Neljanda festvalipäeva algus möödus rahvusvahelisel lainel. Tartu Uues Teatris toimus vestlusring väliskuraatoritega, kes olid tulnud Hollandist, Saksamaalt ja USA-st. Arutleti teatrifestivalide kureerimise, rahastuse, tulevikusuundade ja teemade, sh Ida-Euroopa teatri eksportimise üle. Toodi esile Eesti etenduskunsti kindlat käekirja ja stiili, mis mõjub eksootiliselt ning tekitab välishuvi. Üks mees tõdes, et avastas Eesti-nimelise konnatiigi aastaid tagasi tänu NO99-le. Olulise mõttena jäi kõlama, et teatris toimuva mõistmisest olulisem on kohale ilmuda.

Lauri Lagle lavastuses "Ma ei märganudki, millal sa läksid" köitis meid enim näitlejameisterlikkus, mis avaldus nutu ja naeru, laulmise ja röökimise, peksmise ja kallistuste, roomamise ja lendamise kaudu. Samuti lavakujundus, mis esmapilgul meenutas mööblist Paabeli torni, kuid muutus peagi funktsionaalseks kolaks. Sukelduti kappide sügavustesse, roniti mööda riiuleid ning torni tipus pandi ühel hetkel ka pesu pesema. Väga tugevalt oli läbivaks teemaks usk, kuid seda mitte ainult religiooni tasandil. Tõsi, oluliseks baastekstiks oli piibel, kuid uskuda võis ka ühiskonnakorraldusse nagu kommunism või demokraatia, isamaasse ja inimestesse enda ümber. Terve etendus oli nagu sõit karussellil, mida jälgides sai võidelda peavaluga, kuid teisalt ka südamest naerda.

Maailmas valitseva kaose makrotasandilt sukeldusime otse Tiit Ojasoo "Eneseabiõpikuga" armastuse igavese küsimuse juurde. Võidakse arvata, et oma nooruse tõttu ei mõista me armastuse ja abielu keerulisi nüansse ehk lavastuse sügavamaid kihte. Kuid julgeme vastu väita, et igas vanuses publik leiab "Eneseabiõpikust" omad laulud, naljad ja mõtteterad, millest aru saada ja millega suhestuda. Esimese vaatuse ruum improvisatsiooniks lõi sobiva pinnase Tartuga seotud huumori sisse põimimiseks, mis oli tõenäoliselt ka näitlejatele värskendav. Ning kui ühel päeval peaks Draamateatri kostüümilaost juhuslikult kaduma kogu lavastuse garderoob, siis meie ei teaks sellest midagi…

Kuigi viibisime seitse tundi järjest teatrisaalides intensiivsete lavastuste lummuses, ei mõjunud see väsitavalt ning energiatase püsis kõrge. Mõlemal etendusel sattusime istuma eriliselt hea publiku hulka, kes laval toimuvale õigetes kohtades naerdes ja aplodeerides kaasa elas. Meie hinnangul oli tegu Draamafestivali kõige higisemate lavastustega. Leidsime veel palju puutepunkte ning tunnetasime, et NO99 jäi meid saatma päeva lõpuni. Seda mitte ainult näitlejate, lavastajate ja Eero Epneri, vaid ka teemade ja nende esitusviiside näol. Näitlejate muusikaline potentsiaal oli täiel määral ära kasutatud ning esile toodud poeetiline kahemõttelisus.

Kujundite keeles oli Lagle lavastus tänu ringlavale ja läbivale ühtsele loole ümmargune ning Ojasoo lavastus nii lava kui eripalgeliste vaatuste poolest nurgeline. Kolmapäeval toimunud "Eneseabiõpiku" vestlusringis sõnas Ojasoo, et teater on Eestis kiriku asendaja, sest kus mujal koguneb ühel õhtul nii suur hulk inimesi kokku ja vaatab ühes suunas. See mõte haakub hästi ka Lagle lavastuse eestluse ja kirkliku õhustikuga. Kummaski lavastuses kõlanud epistlid ei kirjutanud ette kuidas elada, pigem tehti maatasa kõigile tuttavaid naeruväärseid õpetusi ja näpunäiteid. Fragmentaarsete lavateoste ühiseks põhisõnumiks oli kogu maailma kaose keskel väärtustada oskust elada, armastada ja koos olla.

Draama on koos uskumine, koos laulmine, koos olemine.