Tere, festivalipäevik! 

Teise päeva stardipaugu saime anda meie ise. Viisime Teatriteaduse Üliõpilaste Loožiga (TÜL) festivali raames läbi vestlusringi noorte kriitikutega. Ilo Tuule Rajand, Johanna Rannik ja Emel-Elizabeth Tuulik innustasid kriitikas katsetama uusi vorme ning olema julgemad. Oskus olla otsekohene ilma nõmetsemata lisaks tekstidele laengu, muutes need huvitavamaks nii kirjutajate kui lugejate jaoks.

Vastuolud looksid sobiva pinnase dialoogide tekkimisele ning kriitikamaastiku avardumisele. Seejuures on Eestis puudus avalikest kriitikaga seotud töötubadest ning turvalisest katsetamisruumist. Juurprobleemi lahendamiseks peaks juba koolis arendama laste ja noorte julgust end väljendada ning oma arvamust avaldada. Hea kriitiku olulisim oskus on endale kindlaks jäämine. Kuna tegu oli podcast'i "Lähme TÜLi" avaliku salvestusega, siis on kõik kõlanud head mõtted peagi järelkuulatavad.

Päeva esimeses pooles jõudsime veel rahvusvahelise näitlejate päeva puhul Tartu kesklinnas inimesi küsitleda ja panna proovile nende teadmised Draama festivalil etenduvate lavastuste näitlejate kohta.

Valusalt haarav R.A.A.A.M.-i "Ma ei jätnud Ukrainat" oli vahetu ning ei pisendanud Ukraina lähiajaloo õudusi. Lavastus oli hariv, kuid ei jäänud pelgalt kuivaks ajalootunniks, sidudes faktid veteranide isiklike kogemustega. Laval rääkivad ukrainlased jagasid kõik oma lugu. Tähelepanu jagamine osutus väljakutseks, sest kõnelejale silma vaadates läks keelebarjääri tõttu kaduma sisu, ekraanilt tõlget lugedes aga inimlik kontakt.

Saime saalis olles kogeda midagi erilist, kui etenduse lõpus tekkis publiku tõustes hetkeks austust ja kaastunnet täis vaikus, millest sai tormiline aplaus. Mõtlike ja tühjade pilkudega sammusime aeglaselt ERM-i teatrisaalist välja, jõudes treppidele tekkinud järjekorras annetuskasti ja -lingini. Lavastusele järgnenud vestlusringis tundus meie teravate pilkude järgi olevat rekordarv kuulajaid. Huvilistele üllatuseks ei jäänud vestlusringi ainult lavastaja Merle Karusoo, vaid ka ukrainlased ise.

Õhtu lõpetas "Meedium", kus tuli selgelt esile, kas Mart Kangro meeldib või ei meeldi. Meile igatahes meeldis. Ta asetas end tehisliku ja reaalse, teatri ja elu vahele, võludes humoorika ning poeetilise keelemänguga, mille täielik potentsiaal tuli esile vaid kõnes. Ühelt poolt võib seda pidada valge keskealise mehe heietuseks, teisalt mitmekülgselt konstrueeritud ühiskonna peegliks. Läbivalt oli tema tantsupartneriks ratastel teler, mis suure osa ajast iseseisvalt sotsiaalmeediat sirvis.

Kohati oli tunne nagu oleksime väikesed lapsed, kellele vanem multikad käima paneb, minnes ise teise toa otsa tähtsaid asju tegema. Ka meie jaoks on etenduskunstid hirmutavad, sest kardame lolliks jääda, kuid Kangro pakub turvalist stardipakku valdkonna avastamiseks. Kas kujutasime diskokera nõiduses seda kõike ette või oli see lihtsalt üks sitt komm, igal juhul võib Mart Kangrot pidada meie rahvuslikuks aardeks.

Draama on alasti tõde.