Tere, Ewald. Tore, et oled siin.

Tere. Rõõm on siin olla. See pole niisama sõnakõlks, olen tõesti rõõmus, et olen siin, sest see on kauneim linn ja suurepärane festival. Aitäh kutsumast!

Aitäh heade sõnade eest. Aga alustame sinuga algusest. Sa sündisid Lõuna-Saksamaal. Lapsena polnud sulle võõras raske farmitöö. Kas räägiksid oma lapsepõlvest ja kodusest kasvatusest?

Ma olen kirikuõpetaja poeg, vanim seitsmest lapsest. Isegi kõige harituma publiku korral tekib vahel küsimus, kas katoliiklane või protestant. Minu isa oli protestantlik pastor.

Ma kasvasin väga pisikeses kauges külas Lõuna-Saksamaal, kus elu oli üsna vaene. Peamiselt põlluharijad. Mu parim sõber oli taluniku poeg. Käisime koos põllul, tegime kõiki vajalikke talutöid. Hiljem, umbes 13-aastasena, kolisin suuremasse linna. Nürnbergi Baierimaal.

Kas pean veel midagi lisama? Me rääkisime sellest! Kõike ma ka ei reeda!

Me siiski lootsime.

Aga ma üritan. Püüan vastata kõigele, kui oskan.

Küsisin seda, sest sa mainisid, et su raamatutes on loodus ilus, aga päris elus pole loodus ja maakohad sugugi alati kaunid.

Sugugi mitte. Ühest küljest tehakse seal rasket tööd. Frangimaa on üsna vaene regioon, osa Baierimaast, mis on väga kivine, ka põllud. Kliima pole parim. Üsna karm kant. Seal tehti tõesti rasket tööd ja ometi näevad isegi talunikud looduse ilu. Vahel ütlevad, et ei tahaks olla kusagil mujal, ikka sellel põllul, võtta kartuleid. Kuulsin seda mitu korda.

Kui linna kolisime, hakkasin küla taga igatsema. Tõsiselt. Võib-olla on see põhjus, miks sama teema on mu romaanides. See pole ainult ilus. Sellel on sulle tugev mõju. Seepärast tuleb teema taas jutuks.

Kujutan ette, et kasvades peres koos kuue õe-vennaga ja kui isa oli pastor, siis see kuidagi kujundas sind ja mõjutas tugevalt.

Ma kardan küll. Ma arvan, et välja öeldud sõnad mängivad olulist rolli. Mu isa oli üsna ebaharilik pastor, ütleksin. Ta polnud väga range kirikus käimise ja muu sellise osas. Ta ise loomulikult käis kirikus, peamiselt pühapäeviti. Aga meie ei pidanud minema, kuigi võisime.

Ent ikkagi hiljem rääkisime sellest palju. Vähemalt Saksamaal, aga usun, et paljudes protestantlikes maades kipuvad kirikuõpetajate lastest saama kirjanikud, sest sõnal on nii suur tähtsus.

Saksamaal on päris mitu kirjanikku, kes on tulnud pastori perest, krikutegelaste peredest. Ma arvan, et siin on mõju sõnal, selle tähtsusel.

Kui sa 13-aastaselt kolisid, oli see aeg, millal kirjutasid oma esimese raamatu. Või kui hakkasid kirjutama?

Jah. See oli üks asi, mida ikka teed 14–15-aastasena: hakkad kirjutama luuletusi. Poisina eelkõige selleks, et tüdrukutele meeldida. Sellega mul eriti hästi ei läinud, ma pidanuks klaverit mängima või midagi muud. Muusikutel on palju rohkem lööki kui kirjanikel.

Aga sa alustad ilmselt luuletustest. Samas mõtlesin ka, et võiks saada kuulsaks näitlejaks või teha filme, mul oli ka see huvi. Ainus, mida ma kindlalt teadsin, oli see, et olen geenius. Muidugi. Nagu on enam-vähem kõik 15-aastased. Mina arvasin nii. Nüüd ma enam nii ei arva.

Tegelikult ma teadsin, et tahan teha midagi, mis seotud kunstiga. Või äkki leiutamisega. Või lugude jutustamisega. Ühel või teisel moel. See oli minus kuidagi sees olemas. Niisiis hakkasin kirjutama, aga tegin ka kõike muud. Ma arvan, et see tõeline klõps, kui otsustasin hakata elukutseliseks kirjanikuks, käis millalgi hiljem.

Aga ülikooli läksid sa esmalt õppima õigusteadust.

Jah. Ma ei tea, miks. Tundsin pakilist vajadust õppida midagi, mis võib-olla võimaldaks hiljem elatist teenida. Ma eksisin. Mina ja õigusteadus olime harva ühel meelel, seega loobusin pärast paari-kolme semestrit. Hakkasin tegema midagi mõistlikku ehk õppima kirjandust.

Inglise-ameerika kirjandust ja ajalugu, kui täpne olla. See oli ka aeg, kui su raamatuid hakati juba avaldama. Su esimene luuleraamat ilmus aastal 1987?

Jah. Luule, mille puhul loodan, et seda raamatut enam ei müüda, sest luuletused olid erakordselt halvad ja pole ka ajaga paremaks läinud. Pean tunnistama, ma ei ole luuletaja. Vahel ma luuletan enda jaoks, aga neid avaldada ma ei soovi, sest mu maine oleks igaveseks rikutud.

Hakkasin kirjutama jutustusi, novelle. Oli üks väga väike kirjastus, pigem nagu ühemehefirma. Ta otsustas kirjastada mu esimese raamatu ja ma tundsin kujuteldamatut uhkust. Aga muidugi ei teeninud ma sellega mingit raha, lihtsalt tekitas hetkel hea tunde.

Üllataval moel oli minust saanud 23-aastasena isa ja siis oli mul tunne, et mul peaks olema mõte, kelleks saada, et elatist teenida. See oli see klõps, mida enne mainisin. Klõps, mil ütlesin, et tuleb midagi otsustada. Ja ma tahtsin saada kirjanikuks, mis tegelikult pole hea mõte, sest enamik kirjanikke ei teeni midagi.

Aga sellest ajast alates oled sa ju ilmselt ka elatist teeninud, arvestades, et oled üks enam ostetud Saksa autoreid.

Nüüd on see nii... Ligi 30 aastat pärast kirjutamisega alustamist. Aga kui peaksite kunagi ametivahetust kaaluma_ ärge hakake kirjanikuks! 95 protsenti kirjanikest ei suuda iial üürigi maksta. Edu pole selles alas sees. Minagi ei suutnud seda teha ligi 20 aastat virelesin. Pidin hakkama ka õpetajaks. Olen praegugi.

Oled olnud väga viljakas nii raamatute arvult: 12 romaani, üle 10 novellikogu, näidendid, muusikalid. Mõne nädala pärast ilmub sinu 13. romaan. Oled kirjutanud paljudes eri žanrites. Sa mainisid luulet, mis pole ehk nii edukas, maagiline realism, isegi ajalooline kriminaalromaan, mida võiks ju ka oodata, kui ajalugu õppisid. Kuidas sa valid, mis žanris lugu kirjutada?

See on päris raske küsimus. See on üks tore festival, üsna ebaharilik. Kohtud nii paljude kolleegidega, vestled nendega. See pole festivalidel tavaline. Enamasti lähed kohale, pead oma loengu ja lahkud. Aga siin, mis on väga tore, saad kolleegidega kohtuda, vestelda.

Olin üllatunud, kui mõned neist mulle rääkisid, et kui neil on raamat valmis, on peas juba hulk ideid järgmiseks raamatuks, mis pole kahjuks minu tööstiil. Kui mina töö lõpetan, saan käsikirja valmis, langen põhimõtteliselt sügavasse musta auku, sest ma lihtsalt ei tea. Pole vähimatki aimu, mida järgmiseks võiks teha. Pean ootama või aktiivselt otsima. Muusad ei tule mu juurde, suudluse ja inspiratsiooniga. Neil vist pole mu aadressi. Neid pole iial käinud. Pigem ikka otsin uut teemat. Vahel tuleb see üleöö, aga seda juhtub väga harva.

Mu eelmine romaan on "Kaks elu". Selle tegevus toimub maapiirkonnas, kus ma üles kasvasin. Romaani idee tuli mulle ühest laulust. See laul liigutas mind ja ma leidsin, et see peaks olema romaan. Episood, mida laul kirjeldab, peaks olema romaani keskmes. Sellest sai töö alguse. Nii tulevad vahel minu ideed.

Aga mõnikord kirjastaja ütleb, et kirjuta raamat šokolaadist. Ja mina vastan, et jah, aitäh, seda teengi. Ka nii võib tulla inspiratsioon. Ei tea. Saate ju aru, ma mulisen niisama, sest ma ei tea päriselt! Idee tuleb pähe või ei tule... Ja võib järgneda väga raske aeg, lausa pool aastat, kui mul pole udust aimugi, mida edasi teha. Vahel on see masendav, sest tekib tunne, et su anne on vist läinud ja sa ei saagi enam kirjutada. Ei ole hea tunne.

Ilmselt küll. Aga kihk kirjutada on ikka alles? Kuigi töötad õpetajana.

Ei, ma teen seda raha pärast.

Samas ikkagi midagi, millega päevi sisustada.

See kihk on vist midagi sõltuvuse laadset. Kuni sa jood, pole sul joomisekihku, aga kohe, kui otsustad joomise lõpetada, tekib korraga kihk. Tahaks edasi juua.

Ma ei tea. Olen kogu elu kirjutanud. Viimased nelikümmend aastat. Ma pole kunagi mõelnud loobumisest. Ei, valetan. Olen mõelnud. Korra või kaks. Mul oli tõesti tunne, et pean selle ala jätma. See pole tänuväärne. Vahel ei tulnud välja. Vahel tulevad sellised musta masenduse hetked, kui miski ei õnnestu. Siis tuleb mõte üldse loobuda, hakata maalikunstnikuks, mis pole hea mõte, sest ma ei saa lihtsamagi joonistusega hakkama. Me rääkisime muusikast. Sellega on sama lugu. Mul on juba hilja muusikuks hakata.

Seega pidin kirjutamisega jätkama, aga vahel tõesti on raske... Ma ei tunne kihku. Vahel mõtlen, et teen seda vanast harjumusest. Ei tea. See pole selline kihk, et tahan päästa maailma kirjandusega, mis nagunii ei toimiks. Kuigi vahel aitab.

Kindlasti aitab. Nagu ütlesin, sa oled väga viljakas kirjanik. Oled müünud üle miljoni raamatu. Eesti keeles on ilmunud kaks raamatut, viimase viie aasta looming: "Suur suvi" ja "Armastus halbadel aegadel". "Suur suvi" on täiskasvanuks saamise lugu. 15-aastase poisi elu muutub ühe suvega. Kust see teema tuli?

Selle poisi elu meenutab minu enda oma. Nagu enne mainisin, teadsin ise hästi, et olen geenius, aga üksi õpetaja ei saanud aru. Mul olid väga halvad hinded, mis võisid olla põhjustatud sellest, et ma ei pannud eriti tähele, sest ma kas kirjutasin, mõtlesin muudest asjadest või olin armunud. Mida iganes.

See 15-aastane poiss põrus eksamitel. Ta peab eksamid uuesti tegema. Baierimaal on see võimalik. Kui kukkusid läbi, saad teha suvevaheaja lõpul korduseksami. Ja kui äkki läheb hästi, saad minna edasi järgmisse klassi. Selline Saksamaa omapära. Selle poisi ema otsustab tema eest, et ta peab eksami uuesti tegema.

Kuna kogu pere sõidab puhkama, peab tema jääma vanaisa juurde. Vanaisa on väga range, arstiteaduste professor, raudse käega, distsiplineeritud. Friederi täielik vastand. Aga Frieder armastab oma vanaema. Vanaema on maalikunstnik, südamlik. Frieder ei saa üldse aru, kuidas see lahke kunstiinimene sai armuda ja abielluda ühe kalgi distsiplineeritud professoriga.See romaan jutustab kaks armulugu. Friederi, aga ka vanavanemate armastusloo. See selgitab veidi tema päritolu ja Frieder saab täiskasvanuks. Ta õpib palju armastusest, elust, pannakse proovile ka sõprus tema parima sõbraga.

Lõpuks on see lugu ühest suvest, mis on olnud meil kõigil. Põhimõtteliselt on see esimeste kordade romaan. See on vanus 13–18. Sa teed paljusid asju esmakordselt: esimene õlu, esimene armastus, võib-olla ka esimene suudlus, aga esmakordselt jõuab kohale, et elu saab ka lõppeda. Ka surm on mängus. Hiljem see enam ei kordu. Siis on juba teine, kolmas, tuhandes kord. Aga see esimeste kordade pinge vanuses 13–15, see on miski, mis muudab sind nagunii. See on romaan Friederi suurest suvest, mil juhtub nii palju.

Saan siis aru, et romaanis on paljuski ka sinu lugu?

Jah, vahel.

Saan aru, et sinu õpilased on umbes sama vanad kui Frieder. Kas oled nendega selle romaani üle arutlenud?

Ei.

Kas nad loevad sinu romaane?

Õpetajana ei julgeks ma iial oma raamatuid nende ette tuua! See on midagi eriliselt piinlikku. Muidugi nad teavad, et olen kirjanik. Vanemad lapsed tunnevad võib-olla mõnikord uhkust, et mina olen nende õpetaja. Aga enamasti taandub kõik sellele, et kui on mõni sünnipäev või jõulud, siis nad paluvad emale kingiks mõeldud raamatule autogrammi ja see on kõik. Minu romaanidest me palju ei räägi.

Sul on muidugi lihtsam, sest oled inglise keele õpetaja.

Jah! Ma ei õpeta saksa keelt, minu raamatuid minu tundides pole.

Aga järgmine raamat, mis samuti eesti keeles ilmus, räägib küpses eas armastusest, need inimesed on 40-ndates. Veidi sinu looga sarnane näitleja Elias, kes on noorelt saanud lapsevanemaks, ja fotograaf Clara. Nad armuvad. See on täiskasvanute muinaslugu. Kui palju on selles sinu elu? Kui üldse?

Selles raamatus mitte eriti palju. Kui lähed kuhugi peole ja seal on mees, kelle sõbratar on temast paarkümmend aastat noorem, siis võid ju vaadata, et mida, aga sellest eriti juttu ei tee. Aga kui naine on oma kaaslasest paarkümmend aastat vanem, siis sellest hakkad koju minnes rääkima küll. See on ebaharilik. Ühiskond vaatab sellele teisiti. Mind huvitas see teema.

Esmalt on see armastuslugu. Lugu armastusest, mis võib sind tabada vanuses 40–50. Kui sul on juba kujunenud välja oma suhete võrgustik. Võimalik, et pead hoolitsema oma vanemate eest. Sul võivad olla lapsed. Sul on töökoht ja nii edasi. Aga korraga tabab sind armastus. Äkitselt. Armud üleni.

Inglise keeles on see nii ilus väljend kukud armastusse. Sa ei saa ise midagi parata, nagu kukuksid sellesse. Saksakeelne "verlieben" on eesliitega "ver", mis enamasti tähendab halba. Seda kasutatakse peamiselt verbide puhul, mis ei tähenda enam head, on ehk midagi saatuslikku. Armumine tähendab, et sinna ei saa midagi parata.

Kui see juhtub, kuidas sellega toime tulla, kui oled vanuses 50 või 60? Kuidas sa sellega tegeled? Kas saad jätta oma vanemad? Ja lapsed? Kõik kohustused? Argised ülesanded? Ja samas on see vägev armastus, mis järsku tekkis.

Antud juhul on fotograaf Clara umbes 50-aastane. Elias on palju noorem, kusagil 30-ndate lõpus. Nad mõlemad armuvad ja tunnevad, et sellest ei saa midagi tulla. Eriti arvab seda Clara, et see ei õnnestu. Kas see õnnestub? Ja kuidas? Seda tahtsingi romaanis teada saada. See ei räägi kuigi palju minust. Pigem sellest, mis saab, kui sind tabab armastus.

Kas see on ka omamoodi järg Friederi loole?

On küll!

Esmalt noorusearmastus, siis täiskasvanuna.

Jah, kindlasti. Ma võtsin ühe tegelase "Suurest suvest". Friederi õe, kes samuti tema elus olulist rolli mängib. Hiljem hakkasin mõtlema, milline ta oleks 30 aastat hiljem, täiskasvanuna, kui ilmselt esimene armastus on juba läbi.

Ja jällegi tõi üks laul mind selle raamatuni. Julie Londonil on laul "A Cottage for Sale". Lugu naisest, kes peab müüma kodumaja, mis neil paarina oli, sest nende armastus sai otsa. See kujutluspilt oli nii ilus. Mõtlesin, et sellega saaks romaani alustada. Naine teeb maja ilusaks, et seda maha müüa. Endist ühist kodu. Ja nii algas romaan.

Mõlema romaani puhul on huvitavad sarnased peremustrid. Väga tugevad suhted õdede-vendade vahel. Isa on mõtetega mujal filosoof ja ema on see, kes juhib kogu argielu. Kas see meenutab kuidagi sinu kodu?

Jah, kindlasti. Ütleksin, et pere on kindlasti miski, mis on väga tähtis mitte ainult minule, vaid ka mu õdedele-vendadele. Meil on tõesti tugevad sidemed. Mu isa oli tõesti filosoof. Ta ei osanud munagi praadida. See on nagu klišee. Ta sai emalt taskuraha, sest ei tulnud rahaasjadega toime. Ema tuli. Tema oli see, kes kantseldas seitset last. Isa poleks iial hakkama saanud. Ta jättis rõõmuga kõik ema kaela.

Saan öelda, et mõni mu õde või vend on mulle ka nagu sõbrad. Meil on tugevad sidemed. Täna võib see tunduda ebatavaline, aga pere on minu elus kindlasti üks põhiväärtustest.

Te kirjutasite isegi koos õe ja vennaga ajalehekolumni.

Jah. Pidasin seda tegelikult ülimaks lugupidamatuseks, kui nemadki otsustasid kirjutama hakata. Aga ma olen endiselt neist edukam, mis on mulle väga oluline. Usun, et nad ei löö mind üle, enne kui ma surnud olen.

Mul oli perekolumn regulaarselt ajalehes, kus kirjutasin oma perest, lastest ja nii edasi. Kord nädalas. Siis see lõpetati. Siis võtsime selle ette minu noorima venna ja õega ja a kirjutasime oma perest. Vahel päris irooniliselt, seda pole kahjuks veel tõlgitud.

Aga rääkides edust. Kuigi sa oled Saksamaal juba väga tuntud, tõlgiti esimene sinu raamat inglise keelde alles neli aastat tagasi?

Tegelikult üks raamat oli ka 15 aastat tagasi, mis tõlgiti mitmesse keelde. Seda ei ostetud väga palju. See oli just selline juhus. Saaks öelda, et sellega läks nagu enam-vähem. See oli raamat "Šokolaadi lõhn", mida enne mainisin. Oli edukas, aga mitte väga.

Tõeline rahvusvaheline edu tuli hiljem teosega "Maitstes päikesevalgust". Seda raamatut osteti tõesti palju paljudes riikides.

Kui need kaks on armastuslood, siis see kindlasti mitte. Või ehk räägib sõprusest. Kaks teismelist tüdrukut, kes on hädas, elavad ühiskonnast väljaspool. Täiesti teistsugune lugu. Ja sellelgi on ju oma taustalugu.

See on tervendamise lugu. See on lugu noorest tüdrukust, 17–18-aastasest, kes põgeneb kliinikust, sest tal diagnoositi anoreksia. Tema kardab, et diagnoos pole õige, arvab teisiti. Ta põgeneb, sest tal on kõrini vanematest ja õpetajatest, kes ütlevad, mida peab tegema ja mida mitte. Ta on täiesti raevus. Täis energiat. Ta põgeneb ja viinamarjaistanduses kohtub ühe naisega, farmeriga, umbes 50-aastasega. See naine ei küsi eriti midagi. Ei küsi, kus ta käib. Võtab ta lihtsalt sinna farmi. Ja laseb tal olla.

Nüüd jõuame tagasi meie vestluse algusse. Ma tahtsin kirjutada raamatu sõprusest, aga ka looduse ravivast väest. Antud juhul see tüdruk, kes on ühiskonnast eemaldunud, raevukas, täis viha, ta hakkab pikkamööda kogema omamoodi tervenemist. Töötades farmis, tegeledes maalähedaste asjadega, toimetab mesilastega, võtab kartuleid, mida iganes, see rahustab ta maha.

Samas õpib ta tundma oma võõrustajat Lissi, kes üksi farmis elab. Temalgi on oma taustalugu. Lugu, mis pole lihtne. Tema elu pole kerge olnud. Nad mõlemad kuidagi tervendavad teineteist. See on selle raamatu lugu.

Tahtsin veel küsida rahvusvahelise läbimurde kohta. Kas see muutis sind kuidagi, et sinu lugejaskond korraga mitmekordistus?

Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei. Muidugi! Eriti kui sellega kaasneb finantsiline kindlus, üsna arvestatav rikkus. Pean ütlema, et olen suhteliselt rõõmus, olles nii edukas ja seda võrdlemisi hilises vanuses. Sellega on lihtsam toime tulla, muutumata ülbeks ja nii edasi. Kui ma jõudnuks selle eduni vanuses 28–30, oleks see mind arvatavasti palju rohkem muutnud. Esiteks tunned selles vanuses, et oled muidugi surematu ja et sa tõesti oled geenius. Mina tean, et ma ei ole. Tean, et olen tubli käsitööline kirjanduse alal, aga seda teadsin ma ka enne.

Muidugi edu muudab sind. Kui saan olla siin, mind kutsutakse teise riiki, et kõneleksin publikuga Eestis, siis loomulikult see on midagi! Sa tunned uhkust! Sulle meeldib see. Kodus ütled õdedele-vendadele, et: "Teate, mind kutsuti Eestisse. Jah, mind. Kas teid on kutsutud kuhugi? Teise riiki?" Isegi mu lapsed, kes olid minu suhtes väga kriitilised saavad nüüd tunnistada, et nende isa on mingil moel natuke kuulus.

Jah, muidugi se muudab sind veidi. Ma loodan, et mitte ainult halvemaks, äkki ka veidi paremaks. Aga ma ju ei tea! Selle üle peavad otsustama perekond ja teised inimesed, sest ma ise ei tea.

Aga kuidas sina vastukaja ja kriitikat vastu võtad? Kas lugejad kirjutavad sulle?

Ma vihkan kriitikat. Ma ei taha, et mind kritiseeritakse. Ükski autor ei salli kriitikat, aga sellega peab muidugi leppima! "Ah? Miks ta sellest aru ei saanud? Mis sellel tüübil viga on?" Loomulikult on selles jutus iva, sest nii ütles veel mõni teinegi. Ja muidugi juhtus see, nagu ütles kord mu kirjastaja: "Kui tahad, et inimesed teaksid, siis pane see kirja." Seda on alati hea öelda. Kui tahad, et lugejad saaks aru, siis räägi neile.

Aga tänapäeval on kaks eri asja. Näiteks Amazonis on nii palju kriitikat, et see pole enam pädev. Lihtsalt väga subjektiivsed arvamused. Aga tõeline kriitika lugejatelt, mis minuni jõuab, on selline, mida ma loen. Ja muidugi on positiivne kriitika rohkem teretulnud. Aga samas pead aru saama, kui kriitikal on tõsi taga ja see on tervitatav. Aitab paremaid raamatuid kirjutada.

Mäletan ühte kriitikut ligi 25 aasta tagant, kes põhimõtteliselt ütles ühe esimese raamatu kohta: "Saast!" Ja mina olin samamoodi endast väljas, et mida...! Aga siis tekkis mul tunne, et ma veel näitan sulle. Tõestan, et suudan paremini. Ka nii võib juhtuda, kui on õige kriitika.

Sa teed ka raadiosaadet. Ma ei hakka seda saksakeelset nime ütlema, aga tõlkes peaks see kõlama kui "Puhkusetegevused". Kas see on sinu jaoks võimalus vahetada positsiooni ja mingil teemal vestelda?

Ei. Olen ainult saatejuht. Sisuga ma eriti ei tegele. Natuke on ka minu teha, aga tavaliselt ei tegele ma kirjanduskriitikaga. Olen lihtsalt saatejuht. See on lihtsalt üks töö.

Et arveid tasuda?

Just, et arveid tasuda.