Tere, festivalipäevik! 

Kuigi meie päev oli alanud kaelakaartide ja särkide kättesaamise ning Raekoja kellamängude kuulamise ja kõlanud publikukutsungite äraarvamisega, algas Draama festival ametlikult installatsiooni "Segased lood" avamisega. Kõik tähtsad ja vähemtähtsad huvilised kogunesid Samelini tehasehoone kolmanda korruse pimedasse tiheda tossuga täidetud saali.  

Installatsiooni pealkiri oli asjakohane, sest puudus ühtsus ja domineeris kaootilisus. Selle kirjeldamiseks sobiksid väljendid "pime vilkuv valgus" või siis "valgus vahelduva pilvisusega". Vilkumisele tundlikud inimesed pole ilmselt installatsiooni suurimad fännid. Lisaks oli korrapäratu ka heli, mis kohati meenutas tolmuimejat kriipimise ja undamise lisanditega.

Ruumis oli võimalik kolmjalgadele tõstetud ja kõigile tuttavate punasetäpiliste Norma plekkpurkide vahel vabalt ringi kõndida ning ümbritsevat kogeda. Laperdavad purgikaaned, tehase ja tehisliku kohtumine, madalad laed ja rõskus tekitasid apokalüptilise ja nõukogudeliku õhustiku. Installatsiooni iseloomustas üldine meeltesegadus, sest kadus visuaalne ja auditiivne kontakt maailmaga.  

Festivali esimene etendus, Rakvere teatri "Sügissonaat" suuri tundeid ei tekitanud, kuid jäi mulje, et me pole ka selle lavastuse sihtgrupp. Valdavalt istus saalis vanemaealine publik. Oli väga südantsoojendav näha, et Draama festival tegeleb ligipääsetavusega ka sel aastal ning etendusel oli juures kirjeldustõlge, mida suur osa publikust kasutas.

Lugu oli laialivalguv ning oleks tahtnud konkreetsema liini püsimist. Tõsi, kuigi Ingmar Bergman käsitleb suuri ja igavesi teemasid nagu armastuse ja vihkamise õhuke piir, käärinud suhted ja viha, jäid need teemad elukogemuse puudumise tõttu meile kaugeks. Vaataks 20 aasta pärast uuesti, vaataks teise pilguga! Seevastu võlus tinglik lavakujundus, virtuoosne klaverimäng ning kostüümide ja valguskujunduse sümbioos… ja Ülle Lichtfeldt!  

Päevale pani suure, lausa hiiglasliku punkti rahvusteater Vanemuise "Päevaraamat". See kompas piire ja oli publikuga üdini aus, muutumata seejuures väljakannatamatuks labasuseks. Laval kujutatava sõjaaegse elu koledusi vaadata oli raske, kuid pilku ära pöörata lausa võimatu, sest fantaasia vaid võimendas suletud silme ees õudusi, mida tekst endas edasi kandis. Porkanen ja Rüütel oma hüpnotiseeriva topeltkõnega võimendasid mustvalges lavamaailmas õõvastust, mis oli ühtlasi veidralt lummav.

Sünge loo keskel esitatav tantsunumber oli võõristav ning ajas lausa naerma, kuid samas oli tung eemale vaadata, sest tundus vale sellele kaasa elada. Kaksikute väärastunud maailmatunnetus ja moraalne kompass jäävad meile rahu ajal arusaamatuks, kuid on sealses maailmas nende jaoks ainuvõimalik ellujäämise viis. See on lavastus, mis jääb kummitama ning täidaks terve päeviku mahu, kui selleks vaid võimalus antaks (ning me kõiki piire ületaks). 

Draama on (eba)armastus, (eba)inimlikkus ja (eba)mugavus.