Hiljuti oli mul õnn osaleda Norra balletitantsija, -õpetaja ja -uurija Katja Bjørneboe loengus, kus ta kirjeldas värvikalt vahet, mis tekib, kui erinevate meetoditega balletitantsijale ülesandeid anda. Traditsiooniliselt kirjeldatakse ülesandeid kehaosade ja ruumiliste suundade abil, näiteks "tõsta käsi viiendasse positsiooni", "hoia õlad all", "pikenda kael". Teine variant, mida Bjørneboe uuris, kasutas tantsija fantaasiat - tantsijale anti ülesanne ette kujutada, et ta püüab puudutada puu ülemist oksa või lükkab ujudes vett kätega, kujutades ette vee vastupanu. Uurimistöö tulemusena selgus, et kujutlusvõime kasutuselevõtt viib balletitantsija fookuse sisemaailmast välismaailma ja muudab märgatavalt soorituse kvaliteeti.

Käesolev artikkel püüab ekselda tegelikkuse ja väljamõeldise vahelisel pingeväljal ja kirjeldada, kuidas kujutletavad olukorrad paljastavad loomingulistes protsessides tegelikkust ja võib-olla ka vastupidi. Selleteemaline arutelu toimus aprilli lõpus teaduskohviku sarja raames ning see kirjatükk püüab koondada mõningaid mõtteid, mis tol arutelul pinnale tõusid. Arutelul osalesid loovuurijad Jaak Sikk (EMTA), Carlos E. Lesmes (BFM), Jaana Päeva (EKA) ja Sveta Grigorjeva (EMTA), kelle mõtteid siin tekstis ohtralt tsiteerin, ning siinkirjutaja moderaatori rollis.

Fiktsiooni ja tegelikkust on harjutud omavahel vastandama, fiktsiooni seostatakse kujutlusvõime, leiutamise ja väljamõeldistega, tegelikkust aga millegi faktilise ja vaadeldavana. Kui nüüd aga püüda defineerida, mis on tegelikkus, jääme üsna kiiresti hätta. Inimkonna teadmised füüsikast on jätkuvalt piiratud ja me kasutame erinevaid strateegiaid, et ümbritsevaga suhestuda. Improvisatsiooniuurija Jaak Sikk tõi vestluses välja, et reaalsuse tunnetamine vastusena suulistele signaalidele ja visuaalsetele signaalidele on täiesti erinev. Kui kunstnikul on visioon, siis juba nende kahe erineva väljendusvahendi tõttu on tal tegelikult mitu visiooni. Milline nendest on õige? Kui ühele teist eelistada, tekib sisemine konflikt ja kontakt reaalsusega tähendab tegelikult seda, et kunstnik on teatavas dünaamilises olekus, kus ta mõistab, et kumbki nendest versioonidest ei ole õige, vaid kõik kujutlusvõime viisid eksisteerivad samaaegselt. Jaak Sikk jõudis järeldusele, et tema jaoks on reaalsuse tähenduse mõistmine palju raskem, kui väljamõeldise oma.

Seega on loomeprotsess otsinguprotsess. Disainist filmini ja muusikast koreograafiani ühendab loomist reaalsuse pidev tõlgendamine. Otsinguprotsess toimub justkui kõigi paralleelselt olemasolevate võimaluste vahel ja otsinguprotsessi vaheetappideks võiks nimetada avastamismomente. Seega, kui kunstnikul oli originaalne idee, ning protsessi käigus tekkiv avastusmoment pakub mõne uue suuna, kumb idee siis ellu viia? Kas algne mõte on lõpuni kõige alus või muutub ta vastavalt reaalsusele? Sveta Grigorjeva püstitas hüpoteesi, et kunstniku algne küsimus saab muutumatuks jääda vaid juhul, kui ta reaalsusega kokku ei puutu. Need suunamuudatused võivad olla minimaalsed mikro-muudatused, mis loovprotsessi kontekstis võivad tähendada lõpuks aga väga suuri ja põhimõttelisi käänakuid ja teistsugust lõpptulemust.

Eriti ilmeka näite protsessi käigus aset leidnud pöördest leiame Carlos E. Lesmese loovuurimusliku tööna valmiva dokumentaalfilmi tegemise teekonnalt. Projekt algas algselt eksperimendina, kus Kolumbiast pärit Lesmes, kes on Eestis elanud 15 aastat, planeeris luua endale ja oma emale fiktiivsed Eesti juured. Filmi lugu pidi seisnema selles, kuidas Carlose ema tuleb Eestisse oma isa, keda ta kunagi kohanud ei ole, juuri otsima. Nii hakkasid nad mängufilmi laadis lavastama tõendeid selle kohta, et Carlose vanaisa oli eestlane. Selle mängulise protsessi käigus läks fookus märkamatult aga Carlose ja tema ema suhtele, peres lahtirääkimata rasketele teemadele. Sujuvalt sai väljamõeldud maailma loomise sisuks hoopis Carlose ja tema ema püüd aru saada, kes nad üksteisele on. Et olla võimelised pidama intiimseid ja valusaid vestlusi, pidid nad kehastuma karakteriteks, kellel oli ettekääne - rääkida väljamõeldud lugu - ja ühtäkki avanes uus uks. Väljamõeldisest reaalsuseni viis avastuste rada ning fiktsioon ei juhtinud neid tegelikkusest eemale, vaid hoopis ootamatult selle poole.

Arusaamine, et enam ei ole tegu filmiga väljamõeldud juurte loomisest, vaid ema ja poja suhtest rääkiva filmiga, jõudis režissöörini protsessi lõpupoole. Väljamõeldud reaalsuse loomine on mahukas töö ning filmimisprotsessi lõpuni ei teadnud Carlos, et see film on tegelikult naisest, kes väga tahab oma pojaga aega koos veeta ja miskipärast poeg muudkui korraldab absurdseid stseene tema ümber. Carlos tõdes, et kui ta oleks kohe algusest proovinud teha sellist filmi, ei oleks see tal ilmselt õnnestunud ning mõnda aega väljamõeldud maailmas elamine aitas tal jõuda sügavuseni, mida ei olnud võimalik protsessi alguses ette teada ega planeerida.

Sveta Grigorjeva kasutab sarnast lähenemist läbi mõiste prefiguratiivne poliitika, mis tähendab soovitava tulevikumudeli loomist ja selles elamist siin ja praegu. Koreograafina kasutab ta seda meetodit spekuleerimaks, näiteks teemal, mis on ühiskond. Kollektiivne teadmiste kogumise vorm või isegi kollektiivne kujutlusvõime aitab vastata küsimustele, mis meile meeldiks, missuguses maailmas me tahaksime elada. Nii uurib ta võimustruktuure proovisaalis kui suurema ühiskonna mudelit. Sellise meetodiga on võimalik tuvastada suhtestruktuure, mis eksisteerivad ühiskonnas laiemalt ning vastavaid muudatusi, kohandusi, mis leitakse proovisaalis, on hiljem võimalik taaskohaldada ühiskonnale. Koreograafia on justkui turvaline ruum, kus saab kultiveerida metsikumat, segasemat, eriskummalisemat kujutlusvõimet, ning sarnaselt Lesmese filmiprotsessile, toob see vabam lähenemine nähtavale seoseid ja suhteid, mis eksisteerivad ühiskonnas laiemalt.

Disainis, kus eesmärgiks on luua füüsiline objekt, algab kõik kujutlusvõimest, mis läbi praktika reaalsuseks saab. Ette võib kujutada kõike, kuid kui neid mõtteid ellu viima hakata, selgub üsna pea, et reaalsus ei ole sama, mis ettekujutlus. Jaana Päeva, kelle eriala on käekotidisain, kirjeldas väljamõeldise tegelikkuseks saamise protsessi läbi termini "drifting". Reaalsusega kohtudes tuleb käekotidisainis hakata oma ideid reaalsusele kohandama, valima olemasolevaid materjale, muutma proportsioone ja võibolla isegi valmiva teose funktsiooni. Drifting on termin, mis peavooluteaduses on justkui keelatud, kuna tulemuste saavutamiseks tuleb jääda algse küsimuse juurde. Loovatel erialadel on Päeva sõnul aga vastupidi, drifting on protsessi loomulik osa. Selleks, et oma eesmärgini jõuda, tuleb olla paindlik ja reaalsuse poolt pakutavat vastupanu või pärituult arvesse võtta.

Pinget väljamõeldise ja reaalsuse vahel kirjeldas Jaak Sikk ka läbi uustulnukate hapruse improvisatsioonisituatsioonis. Inimesed on harjunud opereerima selgetes, struktureeritud mõttemustrites ja käitumismustrites, pidevalt defineerides mis on õige ja vale. Kui nad järsku sisenevad ruumi, kus nad saavad toetuda ainult iseendale ja enda tehtavatele valikutele reaalajas, muutuvad inimesed väga närviliseks ja mõned ei suuda üldse reageerida. Seega, mida rohkem on meie ümber tundmatut, seda kõrgemaks pinge läheb, aga seda rohkem muutume me ka loovaks, kuna seda on vaja ellujäämiseks. Improvisatsioonis muutub oluliseks võime tulevat ette ennustada, mis on otseselt seotud kujutlusvõimega.

Siin jõudis vestlus punkti, kus tõdeti, et loovuurijatena ei ole meie eesmärk loomeprotsesse ära defineerida ja lõpuni kirjeldada, sest kui me selleni jõuame, siis muutub kunst automaatselt taastoodetavaks objektiks ehk tooteks. Loovuurimuses on meetodi valimine väga oluline, sest see on seotud uurimisprotsessi jõuga ja samas ka kunsti endaga. Jaak Sikk kirjeldas seda kui olukorda, kus me oleme pimeduse poolt ümbritsetud, meie ümber on alati teadmatus. Mida suuremaks saab see territoorium, mida me tunneme, seda laiem on ka puutepunkt tundmatuga. Seega on loovuurimuse eesmärk kunstivälja laiendamine, mitte selle defineerimine. Tuleb vahet teha sellel, mida saab ära seletada, nagu füüsika, ning protsessidel, mida lõpuni seletada ei saa—tähendustega töötamine tundlikes kontekstides, miski mis on põhiolemuselt suhtes end ümbritseva eluga ja seega juba olemuslikult pidevas muutumises. Lõplikud vastused lõpetavad dialoogi, nagu tõdes Carlos Lesmes.

Metodoloogia valimine nii loomeprotsessis kui loovuurimuses on samuti otseselt seotud reaalsuse ja väljamõeldise küsimusega. Kõik vestluses osalenud olid ühel meelel, et meetod filter, millest olenevalt muutub ka lõpptulemus. Seega ei ole meetod kunagi neutraalne, ta muudab lõpptulemust ja oma olemuselt on meetod ikkagi fiktsioon. Kui ette panna poeetilise dokumentalisti, välitööd tegeva antropoloogi või mikro-fenomenoloogi prillid, on tulemus väga erinev, arvas Jaak Sikk. Jaagu jaoks on uurijana kõige huvitavam sellise meetodi valimine, mis annaks huvitavaid vastuseid. Meetodid töö tegemiseks ja meetodid uurimistöö tegemiseks on kaks erinevat asja.

Arutelu pakkus seega välja viisi mõista väljamõeldist loomingulises praktikas kui distantsi, mille kunstnikud loovad, et end ajutiselt faktilistest piirangutest vabastada ja mille kaudu läheneda keerulistele küsimustele nagu identiteet, kuuluvus, mälu, sotsiaalsed suhted või inimkogemus. Ja teha seda ootamatutest vaatenurkadest. Avastused, mis nii sünnivad, ei ole sugugi fiktiivsed, vaid puudutavad tegelikkust viisil, mida on väga keeruline otsesema lähenemisega saavutada.

Loomingu kontekstis ei tuleks fiktsiooni käsitleda tegelikkuse vastandina, vaid ühe loomingulise meetodina, mille kaudu tegelikkus võiks ligipääsetavaks muutuda. Fiktsioon loob olukordi, mis toovad nähtavale tegelikkuse, samal ajal kui tegelikkus kujundab pidevalt ümber fiktsiooni. Loomingulised protsessid arenevad selles pidevas liikumises konstruktsiooni ja avastamise tasakaalu suunas ja neid võiks mõista kui kokkuleppeid looja, subjekti ja vaataja vahel. Ning iga säärane kokkulepe kannab endas alati ka teatavat laengut, peegeldades kunstniku suhtumist maailma, tema isiklikku sise- ja välismaailma kokkupuutepunkti.