Arvan, et algatuseks tutvume sinu taustaga: omaette fenomen, tuntud Soome kirjanik, mingil hetkel oma elus kolisid Islandile ja hakkasid kirjutama täiesti islandlikke raamatuid, mitte tavalist materjali. Palun räägi oma taustast.

Olen pärit Soomest. Elasin seal, kuni sain 25–26-aastaseks. Õppisin Helsingis ja käisin tihti Tallinnas. Millalgi 2007.–2008. aasta paiku kolisin Islandile. Ja pärast seda pole Tallinnas käinudki! Olin väga rõõmus, kui sain kutse siia festivalile.

Läksin Islandile õpingute tõttu. Kohtusin mehega, otsustasin sinna jääda. Kaks aastakümmet on möödunud väga ruttu. Töötasin ajakirjanikuna, vahendasin Islandi uudiseid peamiselt Soome ajakirjandusele, ka Saksa meediale läbi tõlke. Töötasin giidina. Kümme aastat olin turismivaldkonnas. Juhatasin turistide gruppe ja näitasin neile Islandit.

Kirjutamine on mulle alati meeldinud. See on ikka olnud parim osa igas minu töös. Kirjutamine oli tööl suurim lõbu. Ja lugude jutustamine. Giid eriti ei kirjuta. Minu ülesanne giidina oli jutustada lugusid maastikust, mida nägime. Otsisin infot ja jagasin inimestele, kes tahtsid rohkem teada. Vulkaanidest, vulkaanipursetest, kuumaveeallikatest, Islandi ajaloost ja muust sellisest. See oli väga tore töö, aga siis tuli koroonaaeg. Karantiin algas aastal 2020 ja ma jäin tööta. Kedagi ei huvitanud Islandi välispoliitika või turism, kui kogu maailm lukku pandi ja tuli nii palju muutusi.

Arutlesin endamisi, et äkki võiks hakata ise asju välja mõtlema. Valetama. Ma ei jutusta enam tõde, sest ajakirjanikuna töötades peab sul olema kindel taustainfo, oma allikad ja faktid. Giiditöös on sama lugu. Sa ei saa turistide jaoks niisama asju välja mõelda. Oli suur samm, mõeldes, et leiutan ise midagi, mis pole tõsi, siis aga hakkan kirjutama oma väljamõeldistest.

Oli aasta 2020. Mõtlesin, mida peaksin kirjutama. Millestki tahan kirjutada, aga mis on see teema? Ma ei teadnud, et see on krimikirjandus. Krimkad on mulle alati meeldinud. Kui olin koolilaps, vanuses 14–15, hakkasin lugema paksemaid raamatuid. Vist Patricia Cornwell oli esimene autor, keda hakkasin krimiromaanide vallas lugema. Sellest ajast on kriminaalromaan olnud minu lemmikžanr kirjanduses.

Seega hakkasin lugusid välja mõtlema, tegelasi looma. Otsustasin, et Hildur on see minu kujutletav sõber, kelle panen politseiuurijaks oma kodukülas. Kõik lood toimuvad külas, kus ma elan. Kohad on päriselt olemas, loodus, ajalooline taust. See on mul olemas tänu tööle ajakirjaniku ja giidina. Tean maastikku nii hästi, et seda on lihtne kasutada ka krimilugudes.

Ma kirjutan soome keeles. Mingis mõttes veider kooslus. Soomlane, kes elab Islandil. Kirjutab Islandi lugusid, Islandi taustaga. Peaaegu kõik tegelased on islandlased, peale ühe soomlase, kes otsustab kolida Islandile ja hakata politseinikuks. Jakob on minu viis tuua lugude maailma ka soomlaslikkus. Minust oleks väga imelik mõelda, et kõik on islandlik peale minu ja mu keele. Seega tahtsin lugudesse lisada ka midagi Soomest.

Niisiis hakkasin kirjutama. Mul on käsil seeria kuues raamat. "Tinna" vist ilmus äsja eesti keeles, see oli viies. Nüüd lõpetan kuuendat ja see ilmub Soomes pärast suve. Siin loodetavasti tuleval aastal. See lihtsalt juhtus. Mul oli soov midagi kirjutada. Leida rakendust päevadele, mil pole midagi teha. Mõtlesin välja selle politseiuurija ja pärast seda on elu läinud pööraseks.

Mingis mõttes tundub see olevat muster. Ma ei tea küll täpselt, aga näib, et uue hea krimikirjaniku või põnevike autori loomiseks peab see inimene jääma korraga töötuks. Sama oli vist Lee Childiga, enne kui ta alustas esimese Jack Reacheri romaaniga. Üsna sarnane lugu oli Robert Ludlumiga mõni aastakümme varem. Midagi sellist juhtus ka Raymond Chandleril. Sa oled valmis uuteks väljakutseteks, kui vaja.

Jah, ma usun, et nii ongi. Kirjutamine võtab väga palju aega. Lausa valus on romaani kirjutada, sa kirjutad seda korduvalt ümber. Muudkui kirjutad. Sa pead seda lugu armastama, sest nii motiveerid end kirjutama. Aga see on väga aeganõudev. Ma ei tea, kas suudaksin seda teha, kui mul oleks oma päevatöö. Üheksast viieni, näiteks kooliõpetajana või giidina. Ja kirjutada õhtuti või nädalalõppudel... Ma ei tea, kas suudaksin. Olen selline, et toimetan või kirjutan igat raamatut viis-kuus korda läbi. See võtab palju aega.

Lihtsalt sattus olema hetk, mil elu muutus täielikult, tööd polnud, kuidagi tuli arveid tasuda. Mida ma teen? Kuna polnud midagi muud, mõtlesin, et äkki täitub mu ammune unistus luua ilukirjandust. Vähemalt üritan, kas saan hakkama. Ma polnud ju kindel, kas õnnestub. "Hildur" oli mu esimene ilukirjanduslik raamat. Varem olin kirjutanud tõsieluraamatuid ja õpikuid, aga nendega on täiesti teine lugu. Seega tõesti, tuleb korraks peatuda ja mõelda, kuhu edasi minna. Ja siis sündis see.

Samasugune on küsimus, kas esimene romaan on edukas või mitte. Selle järel võib tulla otsus naasta tavatööle.

Kindlasti. Ja võib-olla selle kõrval kirjutada. Siis läheb tavaliselt tempo alla. Praegu annan välja üks-kaks raamatut aastas. See on normaalne, sest saan kogu oma aega kasutada. Ei pea tegema lisaks muud tööd.

Aga tõsi, kui esimesel raamatul, "Hilduril", poleks nii hästi läinud, siis eks ma üritanuks veel kirjutada, aga olnuksin palju aeglasem. Praegu oleks käsil teine või kolmas raamat, kui teeksin ka mingit muud tööd.

Kindlasti on abiks kogemus giidina ja ajakirjanikuna. Enne esimese raamatuga alustamist tundsid sa Islandit läbi ja lõhki. Vähemalt mingil moel. Sul oli enesekindlust paigutada oma lugu Islandile ja hakata kuduma seda kangast kõigi sealsete inimsuhetega. Süüdlane polegi tänapäeval enam nii oluline, pigem teised kihid. Kas sa tõesti tundsid, et jah, nüüd olen valmis, panen selle kõik siin toimuma, see on minu skeene?

Alguses olin väga hirmul. Olen ise väga palju lugenud ja tean, kui komplekssed võivad romaanid olla. Kas suudan ise teha midagi sellist? Ei tea. Aga tahan proovida. Arvan, et taust giidi ja ajakirjanikuna aitas mul otsustada sündmuste toimumiskoha üle. See pidi olema paik, mida ülihästi tunnen. Ma saan kõndida politseijaoskonda, seal seista ja vaadata, kas Hildur näeb jaoskonna aknast tanklat või ei. Jalutan kodust jaoskonda, see võtab minuti, vaatan tanklat, lähen tagasi koju ja kirjutan stseeni valmis.

Loo mõttes pole üldse oluline, kas tankla paistab või ei. Aga mul on lihtsam kirjutada, kui loos mingi detail on päris, siis saan asukoha kinnistada ja see jääb paigale. Ma ei pea meeles pidama, mille kohta enne valetasin või kuidas kirjutasin stseeni eelmises raamatus. Politseijaoskond jääb samaks. Hilduril on sama maja. Ma tean, kus see maja asub. Tean, kuhu ta sörgile minnes pöörab, et rannale jooksurajale jõuda. See teeb kirjutamise veidi lihtsamaks.

Aga pean ka tänama oma toimetajat Soomes. Kui hakkasin kirjutama Hilduri sarja esimest raamatut, kartsin nii väga, et kirjutan reisilugu. Ränduri teejuhti, kirjeldades kõiki mägesid, rahvajutte. Olin mures, et panen liiga palju oma endist mina krimiromaani sisse. Nii jätsin välja kõik Islandi looduskirjeldused. Toimetaja luges mu esimest varianti ja helistas mulle: "Satu... Kus on Island? See on raamatust puudu! Sa peaksid rohkem lähenema, püüa asukohta kirjeldada. Ma tean, sa suudad, olen lugenud hulganisti su Islandi reisikirju! Sa tunned seda kohta. Aga palun, lisa see koht ka oma jutu sisse. See teeb loo elavamaks."

Rääkisin talle oma hirmust, et kirjutan raamatut kui reisijuhti, mitte aga krimiromaani, hoolikalt jätsin selle kõik välja. Tema suunas mind tagasi: "Ei, sa pead... Jätka sellega, mis on su tugevam külg. Minu arvates pead lisama loodust, maastikku, kõike seda. Ja kui liiale lähed, siis luban, jätan selle välja. Ma ütlen sulle, kui läks reisijutuks." Tema aitas mul aru saada, et saaksin kasutada enda tausta. Olen väga õnnelik, et ta seda kohe mainis. Ja siis ma leidsin enda hääle.

Aga "Hilduri" esimene variant on väga erinev sellest, mis arenes välja pärast korduvat ümberkirjutamist, võttes materjali välja ja lisades uut teksti. See õpetas mulle palju ilukirjanduse loomisest.

Kuidas sa hoiad seda tasakaalu? Või teed seda üldse teadlikult? Tegelaste psühholoogia, omavaheliste suhete, sündmuste pealiiniga, et lugu saaks edasi areneda, ajaloolise taustaga ja siis selle paigavaimuga, kõige islandlikuga, mida toimetaja soovitas raamatusse tagasi panna? Paljud raamatud on peamiselt psühholoogilised, kuigi paljud on seotud mingi konkreetse kohaga, linnaga või riigiga. Kuidas sinul see tasakaal tekib?

See nõuab palju mõtlemist ja planeerimist enne kirjutamise algust. Tavaliselt püüan võtta kuus kuni kaheksa nädalat ainult mõtlemiseks. Sel ajal tean, et ma ei puutu arvutit, ei kirjuta midagi. Püüan muuta loo enda jaoks nii realistlikuks, et ma mäletan seda. Ja kui midagi unustan, pole see oluline.

Kui mõtlen uuele raamatule, võtan esmalt ette tegelased, kes lähevad raamatusse ja kes jäävad välja. Üks läks suvepuhkusele, selles raamatus teda pole. Võib-olla tuleb hiljem tagasi, ma ei tea. Püüan otsustada, milline on inimeste galerii. Tegelasi ei saa liiga palju olla: satud ise segadusse, lugeja samuti. Mina kirjanikuna lähen sassi, kui on viiskümmend tegelast, kes kõik midagi teevad. Piirdun 10–15 inimesega. Neli-viis neist on peategelased, mõtlen eelkõige neist.

Tavaliselt on mul peas kolm küsimust. Mis nende inimestega seal loos juhtub? Mida ma tahan, et nende inimestega seal loos juhtuks, aga mida ei juhtu? Ja mida ma kindlasti ei taha, et nad läbi elaksid ja nad peavad selle loos läbi elama? Püüan leida huvitavaid punkte. Panen tegelased erinevatesse eluolukordadesse. Mõni on seotud kuritööga, mõni oma isikliku eluga. Nii muudan inimesed elusamaks, sest see on elu. Mõnel meist mõnikord täituvad kõik unistused ja elu on mingiks perioodiks imeline. Ja siis on elus hetki, mil kõik on üks suur segadus ja miski ei lähe, nagu soovitud. Ning lisaks on aeg-ajalt üllatused. Pisemad ja suuremad, halvad ja head.

Püüan loo muuta elulisamaks, mõeldes nii tegelaste üle. Siis saan mõelda, et on kuriteoliin, aga inimesed on kõige tähtsamad. Kuriteo puhul on oluline motiiv. Miks tahab keegi kedagi tappa? See on esimene, mille ära otsustan. Kas motiiv on piisavalt tugev? Kas see on kättemaks? Õnnetus, mida püütakse varjata? Ahnus? Tapad kellegi millegi saamise nimel? Maksad vanu võlgu? Mis on mõrva või mõrvade põhjus? Alles palju hiljem otsustan, kes tapetakse või kes on süüdlane. Alustan pigem asjadest, mida me ei näe. Tunded, psühholoogiline pool. Nii inimeste elus kui ka kuriteoliinis. Ja alles siis mõtlen, milline on ilm või aastaaeg.

Ma ei taha, et kõik lood leiaks aset jaanuaris, kui on eriti halb ilm ja pimedus. Päevavalgust pole, ainult varjud. Nagu meie külas, kus päike ei paistagi, mäed on nii kõrged. See on huvitav aeg, aga ma ei saa kõiki kuritegusid jaanuari sättida. Oleks imelik, kui aastaaeg oleks kõigis raamatutes sama. Püüan leida vaheldust. Mul võib olla suvine Island. Hildur saab minna kevadtormides surfama, siis on parimad lained. Üks lugu toimub suvel. Meri on rahulik, aga juhtub midagi muud. Kõigepealt võtan suured teemad, siis lisan pisemad detailid. Mõtlen need kõik läbi, otsides parimat viisi, kuidas tahan seda lugu jutustada.

Ma pole kunagi pole päris kindel, aga kui on tunne, et sellest tuleks midagi, lugu väärib rääkimist, saan seda lugu kellelegi jutustada ja see võib tunduda huvitav, siis sel hetkel helistan oma toimetajale. Tema on Soomes, mina Islandil, näost näkku kohtuda ei saa. Meie kohtumised on Zoomis. Ja siis ma räägin talle, vestleme paar tundi järjest. Selgitan, mis plaanid mul on järgmise raamatuga. Tahan tema ausat arvamust, kas see lugu hakkaks kandma. Kas see on liiga tühine, et sellest saaks krimiromaan? Peaksin selle suuremaks ajama? Kas inimesi on liiga palju? Miski ajab segadusse? Mida sisetunne ütleb loo kohta? Siis räägime sellest.

Ja siis hakkan kirjutama esimest varianti. Aga olen kirjutamisel enesekindlam, kui enda arust tean, kuhu suundun. See nõuab pikka planeerimist. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga olen lugenud, et meil inimestena on igas päevas 10 000–20 000 mõtet. Mõtleme nii paljudest asjadest ise seda tajumata. Meil on nii palju mõtteid peas. Ja kui krimilugu planeerin, on mõtete hulk veel pöörasem. Ma ei saa neid kõiki kirja panna, siis läheks ainuüksi planeerimine nii pikale, et kirjutamiseni jõudmiseks kuluks kuid või aastaid.

Seega otsustasin alguses kirjutamise kõrvale jätta ja ehitada loo üles moel, kuidas mina inimesena seda teistele räägin. Suulises vormis. Ja alles siis hakkan kirjutama. See on minu lahendus, et ei tunneks alguses liialt hirmu.

Kui sul on esimene tühi lehekülg ja kursor plingib ekraanil... Sa pead kirjutamisega alustama, 400 lehekülge ees ootamas ja see on esimene lehekülg. See aitab kaosega toime tulla. Sa pole siis selline kirjanik, kes on endas nii kindel, et alustab kirjutamist, läheb vooluga kaasa, eks siis paistab, kuhu lugu teda viib?

Ei, mitte kunagi. Mul on väga harva sellist voolugi. Lihtsalt on tunne. Mul on paljud sõbrad kirjanikud, me kõik kogeme seda isemoodi. Olen kuulnud lugusid inspiratsioonist, kui lähed vooluga kaasa ja tekst viib sind edasi. Mind ei vii see iial kuhugi! Kirjutades lähen higiseks, surudes teksti endast välja. Tunne paraneb, kui olen kirjutanud paar-kolm tundi. See on hetk, kui miski toimib, olen mingi teksti kirja saanud. Võib-olla on see minu voolutunne, aga see ei teki iial esimesena. Pean veidike piinlema ja siis tunnen, et jah, selle peatükiga võin rahule jääda. Aga eks see oleneb sellest, kuidas minu palved toimivad või kuidas olen töötama õppinud.

Sa lihtsalt alustad kusagilt. Mina alustan mõtlemisest. Iga vooruga läheb tekst paremaks. Viiendas kirjutamisvoorus on romaan nii palju parem kui esimene, mis on nii jube, et ma ei näitaks seda kellelegi! Peale mu toimetaja. Sest alguses on kõik täielik pask. Lugu on ju kirjas, aga see on lapsik, tekst on küündimatu. Osad tegelased on lihtsalt lollid, pinnapealsed, lausa igavad. Aga iga variandiga tekst paraneb, pean selle üha uuesti läbi kirjutama.

Kui ka tean, et minu jaoks see toimib, töötan ikka edasi. Ma ei tea, kas kunagi muutun nii enesekindlaks... Seda peaks proovima! Et istun maha ja vaatan, kuhu tekst mind viib. Äkki ühel päeval teen nii, aga hetkel on see hirmutav mõte. Kuid tean inimesi, kes nii töötavad ja nende raamatud on võrratud. Hämmastav, kui erinevad on ajud ja kuidas me funktsioneerime.

Jah, kirjanduse juures on imeline, et kirjanikud on nii erinevad ja omamoodi huvitavad.

Tõsi. Täpselt.

Kas oled proovinud ka novelle kirjutada? Näiteks oli idee romaaniks, aga see sobiks ka novelliks? Et midagi sellist võiks Hilduriga juhtuda, aga romaani see ei mahuks? Ma tean, et paljud kirjanikud on nii teinud. Lee Childil on vist novellikogumik, Stephen Kingil on palju novelle. Aga kui mõelda krimižanri juurtele, siis Arthur Conan Doyle kirjutas kõigest neli romaani, küll aga suure hulga novelle. Muidugi, igaühele oma, aga mis sa arvad, kas see võiks sulle huvitav olla?

Jah, kindlasti oleks huvitav. Minu arvates on raskem kirjutada lühikest teksti. Aega kulub küll vähem ja selles mõttes on valu väiksem, aga planeerida on keerulisem. Kui sul on mahtu näiteks ainult 20 lehekülge, siis ei saa tekstis olla nõrku kohti. Kogu lugu peab kandma väga lühikeses vormis.

Korra proovisin seda Hilduriga. Soomes antakse välja krimijuttude kogumikke, mis ilmuvad millalgi enne jõule või jaanipäeva. Tellitakse novellid 24 autorilt, igaks päevaks enne jõule. Vist mullu osalesin ka selles kollektiivses kirjutamisprojektis. Kirjutasin novelli Hildurist. Tema esimesest mõrvajuurdlusest, kui ta oli noorem, elas Reykjavikis, alles 20-ndates, lõpetamas politseikooli. See oli väga põnev, aga seda novelli kirjutades tuli idee romaaniks. Niisiis võtsin need 20 lehekülge, mis läksid sinna kogumikku, sain sealt kätte loo, mis läks "Tinnasse", siinse valiku kõige uuemasse raamatusse.

"Tinna" loos on sees Hilduri esimene mõrvajuurdlus. See nagu avas minu jaoks ukse tema mõttemaailma. Miks ta on selline? Miks ta tahab olla üksi? Ta ei otsi partnerit ega peret. Ta on otsustanud, et tahab elada üksi oma elu ja kõik. Hakkasin mõtlema sellest, kui ta oli noorem. Et see oleks tore novell, mõte mulle meeldis, ent siis sai sellest käivitav osa teise krimiromaani jaoks. Aga paljude omavahel mitte seotud novellide kirjutamine, nii et need hiljem suuremateks lugudeks edasi ei arene, võiks olla väga lõbus, aga ma pole veel proovinud.

Samas näiteks Stephen Kingi novelle naudin küll. Need on uskumatult head. See mees on nagu masin! Kirjutab nii palju. Ja kõigis tema teostes, lühemates ja pikemates, on alati sees üks mahlane lugu, ka kõige lühemas. Ikka avaneks nagu terve maailm. Aga minu arvates on lühivormide kirjutamine keerukam. Selgitamiseks pole palju aega, tuleb hoolega sõnu valida, et parim lugu kätte saada.

Mõni kirjanik teebki seda vist isutekitajana järgmiseks romaaniks, mida lugejaskond on harjunud igal aastal saama. Aga et säiliks elevus, eriti praegusel e-raamatute ajal, pannakse see kuhugi Amazoni müüki. Sa saad osta lühikese loo oma lemmiktegelasega paari euro eest, kuid midagi on sul juba käes.

See on väga tore mõte. See on lugude maailm su peategelase ümber. See areneb, laieneb. Sa liigud ajas edasi-tagasi. Ilmub mõni uus tegelane. Mõni tegelane kaob. Aga mul on mõned oma lemmikud krimikirjanduses ja mulle väga meeldiks minna näiteks Amazoni või mis iganes platvormile ja uurida, milline oli minu lemmiktegelane nooruses. See on väga lahe mõte. Ja juba teostatav, sest tegelane on ju elus olemas. Miks mitte avada teda rohkem.

Ma tavaliselt kasutan metafoori valguskiirest. Kui loon tegelast, olen nagu pimedas ruumis, kus on inimesed, aga sa ei tea, kes seal on. Siis autorina on sul lamp ja hakkad inimesi valgusega välja joonistama ja sa näed neid osaliselt. Äkki näed piisavalt, et saad kirjutada ühe loo. Aga kui tahad rohkem lugusid, pead kasutama ka rohkem valgust, et leida tegelase uusi külgi. Võib-olla ka ajas liikuda. Materjali on palju, kui tegelast sügavamalt uurida. Novell sobiks selleks väga hästi. Võib-olla ühel päeval...?

Äkki sooviksid lähemalt rääkida Islandi krimikirjanduse fenomenist? Huvitav oleks kuulda sinu nägemust. Oled selles süvitsi sees, aga samas ka nagu võõras. Sa kirjutad ise teises keeles. Sa pole seal elanud kogu elu. Muidugi oled skandinaavlane, aga mitte puhas islandlane. Samas on Islandi krimikirjandus üleilmne fenomen. Mida sina sellest arvad? Kuidas sina seda näed?

See on tõesti fenomen. See on väike riik. Krimikirjanikke pole väga palju. Pakuksin, et paar-kolmkümmend, kes Islandil aktiivselt krimilugusid kirjutavad. Ja vahest kümmekond on neid, keda teistesse keeltesse tõlgitakse. Seega tunneme üksteist väga hästi. Mäletan, kui algas Islandi krimikirjanduse buum. Kui raamatumessidel kuulsid suured kirjastused sõnu "Island" ja "krimikirjanik", taheti kohe lepingut teha. See fenomen hakkas kasvama paarkümmend aastat tagasi.

Minule on kriminaalromaanid alati meeldinud. Ise arvan, et olen Islandi ühiskonna kohta nii palju õppinud tänu kriminaalromaanide lugemisele. Kui õppisin islandi keelt, et pikematest tekstidest aru saada ja mõista veidi rohkem islandlaste mõttelaadi, lugesin mitut Arnaldur Indriðasoni raamatut. Tema loodud on Erlenduri lugude seeria. Ma pole kindel, kas teda on eesti keelde tõlgitud. Ta on üks vanemaid krimikirjanikke Islandil.

Mul tekkis tunne, et taban Islandi maaelu ja linnaelu erinevusi ja kui erinevad on mõttemaailmad Islandil ning missugused on ühiskonna valupunktid, millest riiki kolinud välismaalasele või turistile kohe ei räägita. On teemasid, millest saad teada hiljem – ebavõrdsus, vaesus. Islandit on alati peetud väikeseks ja pigem rikkaks riigiks, aga on suured lõhed nende vahel, kes teenivad vähe või mitte midagi ja kes teenivad palju. Ja kõik pinged... Krimikirjandus toob need esile. Arvan, et õppisin palju sellest realistlikust lähenemisest, tegelikkust peegeldavatest kriminaalromaanidest.

Siis on näiteks selline autor nagu Yrsa Sigurðardóttir. Tema kirjutab krimilugusid pigem õudusžanris. Ma ise kardan, kui neid loen. Pean neid päevaajal lugema. Ta kirjutab nii võrratuid õuduslugusid, mille süžeed. Need on politseiromaanid. Täis tõeliselt hirmutavat folkloori. Arvan, et olen õuduslugusid lugenud just tema raamatutest ja saanud tuttavaks veel ühe aspektiga Islandi ühiskonnas. Tugev uskumine folkloori ning väga tugev folkloori ja õudusjuttude pärand. Üleloomulik nähtamatu Huldufólki rahvas ja muu selline.

Aga ma ei tea, mis on ühine joon Islandi krimikirjanduses. Võib-olla rahvaarvu väiksus, samas maa ja looduse suurus, sest inimesi on vaid 400 000 pigem ikka väga suurel saarel. Külad on üsna pisikesed. Minu kodukülas, kus ka Hildur elab, on vast 2500 inimest. See on juba suurlinn! Kunagi kogemata kirjeldasin ühes Islandi telesaates Ísafjörðurit kui väikest küla ja hiljem tuli kõvasti vastukaja: "Ei ole väike! See on suur! Meil on isegi haigla!" Jah, tean, aga soomlase mõistes... Tegin vea, hiljem palusin vabandust. See on keskmise suurusega linn, 2500 elanikku. Kui linnad on väikesed ja mõnes külas võib olla ka vaid 50 inimest, siis küla on see ikka ja neil võib olla oma algkool, oma ujula.

Väikekülade müsteeriumid on Islandi krimiromaanides üsna tavalised. Meil pole suuri linnakeskusi. Kui krimiromaani tegevuspaik on Reykjavik, toimub see ikkagi paari kvartali piires. See on nagu omaette külake. Või läheme ajas tagasi Islandi maapiirkonda, kus inimesed elasid omaette, lähimad naabrid 150 km kaugusel. Talvel puudus ka teeühendus, olid kogu perioodiks talus kinni. Võib-olla meritsi sai sõita kuhugi paika toitu ostma või nädalas korra toodi üle mere posti.

Inimesed armastavad oma kaunist loodust, aga see loodus ja ilmastik võib olla ka väga ohtlik. Sinule ja su lähedastele. Lood kadunud inimestest... Ma arvan, et kõigis Islandi krimiromaanides jääb mõni inimene kadunuks. Isegi minu raamatutes. Esimeses loos on kaks õde, kes kadunuks jäävad. See on väga tüüpiline Islandi krimilugudes, et inimene kaob.

Endiselt jääb inimesi kadunuks. Juhtumeid, kus inimesed looduses kaovad, on aastas rohkem kui mõrvu või muid vägivallakuritegusid. Ka täna on Islandil kadunud inimeste nimekiri, mida kogu aeg uuendatakse, sest loodus on tohutu. Meil on liustikud, suured laavakoopad, kuhu inimesed võivad eksida. Lähevad mägedesse matkama, siis juhtub midagi ja keegi ei tea, mis täpselt. Eksinuid võib olla väga raske leida. Pisike inimene suures looduses. See on lugu, mida me jutustame üha uuesti ja uuesti. Realistlikes politseiromaanides, aga ka õuduse elementidega lugudes.

See toob meid tagasi asukoha tähtsuse juurde. Või paiga loo olulisuse juurde krimiloos. Kui võrrelda Islandi krimikirjandust suure nordic noir'iga, mis on vanem fenomen kui vaid paarkümmend aastat ja midagi palju suuremat, siis minu arvates on võimalik, et Islandi kirjandusel on lihtsam eristuda selles mõttes, et neil on konkreetne eraldi asuv saar. Näiteks on mul vahel raske, lugedes Skandinaavia ehk Rootsi, Norra ja Taani krimikirjanikke. Et jah, sellel politseinikul on selline perelugu, viisteist raamatut olen lugenud, aga ei mäleta, kas see oli Lõuna-Rootsis või Lääne-Norras. Ah, nagunii oli sadu aastaid tagasi seal üks ja sama kuningriik. Aga kuidas sa võrdleksid Islandi fenomeni suurema nordic noir'iga?

Ma usun, et asukohal on oluline roll. Kui lugu kirjutan, püüan mitte kasutada väga keerulisi kohanimesid. On jubedaid kohanimesid, välismaalase jaoks, umbes nagu Fáskrúðsfjörður. Hääldus on mulle endiselt segane, see on üks fjord Islandi idaosas. Ísafjörður pole samuti lihtsaim nimi. Aga püüan seada endale reeglit, Ísafjörður kõlab nagu jäine fjord. Jääfjord, kui otse tõlkida. Püüangi seda nii nimetada, et lugejal kohanimi meelde jääks, sest nimed on täitsa võimatud ja pikad.

Inimeste nimed on samuti väga pikad. Pöörasin sellele eraldi tähelepanu, võib-olla kuna olen välismaalane, olen pidanud ära õppima islandi mehe- ja naisenimed. Kõik pole endiselt päris selged. Aga need võivad olla ülipikad, näiteks Hrafnhildur. Mul on selle nimega sõbranna. Kulus aasta, et nimi ära õppida: kuidas kirjutan, kuidas hääldan.

Otsustasin, et oma krimiromaanides püüan läbi saada lihtsate sõnadega. On Hildur, mitte Hrafnhildur. Ega ka mitte mingi muu hildur. Lihtsalt Hildur. Mul on Tinna. Björk. Rósa. Lühikesed nimed, mida ma ise suudan meelde jätta. Võib-olla teeb see tegelaste tundmaõppimise lihtsamaks, kui nad jäävad nimedega sulle meelde.

Islandil on unikaalne loodus. See on nii ainulaadne, et peaks vist minema Uus-Meremaale, kui tahad näha sarnast maastikku, kus on liustikud kõrvuti vulkaanipursetega samas paigas. On kuumaveeallikad, geisrid, kust pritsib keevat vett, on liustike veeuputused. Vulkaan on liustiku all ja kuumutab liustikku, seega on liustiku pinnal palju sulavett. Kui veehulk läheb nii suureks, et jää ei pea enam vastu, siis vesi voolab alla orgu, ujutades üle ja hävitades kõik teed, majad ja loomad. See on ülivõimas üleujutus, mitte natuke vett, vaid palju. Ma ei tea, kas selliseid asju ka kusagil mujal juhtub, et sul on liustik, vulkaan, vesi sulab ja pühib kõik oma teelt, kümnete kilomeetrite ulatuses, 10–15 ruutkilomeetri suurusel alal.

Meil on loodus, mis on täiesti segane – vulkaanipursked iga paari-kolme aasta tagant, maavärinad iga päev sadade kaupa, enamasti nii nõrgad, et me ei tunnegi neid, aga vahel on tajutav, kuidas tuba väriseb. See võib tähendada, et algab vulkaanipurse. Talviti on tuisud, mille sees sa ei näe midagi. Mina kui soomlane, elanud Soomes üle 20 aasta ja reisinud igasugustes tingimustes, kui ma esmakordselt kogesin Islandi tuisku, siis see oli täiesti hullumeelne! Sa ei näe midagi! Istun autos ja korraga ma ei näe enam isegi autot! Aknal on nii palju lund, et läheb sassi, mis on üleval ja mis all. Sinus on täielik segadus.

On ilus ja armas, samas ohtlik. Kõik asjad toimuvad korraga. Kuum ja külm. Tuuled. Fjordid. Liustikuuputused ja mis iganes... See on mahlakas materjal krimilugude jaoks. Ilmastikku saab kasutada süžee osana. Vahest saaks seda teha kusagil Soomes Või Põhja-Norras, aga kui oled Stockholmis, see on realistlik seis. Raske on mõelda välja nii ränki ilmaolusid, mis hakkaksid mõjutama mõrvajuurdlust.

Olen Vestfirðiris rääkinud sealsete politseinikega, et saada häid vihjeid krimiromaani jaoks. Olen neilt korduvalt küsinud, et kui päris elus toimuks Ísafjörðuris mõrv, siis mida te teeksite? Teil on tilluke politseijaoskond maakohas. Pole kriminalistikalaborit, pole ekspertiisitöötajaid, nemad on kõik Reykjavikis. Kui ilm on halb, võib kuluda nädal, et kohtueksperdid jõuaks Vestfirðiri. Selle aja jooksul tuleb kuidagi kaitsta kuriteopaika, et see oleks puutumata, saaks võtta proove, teha fotosid ja teha kõike muud vajalikku.

On sedagi juhtunud, et paned laiba ümber telgi püsti ja jätad konstaabli valvesse. Valvama paika, et keegi ei tuleks ja et tuul telki minema ei puhuks. See pilt on sürrealistlik, aga samas täiesti reaalne, sest seal võibki nii juhtuda. Selliseid detaile ei saa krimiloo süžeesse lisada kusagil mujal, sest loodus on nii eriline ja imelik. Ühtaegu ilus ja ohtlik. Loodusesse on juba omaette draama sisse kirjutatud. Uskumatult paeluv, lõõgastav, ainulaadne, aga võib su ka kiirelt tappa.

Ma arvan, et see võib olla üks faktor, mis kujundab Islandi krimiromaane, muutes need erinevaks muust Skandinaavia krimikirjandusest. Ekstreemsed loodus- ja ilmaolud. Aga pean ütlema, et kõik Islandi krimikirjanikud seda ei kasuta. On selliseid, kes ei rõhuta loodust nii väga. Äkki nende jaoks on see osa igapäevaelust, kogu aeg seal elanud. Mina olen tulnud võõramaalasena ja kõik üllatab mind endiselt iga päev. Vähemalt on see palju mõjutanud minu kirjutatud krimilugusid. Kogu see pöörane ümbrus.

Kirjanike erinevused võivad vist ka tulla sellest, kus kirjanik peamiselt elab. On suur erinevus, kas elada Loode-Islandil nagu sina või siis lõunas Reykjavikis. Kui Reykjavikis lugusid kirjutada, siis seal on ilm teistsugune. Loodust ei saa kasutada võimsa põneva mõrtsukana. Suure lõhestajana. See on üks võimalus näha erisust Islandi krimikirjanduses.

Kas sul on mingeid soovitusi, autoreid, keda inimesed kindlasti peaks lugema ja kelle sina oled enda jaoks avastanud?

Krimikirjanikest juba mainisin Stephen Kingi. Tema looming on nii mitmekülgne, palju erinevaid lugusid. Politseiromaanid, üleloomulikud jõud, õuduslood. Ja need kõik on head! Ma ei tea, kuidas see tal õnnestub, aga ütlen alati, et kindlasti peaks temast alustama.

Mulle väga meeldivad rootslanna Viveca Steni lood. Ta kirjutab krimiromaane mõrvadest Åres ja Sandhamnis. Mulle meeldivad mõlemad sarjad. Need on psühholoogilised. Tegevus on ühes ja samas asukohas. Lugudes on väikeküla müsteeriumi tunnetus ja lähed ajas tagasi. Mulle meeldivad need lood, sest pole liiga vägivaldsed, brutaalsed. Neid lugedes ei kaota öösel und.