Tõsielusarjade pealiskaudsusest ja sealsetest noortest rääkiv "Ma tahan uskuda" on uskumatult energiline, värvikas, kuid samal ajal ka mõtlemapanev lavastus. Noored ei vali, vaid sõeluvad välja kõik hea, mida elu pakub. Mida aga uskuda, kas see on külluslik reaalsus või juba üleküllus?

Edgar Vunš tutvustas esmalt publikule, et saali koguneti vaatama "Eraelu" tõsielusarja salvestust. Sarnaselt igasuguse saate salvestusele küttis ta publikut üles, pumbates rahvasse edukalt emotsioone ja julgust kaasa elada. Publikus võis tekkida hetkeks tunne, et lavastuse asemel tuldigi salvestust vaatama: lava keskel asus suur ekraan, kus mängisid ettefilmitud ja kohapeal toimuvad kaadrid tõsielusaatest. 

Saate žanrile kohaselt kõlasid tihti ka humoorikad kommentaarid pealelugeja (Juhan Ulfsaki) poolt: "Napid bikiinijooned ja trimmis lihased, mida sa inimene veel tahta võid?". Tema pealelugemine mõjus loomulikult ja tuttavalt, eriti kuna paljud võivad mäletada veel teda "Eesti selgeltnägijate tuleproovi" pealelugejana. Naerupahvakaid kutsus publikus esile ka osaliste inglisekeelsete sõnade tõlkimine kommenteerija poolt.

Samuti käis tuntav humoorikas satiir tarbimisühiskonna pihta, mis väljendus julgeid tegusid ja sõnu täis reklaamipausidel, mis said ka publikult tugevat tagasisidet. Absurdihuumor oli reklaamides läbiv ja tagasi polnud hoitud pea ühegi asutuse parodiseerimisega, asugu see riigi- või erasektoris.

Lavastus peegeldas tõsielusarjade pealiskaudsust ja seal osalevate noorte primitiivsust. Ka noorte parodiseerimine käis jõudsalt: pidev estonglish, visuaalsusele rõhumine, sisutühjad vestlused, alastus, ropendamine, räppimine ja nii edasi. Ka noorte riietus oli lavastuse tõsielulisusega kooskõlas: kehasid katsid põhiliselt teksad, T-särgid või lihtsalt sportlikud vabaajarõivad.

Vallaline kaunitar Kristina

Kristina Preimann (Eraelu-Kristina) oli õhtu staar nii oma kandva rolli ja vastutuse, aga ka karakteri loomise osas. Ta mõjus usutavalt ja püsis stabiilselt kogu lavastuse jooksul loodud rolli – skandaalitarist ilmaennustaja – piirides. Seejuures oli näitlejal korraga kaks rolli: olla "Eraelu" saatejuht ja peategelane, sarnaselt "Vallalise kaunitari" saate formaadile. Eraelu-Kristina oli julge, humoorikas, kuid täpselt parajalt vaoshoitud, mis muutis ta karakteri meeldivaks ja kaasaelatavaks. 

Tema karismat illustreeris hästi stseen, kus üks poistest pidi tulema kööki koristama, mille kuulutamiseks istus Kristina performatiivselt köögi kapile, ajas kontsakingades jalad harali, avatud kapis pesuvahendid jalgade keskelt hiilgamas. Puhastusvahendid on siin, osutas ta seejuures kelmikalt. Pihikaameras selgitas Kristina oma tegu: "What would BSH say……what would Anu Aaagim say…what would Kairit Tuhkanen say….vahet pole….oluline on, et what would fucking Krissu say….". Kuusalust pärit Kristina iidolid olid rääkinud.

Samas sai näha ka karakteri tundelisemat poolt: rääkides ilmakaardi ees edelakeeristest ja madalrõhkkondadest sai kiiresti selgeks, et jutt ei käi pelgalt ilmast, vaid ka tema isiklikest tundekeeristest. Kristina Preimanni näitlejatöö oli seejuures meisterlik ja mitmekülgne: iga "Eraelu" kaameraesine liigutus oli enesekindel ja struktureeritud, samas kui tõsielusaate salvestamise väliselt võis teda tabada ka emotsionaalsemas ja isegi transilaadses seisundis. Viimane oli võimas vaatemäng, mida võis seostada nii naise osavalt varjatud emotsioonidega, kui ka maailmas toimuva kliimakriisiga. 

Hüperseksuaalne eneseväljendus on jõudnud ka noormeesteni

Lavastuses paistis silma, et poisid olid enamiku ajast rohkem seksualiseeritud kui peategelasest Kristina, seda kohati ka ilma igasuguse loogilise põhjuseta. Poisid olid lavastuses pidevalt palja ülakehaga, ujumisriietes või sootuks ihualasti. Kirsiks tordil oli ekraanil näidatud stseen, kus Eraelu-Herman (Herman Pihlak) oma ülakeha aeglustatud montaažis kreemitas. See kõik pani mõtlema laiemalt tänapäeva noortele: kuna üha enam noormehi viibivad sotsiaalmeedias või tegutsevad sisuloojana, on loomulik, et ka nende enesemääratlus tuleb üha rohkem välistest väärtustest (välimusest, kehast ja seksuaalsusest), mida sotsiaalmeedia premeerib ja mida seni on rohkem olnud märgata neidude puhul.

Lavastus tõi esile, et see võib viia olukorrani, kus noored istuvad kohtingul vaikuses ja neil pole midagi omavahel rääkida, sest keskendusid enne kokkusaamist liialt nii paarilise kui enda vällistele omadustele. Näiteks pikkuse, kehatüübi ja intiimpiirkonna läbivaatus polnud kosjasobituses üleliigne – kes siis põrsast kotis ostaks? Kohtingutel kõlasid estonglish'ist pungil lihtlaused ja selgus, et ilusad "Aadamad" ega nibud ei loo lähendavaid vestluseid. 

Lavastuses oli eriti põnev, kuidas esialgu pealiskaudsena tundunud stseenidesse oli õhukese niidiga punutud parajalt ühiskonnakriitikat ja ülepaisutatud peegeldusi päris reaalsusest. Selgus, et piirid tõsielusarja ja reaalsuse vahel on hägusemad kui esmapilgul arvaks. 

Tehniline teostus lõi tugeva terviku

Tõsielustaaride hingelisem pool avanes suuresti muusika kaudu. Lavastuse muusikaline kujundaja on Boipepperoni nime all tuntud muusik Frederik Mustonen, kelle valitud muusika oli humoorikas, kuid asjakohane ja sobis tervikuga suurepäraselt. Lavastuses kasutati hulgaliselt tuntud pophitte nii kodu- kui välismaalt, samuti spetsiaalselt lavastuse jaoks loodud originaalmuusikat. Eriliselt jäid neist meelde alguses taustal kõlanud "Crazy in Love" ja lõpus lauldud humoorikas originaalpala "Meestelaul" Eraelu-Edgari ja Karli esituses. Viimane meenutas poistele, et kui naistega ei vea, piisab loodetavasti hea sõbra lohutusest ja nõust.

Heli tehniline pool oli laias plaanis õnnestunud ja kõlas hästi. Paraku läksid publiku jaoks vahepeal mõned laval kõlanud sõnad kaduma, kui ekraanil mängiva video heli kostis laval rääkijatest kõvemini. Selle mure lahendaks samaaegsete helide vältimine või ekraanil kuvatava video heli täpsem arvestamine. 

Ka lavakujundus oli nutikas: lisaks kenale köögi- ja elutoamööblile olid laval ka suur tünnisaun ja rohelisest plastikust festivalipeldik, mis täitis mõnikord ka pihitooli funktsiooni. Lavastusest võis leida sarnasusi päris tõsielusarjadega, kuid eriti ilmselget sarnasust oli märgata saatega "Rannamaja". Näiteks vetsu paigutatud pihikaamera tundus olevat viide saatele "Rannamaja: Raju reede", kus osalised samuti vetsus tundeid valamas käisid. 

Lava taha viisid kaks ust, mis peitsid endas poiste ja Kristina tubasid, kuid mida publik nägi vaid läbi videosilma. Kaameratöö oskuslikkus väljendus paljuski viimases, sest hoolimata askeetlikust mööblist nägid toad kaameras tunduvalt paremad välja kui reaalsuses. Nii ette salvestatud videote kui ka kohapeal toimuva näitemängu üleminekud ekraanil olid sujuvad. Videorežisöör ja -operaator tegid vaieldamatult head tööd. Operaator oli seejuures laval vaevumärgatav. Ka valgus toetas laval toimuvat hästi ja äärtes paiknevad horisontaalsed LED-torud, mis värvilist valgust seinale kuvasid, tekitasid modernset televiisorit meenutava efekti, mis muutis kogu vaatamiskogemuse parajalt koduseks.

Lõpuks sai lavastuselt igaüks kaasa võtta just seda, mida soovis. "Ma tahan uskuda" võis kogeda kui midagi lihtsat ja lõbusat, samas võis näha ka palju sügavat ja eksistensiaalset. Lavastus pani mõtlema, et äkki on lõpmatute (materiaalsete ja mittemateriaalsete) võimaluste maailmas otsuste langetamine noorte jaoks liiga keeruliseks muutunud.

Samas kõnetas ka mõte sellest, et maailmas ei eksisteeri univeraalset õnne valemit, vaid tegelikult on viise õnnelik olla sama palju kui maailmas elavaid inimesi. Iga lugu ei peagi lõppema kirikukelladega ning Eestis ongi vist juba tavaline, et ilma nendeta sünnivad need kõige põnevamad lood. Need, mida uskuda ei suudaks, kui poleks oma silmaga näinud.