Tere, festivalipäevik!

Festivali viies päev oli täis arutelusid ning seinast seina lavastusi. Avapaugu sai Eesti teatri konverents, millega Eesti Etendusasutuste Liit tähistab oma 35. juubelit. Meie jaoks olid sisukaimad päeva esimene ja viimane ettekanne.

Alustuseks tutvustas Harri Alamaa ülevaatlikult Teatri tulevike mõttekoja poolt kokku pandud teatrikaarti. Peamiste probleemidena tulid esile vigane süsteem ning hapniku ja pika perspektiivi puudumine. Sisulise arutelu kõrval oli konverentsi vahepealsete ettekannete sisu heietav ja paigal tammuv. Pidev rahast ilma tegudeta rääkimine on muutumas juba naeruväärseks ning pärsib noorte motivatsiooni valdkonnas tegutseda. Kui kõik liigub ainult halvemuse poole, siis palju edu meile tulevikuks! Siinkohal saadame tervitused kõikidele mesinikele – teid on Eestis rohkem kui teatritöötajaid.

Ettekannetes ja paneeldiskussioonis võrreldi kultuuri loodusega – mõlemad vajavad tänapäeval üha rohkem hoolitsust ja väärtustamist, mõlemad on inimesele esmavajalikud. Samas tõdeti, et olemasolev süsteem vajab masina moodi juppideks lahti võtmist, tükkide hindamist ning uuesti kokku panemist. Samas ei tasu muutma hakata asju, mis tegelikult toimivad. Loometöö jääb suures osas nähtamatuks ning üle kõige igatsetakse stabiilsust. Seda nii institutsiooni kui inimese tasandil. Kuigi teater peaks ühiskonna väärtushinnangute ja arenguga kaasas käima, tuleks meeles pidada teatri kui kollektiivse kunsti olemust ning minakesksuse ukse taha jätmine võiks olla kultuuri tugevuseks.

Elle Viiese "Enigma" mõjus kui unenägu. Etendus haaras nõiduslikult endasse ja oli märkamatult siis jälle läbi. Oleme kindlad, et nii Maryn-Liis Rüütelmaa kui Edgar Vunši näol oli tegu võluritega, puudu olid ainult pikad koonusmütsid ja võlukepid. Niigi maagilisele õhustikule lisas saatus saali liblika ehk hetkeks oli tantsijaid laval kolm.

Mängureeglid ning võtmesõnavara lepiti juba alguses kokku ning edasine jäeti igaühe enda jälgida ja tõlgendada. Neljapäevases vestlusringis ütles Viies ise, et kui kõik oleks läbini selge ja mõistetav, siis oleks see loojate ja esitajate jaoks läbikukkumine. Aga see ongi mõistatuste ja teatri ühisjoon ja võlu – neist ei peagi alati lõpuni aru saama. Suupilli ja teiste helide lihtsus oli võluv ning tekitas hoitud tunde, nagu vaataks üle aastate taas lapsepõlvest tuttavat animafilmi. Etendajate kehakeel oli veetlev, voolav ja poeetiline ning neid jälgida oli lummav. Kuigi vahel oli raske oma tähelepanu nende kahe vahel jagada, jõudsid nad justkui võluväel taas liigutusteni, mis vaatamata saalis valitsevale vaikusele olid hämmastavalt sünkroonis. Arvestades seda, kui palju infot suutsid Rüütelmaa ja Vunš sõnatult edastada ning kui vaikselt liikuda, läheks nendega luurele küll.

Eesti Draamateatri "Prima facie" on festivalinädala esimene lavastus, mis vastakaid tundeid tekitas. Üks meist oli etenduse lõpuks hingepõhjani liigutatud ja pisarates, kuid teiste jaoks kippus lavastus kohati laskuma nämmutava loengu tasandile, kus vaatajale ilmselgeid asju pähe taoti. Ühes asjas me aga nõustusime – ekraani kasutus oli suures plaanis hooletu ja mõjus banaalselt.

Tekkis tunne, nagu oleks Euronicsisse sattunud, kus kirgaste värvidega looduspilte näidatakse. Kuigi külmades toonides pildid võisid rõhutada "keha kui asitõend" mõtet, lõhkusid need intiimset õhustikku. Üks on siiski kindel – lavastus võttis kindla seisukoha, et naistevastane vägivald ning selle käsitlemine õigussüsteemis on teema, millest peame ühiskonnas rääkima. Kõrvulukustav aplaus Marian Eplikule, kes ühenaiseorkestrina suutis suurepäraselt kehastada kõiki loo tegelasi ning ühes ruumis koos valguse ja heliga edasi anda tegevuspaikade vaheldumist.

Töönädalale pani melanhoolse punkti Maike Londi "Three Ballads, a Story and My Mother's Estate", mis ülimalt kunstilise, kuid samas koduse tundega võttis oma sooja embusesse, kust ei tahtnudki enam lahkuda. Londi pehme ja emalik hääl haaras tähelepanu täielikult ning tema lood depressioonist, lapse ja vanema suhtest ning poja täiskasvanuks saamisega seotud leinast tõid pisarad silma.

Personaalseid detaile tundmatute inimeste ees lahates teostas ta oma elus justkui inventuuri. Siinkohal ei saa mainimata jätta tema lavapartneri ja poja Lukase kitarrimängu ning muhedat huumorit. Slaididel näidati pilte, mida ema pojale pärandada soovis, nende hulgas kodused esemed nagu ahjuvorm, plaastrirull, "I Love Dick" raamat ja Leathermani multitööriist. Argiste asjade taustal tõusis esile hoopis mõte, et ema suurim soov on pojale anda edasi mittemateriaalseid väärtusi, mis on palju tähtsamad. Maike ja Lukase dünaamika oli niivõrd siiras, intiimne ja orgaaniline, et jäi mulje nagu istuks sõbra empsi elutoa diivanil ning ükski sõna pole üles kirjutatud või pähe õpitud.

Päevast jäi kõlama mõte, et kultuur ei sobitu materiaalsete mõõdikute süsteemi. Kõike ei saa arvudes kirja panna ja ei peakski. Vaja on jätta ruumi inimlikkusele ja tunnetele, olgu siis tegu vajalikkuse tõestamise või õigluse jalule seadmisega. On okei, kui mõned asjad maailmas jäävad muinasjutuliseks ja mõistatuslikuks.

DRAAMA on dekonstrueerimine.