ja viimaks ehk ka kaastundest. Kas võib nii öelda?

Kirg, armastus ja vihkamine. Kõik sai alguse sellest, et ma lugesin liiga palju gooti romaane: Walpole ja E. T. A. Hoffmann, Shelley "Frankenstein" ja muu selline. Lugesin liiga palju sellist kirjandust. Hugo Jumalaema kiriku lugu, kus on see küürakas. Ja ma mõtlesin, et peaksin ise ka selles stiilis kirjutama. Pealtnäha pisut arhailine, nagu 19. sajandil kirjutati. Aga ainult pealtnäha, sest kui on liiga selle moodi, ei paku see kellelegi huvi.

See on kirjutatud olematus 19. sajandi keeles, aga kasutab kõiki selle aja rekvisiite.

Seal on karnevalitrupp ja preestrid ja muu selline.

Ma hakkasin seda uudishimust kirjutama, et kas ma üldse suudan seda teha ja leiutada tööriistu, et midagi sellist kirjutada. See lihtsalt kargas esile. Tead ju küll, kuidas kirjanduses asjad juhtuma hakkavad. "Mis juhtub, kui ma seda teen? Võibolla võiks nii juhtuda. Äkki toon ühe sellise tegelase sisse." See hakkas arenema.

Minu arust andsid sa endale keerulise ülesande. Romaani kirjutamise puhul on nagunii põnev küsimus, kas minna selle inimese mõtetesse, kellest sa kirjutad. Kas minna nende mõtetesse. Evelyn Waugh'lt küsiti tema kirjutamise kohta ja ta ütles, et vaatab ainult oma tegelaste näoilmet. Ta kirjeldab nende nägusid, mitte seda, millest nad mõtlevad. Sina ei lähe mitte ainult tema mõtetesse, vaid ka kõigi teiste mõtetesse.

Just. Mul jäi enne mõte pooleli. Vanade gooti õuduslugudega või kuidas iganes neid nimetada, on lugu nii, et mingit pööret on vaja. Tegelaskuju vajab mingit pööret. Mina kasutasin seda, et ta on mõttelugeja. See muudab asja kirjanduslikult huvitavaks, sest saad teiste inimeste mõtetesse hüpata.

Seda on keeruline kontrollida. Sama lugu nagu Frankensteiniga. Kui suur väljakutse või kui vahva see sulle oli, et kontrollida seda nii, et mitte kõike reeta?

Kui liiga palju reeta?

Kui see tegelane pääseb kõikjale, ka teiste inimeste pähe, siis kuidas pinget alal hoida? Minu arust oli see struktuurselt selle raamatu tõeline triumf. Tuleb kasutada teatud trikke, tagasivaateid ja muud sellist.

Mulle küll meeldib sellest romaanist rääkida, aga samas on see 24 aastat vana. Kuidas küll aeg lendab.

Ma tean.

Ma ei saaks sellist romaani uuesti kirjutada.

Huvitav.

See romaan oli selle aja jaoks. Mul on hea meel, et seda tegin.

Kas see idanes mõnest su varasemast teosest või sündis see tõesti täiesti tühjalt kohalt?

Ma üritasin sinna maagilist realismi lisada. Ma proovisin seda varem ühe teise romaaniga, mis on ka inglise keeles. Selle pealkiri on "Mängur Rubašovi dokumendid". See jäi sul ilmselt mu tausta uurides kahe silma vahele.

Jah. Claude AI ei maininud seda.

Ma püüdsin seal maagilise realismi võtmes kirjutada.

Kas pärast romaani "Uskumatud kannatused" või mis see sul oligi, mis tõi kaasa suure kuulsuse ja elevuse, oli sul keeruline jätkata?

Ei. Üldse mitte.

Kas distsipliini tõttu?

Ma võtsin pärast seda romaani kirjandusest pika pausi. Ma olen ka muusik. Tegin kaks-kolm plaati, enne kui hakkasin kirjutama uut romaani, mille nimi oli "Kunzelmann ja Kunzelmann". Seitse aastat jäi selle ja "Hirmsate kannatuste" vahele, enne kui "Kunzelmann" ilmus. Aga ma tegin teisi asju ja olin väga distsiplineeritud.

Sa mainisid midagi, mida pole igaühe CV-s: sa pole vaid kirjanik, sa oled ka muusik. Kuidas see asjaga kokku käib? Kas sa oled kirjanik ja peale seda muusik või saab korraga kirjanik ja muusik olla?

Ei, korraga mitte.

Huvitav.

Mitte samal päeval. Võibolla päev hiljem.

Kas kirjutad ühe aasta raamatut ja siis oled ühe aasta rokkstaar?

Ennekõike olen ma romaanikirjanik. Kui ma ennast määratlen, siis romaanikirjanikuna. Ma naudin ka muusika kirjutamist väga ja see meeldib mulle, aga see on pigem hobi. Ma ei tea, mida muud teha, tikkida või malet mängida. Mina mängin muusikat.

Kas sa mängid bändis või üksinda?

Ma kutsun ikka bändi kokku, kui turneele sõidan. Enamik neist on head sõbrad.

Teatud mõttes sa siiski elad Hemingway elu. See on päris lahe. Aga härjavõitluste asemel on sul bänd.

Ma ei käi Aafrikas elevante laskmas. Kus sa sellega.

Seda on hea kuulda.

Minul ka.

Aga ka albumit kirjutada on lahe.

Meie arust on lahe.

Mulle meeldib. Sa andsid välja uusi albumeid, siis jätkasid kirjutamisega. Järgmiseks hakkasid sa kirjutama Danny Katzi kriminulle, eks? Neil on väga eripalgeline stiil ja peaosaline.

See oli samuti eksperiment. Enne seda polnud ma selles žanris midagi kirjutanud. Ma polnud detektiivi- ega krimilugusid kirjutanud. Ma tahtsin vaadata, kas olen võimeline seda tegema.

Sa oled ju siiski rootslane. Sa pead kõigi teistega mõõtu võtma.

Mulle oli see eksperiment, et kas ma suudan seda teha. Ma ei karda žanreid vahetada. Ja minu jaoks on jube tüütu aastate kaupa sama asja teha, ma pean midagi muud proovima. Mul oli tore kriminulli kirjutada. Ma kirjutasin kaks kriminaalromaani: 2013. ja 2015. aastal. Siis ei teinud ma seda enne uut raamatut mitu aastat.

Olgu. Kas sa lugesid palju kriminulle, et oskaksid algust teha?

Enamik kriminulle on nii halvad, et ma loen neid harva. Mul on nii hea meel, kui satun hea kriminulli otsa, aga seda juhtub harva.

Tuleb tunnistada, et see on Rootsi ekspordiartikkel, nagu Saab.

On küll. Relvatööstus ka veel.

Ma ei tea, kas Mark Carney käib teil kosjas. Kas see pakub sulle erilist huvi? Kas Danny Katz sobib Skandinaavia krimi kategooriasse?

Ma ei tea. Ma ei võrdle ennast teiste krimikirjanikega. Aga tegevus toimub Rootsis, siis öeldakse nagunii, et tüüpiline Skandinaavia krimi või Skandinaavia noir, nagu öeldakse.

Skandi-noir. Selle tunneb ära selle järgi, kui politseinik läheb oma kööki, istub laua taha, aga tuld põlema ei pane. Siis tead, et loed Skandinaavia krimi.

Minu puhul sai kõik alguse minu lastest. Minu kaks last käisid lasteaias. Oli reedene päev. Toona olin ma abielus juudi naisega, reede oli talle tähtis päev. Me pidime lapsed lasteaiast ära tooma ja kodus sabatit tähistama. Küünlavalgus ja palved, "Baruch atah Adonai". Aga ma jäin hiljaks, sest olin väga distsiplineeritud, ma olin oma kabinetis romaani kirjutanud. Ma ei mäleta, mida ma siis kirjutasin, aga seal ma olin. Sain aru, et olen hiljaks jäänud. Pidin lapsed lasteaiast ära tooma. Kui mina sinna jõudsin, olid kõik teised lapsed juba läinud. Ma jõudsin kõige viimasena ja minu lapsed olid seal. Neil oli juba kõht tühi.

Mul oli kaasas lapsevanker. Minu poeg oli siis kolmeaastane, panin ta vankrisse ja võtsin oma kuueaastase tütre käekõrvale ja läksin metroosse. Nad jonnisid: "Issi, ma tahan jäätist, kõht on tühi." Mina räägin, et peame koju sabatile minema. Me jõudsime metroojaama ja minu tütar läks täiesti lolliks. Me olime sellises metroojaamas, kus rööpad on kümme meetrit kõrgemal, üles tuleb liftiga sõita või trepist minna. Kõigepealt tuli piletid komposteerida.

Ta hakkas karjuma: "Issi, ma tahan trepist üles perroonile minna!"

Ma ütlesin: "Ei, tule kaasa, me läheme liftiga."

Ta ütles: "Ei, ma tahan!"

See oli reedel, sõitjaid oli palju, metroo oli inimesi täis. Üks vanamutt – mitte nii vana, ta oli ehk 65-aastane –, tuli meie juurde ja ütles mu tütrele: "Tule minuga koos, kallis. Ma viin sind trepist üles ja ootame koos, kuni su issi ja väikevend lapsevankriga üles tulevad." Meie pidime ju liftiga minema. Sekundikümnendiku olin ma valmis laskma oma tütrel minna, enne kui instinkt käskis öelda: "Ei, tule minuga kaasa." Ma tirisin ta lifti koos oma lapsevankris istuva pojaga, vajutasin nuppu ja me sõitsime üles.

Enne üles perroonile jõudmist hakkas mõte kerima, et see on kuradi hea lugu. Stressis isa ütleb jah, mine koos toreda naisega. Ta läheb ise poja ja lapsevankriga, nad sõidavad liftiga üles ja kui perroonile jõuavad, näevad tühja perrooni ja rongi minema sõitmas. Pole mingit tütart ega toredat vanamutikest. Nii algas see minu jaoks. See oli mu esimene kriminaalromaan. Ma teadsin, et sellest annab hea loo arendada.

Kas sa hakkasid kirjutama, enne kui lõppu teadsid?

Jah. See idee oli liiga hea, nii et ma alustasin kohe, paar päeva hiljem juba kirjutasin.

Ja punusid loo kirjutades valmis? Huvitav. Kriminullidega on tihti nii, et kaks kolmandikku on valmis, kõik läheb väga hästi, tegelased ja möll on ilus, mõrvad ja kõik muu on ära toimunud, siis aga mõtled, et issand, seda nad küll teha ei saanud, sest siis kõik variseb kokku nagu suflee, mida oma külalistele viid. Pead tagasi minema ja asja lappima.

Minu raamatutes seda ei juhtu.

Sest me ei tea, kui palju vaeva struktuuri hoidmine nõudis selleks hetkeks. Ma tahtsin ka mainida midagi muud, mis asjasse puutub: sinu ema on "Läänemere diasporaast" pärit. See on huvitav, sest sinu raamatuid lugedes on jäänud mulje, et sul on kõigil on ka teine lugu. Ja mulle tundub, et tihtilugu esitletakse neid lugusid nii, et algul jätab see väga julma mulje. Selles väga heas raamatus on palju taustalugusid ja kõigil on mingi saladus. Ja need saladused mängivad rolli.

See on mulle kui lugejale tähtis, et sul on automaatset kaastunnet. Sa tunned tegelaste vastu empaatiat. Selles raamatus on ka väga julmad tahud mängus. Mis on päris ränk. Inimrööv ja kõik see, inimese kaasaviimine. Ma ei taha liiga palju reeta, aga raamatus on palju valu. Lõpuks jätab see väga kaastundliku raamatu mulje, aga kõigil on oma saladus. Kas on liig öelda, et sul on väljastpoolt tulija maailmavaade? Kas sinu ema võis Soomest tuua kaasa selle mõtte? Kas ta saadeti vist lapsena kodust ära?

Jah.

Sõja ajal vist?

Jah.

Ja ta pidi hakkama Rootsi...

Ta ei läinud lihtsalt tagasi. Ta oli kolmeaastane, kui ta Rootsisse saadeti.

Tema vanemad ei tulnud kaasa?

Ei. Tema soomlannast ema, minu vanaema, oli väga haige, ja tema isa, minu vanaisa, oli rindel, osales sõjas. Nad ei suutnud minu ema eest hoolitseda. Nad tahtsid, aga polnud lootustki. Ta saadeti seepärast Rootsi.

Mõne perekonna juurde?

Ta elas mitmetes kohtades. Viimaks lõpetas ta perekonnas, kuhu ta lapsendati, sest nagu paljud sellised lapsed, minetas ta soome kelle oskuse. Ta ei osanud soome keelt. Tema rootslastest "vanematele" oli liiga südantlõhestav teda tagasi saata. See oli tema bioloogilistele vanematele tõeline katastroof. Nad ei saanud sellest... Te olete eestlased, olete ise ka kannatanud. Kohutav.

Nii et nad kaotasid oma tütre.

Jah, kaotasid tütre.

Erakordne lugu. Mida tema sellest arvas?

Mu ema on ikka veel elus. Väga tore naine, meeldib mulle. See lõhe on teda terve elu saatnud. Tagajärgedega elamine.

Kas ta käis veel Soomes?

Ta käis kodumaal. Ta saab oma õega väga hästi läbi, ta vend on surnud. Tema ema ja isa muidugi ka.

Kas ta nägi oma ema ja isa?

Mõned korrad, aga tema Rootsi vanemad kartsid väga, et ta röövitakse. Nad olid sellega väga ettevaatlikud.

Huvitav.

Kui mina laps olin, selline maailm minu arust oligi. Vahel läheb kehvasti ja kõike seda. Võibolla mõjutas see kuidagiviisi mu romaane, aga see on pigem romaan leinast, kaotusvalust. Peategelane kaotas oma naise, kes ilmutab ennast selles raamatus peaaegu vaimuna. Mees näeb ja tunnetab teda, tunneb tema lõhna ja maitset ja ta saab temaga rääkida.

See mõte meeldis mulle. Sellest saigi see alguse. Ja ma tahtsin, et lugeja arvaks algul, et ta polegi surnud, mees ju räägib temaga. Aga siis näed seda teisest vaatenurgast. Mees on politseinik. Vaatenurk pöördub tema kolleegile. Kolleeg vaatab, et ta istub autos ja räägib iseendaga. Vaatenurk vahetub tagasi ja Björling istub seal ja räägib oma naisega. See meeldis mulle.

Kui ma seda kirjutama hakkasin, see näis olevat romaanile hea algus. Siis jäi mu naine haigeks. Ta jäi vähki, täpselt nagu Björlingi naine. Nii et see oli ülimalt kohmetuks tegev ja hirmutav ja kohutav, nagu oleks mulle needus peale pandud. Tõin selle needuse endale kaela. Ma pidin kirjutamise pooleli jätma ja oma naisega tegelema. Ta jäi üha haigemaks ja ta küsis minult mingil hetkel, kas ma kirjutan midagi. Ütlesin, et ei kirjuta. Ta küsis, et enne ju oli midagi käsil. Ütlesin, et jah.

"Millest see oli?" küsis ta.

Ma ütlesin, et politseinikust, kelle naine suri vähki.

Ja mu naine ütles: "Kõlab väga huvitavalt. Hea oleks seda lugeda."

Mõistagi selles mõttes, et kui valmis jõuan, sest mu naine jäi väga haigeks ja suri. Ma sain selle valmis alles siis, kui teda enam polnud. Nii et seal on palju leina. Aga see on ka austusavaldus elule ja loodusele, siin on palju loodust.

On tõesti.

Mõnikord on see hirmutav, teinekord aga jumalik. Hingestatud. Mul on nii hea meel, et mu naine ütles, et ma prooviksin selle valmis kirjutada. See päästis ka mind, muidu oleksin hulluks läinud. Mul on selle üle hea meel.

Kas sa oled pärast seda veel midagi kirjutanud?

Jah, aga ma ei saa sellest rääkida. See ilmub rootsi keeles paari kuu pärast. Aga see on valmis. See ilmub koos muusikaplaadiga. Kirjutasin pärast 16-aastast pausi muusikat.

Plaat.

Mis iganes see tänapäeval on. Spotifys.

Kas see tähendab, et romaanil on heliriba kaasas?

Võib ka öelda, et romaan aitab seda plaati selgitada. Ma ei tea.

See meeldib mulle.

Aga mul on selle üle hea meel. Pealkiri on "Sinu aeg tuleb". Ma olen selle üle väga uhke. See pole masendav raamat. See on päris hirmutav raamat. Hirmutav, aga see muutub üha helgemaks ja lõpus läheb tegelastel kõik hästi. Mul on ka selle üle hea meel. Nad tulevad olukorraga toime ja lõpus on palju helgust.

Tegevus toimub sinu lapsepõlvekodus.

Jah.

Võib öelda, et see on peaaegu ajalooline romaan? 1990-ndatest.

Jah, 90-ndatest.

Miks nii?

Sest mul on kõrini raamatutest, kus tuleb jamada arvutite ja netiga, nutitelefonide ja muuga. Eriti krimilugusid kirjutades. See lööb kõik uppi. Kuidas pinevust üles ehitada? Peategelane on metsas, kus on väga ohtlik, ta peab hädaabikõne tegema, aga aku on tühjaks saanud, teist võimalust pole. Kui lugu toimub aga 1992. aastas, siis ei pea selle pärast muretsema.

Tõsi. Te olete kindlasti märganud, et see on kriminullides levinud. Mobiilidest tuleb eemale saada.

Ma tahtsin ka luua pildi meie maailmast enne globaliseerumist. Me suhtlesime siis teisiti.

Kas sa oled globaliseerumise ja tehisaru pärast ka mures? Kas see teeb sulle muret? Või häirib sind? Kas sa kirjutad sellest?

See on keeruline küsimus. Globaliseerumine... Ma ei tea. Ma usun, et kirjanduse tõlkijate jaoks tulevad karmid ajad, sest tõlkeprogrammid muutuvad aina paremaks. Ma proovisin nalja pärast lasta oma tehisarul lühijuttu kirjutada, aga see ei suuda taset hoida, see on ikka nii halb. Kõik käib kolmekaupa. Sellest saab kohe aru.

Ma sain eile kirja hiinlastelt, kohe näha, et tehisarust tulnud. Seal polnud siiruse piiskagi. Aga ma ei tea, võibolla inimesed kirjutavad selle abil romaane. Aga mitte selliseid. Seda ei kirjuta.

Ei, ma olen päris kindel. Äkki saja aasta pärast, kes teab?

Kas järgmine raamat on selle järg?

Ei.

See on ühekordne romaan.

Jah, eraldiseisev. Ma arvan, et ei kirjuta nüüd enam aastaid kriminulle. Mul on vaja teisi asju kirjutada. Järgmised kümme aastat tulevad romaanid. Aga ma pean ka seda ("Sinu aeg tuleb" - toim) tavaliseks romaaniks. See on kriminulliks maskeerunud. Tegelikult on see filosoofiline romaan. Inimeseks olemisest.

Minu arust on see praegu üldse krimižanri tugev külg. See on nüüd väga laiahaardeline kirjutamisviis. Osaliselt seepärast, et kriminulle loetakse ja neid ostetakse, aga ilukirjanduslik romaan võib inimesi eemale hirmutada. Sul on formaat, mis inimestele sobib. Ja seepärast on nagu sina palju intelligentseid ja hiilgavaid kirjanikke otsustanud seda formaati kasutada, sest see kõnetab inimesi.

See müüb.

Nii on inetum viis öelda, et see kõnetab. Sul on kirjanikuna olnud pikk karjäär. Kuidas on sinu suhtumine jutustamisesse muutunud? Kui on?

Romaanikirjanikud on alati head lugu otsimas. See on mulle ikka tähtis. Väga hea lugu on oluline. Ma olen valmis selle nimel surema. See on alati samaks jäänud. Stilistiliselt olen ma rohkem muutunud ja minu ampluaa on palju laiemaks muutunud. Mul on nüüd rohkem tööriistu. Ma oskan nüüd erinevalt kirjutada. Alguses valdasin ma ainult Hemingway stiili. See oli küll vastus, aga mitte vastus sinu küsimusele.

Ei, see on hea vastus, aga mina arvan mõnikord, et kui enda peale mõelda, olen ma ausamaks muutunud ja stiil muutub. Sa mõistad, et need trikid, mida sa alustades hädavajalikuks pidasid... Romaanikirjaniku nipid. Võibolla sinul seda muret polnud. Mõnda aega see...

Ma püüan kogu aeg uusi nippe leiutada. Aga muidugi vastab tõele, et on teatud kirjeldusi, mida ma enam ei kirjutaks. Maailm on muutunud ja meie muutume koos sellega. Muidugi on stiil muutunud. Minu metafoorid on teistsugused kui noore kirjanikuna.

Aga lõpuks on ikka vaja head lugu. Te kuulsite seda siin kõigepealt.

Ma armastan häid lugusid. Ma sureksin hea loo nimel.

Ja see ongi hea lugu. Carl-Johan, suur tänu. Ma nautisin seda väga.

Aitäh, Jason. Aitäh kohale tulemast.