Jaaks tõdes, et aasta kirjaniku tiitel on tema elus erakordne sündmus. "See oli suur üllatus mulle endalegi. Ega nad seal Liivi muuseumis sind ette ei hoiata, mis sind ees ootab. Kutsuvad sind lihtsalt esinema ja raamatust rääkima. Õhtu lõppedes, kui hüüti välja aasta kirjanik, siis kukkus peaaegu sülle magama roninud koer maha," naeris Jaaks.

Jaaksi romaan "Päikeseuskujad" rullub lahti 19. sajandi alguses Vormsi saarel. Pealkiri on romaaniga tugevalt seotud. "Pealkirja ma nuputasin tükk aega. Valikus oli veel ka Ussisaar, aga see tundus mulle natukene kitsam. Lõpuks jäin selle pealkirja juurde ja ta on romaanis üsna mitmemõtteline. Ühelt poolt on esmane mõte see, et päikeseusk on mingi ürgne usk. Teine mõte on, et see on usk millessegi heasse: usk valgusesse, läbipaistvusesse, positiivsesse mõtlemisse jne," rääkis kirjanik.

"Aga tegelikult siin romaanis muudab see päikeseusk kogu aeg tähendust. Ühel hetkel on ta lõpu poole ka üsna negatiivse tähendusega. Usk sellesse valgusesse muutub millekski ohtu ette ennustavaks. Usud millessegi, mis on kuskile üsna kinnistunud. Oled kusagile kinni jäänud ja võib-olla ei näegi midagi head. Või siis ei taha enda uskumustest lahti lasta," tõdes Jaaks ning lisas, et mõiste juures on oma roll ka valgustusaja mõttel.

"Üks hetk jõuab ka meie maile valgustuse laine. Raamatus on üks mõisaperekond, kes hakkab kõhklema. Tol hetkel on Vormsil elutsevad rannarootslased sisuliselt pärisorjad, kuigi ametlikult ei tohiks nad seda justkui olla. Neil on paber, mis tõestab, et nad on vabad inimesed. Mõisaperekond hakkab kahtlema, et valgustusideed on äkki ka juba mandrile levinud ja äkki peaksime ka meie siin saarel natukene tolerantsemad olema orjade suhtes. Või siis mitte. Selline mõttekoht käib läbi," selgitas ta.

Romaani keskmes on naised, kelle ümber puhuvad ajaloo tuuled jäiselt ja jubedalt. Ka varem oma teosteks ajaloost inspiratsiooni saanud Jaaks jõudiski Vormsi saareni eelkõige läbi rannarootslaste.

"Kuna ma selle Läänemaaga olen servamisi seotud olnud ja sealt seda ainest ikka tuleb. Ääremaad on alati avastamata või korralikult läbi kirjutamata. Vormsi saar on mul kuidagi tükk aega koos rannarootslastega südame peal olnud. Alguses mõtlesin rannarootslastest laiemalt kirjutada, ei võtagi saart keskmesse, sest neid leidus eri paigus, ka Tallinna lähedal või Ruhnul."

"Järsku tõusis Vormsi hästi teravalt päevakorda. Tekkis tunne, et peaks käsitlema just nimelt sellist väikest oaasi. Ehk siis seda saart kui suletud süsteemi aga ka omamoodi paradiisi. Kohad, mis on suletud, kus tekivad omad seadused, on kirjaniku jaoks väga magusad kohad. Selliseid lugusid teame väga palju, kus hakkavad toimuma mingisugused sündmused, mis on ühelt poolt eraldatud aga teisalt jällegi suuremate jõudude meelevallas," rääkis Jaaks.

Jaaksile näis, et periood ja Vormsi annavad koos välja ka praegu ühiskonnas valitsevad meeleolud. "Oleme siin justkui oma oaasis, aga teisalt tajume kogu aeg neid võnkeid, mis meie ümber on. Või mõeldes sõja peale, või mõeldes teiste olukordade peale, näiteks ka uskumuste peale, mis levivad. Isegi mõtlesin natukene tehisaru peale. Mida me usume ja millest lootust ammutame. See sealt muidugi üks ühele sealt läbi ei paista, on pigem allhoovused," märkis kirjanik.

Raamatus võib kohtuda ka hirmsate ajalooliste faktidega. Näiteks 1746. aastast, ehk varasemast ajast kui Jaaksi romaani tegevus, leiab loo, kuidas pikalt Vormsil elanud Stackelbergide suguvõsa mõisnik kingib ära viis rannarootslaste last Kuramaa mõisnikule, oma aadlisoost sõpradele. Ajaloolisi dokumente lugedes ei leidnud Jaaks, et need lapsed oleksid kunagi tagasi saadud.

"Kiri, mis ametivõimudeni jõuab, jõudis ka alles kolm aastat pärast seda, kui tegelik sündmus aset leidis. Kõigepealt üritasid Vormsi rannarootslased seda olukorda omade jõududega lahendada, ei jõudnud mitte kuskile ja lõpuks pöörduvad võimude poole, aga ei ole näha, et nad abi saaksid."

"Inimese kui objekti käsitlemine oli miski, mis mind selles loos vapustas. Tõesti mõisnik suhtub elusolendisse, täpsemalt inimesse ja tema lastesse justkui vabavarasse, mida saab liigutada ühest kohast teise. Ma kujutasin ette, et ta jälgib seda väga pragmaatiliselt. Põldudelt saan vilja, kariloomadelt saan piima ja liha, rannarootslastelt saan väikest tööjõudu. See tundus mulle nii kalk ja samas ebaaus, et see lugu tuleb kirja panna," nentis Jaaks.

Kirjaniku sõnul on eestirootslaste ajalugu üsna hästi dokumenteeritud. "Mina tuginesin peamiselt baltisakslase Carl Russwurmi hästi põhjalikule monograafiale nimega "Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel", mis on kirjutatud 1855. Ta on kogunud äärmise põhjalikkusega pärimust, esemelist kultuuri, kõiksugust etnograafilist materjali ja iga piirkonna kohta eraldi. See on tohutu paks kogumik. Kuskil oli ka kirjas, et Russwurm sai selle eest ka Peterburis akadeemialt auhinna."

Abiks oli ka möödunud aastal ilmunud "Rannarootslaste rahvarõivad". "Kuna ma tahtsin ikkagi naistest kirjutada ja nende riietust kirjeldada ehk minna niivõrd detaili kui vähegi võimalik. 200 aastat tagasi toimunu puhul on seda väga keeruline teha, aga tahtsin teha maksimumi. Kirjeldan inimese lähedalt seda olukorda, milles ta elab."

Raamatu keskmes on erineva iseloomuga õed Ida ja Maria, kellel prototüüpe ei ole. "Nemad on puhas minu fantaasia. Kui välimuse peale mõelda, siis ma töötan fotodega. Leian mingisugused fotod ja katsun vaadata, milline fotodel olev tegelane võiks olla see, keda ma hakkan kirjeldama. Meelelaad, nüansid mõtlen ikka ise välja. Seda on üsna vabastav teha. Olen kirjutanud ka reaalsetest ajaloolistest isikutest ja seal ma kraadin kullipilguga välja, kes või mis ta ikkagi tegelikult oli."

Kuigi üldiselt peeti Vormsit puhtaks Rootsi saareks, siis raamatus elab nende seas ka eestlasi, andmaks edasi mõtet, et laiemalt eestlased ja rannarootslased omavahel ikkagi suhtlesid. "1944. aastal, kui rootslased põgenesid, oli seal lõpuks lausa 122 eestlast, rootslasi oli tuhandeid."