Festivali eelviimase ja konverentsi viimase päeva juhatasid sisse kolm põlvkondadevahelist dialoogi, mis tõid esile valdkonnaspetsiifilisi probleeme. Produtsentide poolt tuli välja, et noortel on raske jalga ukse vahele saada ning lavatehnikud, et nende amet pole atraktiivne ja koolist ei jõuta teatrisse tööle. Noorte töölevõtmine ei tähenda aga seda, et kogenenumad eest ära peaks minema. Oluline on ka põlvkondadevaheline koostöö, mis arendaks mõlemat osapoolt. Praktika kõrval oleks oluline ka pikemaajaline töökogemus. Soovitame luua nooremspetsialisti ametikohti, kus selline koostöö saaks toimuda, sest ka teatrite huvides peaks olema endale järelkasvu koolitada.  

Paneeldiskussioon Eesti teatrikoolide esindajate vahel oli pigem monologiseerunud dialoog kui sisukas arutelu. Osapooli oli palju, aega vähe ja põhiteema ehk tuleviku(välja)vaadeteni ei jõutud. Üldiselt tuli esile, et noorte hirm eksida on süvenenud ning aina vähem julgetakse katsetada. Kui esimese päeva ettekannetes rõhutati kollektiivsust, siis tekib küsimus miks on teatriharidus nii kapseldunud. Teatriteaduse üliõpilastena igatseme koostööd praktiliste teatrierialadega. Usume et meil on praktikutele rohkem pakkuda, kui ainult kriitika ning koostööst võita võiks kogu teatrimaastik.  

Teatrilaboratooriumis "Uus Põhi" said neli vähese kogemusega lavastajat võimaluse töötada uuema ja varem eesti keelde tõlkimata Põhjamaade näitekirjandusega. Pooletunnised katkendid olid sisukad ja kõigile esitustele järgnesid ka arutelud. Esimesed kolm teksti, mis olid pärit Soomest, Norrast ja Islandilt, olid hästi valitud ning moodustasid omaette tervikud. Kontekst katkendi ümber oli tajutav ja esitamiseks tervikust õige hetk valitud.

Ainus, mis meie meelest võiks paremini toimida pikema lavastusena oli Rootsi päritolu "Versioonid", mis tõstatas huvitava probleemi, kuid jäi pealiskaudseks. Meie lemmikud olid "Küünekivi" ja "Kadunute kontor", kuid hindasime "Ma leian su" puhul elava muusika kasutust, mis oli ainult nädalase prooviprotsessi puhul ambitsioonikas ning toimis hästi. Vormilt oli teatrilaboratoorium edukas ja selliseid katsetusi võiks festivalide (ja miks mitte ka teatrihariduse) raames rohkem teha. 

Juhan Ulfsaki lavastust "Juulikuu lumi" vaatasime reedel ja laupäeval ning tänu erinevate päevade publikule tekitas see erinevaid tundeid. Reedene publik elas rohkem kaasa ning võimendas häid kogemusi, samas laupäevase vaiksema publiku tõttu etendusest suurt muljet ei jäänud. Kõlab nagu anekdoot, et pärnakas, türilane ja tallinlane vaatasid Tartus etendusi, mis viisid publiku legodest tehtud Pärnusse.

Teatrit algosadeks lahti võttes tühistati neljas sein ning rikuti "teatrireegleid". Kõigile tuttavad Endla nimekad näod olid kõigepealt tegelased, kuid järsku said neist näitlejad, mis tekitas huvitava dünaamika. Reedeses vestlusringis tunnistasid esitajad ise, et ka neil tekkis küsimus, kust jookseb näitleja Kadri ja "päris" Kadri piir. Tunnustame Endla lavastust eneseiroonia ja aususe eest ning loodame, et Tartu jätkab imemist, hoides ära Pärnu merre vajumise.