Grigorjeva ütles, et päris sellist raamatut ta varem kirjutanud ei ole. "Alguses ma mõtlesin, et tahaks lüürilisemat raamatut kokku panna, aga sain mingil hetkel aru, et see tuleb natukene igav, tuleb ikkagi panna juurde grigorjevalikku huumorit, groteski ja irooniat, mulle tundub, et kokku tuli pigem helge," selgitas ta ja mainis, et mingil hetkel ta lihtsalt sundis end proosat kirjutama. "See oli suvi, kus ma mõtlesin, et nüüd ma teen ukse lahti proosasse, aga kuna ma ei jaksa ega oska veel pikemat proosat kirjutama, siis ma sundisin end iga kuu kirjutama seitse miniatuuri."

"Ühel hetkel ma sain aru, et mul on korralik kogus asju koos ja viimased tekstid ma kirjutasin juba konkreetsemalt seda kogumikku silmas pidades," nentis ta ja rõhutas, et tema luuletused on tihti puänteeritud ning mingis mõttes kasutab ta sama loogikat ka oma luuletustes. "Aga miniatuurides on see tunnetus ikkagi teistsugune, luuletustes ma tihtipeale olen natukene karmim või grotesksem, aga seal annab rohkem liha luudele kasvatada ja mingites asjadeni jõuda teistpidi."

"Kirerada on raamatus üks keskne kujundus, see on kõrvaline tee, mis kaldub peateest kõrvale ja ma tunnen, et nende miniatuuridega ma lausekõnnin ka kõrvalisemaid radasid, näiteks räägin mittenormatiivsetest kehadest või kummalisemast maailmatunnetusest, tal on mingi poliitiline programm all olemas, aga ma ei ole seal nii otsekohese ütlemisega kui ma luules kipun olema," selgitas ta.

Kaante vahele on tema sõnul koondatud ikkagi eelkõige ilukirjanduslikud tekstid ehk arvamusartikli moodi asjad jäid kohe välja. "Jah, need võivad põhineda minu elul, aga ma vajutan ikkagi mingitele nuppudele seal, mis teevad sellest ilukirjanduse," tõdes ta.

Raamat valmis koostöös toimetaja Kerli Everiga, kes on ka teose illustreerinud. "Ma nägin värve seal, alguses mõtlesin selle kevadel välja anda, sest see on õitselepuhkemise aeg, aga sügis on ka väga hea, siis on värvide vahetus ja ma kuidagi nägin, et seal peavad olema pildid, ma tean, et Kerli joonistab, ta küll ei ole kunagi illustratsioone teinud, aga mul oli väga suur usk temasse ja need illustratsioonid on väga ilusad," mainis ta.

Lähiajal on Grigorjeval plaan ka pikema proosaga kätt proovida. "Ma olen hakanud vaikselt kirjutama pikemat proosat, aga vaatame, kuidas sellega läheb, sest ma ei tee kunagi plaane, et minust saab proosakirjanik või kriitik, need asjad peavad orgaaniliselt juhtuma, aga ma pean endale ülesande panema, muidu võingi jääda lihtsalt unistama sellest."