Nädal veel ja te olete Piusa jõe ääres oma maamajas, kus Sirje Karis teid juba ootab, ja hakkate lugema läbi kõiki raamatuid, mis viie aasta jooksul pooleli või üldse lugemata jäid. Mida saab president nende viimase seitsme päevaga veel ära teha?

Viimased päevad on sellised, et tuleb tänada inimesi, kellega koos on käidud ja tehtud. Hiljuti lõppesid ka tänuvisiidid lähiriikidesse, viimane oli Rootsi kuninga juurde. Need käivad ametist lahkumisega kaasas. Ka üks maal on valmis tehtud ja seda mulle viimasel nädalal näidatakse. See läheb Kadriorgu üles.

Nii et see on teie jaoks suur tänunädal?

Paljuski küll. Tänada tuleb igal ajal, mitte ainult viimasel nädalal, aga see käib ametist lahkuva presidendi juurde, et natukenegi meenutad minevikku ja neid inimesi, kellega koos tööd tehti.

Eemalt jääb tunne, et presidendi amet hakkas teile üha rohkem sobima ja te kasvasite sellega orgaaniliselt kokku. Teie viimane vabariigi aastapäeva kõne sellest aastast oli kindlasti üks meeldejäävamaid, seda võib lugeda ka kui väikest testamenti. Kas teil on natuke kahju minna, eriti arvestades, et see oli teie enda mõte, et võiks olla seitse aastat ja üks ametiaeg? Siis hakkaksid just praegu ehk kõige magusamad aastad.

Raske on öelda, kas need oleksid magusamad olnud, sest rutiin tuleb sisse, olgu ametiaeg viis või seitse aastat. Palju asju kordub. Aga jah, vaatad natuke tagasi ja mõtled ka selle peale, mida oleks võinud teisiti teha. Aga selleks ei ole aeg veel ka küps.

Kuna minu ametid on tihti olnud sellised, et olen lahkunud vabatahtlikult, mitte sunnitult, siis ei ole see väga valulik. See on lihtsalt üks etapp, mis saab läbi, ja mis järgmine toob, seda näitab jälle aeg.

Presidentide tulek-minek huvitab alati kõiki. Millal teil tegelikult selge oli, et uut kandideerimist ei tule? Te ütlesite juba ametisse astudes, et see saab olema üks kord. Kas te ei kaalunud kordagi ja võidupüha kõne oli lihtsalt asja vormistamine?

Jätsin natuke ukse lahti. Ütlesin, et peab juhtuma väike ime, et ma nõusoleku uuesti kandideerida annaksin. Kevadel hakkasid ukse taga käima ka erakonnad ja arvasid, et võiksin jätkata. Mõtlesin siis korra veel.

Sõnum, et sa ei kandideeri, tuleb öelda õigel ajal: seda ei tohi öelda liiga vara, aga ka mitte liiga hilja, et uuel presidendil oleks piisavalt aega ametiks valmistuda. Kui liiga vara öelda, on ka probleem. Tony Blair ütles vist aasta enne, et ta ei ole enam erakonna juht, ja siis ei rääkinud temaga enam keegi, kõik hakkasid vaatama tema ümber, kus uued töökohad tekivad.

Nii et ime ei juhtunud?

Ma ei tahaks seda imet üle tähtsustada, see oli pigem metafoor. Aga ma kaalusin tõesti veel korraks, enne kui lõpliku otsuse tagasihoidlikul viisil paraadil ütlesin.

On see vana ütlus: illusiooni võrra vaesem, kogemuse võrra rikkam? Mis illusioonid on teie jaoks selle viie aasta jooksul purunenud ja milline kogemus on isiklikult sündinud?

Haaran sõnast "kogemus" kinni. Suurim – pettumuseks ma seda ei nimeta – oli see, et kogemust selles ametis väga ei vajata. Seda võib jagada inimestega, kes ei ole otseselt poliitikas või ei mõjuta sinu igapäevast elu presidendina. Aga üldiselt on igaühel omad mõtted ja ehk saab kunagi rääkida sellest, kui palju seda kogemust kasutati ja kui palju mitte.

Miks ei huvita siis kedagi see, mida inimene on elus läbi teinud ja mis on temasse ladestunud? Kõik mängivad oma pilli?

Kõik on oma mullis ja oma mõtetega ning kõik tahavad oma mõtteid esitada. Minu arvates on tänapäeva suurim probleem see, et kellelgi ei ole aega mõelda ja kahjuks ka kuulata. Kui need kaks kokku panna, siis ei oska kogemusega keegi midagi peale hakata.

Kes selle aja meilt ära võtab? Kas teil ei õnnestunud endale võtta esmaspäevi või teisipäevi, kui president oma kabinetis loeb ja teda ei segata?

Õnnestus ikka, aga siis astub keegi uksest sisse ja ütleb, et vaatan, täna on sul kalendris auk. Kõik räägivad oma asjad tähtsaks ja need tegelikult ongi tähtsad, president ei tegele päris tühjade asjadega. Aga neid asju on nii palju ning võib öelda, et alati ma ei suutnud neid auke endale tekitada.

Varastasin mõned päevad, näiteks suvel, kui kõikjal on vaikne. Aga et presidendil oleks nädal või kaks puhkust, seda Eesti presidendil ei ole, meie naabritel küll.

Mulle tundub, et see oli teile üllatus: ametikoht, kus istud tõlda ja tõld muudkui kihutab ega mingit varianti ei ole. Rektoril on ikkagi koht, kus ta saab millegi üle mõtiskleda, vaadata tähistaevast ja kuulata oma südant.

Rektor on ikkagi oma aja peremees. Ta otsustab ise, vastutab ise, teab, mida ta ütleb ja kus. President seda ei ole, ta teenib riiki kõige otsesemas mõttes ja peab tegema seda, mida Eesti president teeb. See on ametisse sisse kirjutatud. Kas tõlda istumine on iseküsimus, aga kogu aeg tuleb sõita küll.

Vaatamata sellele, et aega ei ole ja kõik seisavad ukse taga, võttis Toomas Mattson ette ja koostas teie tekstidest päris pika perioodi vältel suure Eesti mõtteloo kogumiku. See on väga mahukas, vist mahukaim, mis selles sarjas üldse ilmunud.

Meie presidentidest on varem selles sarjas mitmes köites olnud ainult Lennart Meri kõned ja poliitiline testament, nüüd teie ka. Kui te Kadriorus vabadel hetkedel seda sarja silmitsesite, kas teil ei tekkinud kordagi küsimust, miks neid riigimehi ja poliitikuid, kes on kutsutud rahva mandaadiga avalikku võimu teostama, mõtteloos ei ole?

On küll. Raamaturiiul on mul sinises kabinetis, seal ei ole kõiki köiteid, aga väga pikk rida neid on. Vaatan ja silmitsen neid aeg-ajalt ning seal on ajaloolisi kujusid Eesti riigist. Mina ei olnud ka väga nõus seda tegema, sest see on väga tõsiseltvõetav sari ja sinna ei maksa minna ainult raamatu paksusega. Kuna arvati, et võiks, andsin nõusoleku, aga ütlesin, et mina ei sekku: tehke ja valige. Ka ühel tuhandel leheküljel ei ole kõike, mis ma kunagi kirjutanud või öelnud olen, see on valik.

Köiteid saab alati juurde teha. Ajaloolises mõttes on selles sarjas tõesti palju inimesi, aga ma mõtlen kaasaega, neid inimesi, kes praegu tegutsevad ja riigi saatust määravad. Me ei näe, et nad raamatuid avaldaksid või sellest asjast natuke kõrgemal intellektuaalsel tasemel mõtleksid.

Siim Kallasel ilmus neil päevil samas sarjas raamat, nii et ehk nüüd hakkab tulema. Võib-olla ei olnud mina piisavalt enesekriitiline, kuigi olen suhteliselt enesekriitiline, et öelda, et ma sellesse sarja veel ei sobi. Las keegi paneb kokku siis, kui olen igaviku teele läinud. Aga nii see läks. Raamat on natuke teistmoodi tehtud, me elame tehisaru ajastul, nii et siia on pandud ka tehisaru kokkuvõtted. See on lihtsalt üks aja märk. Kuna Toomas Mattson tahtis seda sellisel viisil teha, siis andsin vabad käed.

Teie kolleegil Alexander Stubbil Soomes ilmus aasta alguses väga korralik essee-monograafia. Võiks seda eesti keelde tõlkida näiteks "võimu kolmnurk" või "uue maailma tasakaal". Ma mõtlen just seda, et ka tegevpoliitik osaleb intellektuaalses debatis ja uue mõtte loomes. Mida meie vajaksime, et ka meil oleks selline tase?

Siis jõuame tagasi selle juurde, et enne kui Stubb presidendiks sai, oli tal aega. Ta võttis selle aja, kirjutas ja pani oma mõtted kirja, millest saab raamatuid välja anda. Ta kinkis mulle suure autogrammiga oma raamatu ja ma sirvisin seda. Seal on palju huvitavaid mõtteid, mida ta tegevpoliitikuna ja presidendina võib-olla nii avalikult ja julgelt välja ei ütleks. Selles mõttes on seda raamatut huvitav lugeda.

Kas Hando Runneliga saadi kooskõlastus, et mõtteloo sarjas tehisarujuttu avaldada? Seda tehisaruteksti on päris korralik maht. Mida ütles poeet?

Mulle poeet midagi ei öelnud, aga ju ta siis heakskiidu andis. Võib alati kaaluda, kas iga artikli taha oleks pidanud tehisaru kokkuvõtte panema, võib-olla oleks piisanud lõpust. Aga nagu ütlesin, andsin toimetajale vabad käed, ju ta siis need kokkulepped sai.

Olete te mõnest tehisarutekstist üldse saanud sügavat kirjanduslikku või intellektuaalset naudingut, et küll oli hea tekst?

Negatiivses mõttes küll. Vaatad, kui tobe üks tekst võib olla. Olen ise tehisaru kasutanud paar aastat tagasi välisministeeriumi aastapäeva kõnes: lasin esimese osa tehisarul teha ja vaatasin, mis on reaktsioon saalis. Kõnede puhul tavaliselt kõik istuvad ja kuulavad, aga siis ütlesin, et see oli tehisaru tehtud ja nüüd tuleb minu enda tekst. Kõik ju proovivad, ka muusikat katsetatakse. See ongi praegu proovimise aeg, kus kõik mõtlevad, mis on negatiivne ja kuidas seda positiivselt ära kasutada.

Mis on teie üldine tunnetus, kas teie viit aastat iseloomustab mingis mõttes ka tehisaru plahvatuslik esilekerkimine? Kõik kohad on seda nüüd täis. Te olete progressi suhtes alati optimist, uued võimalused teaduses ja tehnoloogias, haarame sarvist ja läheme eesrindlikult. Olete ka praegu optimist?

Ikka olen. Me teame ajaloost, et ludiitide ehk masinalõhkujate liikumine ei jõudnud kuigi kaugele. Mul on ka oma erialast – arengubioloogiast ja molekulaargeneetikast – sarnane kogemus. 1970. ja 1980. aastatel oli hirm nii suur, et isegi teadlased tulid Californias kokku ja küsisid, mida me teeme, me suudame jumalat mängida, kuhu see kõik viib. Siis tulid kokku teadlased ja poliitikud, tehti regulatsioonid ja seadused ning vaadati üle eetilised küsimused, sest tehnoloogia võimaldab palju rohkem, kui seda tegelikult kasutatakse. Tehnoloogiatel on üldjuhul piirid ees, nad ei arene lõputult.

Mis täna hirmutab, on see, et see uus tehnoloogia on kõigil taskus. Just see kiirus tekitab teatavat ärevust.

Kutsusite 2025. aasta aastapäevakõnes ellu suure haridushüppe: koolidesse tehisaru, kõik lapsed ja õpetajad katsetavad. Päris suurt kriitikat on sellele siiski tulnud, kõik pole läinud nii ludinal, selle kohta on palju küsimusi on. Kas tehisaru aitab kedagi õppida või targemaks saada või lõpetab ta hoopis õppimise ja teeb asjad ise ära?

Usun, et sellel on väga erinevaid külgi, mis puudutab laste ja ka õpetajate õpetamist. Aga mida me saame teha? Me saame seda eirata, me saame selle ära keerata või püüda leida võimalikult palju positiivset, mida see tehnoloogia annab, sest ta ei kao mitte kuskile. Ärimaailmas võib börsikrahh tulla, aga tehnoloogia kui selline jääb. Me peame leidma, mis on tema võimalused ja – mis kõige tähtsam – kus teda ei pea kasutama. Ka koolis ei pea tehisaru kasutama.

Kas on mõni koht, kus seda ei peaks kasutama? On mõni koht, mis oleks teie jaoks püha? Siin on arutatud, et tehisaru mõtleb paremini, teeb matemaatikaülesanded paremini ja teeb meile majad valmis, lõpus on parem jurist ta ka.

Mõnes mõttes on need ehk kaunid kunstid. Aga me teame ajaloost, et elektroonilist muusikat on ka varem tehtud. Suurima vastureaktsiooni näemegi loomeinimestel, sest nad näevad, et tuleb mittehingestatud muusika, mittehingestatud luuletused ja teosed. Täna tehakse juba kõnesid ka tehisaruga.

Presidendi kõne on ikka aus asi?

Aus asi on ta ikka, tehisaru ei ole seal kasutatud. Isegi kui on kasutada, peab ikkagi oma ajuga sealt üle käima. Väga raske on öelda, sest kõik areneb nii kiiresti. Ütlesin juba aasta varem presidendi kõnes: vaadake, mis teil taskus on, õppige seda tundma. Toona suurt reaktsiooni ei olnud, siis tuli ise käed rohkem külge panna ja midagi tekitada.

Käisite hiljuti New Yorgis ja pidasite ÜRO-s kõne. Ma saan aru, et puutusite seal põgusalt kokku ka Jaan Tallinnaga, kes on meile suurelt välja toonud riskid ja hirmud, et maailm lõpeb varsti. Kas küsisite härra Tallinnalt, mida ta kardab?

Hirmud on kõigil olemas, Jaan Tallinnal eriti, sest ta on ise selle asja sees olnud ja teab, kuidas see töötab. Aga nagu geenitehnoloogia puhulgi, ei pruugi hirmud teostuda. Rääkisin tehisarust mitmes kohas ja see oli koht, kus olid koos just need negatiivsemad hääled. Mina püüdsin tuua sinna tuppa positiivset valgust. Nii ta ongi: on ühed ja teised, küll me lõpuks leiame kesktee, kus tehisaru mõistlikult kasutatakse, ja nagu ütlesin, ei pea seda alati kasutama.

Võiksin pikalt rääkida oma minevikust laboritöös, kus on ostetud kalleid masinaid ja püütud teaduslikke hüpoteese läbi ühe masina lasta. Palju sõltub õpetajast, nii nagu enne tehisaru, nii ka tehisaru ajal. Seetõttu me õpetajatest alustasimegi, et anda neile teadmine, mis see tehisaru praegu on.

Õpetajad on meile kõik kallid ja nende töö on väga oluline. Teil on presidendina ennekõike sõna, suurt eelarvet kantseleis ei ole, aga õpetajatel on olnud suured rahalised mured ja neid on selle viie aasta jooksul selgelt signaliseeritud.

Eemalt vaadates ei saa aru, kuidas ühel pool ei ole sentigi, aga teisel pool lähevad kümned miljonid kuhugi ja keegi täpselt ei saa aru, kuhu see raha läks. Kuidas te Kadriorust neid proportsioone näete? Õpetajatel, kultuuritöötajatel ja teistel pole kogu aeg raha, aga kuskil mujal seda ainult kasvab.

Suurte rahadega on tihti nii, et neil on kõrvalmärkused: seda saab kasutada ainult selleks otstarbeks, milleks see antud on. Tihti juhtubki, et eesmärk on raha igal juhul ära kasutada ja tulemuseks on, et seda ei kasutata väga mõistlikult.

Mis õpetajatesse puutub, siis olen ehk kallutatud, sest mu tütar on õpetaja ja ma kuulan nende muresid. Palk on arusaadavalt tähtis, aga ma näen, et probleemid on tegelikult kuskil mujal. Eriti noorel õpetajal on koormus nii suur ja see ei ole ainult õppeaine ettevalmistamine, vaid kuskil on ka lapsevanemad, kelle ootused oma laste suhtes on äärmiselt suured, ja seda kõike elatakse läbi õpetaja kaudu. Ma arvan, et koormus on primaarne, sellega peaks tegelema, ja siis tuleb palk üle vaadata. Palk ei ole tegelikult kunagi piisav, sest meie soovid ja unistused kasvavad ka siis, kui palk ei ole väga väike.

Mõeldes õpetajatele ja teie "targa rahva" mõttele, mille taga olete algusest peale seisnud, ja sellele, et te tunnete ainult ühte teed, mis elus edasi viib, ja see on hariduse tee. Teisalt tõite oma viimases suures kõnes välja, et väljastpoolt võib jääda mulje, et Eesti inimene on tarmukas ja tubli ning asi toimib, aga meie hinged on külmad ja on palju varjatud üksindust ja isolatsiooni. Inimesed ei tunne, et nad oleksid ühiskonnaga kaasatud. Jätame numbrid kõrvale, aga kust see suur üksinduse tunne ikkagi tuleb

Seda mahajäämise tunnet on Eestis, aga mitte ainult Eestis, teistes riikides on samamoodi. See tekib ehk sellest, et kuskil on meil riigi üle otsustajad, kes sammuvad oma sammu ja unustavad ära, et kuskil on meie inimesed ja meie inimesed ei ole kõik ühesugused. See on biodiversiteet, inimesed on väga erinevad. Kui minna edasi ainult nendega, kes on eesliinis, mõtlevad ettepoole ja armastavad tehnoloogiat, siis neil läheb elus hästi. Aga kuskil on inimesed, kellel ei lähe hästi, mitte sellepärast, et nad ei viitsi midagi teha, vaid sellepärast, et nad on sattunud elu hammasrataste vahele. See on meil ka regiooniti nii. Alati leidub keegi, kes nad üles korjab ja hakkab neid mõjutama, kasvõi sotsiaalmeedia kaudu.

Ühe ühiskonnakihiga tegelemine ei ole alati kõige parem, kuigi ma näen, kuidas poliitikud ütlevad, et me tegeleme ju kõikidega, käime siin, seal ja kolmandas kohas. Paraku on see näitaja läinud allapoole.

Presidendi ülesanne on ehk selline: välispoliitikas ja Eesti eest seismisel me ei ole üksi, meil on palju sõbralikke riike ja nende presidente, kes teevad meie heaks väga palju. Aga Eesti-siseste asjadega tegeleb ainult Eesti president ja ma olen püüdnud neid tükke nii palju, kui võimalik, koos hoida, et see ei laguneks laiali.

Mis annab meile hingejõudu ja kosutust? Kas teil on oma retsept, kuidas sellele nukrusele, mis meid võib tabada, eriti nüüd, kui sügis on tulemas, vastu seista?

Novembrikuu on vist kõige troostitum kuu, kui on pime ja lund veel ei ole. Aga minu arvates tekivad inimestel need probleemid hoopis kevaditi, kui kõik on ilus ja ei pruugi tahtmist olla. Igaüks peaks leidma, mida teha. Teinekord tundub aeg iseendaga paradoksaalne: inimene tunneb end üksikuna, aga tal ei ole aega. Kõige hullem on tunda end üksikuna inimeste seas. Aga olla omaette, võtta see aeg ja mõelda, see on minu arvates kosutav. Või lugeda raamatut ja panna muusika mängima. Minul läheb siis küll tuju paremaks.

Kuigi ma lasen asju endast läbi ja võtan südamesse. Ma ei lase seda küll välja paista, aga üldiselt võib kõige väiksemgi asi teinekord pisara silma tuua.

Veel üks tendents sellest viiest aastast: tuhanded lapsed on sündimata jäänud, numbrid muudkui kukuvad ja kantslitest hüütakse, et asi on hull. Trend on jätkuvalt negatiivne ja me teame, et see on laiem nähtus. Aga kui mõelda just Eesti kontekstile, mis on teie jaoks parim seletus, et miks nii?

Seda on püütud selgitada ja seletada, aga mina ka ei tea sellele väga head vastust. Eesti inimest lohutab ehk, et lätlastel on veel kehvem seis, aga tegelikult on probleem tõsine: rahvaarv väheneb ja väheneb. Minul on hea rääkida, mul on kolm last ja kuus lapselast, aga kedagi ei saa jõuga sünnitama panna. See peab tulema seestpoolt ja seda sisemist tahet peaks soosima üldisem keskkond. Mida ma kindlasti ei taha, on kõike Ukraina sõja taha panna. See on kombinatsioon väga paljudest asjadest: ärevus tuleviku ees, võib-olla mõjutab mõnda ka tehisaru tulevik. Alati on nii, et sellised ebamugavad asjad langevad kokku.

Teine põhjus on, et me tahame lõpuks hästi elada. Tahasime elada muretult, et me ei peaks muretsema, mis meie lapsest saab, kas ta saab kooli ja õige lasteaia. Võib-olla on lihtsam võtta kass ja koer ning siis on elu natuke muretum. See on heaoluühiskond ja see on läänemaailma üldine probleem: me tahame elada järjest paremini ja ei taha enam muretseda. Me juba räägime sellestki, et koolis ei peagi väga pingutama. Aga õppimine on pingutamine ja seda peab tegema, sest ühel hetkel tuleb elu vastu ja seal on hoopis teised reeglid. Selleks peab valmis olema.

Te olete ise juba mitmekordne vanaisa ja viimane lapselaps tuli ilmale alles sel kevadel. On oluline, et vanematel oleks toetusvõrgustik, et neil oleks kellele helistada ja keegi tuleks last vaatama. Kas te vanaisa ja vanaemana olete saanud maimukest põlve peal hüpitamas käia? Kas on olnud aega, et vanemad saaksid korra kontserdil käia või natuke raamatut uurida?

Nüüd on seda aega ilmselt rohkem, sest nii minu lapsed kui ka lapselapsed on paljuski kasvanud suhteliselt omapäi. Ühest küljest on see laste puhul hea, nad saavad varakult ellu astuda ja peavad ise hakkama saama. Isal-emal on kogu aeg palju tööd olnud. Aga nüüd kevadel sündis mu tütrel – sellel samal õpetajal – laps, kes sai eile seitsmekuuseks. Oleme käinud vaatamas ja nüüd on ehk rohkem aega ka muretseda.

Kui vanemaks saad, hakkad laste ja lastelaste pärast rohkem muretsema, elukogemus õpetab, mis kõik võib juhtuda: kui jälgid väikest last, siis seal on teravnurk, siin on midagi. See juba väsitab ära, sa ei oska nendega nii mängida. Minu lapsed sündisid noorelt, siis polnud aega selliste hirmude peale mõelda.

Tulen tagasi raamatu teema juurde. Ma ei tea, kas te presidendina üldse Eesti rahvusraamatukokku jõudsite? Uksed olid vist alles loetud kuud lahti, kui te ametisse astusite, ja pärast seda on need kinni olnud. Ma mõtlen just kasutajana. Kas te ei ole esimene president taasiseseisvumise järgsel perioodil, kes sinna jalga tõsta ei ole saanud?

Olen seal mitu korda käinud. Hoone ei ole küll veel täielikult valmis, aga üritusi seal toimub. Mulle on tehtud mitu ekskursiooni ja lisaks on seal veel arhiiv. See on vägev hoone. Kui vanasti seal käisin, oli see kuidagi depressiivne, tume, lagi oli tume. Nüüd on kõik valge ja hele ning see on hoopis teine meeleolu.

See pidi avatama juba mitu aastat tagasi, et me kõik peaksime seal praegu käima. Meenutan, et viis aastat tagasi küsisin teilt, kas ERSO sajandat sünnipäeva tähistame juba uues saalis. Ka Tallinna–Tartu raudtee venib samamoodi, nagu venis viis aastat tagasi. Kui see ritta panna, kas teile ei tundu, et asjad seisavad? Kõike alustatakse ja siis jääb kõik venima ja toppama, uksed on kinni ja rahvas peab olema kuskil mujal.

Hea tuju on see, et kõigil on niimoodi. Kui vaadata ka Sydney ooperimaja, siis seegi venis mitu korda kallimaks ja arhitekt, kes tegi tegelikult vägeva maja, sai isegi põlu alla. Nüüd vaatame seda kui suurt imet. Need asjad käivad niimoodi. Raudtee puhul rääkisin juba 2016, et see ei saa õigeks ajaks valmis, see läheb mitu korda kallimaks ja mõelge, kust see raha tulema hakkab. Nüüd on kümme aastat hiljem. Ma ei taha mingit oraaklit mängida, tuleb lihtsalt enda ümber vaadata, et aru saada, et asjad ei liigu. Me kipume paljude asjade üle vaidlema, me ei ole millegagi nõus ja siis inimesed väsivad ja asjad jäävad pausile. Eriti mis puudutab kontserdimaja ja ooperimaja ja ka seda raamatukogu.

Usun, et raamatukogu lõpuks avatakse ja raamatud tuuakse kõik sinna ilusti kokku. Mina olen jälle seda tüüpi inimene, et kui ma tahan mingit raamatut, siis ostan selle. Ma ei ole väga raamatukogu inimene. Mõnikord olen küll võtnud online-raamatukogust erialast kirjandust, aga kui tahan ikkagi midagi lugeda, siis tahan, et see oleks mul kodus riiulis.

See on teie privileeg, kõik ei saa seda endale lubada. Raamatud lähevad muide üha kallimaks, seegi raamat on mul praegu raamatukogust võetud, sest letihind on päris korralik. Ma ei taha öelda, et seda raha ei tuleks välja käia.

Ega mina ei taha raamatukogu vastu olla, vastupidi. Ma olen väikestes kohtades väga palju käinud, kus on väiksed raamatukogud. Need on väga toredad kohad ja seal ei loeta ainult raamatuid, seal arutatakse raamatuid ja tehakse kõike muud. Need on äärmiselt vajalikud institutsioonid.

ERSO puhul ütlesite viis aastat tagasi umbes nii, et katsun ka rääkida, et see saal tuleks. Midagi ei ole tulnud ja ilmselt ei tule veel niipea. Üldse oleme selle viie aasta jooksul läinud pigem jõupoliitika maailma, see on olnud sõjaaeg. Jääb tunne, et üllad ideaalid ja usk sõna jõusse tõstetakse kõrvale, kui jõujuurikad kohale tulevad ja maailma jagama hakkavad. Kuidas teie enda tunnetus on: kui palju saab sõnaga selles praeguses maailmas üldse ära teha, kui üldiselt näib, et maksab jõud?

Usun, et jõud on ikkagi alati maksnud. Ta ei ole võib-olla nii palju välja paistnud, kui ta täna paistab. See on paratamatu, et suured juhivad maailma, kuigi enamik riike maailmas on väiksemad riigid. Küsimus on selles, kuidas seda välja mängitakse. Praegune aeg ei ole kõige ilusam aeg, vaid pigem selline segane aeg, kus vana maailm hästi ei kehti ja uut ei ole veel välja mõeldud. See tähendabki seda, et Eesti-suurused riigid peavad olema väga tähelepanelikud. Aga see ei tähenda seda, et alati peab igal pool kõva häälega sõnakas olema. Diplomaatiat saab teha ka teistmoodi ja mõnikord mõjukamalt kui iga teine nädal CNN-is sama juttu rääkida. Siin tuleb kombineerida kõiki võimalusi, mis meile on antud.

Ma saan aru, et olete isegi mõned CNN-i intervjuud viimasel ajal ära jätnud, uskudes või toetudes sellele, et mis see minu sõna ikka maksab?

Ei, ma ei öelnud, et mis minu sõna maksab. See tuleb ilmselt minu teaduslikust pagasist, et ma tahan iga kord midagi uut öelda, mitte korrata seda, mis on varem öeldud. Kuigi ma tean, et poliitikas ongi pidev kordamine jõud.

Aga ma ei ole ju üksi. Välispoliitikas on kaalukauss tegelikult peaministril. Temale on antud NATO kohtumised, temale on antud ülemkogu ja eriti nüüd, pärast seda, kui sõda Ukrainas algas. Ma olengi püüdnud leida sellise teise poliitika, kuidas Eestit suuremaks teha.

See teine poliitika jäi avalikkusele natuke mõistatuslikuks, see ei saanudki lõpuni selgeks, kuidas see kõik mõeldud on. Kas jääb teile presidentuurist südame või hinge peale, et tegite katse presidendina ennast välispoliitilisel areenil kehtestada ja leida, aga see kukkus tegelikult läbi?

Ma ei usu, et midagi läbi kukkus. Siin tuleb jälle mängu haridus: ühte ja sama asja võib öelda väga erinevas sõnastuses. Muusika on sama, meloodia on sama, lihtsalt sõnad on erinevad. Seda tunnetust, et sellest aru saadakse, ma ei leidnud. Aga ma ei ütle, et see oli läbikukkumine. See, mida mina tegin, kasvõi see, et viisin kultuuriinimesi koos ärimeestega laia maailma, tekitas täiesti uut mõtlemist. Nad said välismaal kokku ja imestasid, miks nad Eestis nii palju kokku pole saanud, sest koos tekib nii palju häid mõtteid.

See pehme diplomaatia on jäänud kuidagi tagaplaanile, kuigi selle mõju on, olgem ausad, teinekord tunduvalt suurem.

Nii et kusagil tagatubades nende visiitide ajal õnnestus kontakte luua ja Eesti asja edendada, mida avalikkus isegi päriselt lõpuni ei näinud?

Avalikkus näeb küll, aga avalikkust väga ei huvita. Kui president käib kultuuri- ja äriinimestega kuskil riikides, avab neile uksi või aitab neid avada, millest kõik pärast tänulikud on, siis see ei tee pealkirju. Ajakirjanikud ei ole sellest huvitatud, sest konflikti ei ole, ja sellega tuleb leppida. Ega ei ole keeruline minna välismaal avalikku ruumi kraaklema – ütleme näiteks meie peaministri ja välisministriga –, aga siis tuleb mõelda, mida see Eesti riigi jaoks tähendab? Neid riike on ju küll, kus peaminister ja president avalikus ruumis läbi ei saa.

Pigem tuleb vaadata nende riikide poole, kus riik on sarnaselt üles ehitatud, nagu Saksamaa ja paljud teised. Keegi ei ütle, et Steinmeier, kes on kaks korda olnud välisminister, ei tea välispoliitikast midagi, aga ta käitub suhteliselt sarnaselt Eesti presidendiga.

Selle viie aasta sisse mahub ka Konstantin Pätsi pea püstitamine Estonia taha, kus pidasite samuti kõne. Pätsil oli sellel perioodil ka 150. sünniaastapäev, aga Eesti Panga suurele Pätsi tähistamise üritusele te ei jõudnud. Sinna tuli teie tollane kantselei ülem Peep Jahilo presidenti esindama.

Ma ei hakka praegu arutama, mis see Päts oli, aga kui palju olete mõelnud Pätsist ja Tõnissonist ja kõigist nendest nimedest, kes Teise maailmasõja eelõhtul siin Eestis olid? Kui algas Ukraina sõda ja see tuli siiski suure šokina, kui palju olete mõelnud, mis kõik võib tegelikult juhtuda, ja kas olete selle aja jooksul ka kordagi südames hirmu tundnud?

Hirmu otseselt mitte, aga arusaadavalt jääd riigipeana nende asjade peale mõtlema ja vaatama, millised on paralleelid minevikust ja millised on praegu sõjast Ukrainas. Meie ei saa sellist sõda lubada nagu Ukrainas. Olen ikka öelnud, et lõigake kääridega välja need tükid, mis praegu on Venemaa kontrolli all, ja pange need Eesti peale. Siis näete, et sellist sõda me pidada ei saa, sest Eestit lihtsalt enam ei oleks. Järelikult peame olema natuke kavalamad ja mõtlema, kuidas seda sõda ära hoida.

Mis puutub Pätsi aega, siis mu ema on sündinud Pätsi ajal ja kodus on neid Pätsi jutte küll olnud, idealiseeritud jutte ka. Aga iga president on omas ajas ja Päts oli omas ajas omade puuduste ja voorustega. Ta oli meie riigi president. Teda ei saa lausa eirata, aga ka süüdistada, et ta müüs Eestimaa Nõukogude Venemaale. Need asjad ei ole nii lihtsad.

Mingit distantsi on need presidendid Pätsiga jäänud hoidma. Ma mõtlen veel kord seda suurt pidulikku üritust Eesti Pangas: kas sinna oli parem saata kantselei ülem, mitte president ise?

Ma ei ütleks, et asjad on niimoodi. Alles nüüd lugesin lehest, et ma vältisin ühe tehase avamisele minemist. Need asjad ei ole nii lihtsad. Pealkirja on lihtne panna, aga on teisi kohustusi, kus pead olema ja mida tegema. Ma ei ole midagi vältinud, ma ei karda ebameeldivaid kohtumisi ega üritusi, ja pangaüritus ei ole ebameeldiv üritus.

Siit võib korraks jälle tagasi tulla poliitika juurde. Meile meeldib välispoliitiliselt suhelda sarnaselt mõtlevate riikidega, see on meeldiv seltskond, me kõik mõtleme ühtemoodi. Aga minu arvates tuleb rohkem tähelepanu pöörata neile, kellega natuke vaielda ka. Nende poolt vaadates võivad asjad olla teistsugused, aga tuleb kuulata ja siis selgitada, kuidas meie seda maailma näeme.

Kevadel ütlesite, et meil on saun liiga kuumaks köetud. Kuidas te praegu hindate, kui oma presidentuuri õige pea üle annate: kas saunast on temperatuuri välja lastud või on meil kõigil ikka seljad punased?

See on pigem selline suitsusauna moodi asi: kütad seda ikka tükk aega ja soe on ka pikalt. Aga ma arvan, et veel läheb palavaks, kui 2027. aasta kevadel on meil riigikogu valimised. Olen kutsunud üles viisakusele, kuigi tean, et viisakusega tormaka poliitika vastu väga ei saa. Aga kui kodus õpetatakse viisakat olema, siis peab see ka jääma.

Mis saab teist nüüd edasi? Kui mõelda viimastele presidentidele, siis nad kõik on ühel või teisel viisil otsinud rahvusvahelist käiku ja väga see välja ei ole tulnud. Kas lähete Piusa jõe äärde, mõtisklete seal Härma müüri ääres kogemuse üle ja kirjutate memuaare? Või huvitab see kogemus, mis nüüd on tekkinud, äkki ikkagi veel kedagi?

Ma arvan, et huvitab ikka. Seda istumist ja mõtlemist on ka vaja ja just see on selles ametis mul puudu olnud. Kasutan seda kindlasti ära, aga mu kalender juba täitub. Suvel asusin ÜRO tehisaru "AI for Good" komisjoni liikmeks, kus on koos kõik need hiiud, kes ka praegu tuleviku pärast muretsevad, olgu see Microsoft, OpenAI, Google ja nii edasi. Püüan viia sinna seda meie kogemust, mis me siin tehisaru-hüppega saame, ja teiselt poolt tuua maailmakogemust siia. See tehnoloogia ja kogu innovatsioon huvitab mind jätkuvalt, samuti ka selle segu poliitikaga.

Olen üsna veendunud, et ekspresidendina on mul võib-olla isegi paremad võimalused Eesti riiki teenida kui praegu presidendina.

Sel nädalal avatakse presidendi lossis ka teie maalitud portree. See ei ole esimene kord, kui teist selline paraadportree tehakse, Tartu Ülikoolis rektorina on see teil juba ammu olemas. Teie ei jää seda portreed enam vaatama, seda vaatavad järgmised inimesed. Millistes olukordades võiksid nad seda vaadata ja mis nõu võiks teie portree neile anda?

Ma ei ole portreed ise veel näinud. Nii nagu ma ei sekkunud raamatusse, ei sekkunud ma ka portree tegemisse. Mulle ei meeldi sekkuda professionaalide töösse: nad teevad oma tööd ja lõpuks on nende nimi seal. See on minust tehtud kolmas maal ja need on kõik ilmselt väga erinevad, ilmselt tuleb ka see erinev. Kuna see kõik on nii-öelda pärast mind ja mina tõenäoliselt käin Kadriorus tulevikus väga harva, siis eks mingid ekskursioonid seda vaatavad. Ka need portreed, mis Kadriorus presidentidest on, on väga erinevad.

Oleme lõpetamas seda vestlust, kohe saate minna sellesse nädalasse sisse, aga meil on jäänud veel Alar Karise kultuurisoovitus.

See on alati kõige raskem küsimus, millist raamatut soovitada lugeda või millist teost kuulata. Olen alati öelnud: püüdke, eriti tänases maailmas, kus meile antakse ette väga palju, mida lugeda ja mida kuulata, leida mitmekesisust. Mitte jääda uskuma, et kui ühe raamatu oled läbi lugenud, et siis võtta ette jälle sarnane, vaid leida võimalus lugeda väga erinevaid asju, sama kehtib muusika kohta. Siis läheb kõik meie enda ja hingerahu jaoks paremaks, me tunnetame seda maailma paremini.

Kuulata tuleks noori inimesi, kes alles alustavad oma kultuuriteed kunstniku, helilooja või interpreedina. Me näeme, kui häid kunstnikke on meil tulnud, nad on juba maailmanimed.