Tere, festivalipäevik!

Festivali viimase päeva juhatas sisse Nuutrumi taskuhäälingu avalik salvestus, kus arutleti nüüdisteatri piiride ja võimaluste üle. Oli väga huvitav kuulata kuidas praktikud oma loomeprotsessi mõtestavad. Panime kõrva taha mõned mõtted, kuidas osalejad teatrit defineerisid. Jan Teevet tõi esile teatri defineerimatuse, kuigi irooniliselt on ajaloos on seda pidevalt teha üritatud. Inga Varese jaoks on teater paik, kus iga kohtumine on eriline ning kordumatu. Igal etendusel on midagi juhuslikku ja ettemääramatut, sest ka publik ja näitlejad tulevad saali erineva tundega. Anumai Raska näeb teatrit kui filosofeerimist ja elu pakendamise võimalust. Kogu vestlusringi saab kokku võtta Teeveti uskumusega, et mõtlemisel ei ole kiiruspiirangut ja kui tahad seisma jääda siis parkimistrahve pole.

Olles Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo ja Olari Eltsi "Macbethi" varem Estonia kontserdisaalis näinud, tuleb tõdeda, et suurepärase lavastuse videoformaat ebaõnnestus. Ekraan ei haaranud endasse, oleks tahtnud üldisemaid plaane näha ning heli ja pildi loksumine tõestasid teatri kui elava kunsti võlu. Videosalvestuse kasuks rääkisid kaadrid orkestrist, tänu millele ei pidanud ainult Eltsi selga vaatama. Lisaks hakkas rohkem tööle eesti muusika ja maailma näitekirjanduse klassika sümbioos. Kui monteerimise möödalask kõrvale jätta, siis võiks rohkem lavastuste salvestusi näidata nii festivalidel kui ka väljaspool neid.

Meie jaoks lõpetas festivali pauguga Ants1 bändi ja Elektron.arti "Carmen Electra". Sel nädalal nähtud lavastuste seas on läbivateks teemadeks olnud lein ja surm ning neid käsitles ka "Carmen Electra", kuid tegi seda nooruslikult elujaatavalt, andes leinamarsile hea lõppakordi. Vanemuise väike maja pole sellist mürglit varem ilmselt näinud. Kodanliku saali sinine eesriie ja kuldsed ornamendid lisasid punkmuusikalile kontrastlikku pidulikkust. Lavalt vaatas vastu siiras tegemise ja loomise rõõm, mis mõjus heas mõttes kentsakalt. Lapselikult üle võlli lava- ja kostüümikujundus oli lihtsalt super! Noortele täiskasvanutele suunatud lavastus käsitles väga hästi veerandeakriisi, mida vanema põlve lavastajatel on raske tabada. Tahaks, et triibuliste sukkadega laulev siil ka meile vahel nõu annaks…

Ja ongi kõik! Nädalale tagasi vaadates oleme küll väsinud, kuid südamepõhjani tänulikud selle väljakutse eest nii intensiivselt päevikut pidada. Aitäh DRAAMA festival ja eriti suur tänu Helen Kannus, et meid oma tiiva alla võtsid! Veidi statistikat ka. Põhiprogrammi raames saime näha ühte videosalvestist ja 12 lavastust ning nägemata jäi vaid üks, sest Robin Täpi autosse me kahjuks ei mahtunud (kirjuta meile!). Lisaks osalesime pea kõigil lisaprogrammi üritustel.

Igaüks meist veetis seitsme päeva jooksul keskmiselt üle 18 tunni teatrisaalis ning tagumikud on meil sellest kõigil teatritoolikujulised. Soovitame kõigil üksi või sõpradega teatripäevikut ning rohkem teatriteemalisi vestlusi pidada. Tasub olla avatud kõigele ning lubada endal leida midagi muud, kui algul otsisid.

DRAAMA on!