Mis Draama on!? | Renate Keerdi käekiri on juba edasijõudnutele

Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid jagavad mõtteid sel nädalal alanud Draama festivalist. Kolmandas sissekandes on juttu "Teatrielu 2025" esitlusest ning Renate Keerdi lavastusest "Öösel päike ei põle".
Tere, festivalipäevik!
Festivali kolmanda päeva alustuseks olid helged pead kogunenud heade mõtete linna "Teatrielu 2025" esitlusele. Juba kaugelt oli näha, et kõigile tuttav kogumik on läbinud uuenduskuuri. Roosad kaaned ja pilkupüüdev kujundus kutsusid sirvima. Statistikast selgus, et möödunud aastal oli teatrikülastusi taaskord terve Eesti rahva jagu, mis loomulikult ei tähenda, et iga eestlane teatris käis. Tore oli näha, et noored koostajad julgesid vastutuse enda õlule võtta ning selge visiooniga traditsioonile uue hingamise anda.
Seekordse "Teatrielu" oluline eesmärk on jõuda laiema publikuni ning muuta mastaapne väljaanne päriselt huvitavaks ja kättesaadavaks lugemiseks ka veebis. Arutlustest tuli selgelt esile, et teatrirahvas januneb uute ja mitmekülgsemate tekstivormide ning lähenemisnurkade järele. Rõhutati tehtud töö suurust ning julgustati kuulajaid tulevikus kogumikku kirjutiste ja ideedega panustama. Soovime omalt poolt Allikule ja Issakule jõudu ja jaksu ka järgmise kogumiku koostamisel!

Kui eile käis pool meie tandemist vaatamas eestikeelset "Meediumit", siis täna jõudis teine pool ingliskeelsele etendusele. Inspireeriv oli näha, et hea tõlke puhul jõudsid lavastuse naljad ja keelemängud võrdväärselt ka võõrkeelse publikuni.
Etendusejärgses vestlusringis tuli hästi esile, et Kangro kunst on elav ning ei taha hästi teksti raamidesse mahtuda. Samuti jäi kõlama tõdemus, et füüsiline keha on tehnikast usaldusväärsem. Tunneme Kangrole kaasa, et pidi lavastusprotsessi käigus laskuma interneti sügavustesse, kuid see kunst oli seda väärt ning kindlasti väljus ta sealt tugevamana.

Kui ööpimedus oli laskunud, seadsime sammud Tartu Uuest Teatrist kodu poole. Renate Keerdi lavastuse "Öösel päike ei põle" kohta ei oskagi esimese hetkega midagi öelda. Kui Kangro puhul tundsime, et "Meedium" oli hea esimene samm etenduskunstide maailma, siis Keerdi käekiri on juba edasijõudnutele. Joonisfilmilik ja mänguline tegevus hoidis publiku pilgu laval, sõnakõlksud töötasid ka ingliskeelses tõlkes ning kostis tihti naerupahvakaid. Väliskülalistel oli võimalus kuulda eesti muusika raudvara: kõlasid nii Arvo Pärdi "Hällilaul" kui Push Up'i "Ämblikmees".
Keerdi keerdkäigud olid ettearvamatud, kuid tuttavate elementide ja varieeruvate kordustega rikastatud. Seni nähtud festivali lavastuste karmidele teemade keskel oli selles midagi kerget ja värsket. Kõige tugevamaid tundeid tekitas stseen nutitelefonidega, mis mõjus lihtlabasena. Kui kõik muu oli olnud unenäoline, siis helendavad ekraanid ja zombilik undamine lõhkusid ilusa teatrimulli ning reaalsus tungis teadvusesse. Lavastusest võtame kaasa inspiratsiooni funktsionaalseks garderoobiks, kus kõik erinevad riideesemed on isikupärased ja kombineeritavad.
Draama on tehnilised keelemängud.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor






















