Enamasti toimub su raamatute tegevus Soome väikelinnades. Kust sa ise pärit oled?

Ma olen pärit Hämeenlinnast, mis on Helsingist 100 kilomeetrit põhja pool. See on väike linn, aga mitte nii väike nagu Pühajõe. Või kuidas Pyhävirta tõlgiti?

Pühajõgi.

See pole päris nii väike koht, vaid natuke suurem kui Harvela, kus toimub mu teise raamatusarja tegevus. Aga see on väikelinn. Nii et minu lapsepõlv möödus tõesti väikelinnas. Sellistest kohtadest kirjutamine on mulle väga tuttav tunne.

Aga päris Pühajõge ja Harvelat pole olemas?

Ei.

Ainult sinu ettekujutustes?

Jah. Mõlemad on minu ettekujutuse viljad. See oli mulle lihtsam, sest kui valida mingi koht, mille võib kaardilt üles leida, oled sa käsist-jalust seotud kohustusega kõike õigesti teha ja asju reaalselt kirjeldada. Aga kui tegevus toimub väljamõeldud miljöös ja kohas, võib alati midagi lisada. "Näe, kui suur maja siin on! Ma ei teadnudki sellest." Võid neid käigupealt juurde mõelda. Peaasi, et see usutavuse piiridest ei väljuks. Ei saa teises raamatus pulli pärast pilvelõhkujat välja mõelda, aga väikese küladega võib pisut leidlikum olla.

Mul on olnud ka tohutult lõbus kuulata Soome lugejate arvamusi — nad on kõik mulle rääkinud, kus Pyhävirta nende arust paikneb. Mulle on kinnitatud, et see on ilmselgelt Ida-Soomes või et see paikneb Sysmäs, mis on Lõuna-Soomes. Üks oli täiesti veendunud, et see on Pyhäjärvi Oulu lähedal. On ka teisi pakkumisi olnud. Ma mõtlesin, et olen loonud koha, mille väga paljud ära tunnevad. Teisalt ei tea ma, mida asjast arvata, sest Pyhävirta on ju koht, kust nii paljud on minema kolinud, sest tööpuudus on nii suur. Väga paljud tunnevad selles ära väljasureva küla oma mälestustest. Ma ei tea, kas see on ikka hea, aga igatahes on see väga äratuntav.

Jah, sest kui mingi koht tuntakse ära, tähendab see rohkem lugejaid ja rohkem raha.

See on paljude lugejate arust päris usutav. Välja arvatud üks asjaolu. Ma ei tea, kas olen seda öelnud, aga "Kaneelirullisuve" alguses töötab minu raamatute peategelane Kristiina Helsingis toitlustusäris ja on sellest suures stressis. Siis kolib ta Pyhävirtasse, mis on väike küla, ja hakkab seal oma vanaema kohvikut pidama. Ta kohtub väga noore ja nägusa kunnanjohtaja'ga ehk külavanemaga, kes on väga noor ja väga nägus. Siis kohtub ta veel kunagise peikaga ja nii edasi. Kesk-Soome inimesed saatsid mulle tagasisidet, et muidu pole viga, aga Kesk-Soome vallavanemad pole kunagi noored ja nägusad. See oli väga vale. Kõik muu oli kombes, aga seda ei saa juhtuda. Nad pole noored ja nägusad. Ütlesin, et eks ma arvestan sellega ja jätan meelde.

Milline su lapsepõlv oli ja millal sa otsustasid kirjanikuks hakata?

Päris huvitav. Ma istun diivanil ja mult küsitakse lapsepõlve kohta. Peaksin ehk pikali heitma ja sind proua Freudiks kutsuma.

Minu lapsepõlv Hämeenlinnas oli väga normaalne ja tavaline. Mul on vanem õde ja vend. Mu vanemad lugesid palju, meil oli kodus palju raamatuid. Ma olin üks sellistest lastest, kes oli alati ninapidi raamatus. Ma polnud lapsena eriline suhtleja, ma lugesin palju ja rääkisin endale lugusid. Kui mõni sõber külla tuli, siis esimesed paar tundi polnud viga, pärast seda olin aga nii kurnatud, et tahtsin juba lugema minna. Minu nõbu mäletab veel, et kui ta meil külas käis, jäi ta ööseks ja teisel päeval hakkasin ma kuskile kaduma. Ta leidis mind riidekapist, kus ma raamatut lugesin. Sest ma olin suurest suhtlemisest juba nii kurnatud. Aga see on muutunud. Ma olen nüüd palju suhtlemisaltim kui lapsena.

Aga kuidas oli otsusega kirjanikuks hakata?

Ma rääkisin mullu oma kodulinna Hämeenlinna raamatukogus oma raamatutest ja mind tuli kuulama minu vana lasteaiakasvataja. Tema mäletas, kuidas ma rääkisin, et minust saab suurena kirjanik. See oli küll hea karjääriplaan. Kirjutada ma siis veel ei osanud. Pisut enneaegne oli sellist asja siis kavasse võtta. Aga see on ilmselt alati minu lapsepõlveunistus olnud. Aga esimese kirjastamislepinguni läks päris palju aega. Kirjanikuks saamine võttis ikka mitu aastat vaeva. Aga see oli lapsepõlveunistus ja mul on hea meel, et see teostus.

Kuidas sellega praegu on? Kas unistus täitus ka selles mõttes, et sa elad kirjaniku teenistusega ära?

Jah.

Sa ei pea midagi muud tegema?

Hetkel on küll nii. Kui ma oma esimest käsikirja kirjutasin, siis võttis see kõik aastaid, sest saatsin selle ühte kirjastusse, sain äraütleva vastuse ja tagasisidet, mida muuta tuleks, kirjutasin ümber, proovisin uuesti ja sain uue äraütleva vastuse. See kestis kuskil 7–8 aastat. Esimesest käsikirjast oli palju erinevaid versioone. Ja 2019. aastal suutsin ma viimaks sihile jõuda. Üks väiksem kirjastus võttis käsikirja viimaks vastu ja siis ilmus mu esimene raamat. Sellele tuli kaks järge, nii et igal aastal ilmus raamat. Sel ajal oli mul ka teine töö. Ma olen õppinud kirjandust ning meediat ja suhtekorraldust. Ma töötasin meedias või töötasin mõnda aega suhtekorraldajana. Olin ka ühes ajakirjade kirjastuses produtsent. Peamiselt tegelesin sisuturunduse tootmisega. See oli päris stressirohke töö.

Kui ma teist raamatut lõpetama hakkasin, panin tähele, et see hakkab üle jõu käima, sest ma töötasin meediafirmas, mul oli väike laps ja ma püüdsin samal ajal kirjanikuna läbi lüüa. Ma otsustasin, et oleks vist hea aeg vabakutseliseks hakata. Et ei peaks üheksast viieni tööl käima, vaid oleksin vabakutseline, mis on pisut paindlikum. Ma mäletan siiani, kuidas ma rääkisin oma isaga, kes oli ka ise varem ettevõtja, ja ütlesin talle detsembris väga lennukalt, et tead, isa, praegu on väga hea vabakutseliseks hakata, sest tööd on lademes. Ja ma tulin töölt ära 2020. aasta jaanuaris. Kaks nädalat hiljem oli COVID kohal.

See läks ülimalt hästi. Igasugune vabakutselise töö suri maailmas mõneks ajaks. Mul oli paar huvitavat kuud. Mõtlesin, et mida ma küll tegin ja mis nüüd juhtuma hakkab. Aga vähehaaval läksid asjad paremaks. Teine põhjus vabakutseliseks hakata oli lootus veeta pisut rohkem aega üksinda kodus.

Minu abikaasa hakkas kaugtööd tegema. 2020. aastast. Ta pole enam kontorisse naasnud. Viis aastat on täis. Paar korda olen talle ehk öelnud, kas poleks vahva tööl käia, kui igati tore kontor ootab. Aga ei, seda pole juhtunud. See oli küll hea otsus.

Aga 2020. aastast olen ma olnud vabakutseline, kirjutasin suurfirmadele vabakutselisena artikleid, reklaamtekste ja uudiskirju, sellist värki. Rohkem ajakirjanduse see pool, mitte mingi kvaliteetajakirjandus. Samal ajal kirjutasin raamatut ka, nii et mul oli küll ühest küljest kirjanikutöö, aga samal ajal kirjutasin ka teisi asju. Ja siis tuli ettepanek kirjutada see kohvikusari WSOY-st, mis on Soome suurim kirjastus.

Kui "Kaneelirullisuvi" ja "Datlitalv" ilmusid, siis sain aru, et nüüd on aeg kõigest muust loobuda, vabakutselisena lõpetada ja oma raamatutele keskenduda, vähemalt mõneks ajaks. Ja ma olen seda nüüd juba kolm aastat teinud, nii et ma olen väga rahul. Raha tuleb nii raamatumüügist kui raamatukogu laenutuste eest. Ja muidugi tõlkelepingutest. Ma olen sellega väga rahul ja väga tänulik kõigile, kes mu raamatuid loevad, neid soovitavad ja ostavad, sest see muudab selle töö tegemise võimalikuks.

Siiski oli koroonaaeg kirjanikele võib-olla parem aeg, sina ei pidanud videokontserte andma. See on nagunii üksildane töö.

Jah, see oligi asja mõte, sest mul oli kodus viieaastane laps. See polnud kõige produktiivsem aeg, et midagi kirjutada. Aga kui kõik lihtsamaks muutus ja ta lasteaeda tagasi läks, kui polnud vaja pidevalt paanitseda, siis oli hulga lihtsam.

Ma leidsin ühe sinu naljaka hüüdnime...

Issand, kõlab hirmutavalt.

Mõned inimesed kutsuvad sind loominguliseks kahuriks, sest sa oled väga lühikese ajaga avaldanud üle kümne raamatu. Kuidas sa seda suudad?

Esiteks, kas see on kompliment või solvang?

Ma ei tea.

Mina ka mitte. Olgu pealegi. (naerdes)

Palju abi on sellest, et ma töötasin varem ajakirjanikuna, sest kirjutades on keel su tööriist. Selles pole midagi üliloomingulist, et ma kogu aeg midagi loon. See on minu tööriist, mis on aastatega mulle rutiiniks muutunud. Sellest on abi. See aitab mind ka enamikest loomekriisidest üle.

Ja samas on ka tõsiasi, et kui sa soovid kirjanikuna ära elada, kirjutada piisavalt raamatuid, et oma arveid maksta ja täiskohaga kirjanikuna töötada, siis tänapäeval pole ehk hädavajalik, aga on päris vajalik kirjutada üks raamat aastas. Parem kui kaks. Minu raamatud ilmuvad enne jõule ja Soomes enne emadepäeva. Olen oma sõpradele öelnud, et lahendan nende jõulukingimured ja emadepäeva mured ka. Ütlen nende abikaasadele, et emadepäeva kinkidega pole muret, sest ma olen hea inimene. Siin ilmas tuleb kõik ikka ise ära teha. Nii et sellega on nii.

Mõnikord ma tunnen tõesti, et seda on pisut palju, aga siis tuletan meelde oma vabakutselise aastaid, kui ma üritasin teha tööd ja samal ajal raamatuid kirjutada. Ikka palju lihtsam on keskenduda ainult raamatutele, kui selle kõrvalt vabakutselisena töötada. See annab mulle alati… Ma ei ütle seda tavaliselt teistele, aga minu suurimaks inspiratsiooniks on LinkedIn. Iga kord, kui tunnen, et ei jaksa uut raamatut kirjutada, kerin pisut LinkedInis, ahhetan ja pöördun raamatu juurde tagasi. Sest LinkedIni korporatsioonimaailma vaadates ma tunnen, et ei suuda seda enam teha. Ma pean raamatuid edasi kirjutama ja loominguline kahur olema. Ma lasen teha endale T-särgi kirjaga "loominguline kahur".

Jah, see on hea. Minu arust on see kompliment.

Jääme selle juurde.

Imelik lugu oli sellega, et kui ma "Kaneelirullisuve" tõlkima hakkasin, leidsin sealt fraasi, et see on "feel good kirjandus". Ja soomlased, kes alati iga sõna tõlgivad, ei suutnud neid kahte sõna soome keelde tõlkida. Kas sa võiksid selgitada, mis see nn feel good kirjandus on?

See on soomlaslik mõtlemine, daamid ja härrad. Me tõlgime kõik sõnad ära, aga kui miski on tore, kerglane ja tekitab head tuju, pole meil selle jaoks sõnu. Ma ei tea, mida see soomlaste kohta ütleb, eks kujutame ette.

Aga feel good kirjandus on nagu hea üldistav termin laiema kirjanduse kohta. Feel good kirjeldab seda hästi, sest enne nimetati selle žanri raamatuid "naistekateks", mis on tänapäeval juba pisut vanamoeline termin. Ma olen lugenud väga häid raamatuid, mis käivad "naistekate" alla. Aga "naistekas" kaldub võibolla rohkem armastusromaanide poole. Romantika oli neis raamatutes alati keskne teema. Feel good kirjeldab aga rohkem…

Ma kuulsin, kuidas seda kirjeldas audioraamatutega tegelev soomlane, kes Soomes audioraamatute äri ajab, et feel good kirjandus on see, kus peategelane püüab omal moel õnnelik olla. Minu arust on see feel good žanrile hea kirjeldus. See on tavaliselt lugu inimesest, kes püüab leida sellist elu, kus ta saaks õnnelik olla. Tihti räägib see inimestest, kes teevad elus kannapöördeid või langetavad väiksemaid tähtsaid otsuseid, aga õnn on alati tähtsal kohal. Ja õnn ei seisne ainult endale kallima leidmises. See tähendab ka endale parima igapäevaelu leidmist. Selle alla käivad ka sõbrad, kodu. Sinu enda turvaline eluviis, mis teeb kõige õnnelikumaks. Ja minu arust on see feel good kirjanduse iva.

Naljakal kombel pole ma ka eesti keeles sellele head sõna leidnud. Võib-olla oleme sarnasemad, kui ise arvame.

Jah, võimalik. Võib-olla tõlgitakse seda seepärast siin rohkem kui teistes riikides.

Kui rääkida viimasest raamatust "Suhtebilanss", siis see on lugu Assist, kes on Inka sõber esimesest raamatust ja peab tegelema oma vanaisa majaga — kas sa võiksid meile probleemi olemust selgitada, ilma et süžeed ei reedaks?

"Pesumaja" sari erineb pisut minu esimesest raamatusarjast. Seal on igas raamatus uus peategelane. Esimeses raamatus kohtume Inkaga, kes tahab oma pesumaja pidada. Ja ta avab pesumaja äri oma kodulinnas Harvelas. Ta kogub enda ümber sõpru ja ühe veetleva vanadaami, kellest saab pesumaja püsikunde. Nad on selline sõprade punt. Ja kõigis järgmistes raamatutes on alati teine peategelane.

Teise raamatu peategelane Assi on Inka raamatupidaja. Kui üks mu sõber, kes on samuti kirjanik, minult küsis, kes mu teise raamatu peategelane on, ütlesin, et see on Assi raamat. Ja ta küsis: "Kes see veel oli?" Ja ma ütlesin: "Just nimelt." Sest Assi on esimeses raamatus otsekui kõrvaltegelase võrdkuju. Ta on keegi, kes alati kõiki aitab ja on häda korral käepärast, aga tal ei paista oma iseloomu olevat. Ja teises raamatus muutubki see tema iseloomuks. Ta on keegi, kes on alati kättesaadav ja teistele abiks, aga ta pole päris kindel, mida ta ise elult soovib.

Teises raamatus juhtub nii, et Assi kaotab ajutiselt oma töö. Ta jääb oma põhitöölt kuueks kuuks kõrvale, sest väike raamatupidamisteenus, näiteks Inkale, on vaid ta lisatöö. Ootamatult on teda ohtra vaba ajaga õnnistatud. Tema vanaisa suri paari kuu eest ja temast jäi maha maja, mis on asju täis, ning kuna Assi ja tema õde said selle maja päranduseks, peavad nad selle korda tegema. Nad peavad asjadest vabanema ja otsustama, mida majaga teha. Assi emale on aga millegipärast väga vastukarva, et nad seda teevad. Assile tundub, et tema ema ja vanaisa vahel on midagi imelikku. Ta teab, et nad ei suhelnud eriti, aga ta ei saa aru, mispärast.

Vähehaaval neid asju ja riideid läbi lapates hakkavad nad leidma asju, mis on algul arusaamatud. Ja viimaks saavad nad aru, et kõige taga on varjatud ajalugu ja vanaisa on olnud omamoodi tegelane, kelle isiksuses oli tahke, mis olid 1960ndatel veel kriminaalsed, mida peeti ebameeldivateks ja mitte väga tervislikeks, veel isegi 1980ndateni. Ja ta saab aru, et tema emal on olnud väga raske sellega leppida. Assil ja tema õel võtab palju aega praktilise poolega tegelemine, lisaks veel emotsionaalne pool.

Ja sellega leppimine.

Jah, tuleb leppida sellega, et see on nende suguvõsa ajalugu. Ja kuigi tänapäeval nähakse asju teise pilguga, oli see mõne aja eest veel väga tõsine teema. Mul oli päris huvitav seda kirjutada ja ma polnud kindel, kas see võib proteste tekitada, sest seni on mul olnud väga pehmed teemad ja olen püüdnud ärritavaid teemasid vältida. Aga Soomes on see päris hästi vastu võetud. See teema pole pannud kedagi kulmu kergitama.

Ma mõtlesin selle tõlkimise ajal…

Et see paneb kulmu kergitama?

Et Maija Kajanto lugejad Eestis võivad selles ehk probleemi näha, aga võib-olla ka mitte. Kuidas sa oma sarju nüüd kavandad? Kas ka teised sõbrad saavad nüüd oma raamatud?

Jah. Kohvikusari oli algul triloogiana mõeldud. Pidi ilmuma kolm raamatut, aga mullu jõuludel tähistasime triloogia viiendat raamatut. See läks väga edukalt, mul on viiest raamatust koosnev triloogia. Ma pole kunagi matemaatikat osanud, nii et minu puhul väga tüüpiline. Aga sellega läks nii, et pärast teist raamatut palus kirjastus mul ka veel neljanda kirjutada. Ja jõuluraamat oli juba minu mõte, nii et sealt tuli viies.

Pesumaja sarjaga oli algusest peale selge, et sihikul on viis raamatut. Mul on kirjastamisleping viiele raamatule. Viimane peaks ilmuma 2029. aastal. Ma olen kõigi emadepäeva kingimure lahendanud. Emadepäevakingitused on 2029. aastani paigas.

Aga kui ma seda sarja esimest korda kirjeldasin ja kirjastuse jaoks palju PowerPointi esitlusi tegin, siis nad jõllitasid mind, et "issand, mida ta jälle teeb?" Aga ma esitlesin pesumaja sarja ning selle esimest, teist, kolmandat ja neljandat raamatut. Mul olid esimese nelja raamatu tegelased ja plaan juba paigas. Mul polnud aimugi, millest viies raamat tuleb. Mõtlesin, et äkki loksub see kirjutamise ajal ise paika.

Siis kirjutasin ma esimese raamatu "Pesupäev" ja kliendina astus sisse üks inimene, kes ka mind üllatas. Et kes see veel on? Ta pidi lihtsalt klient olema. Siis hakkas ta pesumajas aega veetma ja ma mõtlesin, et kes see veel on. Ja siis sain aru, et tema on viies tegelane. Mõnikord juhtub nii, et lihtsalt avad ukse ja uued inimesed astuvad sisse.

Väga huvitav. Kes ta on?

See teine naine, Hilma. Hilma polnud üldse plaanis, ta pidi kahel lehel kõrvaltegelane olema. See juhtus jälle. Mul oli ka esimeses raamatus kõrvaltegelane, kellele ma panin kõige koledama nime, sest ta pidi terves raamatus ainult ühes stseenis olema. Siis oli ta jälle platsis mu teises ja kolmandas raamatus ja temast sai uue raamatusarja kõrvaltegelane. Nüüd juba kahetsen, et talle selle nime panin. See nimi on mu närve söönud, sest see on nii inetu. Inetuid nimesid ei maksa panna, sest iial ei tea, kui paljudesse raamatutesse ma kedagi panen.

Aga igal juhul on plaan paigas, et tuleb viis raamatut. Igal raamatul on sisukokkuvõte ja umbes on teada, mis seal toimub. Aga Assi loo puhul ei pidanud üks süžeeliin üldse Assist olema. See pidi olema ühest kõrvaltegelasest, aga 70 lehekülge hiljem sain aru, et ma pean selle ära muutma. Pidin kõik ümber kirjutama. Nii et vahel on sul tõesti plaan, aga see plaan toimib peaaegu, mitte päriselt. See tekitab palju tööd juurde, aga tavaliselt olen ma tulemusega rahul.

Ma olen nüüd kõike tagurpidi käsitlenud. Aga nüüd võime Krisse sarjaga jätkata — Kasekohviku sarjaga. Seal on igal raamatul mingi aastaaja maik juures, ühe pealkiri on näiteks "Sidrunikevad". Kuidas sa need maitsed välja valisid?

Noh, tegelikult ei valinudki. Esimesele raamatule soovitas pealkirja mu toimetaja. Soome keeles oli see "Korvapuustikesä". "Kaneelirullisuvi" on vist piisavalt lähedal.

Sellega oli mul probleem, sest mulle meeldis väga sõna korvapuusti teine tähendus, mis on kõrvakiil. Eesti keeles polnud aga sellist kondiitriäriga seostuvat sõna. Ma püüdsin leida midagi, mis poleks lihtsalt kaneelisai. Sellest sai "Kaneelirullisuvi", aga "Korvapuustikesä" kõlab ikka palju paremini.

Seda pealkirja soovitas mu toimetaja. Järgmise ideed tulid juba minult. Sest jõulude ajal süüakse Soomes ja mujal Euroopas datlikooke. Ma ütlesin, et pealkirjaks sobib "Datlikoogitalv" või "Datlitalv". See oli lihtne. "Safranisügis" tuli sellest, et safranit kasutatakse päris tihti sügisele tüüpilistes toitudes.

Aga kevade raamatuga otsustasime, et me muudame seda pisut, sest siiamaani oli olnud alliteratsioon, samad algustähed: "Korvapuusti-kesä", "Taateli-talvi" ja siis "Sahrami-syksy", S-S. Otsustasime seda siis muuta. Ja pealkirjaks sai "Sidrunikevad", sest neljas raamat on ka pisut nukratoonilisem. Seal on ka erinevaid mitte nii positiivseid tundeid. Sidrunit võib aga millekski hapuks pidada. Tihti öeldakse, et kui "elu annab sulle sidruneid", mis tähendab, et elu võib vahel ka midagi haput ja halba tuua. Mulle tundus, et "Sidrunikevad" on selle jaoks parim kirjeldus. Samas võib sidrun ka väga värske ja maitsev olla, üks ülimalt lahe koostisaine. Aga seda pole nii lihtne seedida kui paljusid magusaid maitseid.

Krisse sarja raamatutes on palju retsepte. Kas sa teed palju süüa?

Seda küsimust kardan ma iga kord. Ja keegi küsib seda iga kord. Tegelikult tean ma ise heal juhul kahte retsepti. Ma pole kuigi hea kokk ja küpsetada oskan veel halvemini.

Kui ma esimesed retseptid sisse panin, ei tulnud ma selle peale, et mu raamatutel on nii palju lugejaid. Seetõttu valisin ma lihtsalt retseptid, mis kõlasid hästi. Ma leidsin need retseptid internetist. Panin mingid retseptid kokku, mõeldes, et täpsust pole vaja, sest kindlasti saab ühe asja asendada ja teise välja jätta, või et mingit asja ei kasuta enam keegi. Ja kolm kuud hiljem Instagram plahvatas: "Nii toredad retseptid, ma peaksin neid proovima."

See oli õudne hetk. Kirjastaja ütles mulle pärast seda, et nüüdsest peale tuleb retseptid ka ära proovida. Järgmise kolme raamatu retsepte on inimesed proovinud teha. Aga ma võin seda sulle küll öelda, et kui mõtled kirjutada raamatut, kus on retseptid sees, siis ära seda tee. Nüüd peaksid kõik retseptid eestikeelsetes raamatutes toimima, aga ma ei kadesta sind nende tõlkimise pärast. Sest need on kindlasti…

Mulle need meeldivad. Ma olen proovinud neid ise teha.

Tõesti?

Kõik õnnestus.

Seda on hea kuulda. Aga toidust kirjutades pole ma hea kokk ja hea kondiiter. Kui aga panna raamatusse toidukirjeldusi, tuletab see meelde, et toit on midagi enamat kui manustatav kraam. Toidus on palju atmosfääri ja pakutavate toitudega saab armastust välja näidata.

Ja sa soovid oma raamatutega õnnetunnet tekitada.

Täpselt nii. Minu raamatutes on palju turvatunnet. Ja minu arust väljendab toit turvatunnet kõige paremini. Või näiteks kaneelirullid, mis on ju omamoodi lohutustoit. Selles mõttes ma ei kahetse retseptide kasutamise otsust, aga ma ei tea, kas oleksin seda ikkagi teinud, kui oleks mõelnud, kui halvasti ma küpsetada oskan.

Sinu "Pesumaja" sarja raamatutes leidub ka näpunäiteid, kuidas oma riideid korras hoida — soovitusi, kuidas saaks vanu tekstiile heas korras hoida.

Jah, Kasekohviku sarjas olid retseptid, sest nad olid kohvikus. Väga tihti oli retsept peatüki alguses. Ja siis selles järgnevas peatükis nad siis sõid seda toitu või kasutasid või küpsetasid selle retsepti järgi. Nüüd pesumaja sarjas on meil sees "rõivaretseptid". Seal on soovitusi, kuidas rõivaste eest hoolitseda, kuidas plekke eemaldada ja kuidas kangast värskendada. Ja ma märkasin, et tegin seda jälle. Ma ei tea kokkamisest palju, aga on üks asi, mida ma veel halvemini tunnen, ja see on rõivahooldus.

Ma ei tea, miks ma seda teen, aga sedapuhku sain õnneks päris alguses aru, et ma ei tea sellest suurt midagi, seega oli mul üks ekspert abiks. Ta tunneb kõiki tekstiile väga hästi, ta oskab õmmelda. Ta oskab hoolitseda nii vanade kui uuemate tekstiilide eest. Tegelikult on see väga hariv olnud ja ma olen uusi asju õppinud. Ma suhtun sellesse teemasse nüüd suurema entusiasmiga.

Ma olen täitsa nõus, sest tänu pesumaja raamatutele hakkasin ma jälle pesuäädikat kasutama. Selle asemel, et kasutada pesupulbrit.

Jah, äädikas on hea.

See tekitab väga hea lõhna ja ma avastasin, et seda müüakse veel. Ma ei teadnudki.

Jah, äädikas on väga hea aine. Ja muidugi räägime me riiete puhul alati ka tekstiilitööstuse ökoloogilisest jalajäljest. Nii et huvitav oli neid asju selle pilguga vaadata.

Eesti lugejad saavad selle aasta jõuludeks Krisse sarja viimase raamatu "Kardemonijõulud". Mille soome lugejad jõuluraamatuks saavad?

Soome lugejad saavad Kasekohviku sarja lisaraamatu. Sest kui ma Kasekohvikuga ühele poole sain, ütles mu toimetaja, kui me kogu selle sarjaga ühele poole saime, siis toimetaja ütles, et tegelikult on üks kõrvaltegelane, kelle lugu lahtiseks jäi. Minu esimene reaktsioon oli, et palun jää vait. Sest ma lootsin, et vabanen mõneks ajaks sellest kohvikusarjast ja saan midagi muud kirjutada.

Aga pärast seda jäi see muidugi kripeldama ja ma hakkasin mõtlema, mis temast saaks. Sest Krisse sõbra Heta lugu ei jõua "Kardemonijõuludes" lõpplahenduseni. Ma hakkasin tõesti mõtlema, mis temast edasi sai ja kuidas tema lugu võiks lõpule jõuda. Jah, selle kohta ilmub üks jõuluraamat. Ja pärast seda ma tõesti ei naase enam Kasekohviku juurde. Kuigi seda ütlesin ma ka eelmine kord, nii et näis, kuidas läheb. Aga see on tore lühike jõuluraamat, mis on nagu jõulukingitus kõigile, kellele Kasekohviku sari meeldis.

Kas sa oled ka ise loomekriisi kogenud?

Jah. See oli mu lühike ja täpne vastus. Ma siiski oskan ka nii.

Ma tahan enamat kuulda.

Loomekriisid pole mul kõige hullemad olnud. Kõige hullem oli see Kasekohviku sarja kolmanda raamatuga. Sest Kasekohviku sarja esimene ja teine raamat keskendusid rohkem asjade romantilisele poolele. Seal oli Kristiina ja tema uus silmarõõm. See jõudis aga teise raamatu lõpus lõpplahenduseni.

See oli minu jaoks nagu detektiiviloo kirjutamine, kuhu on planeeritud viis raamatut, aga teise raamatu lõpuks on selge, kuidas mõrvati ja kes on mõrvar. Mis tähendab, et kolmandas raamatus joovad Poirot ja miss Marple teed kuskil Inglismaa maapiirkonnas ja neil polegi midagi muud teha. Ma mõtlesin, et nii ei saa.

Mina küll loeksin sellist raamatut, teejoomisest on lahe lugeda.

Aga see oli väga keeruline raamat selles mõttes, et ma mõtlesin kogu aeg, miks peaksid inimesed tagasi tulema. Sest polnud vaja tulla avastama, mis nendest inimestest sai. Nad pidid tagasi tulema, et lugeda, kuidas neil inimestel läheb. See on aga sootuks teine tubakas. See pole enam sugugi nii köitev küsimus. Ma tundsin, et seda on väga raske edasi arendada.

Kasekohviku sarja kolmas raamat "Safranisügis" oli mulle kõige keerulisem kirjutada. 90% juhtudest, kui loomekriis peale tuleb, ma lihtsalt otsustan, et rühin muudkui edasi, kirjutan iga päev oma leheküljed valmis, teen selle lihtsalt ära ja siis see läheb ise üle. Ja üheksal juhul kümnest see lähebki just nii. Aga siis tuleb kümnes kord, nagu "Safranisügisega" juhtus. Mul oli seal suuri raskusi. Mul oli selline tunne nagu siis, kui juhid autot, mille mootor seiskub. Sa pead selle taaskäivitama, aga mootor seiskub jälle. Muudkui jätkad samas vaimus ja viimaks on sul nii suur hirm, et see ei lähegi enam käima, nii et sa ei julgegi enam sõita.

Selle raamatu kirjutamisega oli sama tunne. Viimaks ma kohtusin oma toimetajaga ja küsisin temalt kohtumise alguses, mida selle raamatuga ette võtta, lisaks sellele, et söed alla panna ja tikku tõmmata. Et mida küll teha? Tal oli selle kohta häid märkusi. Pärast seda ma otsustasin, et lasen asjal veidi settida. Olin kaks-kolm nädalat eemal ja kui ma käsikirja pärast seda läbi lappasin, sain ma kohe aru, mida sellega tegema peab. Päris palju tuli ümber kirjutada, aga ma teadsin, mida teha, ja pärast seda läks juba hästi. See oli mulle päris hea õppetund. Teatud piirini on võimalik lihtsalt visalt edasi litsuda.

Kirjutades on mul päris kindel rutiin. Ma püüan iga päev kaks lehekülge kirjutada, viis päeva nädalas. Tavaliselt esmaspäevast reedeni, aga vahel ka nädalavahetustel. Siis võtan nädala sees vaba päeva. Aga siis kirjutan ma igal nädalal 10 lehekülge, mis tähendab, et raamatu mustand saab valmis umbes viie kuuga. See on hea rutiin ja kui loomekriis tahab peale tulla, on lihtne mõelda, et pean ainult oma kaks lehekülge kirja panema, siis võin tänaseks lõpetada ja homme vaadata, mis edasi saab. Tavaliselt see toimibki, üheksal juhul kümnest. Aga kümnendal korral pean ma kõik sinnapaika jätma, sellel settida laskma ja millelegi muule mõtlema. Tavaliselt tekib siis mingi lahendus. Nii et jah, ma kogen vahel loomekriisi, aga see pole midagi väga hullu ja õnneks ei juhtu seda kuigi tihti.

Sinu raamatutes on palju imetoredaid tegelaskujusid. Kas on mõni selline, kes sulle kõige rohkem meeldib? Kellega koos sa sooviksid kohvi juua ja kaneelirulli süüa?

Selliseid on paar tükki. Mulle meeldis esimeses raamatus Kristiina kasuema. Ja Kristiina vanaema meeldis mulle ka. Nendega läheksin ma ilmselt kõigepealt kohvi jooma. Ja muidugi on Kristiina abikaasa või silmarõõm ikka väga nägus. See kiusatus on ka, aga temaga oleks ilmselt parem mitte kohtuda.

Kuidas sa Soome huumorit kirjeldaksid? Sest su raamatud on väga vaimukad ja Soome huumorit triiki täis.

Soome huumor on minu arust sarkastiline, nagu minagi olen. Soome huumor on päris sarkastiline. See võib ka olla väga must ja imelik. Ma kirjeldaksin traditsioonilist Soome huumorit sel moel. Võib-olla on sellel tänapäeval rohkem tahke, aga see peaks asja olemus olema.