Mind lummas lugu sellest, kuidas sinust kirjanik sai. Kas sa võiksid sellest rääkida? Sa oled pärit Suurbritanniast. Siis tulid sa Rootsi ja armusid Rootsisse. Alles siis tuli rootslasest mees, nii et riik oli kõigepealt?

Kindlasti.

Kas sa võiksid pisut rääkida Rootsisse armumisest? Mis juhtus?

Ma õppisin Londoni ülikoolis skandinavistikat. See on nelja-aastane kursus, aastatel 1980 kuni 1984. Meid saadeti kohe mõne kuu pärast Skandinaaviasse, mind Rootsi, et seal keelt õppida. Mul oli imeline 1981. aasta suvi.

Mida kauem ma Stockholmis olin, seda vähem tahtsin sealt lahkuda. Ma armastan Stockholmi ja tahtsin seal oma kohta leida. Mina ja mu sõber ostsime puust kotad ja pildusime neid vastu seina, et need vanad välja näeksid ja meie seega kohalike moodi välja näeksime. Vähemalt enda arvates muidugi. Ma polnud 19-aastaselt just maailma kõige nutikam olend.

Igatahes, mida rohkem ma Stockholmi armusin, seda rohkem ma sellest linnast teada tahtsin. Järgmisel aastal, tagasi Inglismaal, pidime valima, millisel teemal Skandinaavia ajaloost lõputöö kirjutada. Ma ei tahtnud kirjutada poliitikast ega sõjast. Ma teadsin, mida ma ei taha. Tegelikult tahtsin ma Stockholmi kohta rohkem teada saada ja mu juhendaja oli nõus.

Meil oli Londonis suur Skandinaavia raamatukogu, aga juhendaja ütles, et Stockholmi kohta pole seal eriti midagi. Ma ütlesin, et pole muret, sest ma lähen Skandinaaviasse tagasi ja leian sealt ise infot. Sellest sai alguse minu raamatute kogu Stockholmi ajaloost. Nüüd on seal mitusada raamatut.

Aga tol suvel tegin ma lõputöö jaoks uurimistööd, ent pidin ka sööma ja jooma. Olin vaid 20-aastane ja töötasin Grand Hotelis.

Mis tööd sa seal tegid?

Ma olin ülimalt tähtis tegelane. Ma valmistasin töötajatele hommikusöögiks mune. (Naerab.) Jah, kui on vaja teada, kuidas 200 muna teha, rääkige minuga. Aga sedasi mu suvi möödus. Kõige raskem selle töö juures oli kella kuueks hommikul kohale minna. Mõnikord läksin magamata tööle. Teate ju küll üliõpilase elu.

Igatahes elasin ma selle üle, aga Grand Hotelis ei saa isegi tänapäeval töötada, kuulmata Wilhelmina Skoghi nime. Tavaliselt kuuled seda juba esimesel päeval. Tema portree ripub Grand Hoteli fuajees.

See hotell on 150 aastat vana. Tema oli seal üheksa aastat. Ta suri saja aasta eest. Aga tema portree ripub ikka nende vestibüülis asutaja portree kõrval. Mitte kellegi teise pilti seal ei ole. Ainult asutaja ja Wilhelmina. See ütleb meile kõike selle kohta, kuidas teda tänapäeval hinnatakse.

Sealt said sa oma loo, aga raamatuni läks väga palju aega. Nuhkides olen ma avastanud sellise infokillu, et sa töötasid palju aastaid copywriter'ina.

Jah.

Kuidas sa sinna sattusid?

See on üks neist asjadest, et lihtsalt avastad, mis sul hästi välja tuleb. Kirjutada oskasin ma alati. Inglise keel oli mul koolis kõige tugevam aine. Ajalugu ja muusika samuti.

Kui ma Rootsi päriselt elama kolisin, läksin ma tööle Berlitzi keeleõppefirmasse. Otsustasin oma firma avada, tegelesin keeleõppe ja tõlkimisega, aga tõlkimine jättis mind külmaks. Vahepeal polnud ühtegi teist töötajat, mingi tellimus oli hiljaks jäämas ja mul paluti kiiresti ühe hotelli jaoks üks tõlge teha. Ma vaatasin rootsikeelset teksti ja see tundus kuidagi tuim. Sedasi ei müü nad midagi. Ma tõlkisin seda lennukalt, võib ehk nii öelda. Ja nad tahtsid üha uusi tõlkeid.

Ma pole kunagi päriselt tõlkinud, see ei meeldi mulle. Ma pole hea tõlkija, ma vihkan seda. Aga reklaamide kirjutamine, kus on vaja... Oletame, et tahad müüa kassi või kassipoega. Minu töö oleks panna inimesed siin ruumi kassipoegi vaatama. Ja kassipoeg müüks ennast ise. Kui te läheksite kassipoegi vaatama, viiksid mitmed teist kassikese koju. Kassipoegadega lihtsalt on nii.

Reklaamikirjutajana on minu töö panna teid toodet vaatama, toodet kasutama, seda nuusutama, nii et loodetavasti te otsustaksite viimaks selle toote ära osta. Väga vähesed tekstid innustavad. Internetiajastul on võib-olla teisiti, aga 30 aasta eest panid vähesed tekstid põrsast kotis ostma. Mina vaatasin reklaamikirjutamist selle pilguga. Tuleb tekitada selline elevustunne, et inimene läheks asja üle vaatama.

Ja siis, palju aastaid hiljem, kui ma õigesti aru sain, osalesid sa armastusromaanide kirjutamise kursusel.

Jah, Ameerikas.

Kuidas sa sinna sattusid? Kuidas on omavahel seotud Wilhelmina Skogh, reklaamikirjutamine ja Ameerika armastusromaanide kursus?

Mingit seost polegi. See oligi kõige kaunim. Mul oli oma reklaamibüroo ja elu oli ilus. Ma tegin seda 30 aastat, mul oli töötajaid. Vahva!

Siis jäin ma kopsupõletiku. Olin kopsupõletikus, enda meelest suremas, aga pöidlad veel liikusid, nii et olin Facebookis. Minu Facebooki voogu ilmus selline mõte, et pärast surma tuleb oma looja ette astuda ja talle öelda, et oled oma talenti rakendanud. Ma olin juba poolel teel taevasse, täitsa voodihaige. Ja ma mõtlesin, et ei saa praegu surra, pean enne raamatu kirjutama.

Tõusin peale kolme nädalat voodist, läksin trepist alla ja ütlesin oma mehele, kes tuli koeraga jalutamast: "Ma ei taha tööle tagasi minna, tahan romaani kirjutada." Ja tema ütles: "Lase käia."

Ma pidin tööle minema ja oma kolleegidele ütlema: "Mina ei taha seda enam teha, aga teie laske samas vaimus edasi. Ma ei pane firmat kinni, kui te edasi töötada tahate, aga mina kavatsen taanduda." Ja nad tegelesid mitu aastat firmaga, kuni romaani kirjutasin.

Mul on üks väga tähtis küsimus. Kui see poleks olnud armastusromaanide kursus, vaid krimiromaanide kursus, siis kas oleksid praegu siin kui keegi, kes kirjutab sarimõrvaritest?

Võib-olla oleksin siin praegu kui sarimõrvar...

Olles otsustanud kirjanikuks hakata, liitusin ma Writer's Digestiga ja nad kutsusid mind Ameerikasse. See paistis imeline kursus, sest see on sootuks teine tööstus. Ma ei teadnud kirjastamisest midagi. Saadeti konverentsikutse, mu mees tuli jälle koeraga jalutamast ja ma ütlesin, et tahan konverentsile minna. Ta ütles: "Näost on näha, et see läheb kalliks." Ma ütlesin: "Ei, see on täiesti mõistlik, aga see on Los Angeleses." Ja tema ütles: "Osta odav lennupilet." Ja siis ma läksingi.

Ma avastasin palju uusi asju, leidsin väga häid sõpru. Aga ma avastasin ka, et minust ei ole armastusromaanide kirjutajat, sest see ei paku mulle tegelikult huvi. Ma käisin paljudel headel loengutel, kus räägiti kirjutamise igasugustest tahkudest. Mind ei huvitanud loengud, kus arutati, kas raamatukaanel peaks mehel särk seljas olema või mitte. Kui palju seksi peaks romaanis olema, kui tihti peaks seda olema. See polnud minulik. Nii et õppisin kirjutamise kohta palju, aga avastasin ka, et armastusromaanid pole minu žanr.

Aga kuidas sa kirjutad? Kas sul on mingi süsteem? On saastate jooksul muutunud? Kas sa oled varahommikune või hilisõhtune kirjanik? Kas peab olema sama arvuti ja sama laud? Kas see on süsteem või midagi loomingulist?

Hommikul olen aeglane alustaja. Ma söön hommikusööki laua taga. Ainult seepärast, et ma vaatan "Kohtunik Judyt", "Tantsuemasid" ja teisi patuseid naudinguid samal ajal jogurtit pugides. Ma ei tee sel ajal midagi. Aga mu aju soojeneb sellal.

Kirjutamas käin ma kontoris ja see on minu paradiis. Seal on kaks tuba. Ühes on arvuti, millel on 120 cm laiune ekraan. Seal ma istun ja kirjutan. Teises toas on mu allikaraamatud. Ma kõnnin seal paljajalu. Olen seal kõige loomingulisem.

Paljud töötavad kohvikus, aga mitte mina. Seal läheks kogu aeg otsustamisele, mida järgmiseks süüa, või võõraste vestluste kuulamisele. Kohvikus ei saa midagi tehtud. Mulle ei meeldi ka raamatukogudes töötada, sest ma ei salli vaikust. Ma tahan lauset valjusti öelda, selle maitset ja tunnetust kogeda. Kas rütm on paigas, kas kõik toimib.

Raamatukogus seda teha ei saa. Mulle meeldib see vabadus, kui kirjutamiseks on oma ruum. Ma lähen igal hommikul oma kontorisse. Kõige töökam olen ma alates kella ühest. Jään sinna kella seitsme või üheksani.

Ma olen ise ajakirjanik. Mõnikord kirjutan päris pikki artikleid ja mul on alati raskusi oma märkmete ja abimaterjalidega. Kuidas sina neid korrastad? Sinu raamatud on väga hea taustatööga. Ma kujutan ette, kui palju tööd nendega tehtud on.

Esimese asjana vajasin ma juurdepääsu Grand Hoteli arhiivile. Muidu pole see lugu Grand Hotelist, vaid suvalisest hotellist. Grand Hoteli omanikuks on üks finantsperekond. Üks mu mehe vanimaid sõpru töötab selles finantsfirmas. Ta sai neilt otse küsida, kas ma saaksin nende arhiivis istuda. Nad küsisid, mida ma sealt otsin. Selgitati, et ma otsin midagi sellest ajast, kui Wilhelmina Skogh seal oli, 120 aasta eest.

Nad lubasid mind oma arhiivi, mis on muidugi kullasoon. Kujutasin ette, et istun seal nagu teadur, valged kindad käes, teen märkmeid. Nad veeretasid kohale käru, mis oli täis vanu kaustikuid, fotosid, raamatuid sellest ajast. Ma vaatasin seda kuhja ja sain otsekohe aru, et ma ei hakka siin mingeid märkmeid tegema, vaid lihtsalt kopeerin kõik ümber.

Mul oli kaks päeva aega. Olin nii naiivne, sest mul polnud aimugi, kui kaua info kogumine aega võtab. Tormasin samal õhtul välja ja ostsin oma iPhone'ile lisaaku, sest ma olin paanikas, et mu iPhone saab tühjaks, enne kui aeg lõpeb. Nihutasin lauda elektripistikule lähemale, et saaksin telefoni laadima panna ja tööga jätkata. Pildistasin absoluutselt kõike. Alles kontorisse jõudes hakkasin vaatama, mis ma sealt sain. Arhiivis ma ei vaadanud midagi, lihtsalt pildistasin kõike, mida olin sellest ajaperioodist välja valinud.

Siis tegin ma ajaloolise romaani kirjutamise esimese vea: jagasin kõik korralikult virnadesse. Wilhelmina, see teema, see ja see. Seejärel hakkasin kronoloogiliselt kirjutama. Minu materjalid olid teemade järgi laiali laotatud, aga mina tahtsin kronoloogiliselt kirjutada. Seega pidin otsast alustama ja õigesti sorteerima. Teist korda ma seda viga ei teinud.

Tööd alustades on mul abiks kaks asja. Mul on rakendus Photos, kus kõik on korrastatud kaustadesse: söögituba, fuajee, Wilhelmina. Panen kogu info sinna.

Kirjutamisprogrammis teen aga kaustad "1901", "1902", "1903". Ja siis paigutan asjad ka sinna. Siis hakkan tundma, kuidas lugu juba areneb ja lähtub asjadest, mis tegelikult juhtusid. See on kondikava. Kondikavad selle kohta, mis hotellis juhtus, mis Wilhelminaga juhtus, mis Stockholmis juhtus, mis Rootsis juhtus, mis juhtus maailmas sellist, mis mõjutas ka Grand Hoteli sündmusi. Ka siin võis palju asju juhtuda, aga see ei mõjuta Grand Hoteli. Aga kui 1902. aastal oleks bussitäis eestlasi Grand Hoteli ette sõitnud, siis oleksite te raamatus, sest see oleks hotelli mõjutanud.

See kõik tuleb ära sorteerida. Siis on sul nagu 10 000 killust koosnev pusle, aga pildi kokkusaamiseks on 1000 kildu vaja. Õiged tuhat kildu tuleb välja valida. Või vähemalt need tuhat, mida oleks kõige loogilisem lisada. On palju infot, mida tahaks sisse panna, aga raamat ei tohi muutuda aimekirjanduse faktikogumiks. See peab romaanina loetav olema. Kui kondikava on paigas, pean ma täiendama seda tegelastega, keda ma vajan. Näiteks Wilhelmina ei saanud hotelli üksinda majandada. Ma vajan lisategelasi, kes lihtsalt ilmuvad mulle pähe. Ja ma lisan nad.

Me oleme nüüd rääkinud algallikatest ja meetodist, aga kuidas jääb tooniga Lugesin paljusid sinu romaanide arvustusi ja kõige levinum mõte oli, et su raamatud tekitavad hea tunde. See on ilmselt tahtlik. Sa otsustasid, et tahad kirjutada raamatuid, mis tekitavad hea tunde?

Ma tahan kirjutada raamatuid, mis on austusavalduseks hoonele ja selles töötanud inimestele. Oletame, et oleksin Wilhelmina kohta midagi tõeliselt jubedat leidnud. Või Joseph Sachsi kohta. Mida ma oleksin siis teinud? Oleksin ilmselt teise hoone valinud, sest nad ei saa ennast enam kaitsta.

Ja ajalooteemadel kirjutaja peab olema väga ettevaatlik sellega, et ta püsiks võimalikult palju tõe radadel, aga samas pole vaja kirjutada sel moel, et kellegi nimele jääb kole plekk, kui ta ennast enam kaitsta ei saa. Wilhelmina ja Josephiga mul sellist muret ei olnud. Joseph Sachsiga oli küll probleem, et ta oli liiga meeldiv. Ta oli tõesti armas mees. Ma ei leidnud Josephi kohta midagi halba. Wilhelmina pendeldas üles-alla. Kes tahaks Wilhelmina alluvuses töötada? Mina. Aga see poleks lihtne, mis?

Wilhelmine oli väga "tuli ja jää" tüüpi. Joseph oli aga lihtsalt tore mees. Oleksin tahtnud ta naisega rääkida, et kuulda, mida tema asjast arvaks. Muidugi polnud see võimalik. Aga ma rääkisin ta lapselapsega.

Sinu puhul on väga huvitav, et sa kirjutad Rootsist, kus oled 40 aastat elanud, sa oskad rootsi keelt vabalt, aga kirjutad ikka oma emakeeles. Miks nii?

Inglise keelega oskan ma endiselt rohkem mängida kui rootsi keelega. Osaliselt seetõttu, et inglise keel on rikkalikum. Olen seda ka Rootsis öelnud, mille peale mu tõlkija ütleb "Ei, ei - Josef Almqivst". Ta mainib alati seda Rootsi kirjanikku.

Ei tea, äkki on eesti keeles sama lugu. Kui võtta sellised nimetused nagu looma-"kari", mesilas-"sülem", hane-"parv", inglise keeles on üldse igal loomal oma sõna. Rootsi keeles mitte, seal on üks sõna. Ja inglise keeles on kõige jaoks nii palju sünonüüme. Rootsi keeles on teatud asjade jaoks sünonüüme või variatsioone. Rootsi keeles on näiteks erinevaid sõnu lume olekute kohta. Inglise keeles seda pole. Lumi on märg ja külm, kõik. Aga rootsi keeles saab kirjeldada lume olekut teistmoodi kui inglise keeles. Nii et inglise keeles on tohutult palju kergem kirjutada.

Kas sa oled üritanud rootsi keeles kirjutada?

Ilukirjandust mitte. Aga ma oskan rootsi keeles reklaamtekste kirjutada. Ja ma olen väga seotud oma raamatute tõlgetega rootsi keelde. Mõnikord olen kirjutanud midagi vaimukat ja kui seda ei saa rootsi keelde ümber panna, peame leidma midagi võrdväärset. Teinekord loobume asjast sootuks, sest seda ei saa teha. Aga ma võin anda panuse rootsikeelsete vaimukustega, mida inglise keeles pole, sest rootsi keeles on võimalik, keeleliselt on võimalik siin-seal mingit nalja sisse panna, kui seda võib nii nimetada, mida inglise keeles pole, sest inglise keelde see ei sobi. Ma tunnen ennast lihtsalt inglise keeles palju kodusemalt.

Kas asi on ainult selles, et inglise keeles on laiem sõnavara, või ikkagi selles, et see on sinu emakeel? Kas see on tähtis?

Ilmselt küll. Ma loen peamiselt inglise keeles. Uurimistööd teen rootsi keeles, aga lõbu pärast loen rohkem inglise keeles. Ma püüan lugeda ingliskeelsed kirjanikke originaalkeeles. Ja Rootsi kirjanikke loen rootsi keeles. Ma ei ostaks ealeski rootsikeelse raamatu inglise tõlget. See oleks lihtsalt imelik. Aga kui ma tahaksin lugeda Prantsuse kirjanikku, siis loeksin inglise tõlget, mitte rootsikeelset tõlget.

Sa mainisid raamatuid, mida sa ise loed. Nüüd tahaks soovitusi kuulda. Kes on su lemmikkirjanikud?

Ken Folletti ajaloolisi romaane. Edward Rutherfurdi ajaloolisi romaane. Hilary Mantelit. Rootsi kirjanikest soovitaksin Per Anders Fogelströmi. Teda on inglise keelde tõlgitud. Ta on kirjutanud imelisi raamatuid linna teisest küljest. Tema raamatute tegevus algab 1860. aastal ühe 15-aastase poisiga, kes saabub Stockholmi tühjade kätega. Ta kirjeldab tema raskusi, viletsust ja vaesust, mis toonases Stockholmis valitses. Ma mainin seda ka Grand Hoteli raamatus, aga siis, 40 aastat hiljem, olid asjad juba palju paremad, kui võrrelda 1860ndatega. Tema raamat on huvitav ja väga hea. Tema moodi tahaksin ma olla. Ta pani kümnesse.

Nii et sa ka loed peamiselt ajaloolist ilukirjandust?

Jah, seda küll. Ja ka raamatuid, mis mind naerma suudavad ajada. Näiteks olen ma lugenud raamatuid kassist nimega Rosin. "Kass, kes pääses külma käest". Lühidalt on see raamat mehest, kellel hakkab kahju naabrite kassi pärast, kes on alati vihma käes. Viimaks nad sama hästi kui varastavad kassi. Ja selgub, et kõrvalmaja tagauksel oli kassiluuk, ta oleks võinud iga kell tuppa minna. Alles viimasel leheküljel selgub, et talle meeldis vihma käes istuda. Ma lugesin seda voodis, mu mees magas, ja ma närisin tekki, et ma teda naeruga üles ei ajaks.

Mul on ka üks küsimus, mis võib valus olla. Ma olen ise peaaegu kaotanud võime lugeda. Sest väikese ekraaniga telefon on alati käepärast. Muudkui kerid. Kuidas sinuga on?

Mul oli sellega probleeme, nii et hakkasin raamatuid kuulama. Siis saan samal ajal midagi muud teha. Näiteks saan iPadis puslet kokku panna, kui Ken Follettit kuulan. Muidu hakkaksin ma nihelema. Mu mees ei mõista, kuidas ma temaga koos põnevusfilmi vaadates saan samal ajal puslet kokku panna, ja ikka dialoogi jälgida. Pilku tõstes tean täpselt, kus me parajasti oleme. Mõnikord küsin küll, kas keegi tapeti ära, sest mõrva ennast ma puslet kokku pannes ei näinud.

See on imeline, kuidas dialoogist saab infot ammutada. Istun seal ja mõtlen, et see oli nüüd hästi kirjutatud. Selline lähenemine pole tingimata hea, ma ei soovita seda. Aga nii ma teen.

Mis sinu arust tulevikus lugemisega juhtub? Kas me hakkame raamatuid jälle kuulama?

Küsimus on selles, mis meie lastest saab. Ma ostsin Kindle'i lugeri peale Harry Potteri raamatud. Kui õige versiooni ostsid, siis pildid liikusid. Või ilmusid lehtedele tindiplekid, või tõusis Hedwig lendu. Mõtlesin, et see aitab lapsi lugemise juurde tagasi tuua. Isegi kui see on ekraanil. Nad ootasid, et lind liigutaks või midagi teeks. Ma arvasin, et tuleb liikuvate lasteraamatute plahvatus. Aga ma pole neid rohkem näinud. Seda ei juhtunud ja ma ei mõistnud miks.

Olen kindel, et kui lapsed saaksid lugeda raamatut, kus asjad ringi liiguvad, oleks neil palju lihtsam hakata ka liikumatuid raamatuid lugema.

Kuidas on raamatud või kirjutamisstiil sinu eluajal arenenud või muutunud? Mina vaatan vahel oma lapsepõlve lemmikraamatuid või oma teismeea lemmikuid. Ja mulle tundub, et nende stiil või jutustamistempo on imelik või ebamugav. Kas sina lähed vahel oma lapsepõlvelemmikute juurde tagasi?

Jah, ma loen oma lastele oma vanu raamatuid. Minu arust tuleb lastele juba sünnitushaiglas lugema hakata. Mäletan, et minu isa luges mulle karupoeg Paddingtoni ette. Nii ka mina oma lastele. Ja kohe on märgata, et raamatud on aeglasemad. See pole minu arust tingimata halb.

Sama lugu on vanade filmidega. Kui näitad oma lastele filme, mis kunagi sulle meeldisid. Vaatad seda filmi ja mõtled, et ei tea, miks see küll meeldis. Sest see on nii aeglane. Nii et tempo on kindlasti muutunud. Elu on nüüd palju kiirem ja ekraanid sähvivad. Tempo ajab meid segadusse ja paneb mõtlema, et sellel pole enam endist tunnetust.

Kas sa mõtled ka oma raamatute tempole?

Vaistlikult. See on vaist. Mulle meeldib lõpetada peatükke millegi huvitavaga. Tegelased võtavad juhtimise üle. Ma tean, et see on klišee ja küsitakse, et mis mõttes. Aga ma võin konkreetse näite tuua. Ma lõpetasin "Grand Hoteli" ja olin kõige viimases otsas. Raamatut kirjutama hakates tean ma juba algust ja lõppu ja tean, mis vahepeal juhtub. Laias laastus. Ma ei koosta põhjalikku kokkuvõtet, aga tean, mis ees ootab.

Kõik oli valmis mõeldud, paar peatükki veel ja ongi kõik. Ja siis läksid Ottilia ja Wilhelmina tülli. Ja Ottilia hakkas hotellist lahkuma. See polnud mul kavas. See oli teema, mis raamatus arenes ja pidi juhtuma, aga plaanis see mul polnud. Tulin koju, ja ütlesin, et neetud lugu, Ottilia lahkub Grand Hotelist. Mu mees küsis, kes raamatut kirjutab. Ütlesin, et hetkel Ottilia ja see on jube tüütu.

Mul kulus kaks-kolm peatükki tagasi, et ta tagasi tuua. Pidin leidma lahenduse, mis sobiks nii Wilhelminale kui Ottiliale. Mõnikord hakkavad raamatud oma elu elama. Siis ongi nad parimas vormis, kui seda enda eest ise teevad. Mina lihtsalt kuulan ja panen kõike kirja, sest vestlused jooksevad lihtsalt omasoodu.

Kas sul on palju raamatuid juba ette kavas või võtad sa ühe raamatu korraga?

Mul on projektikast. Kui mõni idee tuleb, viskan selle projektikasti. Siis ei pea ma ideed värskena hoidma. Ja tegelased ilmutavad ennast, hakkavad minuga rääkima. Siis viskan nad projektikasti ja vaatan hiljem, kas nad on veel huvitavad. Kui tegelane käib sulle pinda, siis hakkadki uurima, kes ta selline on. See on huvitav protsess.

Uut raamatut on põnev alustada, sest ei tea veel, kes väljamõeldud tegelased on. Nad alles arenevad. See on umbes nagu vanasti fotosid ilmutati. See hakkab esile tulema ja näed pilti üha selgemini. Minu arust arenevad uued tegelaskujud samamoodi välja.

Igatahes on selge, et kirjutamine on väga loominguline protsess. See areneb ja kasvab, ehkki tugineb uurimistööle. Siis saab raamat valmis ja on toimetaja etteaste. Kirvega.

Ma löön sind kohe pahviks. Mul pole toimetajat.

Ei ole? Räägi sellest.

Mul oli toimetaja, aga ta suri ära. Toimetaja oli mu esimesel raamatul. Ta õpetas mulle väga palju. Ta oli päris lakooniline ja ütles asju nagu: "Sul on kahe rea peale viis korda sõna "see", mis on rekord, aga mitte hea rekord." Ma õppisin temalt nii palju. See oli raamatusari enne "Grand Hoteli", "Halleholmi" sari. Ja siis ta suri. Ja sestpeale pole mul toimetajat olnud. Mul on olnud kirjastuse toimetaja, kellel oli üldisi märkusi.

Mis vahet seal on?

Toimetaja süveneb teksti. Vaatab selle ridahaaval üle. Kirjastuse toimetaja vaatab üldpilti. See on mul olemas. Praegu on mul uus toimetaja "Stockholmi pärlite" kolmandale raamatule. Tema on mõlemat, nii traditsiooniline toimetaja kui ka kirjastusepoolne, kes ütleb vahel, et pea hoogu. See meeldib mulle. Mulle on see uutmoodi tööviis. Algul tuli sellega harjuda, aga minu arust on imetore.

Kas sul on inimesi, kellega oma raamatuid arutada nende kirjutamise ajal, kes oleks nagu poksis treeningpartner?

See on jälle midagi uut. "Grand Hoteli" ja "Luksuskaubamaja" kirjutasin ma päris valmis, enne kui kellelegi näitasin. Aga kui ma uue toimetaja sain ja mul oli 30 000 sõna valmis, siis mõtlesin, et minu nurgas on nii palju kogemusi, et narr oleks mitte temaga koostööd teha.

Ma saatsin talle esimesed 30 000 sõna ja ta kirjutas vastu: "Ilmselt on sul põhjus teha seda ja toda..." Tegelikult oli väga kasulik öelda, et jah, see on too ja too on see. Ma mäletan, et helistasin talle ükspäev, et ühes asjas teist arvamust küsida. Ta tuli kohe kohale ja ma ütlesin, et olen praegu ringteel ega tea, kust ära pöörata. Kui ma talle selgitamise lõpetasin, teadsin juba, mida teha.

Aga sul oli kellegi kõrvu vaja.

Jah, ainult kõrvu. Aga mitte suvalisi kõrvu, vaid kellegi omi, kes asjast aru saab. Kedagi, kes kimbatust mõistab. Ma ei vajanud teda kimbatust lahendama. Aga kasu oli asjaolust, et ta oskas mind vajadusel aidata.

Siis saab raamat valmis, toimetatakse ja trükitakse. Ja siis kohtud sa lugejatega? Kuidas see sulle tundub? Kas sulle meeldib kohtuda paljudega või eelistad pigem intiimsemaid kohtumisi üksikute inimestega?

Sõltub sellest, mida on vaja teha. Näiteks on mul paar slaidiesitlust, mis võtavad kumbki tunnikese. Võin näidata Wilhelmina ja hotelli vanu fotosid ning näidata hotelli ja kaubamaja tausta. Siis pole vahet, kas seal on 20 või 120 inimest. Kõige rohkem on olnud 450 inimest.

Aga kui inimesed tulevad sellisele intervjuule, siis see on hästi intiimne ja ma loodan, et teil on palju küsimusi. Sest ma olen avatud küsimustele, mis teid kõiki huvitab. Nii et jah, ma olen valmis tegema kõike, mida oodatakse.

Sain järsku aru, et raamatule pealkirja panemine on nagu reklaami kirjutamine.

Jah, see pole üldse lihtne. "Grand Hoteli" raamatu pealkiri oli tõeline kingitus. See pealkiri sai paika juba uurimistöö faasis, sest ma leidsin selle tsitaadi, mis rääkis Wilhelminast kui Grand Hoteli fenomenaalsest naisest.

"Luksuskaubamaja sõpruskonnaga" (ik "The Resilient Ladies of the Luxury Store") oli pisut keerulisem. Probleem sai alguse sellest, kui pealkiri oli vaja inglise keelde tõlkida, sest rootsikeelne sõna "väninnorna" tähendab naissoost sõpru, mida nad naistena muidugi ongi, aga inglise keeles meil sellist sõna pole. Meil on sõber ehk "girlfriend", mis tähendab tavaliselt elukaaslast, aga meil pole sõna naissoost sõbra jaoks, mis kõlaks samamoodi.

Me panime inglise keeles pealkirjaks "sitked naised", sest nad on sitked. Ja "luksuskaubamaja", sest väljaspool Rootsit ei teata, mis Nordiska Kompaniet on. Grand Hotel on samas ilmselge.

Kuidas mõjutab su reklaamikirjutaja stiil sinu ilukirjanduslikku stiili? Kas on mingeid seoseid?

Jah, paratamatult. Seda ei saa sisse-välja lülitada. Näiteks ingliskeelses "Grand Hotelis" oli Wilhelmina tõre, uskumatu küll. Ta tahab kirja kirjutada ja kõik välja öelda. Ja teemaks on alkoholi keelustamine. Ta kavatseb kirja kirjutada ja neile täpselt välja öelda, mida ta mõtleb. Inglise keeles on selleks väljend "lock, stock and barrel ", mis tähendab kogu kupatust. Ja mina kirjutasin "lock, stock and beer barrel", sest küsimus oli kuivas seaduses. See oli ju vaimukas. Eks tõlkige see rootsi keelde. See võtab lihtsalt pead sügama. Aga on ka ingliskeelne väljend "teha midagi A-st Z-ni". Ja rootsi tähestiku viimane täht on Ö. Ja rootsi keeles on õlu "öl", nii et sai öelda "A-st Ölini". Siis on jälle vaimukas, aga täiesti teistmoodi.

See on kindlasti reklaamikirjutaja moodi mõtlemine. Kui palju kirju sa oma lugejatelt saad? Kas lemmikkirjanikule on veel populaarne kirjutada?

Ma saan neid vahel, isegi posti teel. Mul on kontoris ühe seitsmeaastase kiri. See meeldib mulle. Seitsmeaastane tüdruk, kellele meeldis "Grand Hoteli" raamat. Ta luges seda. See lõi mind tummaks. Minu lapsed lugesid seitsmeaastaselt "Harry Potterit", mitte ajaloolisi romaane. Aga selle kirja jätsin ma alles, see oli tähendusrikas. Kõik on tähendusrikkad, aga see oli veel eriti.

Millised kirjad sind veel liigutanud on? Mida on inimesed sulle öelnud?

Tavaliselt nad ütlevad: "Minu vanatädi Flora töötas kunagi Grandis. Kas sa leidsid ta uurimistööd tehes üles?" Või et kellegi vanaema töötas seal ja nüüd on neil selgem, kuidas kõik tol ajal oli.

Ka sotsiaalmeedias tuleb sõnumeid. "Aitäh, raamatud meeldisid väga." See on ka tore. Aga need, kes päriselt kirjutavad, on tavaliselt emma-kumma hoonega mõne sugulase kaudu seotud. Ja nad tahavad rääkida mõnest oma sugulasest, kes seal töötas. Ma vestlesin... Kui paljud teist on

Luksuskaubamaja" raamatus on üks tegelane Ellen S

achs, kes on Josephi sugulane. Üks naine ütles mulle: "Nii tore, et sa Ellen Sachsist kirjutasid, sest ta abiellus mu vanaema vennaga." See pani mind imestama.

"Jah, ta abiellus mu vanaema vennaga ja ta oli väga tore." Jah, sellise mulje jättis ta küll. Sellised asjad teevad terve kuu heaks.

Sellest võib ka uus süžeeliin saada. Võibolla mõnes uues raamatus, teise nime all.

Ma suhtlesin ju ka Wilhelmina sugulastega, tema vendade ja õdede lapselapselapsed. Me istusime Nordiska Kompaniet's (NK), jõime kohvi ja üks naine ütles mulle: "Kas sa tead, kes on Maria Blohmbaisson?" Olin temast kuulnud, sest ta on Wilhelmina ja tema mehe juurde maetud. Ma nägin seda nime hauaplatsil, guugeldasin ennast lolliks, ent ei leidnud midagi, nüüd aga küsiti selle kohta.

Ütlesin, et ei tea, kes ta on. Naine ütles: "Ta oli Wilhelmina vanima õe tütar." Seega Wilhelmina õetütar. "Ta töötas siin NK-s, kui kaubamaja 1915. aastal avati." Ma pidin pikali kukkuma... Nii et need, kes "Luksuskaubamaja" loevad, kohtavad seal Wilhelmina õetütart, kes seda ka tõesti oli. Ta töötab seal Joseph Sachsi heaks. See on kingitus. Tegelik side kahe raamatu vahel. Mul oli teine raamat juba pooleli ja pidin kõik läbisegi paiskama, et see tegelane juurde panna. Tegelaskuju poole peal lisamine on palju keerulisem kui välja võtmine. Aga see tasus igal juhul ära.

Kui palju sa üldse oma raamatuid ümber kirjutad?

Oleneb, kuidas vaadata. Ma alustan iga päeva sellega, et vaatan eelmise päeva teksti üle. Kirjutan seda ümber ja lihvin teksti. Ja kui ma kuskil midagi ära muudan, mõjutab see ka midagi eespool. Siis tuleb tagasi minna ja see ka ära muuta.

Kui loo struktuurist rääkida, siis kui ma ei lisa kedagi sellist nagu Maria, muudan ma väga vähe. Aga asja tuleb mõistusega võtta. Lisakaitsekihiks on ka see, et ma vaatan ju iga lause koos rootsi tõlkijaga üle. Ta on geniaalne mees, oskab kolme keelt, lihtsalt imeline. Ja kui tema pole inglise keelest aru saanud, saan ma selle üle vaadata, kas inglise keel on ebaselge. Vahel märkab tema vasturääkivusi. Tema loeb ju ja iga viimset kui sõna.

Mul on keegi samal leheküljel kaks korda salatisse tomatit pannud. Seda märgatakse enne, kui see teieni jõuab.

Sinu raamatud keskenduvad hoonetele. Mis hoonetes nii erilist on?

Need unustatakse ära. Nüüd on meil Google Earth, kuhu saab oma aadressi kirjutada, et oma maja kosmosest näha, sest meile meeldivad tuttavad asjad. Kui tead kedagi, kes samal tänaval elab, siis vaatad tema ust. Me lihtsalt oleme sellised.

Kui kõndida ringi Stockholmis või kaunis Tallinnas, ja teada, mis kuskil 120 aasta eest juhtus, mitte laias laastus, vaid mis konkreetselt juhtus, siis see tekitab huvi. Ma tahan, et inimesed kõnniksid Stockholmis ringi ja mõtleksid, et nad teavad, mis seal juhtus. See muudab linna isiklikumaks.

Meie aeg hakkab otsa saama. Ma kasutan juhust sinuga rääkida, et sulle Tallinna maha müüa. Äkki kirjutad järgmise raamatu mõnest Tallinna majast? Neid leidub.

Seda oleks keeruline "Stockholmi pärlite" alla mahutada.

Kahjuks küll.

Teeme nii, et kui sa mind Vatikani sisse aitad, kaalun Tallinnast kirjutamist, sest ma tahaksin Vatikani arhiivi saada.

Ma võin üritada.