Alustame oma vestlust kohe keeleküsimusest. See on väga oluline küsimus nii ukrainlastele kui ka meie jaoks. Me teame, et keelel on mitmeid funktsioone. Üks neist on mõistagi kommunikatiivne ehk siis keel on suhtlemiseks. Ent niisamuti on keelel identiteedimarkeri funktsioon. Olgu see siis individuaalne või grupi identiteet.

2014. aastast peale on Ukrainas selles mõttes nii mõndagi muutunud. Ühed läksid kohe ukraina keelele üle nii argisuhtluses kui ka kirjanduses, teised jätkavad kirjutamist vene keeles, kolmandad on kogu aeg kirjutanud ukraina keeles, isegi venestamise ajal, ja jätkavadki. Mida oleks teil sellega seoses rääkida?

Anna, filoloogina te teate, et keel on tõepoolest suurepärane suhtlemisvahend, kuid seda normaalses, hästi toimivas sootsiumis. Probleemid algavad siis, kui, näiteks, agressor või okupant surub peale oma keelt ning pärast tahab venekeelseid "kaitsta". Siis tulevad tankid, lendavad pommid ja keel muutub, tegelikult – on ammu muudetud okupatsiooni ja vägivalla tööriistaks. Vaadake... Mida ähvardavat oleks neis Aleksandr Puškini ridades:

Kui ime jäi see tund mul meele:
just nagu põgus nägemus

Need on kaunid sõnad, kus justkui ei peituks mingit ähvardavat tähendust. Tegelikult on kõik väga lihtne ja kõik on väga keeruline. Olen praegu oma elu ja kogemust ümber hindamas. Kirjutasin ka ühe kolumni, mis ilmus mu viimases mitteilukirjanduslikus raamatus, sellest, kuidas mind venestati ja kuidas ma venestusin.

Vabandust, millal see oli, kui teid venestati? Meil siin toimus see vist veidi teisel ajal.

See oli Nõukogude Liidu ajal. Toon näiteks ühe detaili. Kui tuli aeg panna mu poeg lasteaeda, ei suutnud ma Kiievis ukrainakeelset lasteaeda leida. Kiievis, Ukraina pealinnas! Ma pidin ta panema venekeelsesse lasteaeda. Olin väga mures, kuidas ta seal hakkama saab.

Ütlesin: "Pojake, kuidas sa küll seal hakkama saad? Sa ju ei oska vene keelt." Mille peale mu nelja-aastane poeg ütles: "Kuidas ei oska? Seis! Tulistan!" Sellest sai minu jaoks kõikide nende protsesside, mida me Ukrainas kogesime, kõnekas sümbol.

Pealegi meenutan ma ikka – olen samuti filoloog – meie väljapaistva keelemehe Oleksandr Potebnja mõtet, et keel, see ei ole mitte ainult häälikud või sõnad, vaid ka mentaliteet. Ehk siis maailma tajumine, väärtused, tähendused. Ei tea, kas andsin teie küsimusele ammendava vastuse.

Võin veel lisada, et nüüd on Ukrainas igaühel oma tee emakeeleni. Ja mulle meeldib väga, et Kiievi tänavatel – ja mitte ainult seal – kuuleb nüüd palju rohkem ukraina keelt, kui seda oli nõukogude ajal.

Aga selline provokatiivne küsimus. Mõni ütleb, et keel ei ole ju süüdi. Sest keel on keel, Vene riik aga on midagi muud. Millise argumendi te selle peale esitaksite?

Keel ei ole süüdi. Ükski keel ei ole iseenesest milleski süüdi. Aga kui teda muudetakse vägivalla, mõjutamise tööriistaks...

Teate, Ukrainal on tänavu üks omamoodi aastapäev: täitub 150 aastat ukraina keele keelustamisest keiser Aleksander II poolt, kes ütles: "Mingit väikevene keelt pole olnud, ei ole ega saa olema." Kuidas saaks mingi keel areneda, kui ta on ära keelatud? Kui ta on aetud põranda alla? Kui selle keele valdamist ei peeta prestiižikaks? Kui tal ei ole tulevikku, kui tal pole mingit õigust elule?

Siin tekib ju paradoks: ühelt poolt keelaja ütleb, et ukraina keelt pole olemas ega saa olema, teisest küljest võitleb ukraina keele vastu. On siis olemas või ei ole?

Jah, selles asi ongi, et Ukrainas okupeeritud aladel sõda jätkub, nagu te teate. Jätkub võitlus meie identiteedi, meie maa, meie tuleviku eest – seal, ajutiselt okupeeritud aladel on ukraina keel täielikult keelatud. Seda ei õpetata. Ukrainakeelseid raamatuid põletatakse, hävitatakse.

Kuidas on ukraina luule muutunud sellest ajast peale, kui algas täiemahuline sissetung? Kas olete täheldanud mingeid muutusi või mitte?

Loomulikult on luule lausa silme all muutnud, mitte just oma olemust, vaid ma ütleksin, et oma omadusi. Isiklikult minu jaoks on luule ennekõike sugestioon, sisendus, alateadvuse mõjutamine. Aga luule võib olla erineva iseloomuga. Praegu on avaldunud luule võime muutuda dokumentaalseks. Ta on sisuliselt päevaraamat ukrainlaste võitlusest oma elu eest.

Mitte kõik selles ei meeldi mulle, sest mõnikord meenutavad luuletused mu meelest juba lühikesi esseid. Minu teada on essee siiski omaette žanr, luulest erinev.Ja mõnikord tundub, nagu võtaksid luuletajad lihtsalt sündmuste kroonika ja kirjutaksid need üksteise alla ritta.

Aga õnneks on väga erinevaid luuletusi, erineval tasemel ja ma loodan, et aeg asetab kõik oma kohtadele.

Kindlasti. Aeg on praegu väga keeruline, pehmelt öeldes. Julija Mussakovskal, kes käis hiljuti Eestis, Tallinnas, on üks luuletus, mis on kui kohutavate sündmuste loetelu. Lõpetuseks ütleb ta: "Teistsugust luulet mul teile anda ei ole."

Aga mida te võite enda kohta öelda? Kas teie poeetika on muutunud? Kujundid, stiil, teemad?

Jah, teate, ma olin küll harjunud endaga, enda stiiliga ja mu luulekogud olid kantud samast vaimust, aga nüüd on ka minu luule muutunud ja on muutunud samamoodi dokumentaalsemaks. Meeldib see mulle või mitte, aga nii on läinud. Aeg on selline ja arvatavasti teistmoodi kirjutada ei saagi.

Üks meie poetess väljendab end üldse väga teravalt ja tema sõnu saab mõista üksnes toimuva täielikus kontekstis ehk kontekstis, kus toimub koletu sõda. Tema on öelnud isegi nõnda: "Kui kahju, et luule ei saa tapjaid tappa." Väga karmilt öeldud, aga sellel on sügav tähendus.

Muidugi. Mina arvan samuti, et sõna võib olla relv. Me räägime praegu palju propaganda jõust ja kognitiivsest mõjust. See ongi sõna. See mõte tuleb selle luuletaja sõnadest selgesti välja.

Eile ma lugesin Facebookist mõtet, et ei läheks nii, et ei tõlgita mitte luulet, vaid riiki, mis sai kannatada või kannatab parajasti sõja läbi. Kas teile on ka jäänud mulje, et paljud tõlgivad sellepärast, et nii on õige teha?

Arvatavasti võib selline moment teatud mõttes olla tõesti. Teate, kui paradoksaalne see ka pole, aga ukraina kultuur on nüüd muutunud maailmas nähtavamaks. Ja eriti luule. Mu kolleegid käivad väga tihti erinevatel luulefestivalidel ja neid kutsutakse palju rohkematele festivalidele. Ukraina on tähelepanu fookuses, ja see on väga meeldiv. Õudne on see, et selle põhjus on tõeliselt traagiline. Üldiselt ma arvan, et esineb mõlemat. Ühed tõlgivad riiki, teised tõlgivad luulet.

Ma võin sellega seoses tuua reaalse näite. Meie ülikoolis on mõned inimesed hakanud ukraina keelt õppima. Ja nii siis on üks doktorant, kellega ma räägin vahel eesti, vahel ukraina keeles. Vestlesime siis ukraina keeles ja see leidis aset meie instituudi kontoris. Pärast ta läks ära ja tuli üks mu kolleeg, kes kuulis natuke, kuidas me ukraina keeles rääkisime.

Ma ütlesin talle, et näe, tubli tüdruk, õpib ukraina keelt. Kolleeg aga ütles, et see on tore, tüdruk on tubli, aga milline õudne ajend selleks oli. Ma arvan, et tal oli mingil määral õigus.

Jah, nii on.

Siiski tundub mulle, et ukraina luuletajad kirjutavad praegu muustki kui sõjast. On kõige erinevamaid luuletusi, teil ju niisamuti?

Jah. Teate, ma olen korduvalt mõelnud, et ei saa kirjutada ainult sõjast. Sest luule ja üldse loome valib ise nii-öelda aja ja hetke. Sa ei saa oma vaimu mingiteks asjadeks sundida. Kui see on, nagu te ütlete, loomulik protsess, siis tegelikult kirjutada tasub muustki kui sõjast.

Sellega on nii ja naa. Sest ma tean inimesi, kes ei suuda muud teha, kui sõjast kirjutada. On ka selliseid, kes kirjutavad väga erinevaid asju.

Jah.

Aga räägime nüüd rohkem teist, teie luulest. Kui ma lugesin teie luuletusi – mitte ainult viimaseid, sõjaaegseid, vaid ka varasemaid – tundus mulle, et muusika mängib teie jaoks esmatähtsat rolli. Kas on nii? Juba luuletuste pealkirjad – bluus jne. Võib-olla mitte sõna otseses mõttes, aga on selline tunne. Räägite ehk sellest natuke?

Küllap saaks iga inimene, kes tegeleb luulega, loomega, öelda, et loodus, muusika, mis tahes muu kunst mõjutab neid. See on normaalne, seaduspärane seos. Luule on minu jaoks ennekõike emotsionaalne puhang. See tähendab tundeid. Aga kahtlemata avaldab iseäranis muusika mõju mingitele kujunditele või metafooridele.

Kuidas te iseloomustaksite oma poeetikat?

On selliseid luuletajaid, kaasaegseid ukraina luuletajaid, kes on väga minimalistlikud, aforistlikud, aga on ka selliseid, kes kirjutavad sõnaohtramalt.

Kus paiknete teie selles kontekstis?

Esiteks ma olen alati kirjutanud lühikesi luuletusi. Ma ei ole kunagi kirjutanud poeeme. Mitte Omar Khayyāmi stiilis lühikesi, aga igatahes mitte pikki. Ja teate, milline huvitav seaduspära: mingil hetkel tundsin, et ma kaldun rohkem vabavärsi poole.

Olin ennegi kirjutanud riimita luulet, kuid seal oli rõhuliste ja rõhuta silpide korrapärane vaheldumine. Ajapikku hakkasin aina sagedamini kirjutama vabavärsis. Ja alles tagantjärele sain aru, et arvatavasti toimus mul sel moel üleminek proosale. See toimus mulle endalegi ootamatult. Mul ei olnud mingit teadlikku sihti seda teha. Aga nii läks.

Nii et mu poeetika on muutunud ja muutub nagu võib-olla omamoodi elusorganism.

Küllap on seda, et mõni luuletaja – ei tea, kas meil on selliseid – on kogu aeg kirjutanud klassikalist riimluulet ja jätkab praegugi, aga on selliseid, kes on üle läinud vabavärsile. Kaasaegne luule on vist rohkem vabavärsiline? Vähemasti siin, euroopalikus kontekstis. Või kuidas teie arvate?

Küllap, jah. Niipalju, kui ma teemas orienteerun, on vabavärss ikkagi valitsev žanr või stilistika kaasaegses luules. Riimid, kaunid kujundid kipuvad tänapäeval paistma juba anakronismidena. Need kuuluksid otsekui eelmistesse sajanditesse. Aga see on loomulik, me kõik muutume. Me harjume muutuva ümbrusega. Oleme kõik komputeriseeritud ning jääda jalgade, pea või südamega 19. sajandisse eriti ei õnnestu.

Mõni siiski tunneb kahetsust, nutab taga. Ütleb, et midagi olulist on kaotsi läinud. Minu meelest pole see õige, aga arvatakse, et ilma riimide ja rütmita on väga lihtne luuletada. Aga see ei ole ju nii.

Ei ole. Vabavärss nõuab samamoodi väga peent lähenemist. Asjasse pühendamatu arvab, et see on lihtsalt ridadesse jagatud mingid muljed või tundepuhang. Tegelikult on seal oma korrapära, mingid kordused, refräänid, ühesõnaga, terve hulk mitmesuguseid vahendeid, tänu millele on vabavärss ikkagi luule.

Mis on luule teie jaoks isiklikult?

Minu kui kirjutava inimese jaoks on luule ennekõike võimalus väljendada oma tundeid, oma elukäsitlust. See on minu kontakt neosfääriga, taeva ja jumalaga, iseendaga. Ehk siis siin on mitut laadi seosed.

Me jõuame taas selle juurde, mis on keel, jah? Need on need teed, sageli nähtamatud, mis hoiavad meid selles ilmas.

Millal te kirjutama hakkasite?

Kirjutama hakkasin ma väga vara. Umbes kolmandas klassis. See oli mu enda jaoks ootamatu, sest siis ma ei teadnud, et kirjutan luuletusi. Luuletused olid väga naiivsed, väga naljakad, aga nad sündisid. Te ütlesite, et hakkasite ka proosat kirjutama.

Mainisite, et hakkasite ka proosat kirjutama. Mis asjaoludel? Kui palju proosaraamatuid teil juba ilmunud on?

Peaksin need üle lugema, sest ma unustan hulga neist ära. Peamine, et ma kirjutaks, ma ei jää numbritesse kinni. Nagu ma juba ütlesin, siis üleminek proosale toimus mulle endalegi ootamatult. Arvatavasti elukogemus, mis oli mul aastatega kogunenud, ei mahtunud enam luulesse ära, Ju see kogemus tahtis välja paiskuda teises žanris – proosas.

Nii hakkasin kirjutama lühijutte. Tõsi, kirjutasin ka ühe romaani, aga mõistsin, et romaan ei ole päris minu rida, et ma olen rohkem häälestunud lühiproosale, ja otsustasin, juba ratsionaalselt, töötada edaspidi lühiproosa vallas. Nii ma seda nüüd kirjutangi.

Kas teie lühiproosa on aforistlik või hoopiski jutustav, süžeedega?

Jah, klassikalises mõttes. Nii palju kui mul raamatuid ilmunud on, siis kõigis neis on kesksel kohal naine ja tema mured, läbielamised tänapäeva maailmas. Ja enamasti on need lood linnanaistest. Ma olen küll tuttav ka maanaise elu eripäradega, sest olen ise pärit Kiievi lähistelt maakohast, kasvasin ühes külas. Jäin pärast ülikooli lõpetamist Kiievisse tööle ja töötan seal tänini. Nii et arvan, et suudaksin asetada ennast nii maa- kui linnanaise olukorda.

Lõpuks olen ma ka ajakirjanik. Olen päris palju kirjutanud, enamasti naiste muredest, naise olukorrast maailmas, Ukrainas ja sellest, kuidas ta püüab ennast kehtestada selles tõesti väga keerulises maailmas.

Mainisite, et olete pärit maalt. Ja mulle meenus, et paljud arvavad, kahjuks stereotüüpselt, et ukraina kultuur, ukraina luule on väga maalähedane. Kas on tõsi, et sellist stereotüüpi kultiveeriti nõukogude ajal? Et see on justkui etnograafiline asi, aga sügavat, intellektuaalset ukraina kultuuri ei saa olemas olla, sest puudub vastav sõnavara.

Oli nii. Olen teile selle küsimuse eest väga tänulik. Olid välja töötatud terved tehnikad, et heita koloniaalset varju ukraina keelele ja kirjandusele. Ukraina kirjandus ja üldse kultuur olevat ainult folkloorne, külakeskne, lihtsakoeline ja lihtsameelne. Aga kõrgkultuur ja suur kirjandus võib tulla vaid, näiteks, vene keele kaudu.

Ega siis ilmaaegu nõutud, et maailmakirjanduse tähtteosed tõlgitaks esmajoones vene keelde. Seeläbi püüti potentsiaalsetele lugejatele sisendada, et aken maailma, Euroopasse avaneb ainult vene kultuuri kaudu. See tehnoloogia kannab kahjuks vilja tänini.

Jah, see on omaette teema. Me arutasime teiega omavahelises vestluses tõlkimispoliitikast. Vanasti tuli kõike tõlkida vene keelest. Olid kvoodid: kui palju mis keelest. Esimesel kohal oli vene keel. Seejärel tulid NSV Liidu rahvaste keeled, seejärel vennalikud sotsialistlikud riigid, nagu tollal öeldi. Ja siis alles kõik teised.

Muidugi tuli teistest keeltest kõigepealt tõlkida vene keelde ja alles siis võis tõlkida teistesse NSV Liidu rahvaste keeltesse. Ja see oli igal pool nii, mitte ainult Ukrainas. Ja kui keegi juhtus keelt oskama ja tõlkis enne ära, siis selle tõlke ilmumine tõi kaasa skandaali. Kas Ukrainas juhtus seda ka?

Jah. Meil oli imeline ajakiri, on praegugi – Vsesvit. 1960. aastatel proovis see väljaanne mitu korda avaldada mingeid teoseid enne venekeelse tõlke ilmumist. Mida kõike ei tehtud selle ajakirja hävitamiseks! Loomulikult tuli sellest tohutu skandaal, inimesed said kannatada, nad kihutati töölt minema. Mõned meie tõlkijad ei saanud enam tõlkijatena töötada. Nad pidid isegi loovutama n-ö oma nime teistele, lojaalsematele tõlkijatele.

See on selline lugu, mis ei anna meile seniajani asu. Seda kõike ei ole lihtne unustada.

Nõukogude võim sai väga hästi aru, et tõlge on võimas mootor. Kui on juba olemas tõlge ukraina keelde, milleks siis lugeda vene keeles. Ukrainlased saavad lugeda näiteks tõlget rootsi keelest või, ma ei tea, bulgaaria keelest ilma vene keele vahenduseta, siis see kuidagi õõnestab võimu.

Ma olen kuulnud, et paljud ukraina haritlased, humanitaarlased, valdasid rohkemal või vähemal määral poola keelt. Ehkki ajalooliselt on suhted Poolaga olnud muidugi keerulised. Aga poola keelde tõlgiti nõukogude ajal siiski rohkem ja Poola oli ikkagi iseseisev riik. Nõukogude mõjuväljas, kuid siiski iseseisev. Seetõttu võis nii mõndagi lugeda poola keeles. Sellepärast ukrainlased õppisidki poola keelt. Kas võite selle kohta midagi rääkida?

Tooksin siia kõrvale analoogi, kuidas paljud eestlased, kes toona vastu enda tahtmist NSV Liidus elasid, kuulasid soome muusikat, vaatasid Soome televisiooni. Ja see oli samamoodi nende jaoks esimene aken suurde maailma. Samamoodi pöördusid ukrainlased poola keele juurde, mis on väga lähedane ukraina keelele, ning poola kultuuri ja tõlgete kaudu õppisid tundma maailma ja tsivilisatsiooni.

Me rääkisime teiega ennist, et ukraina kultuur tembeldati olemuslikult talupoeglikuks, kuigi tegelikult see nii pole. Aga ma mõtlesin, et võib-olla oleks meie publikule huvitav, kui räägiksime sellisest nähtusest nagu šarovarštšõna. Eesti või inglise keelde on seda väga raske tõlkida. Selle all mõeldakse kitšilikku, pseudorahvalikku kultuuri. Äkki räägite sellest. Kas seda oli nõukogude ajal?

Seegi oli üks nõukogude režiimi läbimõeldud sammudest, mis pidi näitama: ukraina kultuur on nii naljakas, see on nii kohmakas.

Kust tuleb sõna "šarovarštšõna"? Ukraina mehed kandsid traditsiooniliselt šarovare. Need on väga laiad kottpüksid, mis ei kammitse liikumist. Ja hiljem erinevatel folklooriansamblite esinemistel panid mehed sellised püksid jalga. Nad riietati sellistesse imelikesse pükstesse ja nii nad siis laval esinesid, laulsid või tantsisid hopakki.

Sel moel toimus väga kaval ukraina kultuuri diskrimineerimine. Näete, kui naljakas see on, kui šarovarlik! See ei saa ju kuidagi olla kõrgkultuur või moodustada osa Euroopa kultuurist!

Ja nüüd siis, mõni alles sõja ajal, avastame me enda jaoks, et ukraina kultuur on täiesti loogiliselt ja seaduspäraselt osa suurest Euroopa kultuurist. Sest kõik jooned, mis on omased Euroopa kultuurile, on olnud esindatud ka Ukrainas. Aga need pühiti ära, hävitati. Nii materiaalsed kui ka vaimsed jäljed.

Teil on vedanud selle poolest, et teil on oma isiklik eesti keelde tõlkija. Ta istub siin saalis – proua Katrin Väli. Minu arvates on see imetore, et teil on oma tõlkija. Te olete ammused tuttavad. Mismoodi teie koostöö käib?

See on fantastiline lugu. Mul on väga vedanud ja ma olen väga tänulik Katrin Välile, keda ma tundsin juba nõukogude ajal. Nõukogude võim kasutas väga kavalalalt piitsa ja prääniku taktikat. Ehk siis korraldas üleliidulisi noorte literaatide festivale ja ühel sellistest festivalidest ma Katriniga tuttavaks saingi. Me leidsime kohe ühise keele.

Hiljem pidasime Katriniga aastaid kirjavahetust ja tundsime teineteise elu vastu huvi. Vähe sellest. Kaugel 1984. aastal käisin ma koos abikaasaga Tallinnas. See oli meil nagu pulmareis. Ja käisime külas ka Katrinil. Minus oli säilinud selline soe tunne, et see inimene, see naine mõistab mind.

Ajapikku jäi me suhtlus soiku, aga tuleb välja, et Katrin otsis mind taga. Ta ei suutnud mu jälgi leida. Aga aitäh Zuckerbergile, Facebookile, kust ta mu lõpuks leidis ja endast märku andis. Ja me hakkasime temaga suhtlema juba teisel tasandil, juba teatud elukogemusega, loomingulise pagasiga.

Katrin tegigi ettepaneku tõlkida mu luuletusi ja avaldada raamatu. Minu jaoks oli see fantastiline mõte, et Eestis, riigis, mis on mind oma vabaduseiha ja väärikusega alati vaimustanud, ilmuks minu luulekogu! Ma olen väga õnnelik ja tänulik kirjastusele Hea Lugu mu raamatu avaldamise eest.

Kas teil on ainult eesti tõlkijaga niimoodi vedanud? Või käib selline koostöö ka teistesse keeltesse tõlkijatega?

Sellist alalist, kindlat tõlkijat mingisse teise keelde mul ei ole. Muidugi on tehtud tõlkeid tšehhi, poola ja inglise keelde. Tõlked on ilmunud nii Ameerika Ühendriikides kui ka Suurbritannias. Aga need on üksikud luuletõlked kogumike jaoks, mitte sihikindel töö konkreetse raamatu avaldamiseks.

Te mainisite Zuckerbergi ehk siis Facebooki. Sotsiaalmeedia kohta võib muidugi palju halba rääkida, ent Facebooki kaudu levitatakse ka luulet. Ukraina luulet on seal päris palju ja on kujunenud omamoodi tõlkijate võrgustik. Mida tähendavad teie jaoks kirjandusfestivalid, sellised kohtumised?

Sarnaste huvidega inimeste kokkusaamised on alati suur rõõm, suurepärane võimalus suhtlemiseks. Nagu ma juba mainisin, saime Katrin Väliga tuttavaks samalaadsel festivalil. See oli meie nooruse aeg, lõputu pidu, mis oli meiega justkui kogu aeg.

Hiljem tulid teised festivalid, aga ma ei ole selline inimene, kes liigub ühelt festivalilt teisele ja on täielikult sukeldunud festivaliellu. Ütlen ausalt, viimati käisin ma 2007. aastal Leedus Drusnininkais rahvusvahelisel festivalil, kui Ukraina-sisesed festivalid kõrvale jätta. Ja seetõttu olin väga rõõmus, kui sain teada, et HeadRead kutsub mind festivalile Tallinna, mu armsasse Tallinna, kus ma olen nüüd juba kolmandat korda.

Millal te esimest korda Eestisse, Tallinna sattusite?

Ma töötasin aasta aega ühes Kiievi koolis. Kord paluti mul olla õpilaste rühma saatja, kes sõitsid aastavahetuseks Tallinna. See oli selline aeg, kui mingeid seda laadi projekte veel ei olnud, 1977. aasta. Ma siis sõitsin. See oli karm talv. Umbes selline, nagu me saime Ukrainas tunda eelmisel aastal. Külma oli 20 kraadi ümber. Me sõitsime rongiga läbi Valgevene, Leedu, Läti. Kuni lõpuks jõudsime Tallinna, kus oli jube külm.

Aga mulle avaldas tohutut muljet vanalinn, need iidsed hooned, see eriline õhustik. Vägevad muljed. Ja seepärast hiljem, kuskil seitsme aasta pärast otsustasimegi mehega minna n-ö pulmareisile just Tallinna. Ja teate, tallinlased võtsid meid õpilastega, reisiks mitte väga valmistunud rändureid nii lahkelt vastu.

Mul on selgelt meelde jäänud tee ühte ühikasse, kus me õpilastega tookord, 1977. aastal peatusime. Ma lihtsalt tulin kohale ja küsisin, kas me võime siin peatuda. Mispeale administratsiooni naised jäidki nõusse ja võtsid meid vastu. Ma olin nii tänulik selle siiruse ja avatuse eest, ehkki öeldakse, et eestlased on kinnised. Mitte sellised nagu ukrainlased.

Eks seegi oli selline vastandus, mida püüti endise NSV Liidu rahvaste vahele külvata. Mäletan, et saatsin pärast Kiievist kompvekke nendele inimestele, kes olid meid Tallinnas ulualla võtnud. Nüüd olen siis Tallinnas kolmandat korda. Linn on väga muutunud võrreldes nende kordadega, mil ma teda viimati külastasin.

Ehk siis teie ettekujutus Eestist on täielikult muutunud, jah?

Ma ei saa öelda, et täielikult. Kui rääkida heatahtlikkusest, siirusest, mida ma olen kogenud, avatusest ja üldse inimlikkusest, siis ma tunnen seda. Nii kui ma jõudsin Tallinna, nägin Ukraina lippe. Kaks hiiglasuurt lippu, Ukraina ja Eesti oma, ilmuvad mu silme ette kohe, kui ma oma hotellitoa aknast välja vaatan. Lähen vanalinna jalutama ja näen jällegi igal sammul Ukraina lippe. Jääb mulje, et neid on praegu ehk rohkemgi kui Ukrainas. Ja see ei ole pelgalt dekoratsioon. Mulle tundub, et eriti just eestlased mõistavad seda, mida me Ukrainas praegu läbi elame.

Jah, ma ütlen ikka, et me olime sama vangla vangid. Nii et me mõistame neid tundeid.