Ma kõndisin siia nii, et unustasin kõrvaklapid maha ja mõtlesin terve tee, et ma ei suuda üldse ikka vaikuses olla. Kuidas sinuga on, kas sa kuulad kogu aeg midagi või pigem naudid seda, kui sa ei pea olema muusika sees?

Ma kuulan muusikat väga palju. Kui on mõni lavastus tulemas, siis kuulan selle erinevaid versioone ja salvestusi, jälgin teiste interpretatsioone ja mõtlen, kuidas ise võiks teha. Mingis mõttes on see osa minu tööst. Aga ma hoian ennast ka meelelahutuslikult heas vormis, kuulan erinevaid muusikažanre.

Tead ikka, kes on Kermo Murel ja Maria Kallastu?

Jaa, mul ei jää muud üle, kui sellega kursis olla. Kui ma teen ka muul elualal tööd, siis olen sunnitud nende lugudega kursis olema. Aga üldiselt kõndides naudin ma pigem linnahelisid. Kuigi see on müra, kuulan ma seda meelsamini, sest alati ei pea oma aju tuimestama mingi uue informatsiooniga. Mõnikord tasub lihtsalt müra kuulata.

Sul on olnud ülihea aeg. Eelmisel aastal said sa SEB publikupreemia ja Harjumaa teatripreemia, tänavu teatriauhinna. Kas sa tunned ise ka, et oled eriti heas hoos?

Ma ei mõõda oma õnne nendes saavutustes ega mõtle sellele eriti. Aga muidugi, see annab tegelikult räigelt juurde. See viimane teatripreemia näiteks. Esiteks annab see teadmise, et sind märgatakse ja et oled mingisuguse rolliga hakkama saanud. Aga see annab ka võimaluse mõelda, et oota, tegelikult vist oli jah midagi hästi. Kui sa oled viis aastat järjest kogu aeg selle ratta peal, ei leidu eriti neid hetki, kus korra mõelda, et vau, ma olen just eelmised seitse rolli ära teinud. Meie eestlastena ei tee seda üldse, aga seda on aeg-ajalt vaja. Seda on vaja selleks, et kõik ülevalpool korras püsiks. Eriti sellistel erialadel, kus vaimne pool mõjutab nii palju su instrumenti. 

Kui palju auhinnad omakorda pinget tekitavad? Publik mõtleb nüüd saalis, et see on ju see poiss, kes preemia sai. 

Ma ei usu, et see mind eriti mõjutab. Ma teen samamoodi edasi, lihtsalt paremini. Minu eesmärk on teha alati lihtsalt paremini. 

Sul oli umbes kuu aja eest esietendus Vanemuises. Said laulda üht oma unistuste rolli, Alfredot "La Traviatas". Kui kriitiline sa enda suhtes oled?

Mulle meeldis see produktsioon ja mulle meeldis koostöö kogu Soome-Rootsi lavastustiimiga. See oli huvitav kogemus, sest me tegime lavastust, mis korra on juba Soomes esietendunud ja juba valmis tehtud. Põhimõtteliselt tulime kokku ja meil ei olnudki palju vaja teha. Kõik said aru, mis see joonis on. Hoopis teine kogemus sellest, kui lavastaja tuleb ja hakkame algusest peale kokku klopsima. Ja väga tore oli, et nad ei olnud üldse kinni selles Soome lavastuses, vaid võtsid väga meie ideid ka kuulda. Kõik rollid on ju nii isiklikud. Kõik, mis aitab sul laval naturaalselt toimetada, on oluline.

Üks minu suurtest eesmärkidest on, et publik ei vaataks mind kui välisobjekti, millega nad ei resoneeru, vaid näeks laval inimest, kellega nad suudavad suhestuda. Mind häirib kohutavalt kui näitlemine on liiga "teater", liiga kauge päris emotsioonist. Igasugused sarjad ja teatris käimine on minu jaoks üks kõige suuremad õpikud. Ma ei vaata teatrit nagu normaalne inimene, vaid analüüsin sügavalt, kuidas näitleja oma tööd teeb. Mingil määral on see õnnetus, aga minu jaoks nii väärtuslik. Meil Eestis on nii palju häid näitlejaid. Nende pealt ma vaatan, kuidas see käib, ja siis üritan seda enda erialasse sisse pikkida.

Kuivõrd nišitoode ooper praegu Eestis on?

Mingil määral on ta ju alati nišiasi olnud. Ta on alati olnud selline staatuse värk. Ja nüüdki oleme me mananud endale sellise kujutuse, et ooperit võib tarbida ainult ülikonnas ja ainult siis, kui sa sellest midagi tead. Dressidega ooperis ju ei käi ja see kõik on ilus traditsioon. Aga minu meelest võiks ooperit inimestele veidike lähemale tuua küll. Mujal maailmas ta on lähemal, mulle tundub.

Sa oled noor inimene. Mis sind hoiab selle üsnagi konservatiivse kunstivormi juures?

Ma käisin Linnateatris vaatamas etendust "Käitumisreeglid tänapäeva ühiskonnas". Päris hea monotükk. Seal ma mõtlesin, et esialgu tundub kohutavalt naljakas, kuidas kunagi eetika järgi käituti ja mis need reeglid olid. Aga mida jaburamaks see läks, seda rohkem sain aru, kui ilus see mingis mõttes on. Samamoodi on ooperiga: ma ei ole kunagi tahtnud, et mõni ooperilaul oleks Spotify edetabelis. Seda märki ei ole mõtet isegi sihtida. See on omamoodi ilus, et see on asi, mida kõik ei oska, millest kõik ei saa aru ja see ongi selle võrra erilisem.

Natuke salamaailm.

Natuke on jah. Eriti hull on, kui keegi küsib, mis tööd sa teed, ja ma ütlen, et olen ooperilaulja. Siis on see kohe täiesti võõras asi. Justkui ilmuks ruumi keegi muu. Ma käin ju tegelikult riides ka, nagu täiesti tavaline vend.

Suhtumine muutub?

Jaa, ikka jah. Natuke tekib selline tunne, et ei osata kohe suhestuda, et sa räägid justkui mingit muud keelt. Aga tegelikult ju ei räägi.

Mulle tundub, et sul on väga õnnelik elusaatus. Sa said väga varakult aru, mida tahad teha, oled sel alal ka andekas ja ainult ülespoole liikunud. Kas sul on kunagi plaan B ka olnud? 

Mu plaan B läks käiku 15-aastaselt, kui mu hääl murdus. Ma teadsin, et mulle laulmine meeldib, aga ma ei saa seda teha, sest hääl ei ole enam seal, kus ta oli. Siis valisin endale erialaks koorijuhtimise. See oli minu esimene plaan B. Ja ilma, et ma oleks midagi otseselt ette võtnud laulmisega, loksus asi iseenesest paika ja ma jõudsin lavadele tagasi. Muidugi on igasuguseid ahvatlusi olnud ja siiamaani ma mõtlen kogu aeg, et võiks midagi juurde õppida. Mind huvitavad nii paljud asjad ka väljaspool muusikat. Aga et ma selle põhiasja enda jaoks leidsin, see oli suur õnnistus.

Koorijuhtimist ei ole sa tänaseni jätnud ja juhatad Tehnikaülikooli Akadeemilist Meeskoori. Palju sina mõtled laulupidude tuleviku peale? Kui mures ses osas oled?

Jaa, mina meeskoori dirigendina näen otseselt koroonapandeemia tulemust. Aga ma ei ütleks, et midagi hullu meil otseselt näkku karjuks. Nüüd tuleb lihtsalt tööd teha ja uuesti see asi käima tõmmata. Me alustasime Valter Soosaluga meeskoori tegemist siis, kui koroona-pandeemia hakkas. Ehk see kõige õnnetum aeg. Ei saanud proovi teha, ja kui saime, siis olid piirangud peal. Lõpuks meie kontserdid nägidki välja nii, et meil oli 30 meest laval. Nüüd tegime just oma 80. sünnipäevakontserdi ja seal oli meil kokku rohkem kui 100 meest. Nii et kõik on võimalik. 

Kas koorijuhtimise töö võiks sulle ka põhitööna meeldida või ihkad eelkõige ikkagi laval olla?

Mulle meeldib see pedagoogiline aspekt seal ja tunnen, et mul on muusikaliselt midagi teistele anda. Aga oma põhitööks ma seda ilmselt ikkagi teha ei saaks. Mul on vaja end laval välja elada ja teatrit teha.  Koorijuhtimine põhitööna nõuab nii palju pühendumust ja sa pead tõesti kogu täiega selles maailmas sees olema. Mul on suur austus nende suhtes, kes teevad viit koori korraga. Ma ei kujutaks ette.

Sa õppisid Londonis Guildhallis klassikalist laulu. Mis Eesti muusikaharidusest puudu oli, et sa sinna tahtsid minna?

Ei olnudki midagi puudu, mul oli lihtsalt vaja korraks väljapoole ära minna. Mul oli vaja keskkonnavahetust. Eestis oled sa algkoolis koos sama seltskonnaga, kellega lõpuks ka tööl. Ka tore! Aga mina tundsin, et kui mul on juba vedanud piisavalt, et olen sinna Londonisse sisse saanud, siis ei ole küsimustki. Isegi, kui seal oli finantsiliselt ja muudmoodi raske olla.

Ma ei tahaks kuidagi pisendada seda, mis meil siin on. Siin on väga häid õpetajaid ja tasemel haridus. Aga ära käia on lihtsalt väga avardav. Lisaks sellele saad käia iga nädal Covent Gardenis etendusi vaatamas. Neid võimalusi siin ei ole. Estonias saab käia, aga Covent Gardenis ei saa. Ja pärast on ka lihtsam. Kui ma Eestisse tagasi kolisin, siis oli koolist saadud tööeetika väga paigas. Ma läksin ju kohe Estoniasse tööle ja asjad olid selleks ajaks juba selged. Kui lavastusperiood tuli peale, siis ma teadsin kohe, mida teha.

Kui erinev sealne tööeetika meie omast on?

Ei ole väga erinev. Kas midagi igatsen sealt? Ikka igatsen jah. Just selles mõttes, kuidas asju tehti. Ikka nostalgitsen mõnikord selle üle, kuidas ma seal rattaga kooli sõitsin, tegin terve päeva koolis tööd, läksin õhtul pubisse, valasin inimestele õlut ja siis jälle kooli... kuigi tegelikult seda ma väga ei igatse. See oli ikka ränk töö.

Miks sa tagasi tulid? Miks sa ei tahtnud kohe sealt kuskile laia maailma laulma minna?

Mul oli see võimalus, aga seal oli mitu põhjust. Ma olen väga eestimeelne, mulle meeldib elada kodus. Ja ma sain siin kohe tööd ja teha reaalseid rolle. See oli see, mida ma tol hetkel vajasin. Tundus õige valik ja ma siiamaani ei kahetse seda.

Paar aastat pärast seda tuli ka koroona ja siis oleksid kõik need välismaa tegemised jäänud päris seisma. Seal muutus olukord töö leidmisega ikka väga nukraks. Oleks vabalt võinud olla nii, et olen viisteist aastat õppinud, aga pole kuskil tööd teinud.

Kas sa praegu vahel mõtled sellele, et minna kuskile mujale?

Kui võimalus avaneb ja tingimused on head, siis küll jah, ma olen nõus minema. Ma väga ootan, et mu elus selline moment tekiks. Jällegi, keskkonnavahetus oleks kasulik.  

Kuidas tänapäeva Eestis ooperilaulja elab? Õhtul pubis enam ei pea töötama?

Ei pea, otseselt. Aga mida ma viimasel ajal küll mõtlen on see, et nii balletiartistidel kui ka ooperilauljatel oli kunagi pension. Ja minu meelest on natukene kurb, et meil enam ei ole võimalik seda pensioni saada. Kuigi vabalt võib juhtuda nii, et ma olen viiekümnene ja hääl kaob ära. Siis on minu ainukene võimalus leida  tööd õpetajana ja elada selle palga eest edasi. Balletiartisti teekond lõpeb teatavasti veelgi varem.

See on tegelikult reaalne mure. Mida see inimene peaks edasi tegema? Selle üle on mul küll mure ja mitte ainult enda huvide mõttes, vaid üleüldiselt. Kuidas me noortele neid asju maha müüme, et meie kunstivormid oleks elujõulised?

Sa oled ise öelnud, et kui oleksid teadnud, milline see kunstiinimese elu hakkab olema, oleksid läinud programmeerimist õppima.

Jah, see on küll karmilt öeldud, aga see on see reaalsus, mille peale peab mõtlema. Mul on kahju näha seda eriala ja ka balletiartisti eriala hääbumas hobi tasandile. Hobikorras võid seda teha, aga parem olgu sul mingi teine sissetulekuallikas ka. Sest kõik inimesed, kes seda siin rahvusooperi kollases majas teevad, teevad seda südamega ja mingisuguse kõrgema asja nimel, kui paljalt tuluteenimine.

Millest sina viimati loobuma pidid rahapuuduse tõttu?

Söögist. Kogu elu on lihtsalt kallimaks läinud. On ikka mingisuguseid muudatusi pidanud tegema: ei sõida nii palju autoga, ei telli nii palju koju süüa. Pigem on see mingite asjade vähendamine siin ja seal. Kultuuritöötaja elu tähendab, et tuleb targalt tegutseda ja investeerida siis, kui võimalik. 

Kui hoituna sa noore ooperilauljana tunned ennast tänases Eestis? Kui väärtustatud teie töö on?

Ikka võrdlemisi hoituna. Maja sees on õhkkond väga hea. Aga hääbumise vältimiseks peab hoidma seda leeki põlemas. See töö peab olema piisavalt inspireeriv noore inimese jaoks ka, ja see saab juhtuda ainult läbi selle, mis etendusi me teeme ja kuidas me neid teeme. Me ei saa igavesti jääda tegema etendusi, mis on huvitavad ainult vanema kuulajaskonna jaoks. Meie lavastused peavad suhestuma ka nooremate inimestega.

Kuidas sulle tundub, kas ooper peaks tegema noore publiku võitmiseks mingeid järeleandmisi?

Seda on nii raske mõõta. Soomes on väga populaarsed ja kavalalt tehtud programmid just lastele. Lapsed käivad seal väga palju ooperis. Minu vennatütar näiteks käib seal laagrites, kus lapsed kuulavad ooperit ja tantsivad selle järgi. Ma leian, et kuigi see on väga pikk plaan, siis nii oleks võimalik tuua meile ka uut publikut. Lühiajalises plaanis ma neid lahendusi ei näe. See peab tulema juuretasandilt, väikeste asjade kaudu. Elitaarsus peab sealt ümbert ikkagi natuke ära kaduma, ooper peab olema kättesaadav.

Mis sa veel tahaksid kindlasti muusikamaailmas ära teha?

Ma tahaksin kindlasti avaldada oma albumi. Mitte konkreetselt küll ooperivallas, aga see on üks asi, mis on tükk aega kuklas istunud. Ma ei ole seda saanud varem teha, sest nii palju muud tegemist on. Mis puudutab ooperit, siis tahaks veel laulda peaosasid, millest olen unistanud. "Toscat" näiteks, mingit sellist klassikat. 

Sa oled tõesti popmuusikat ju ka teinud. Kirjutanud lugusid nii Ingerile kui Sissile näiteks. Kui palju sa selles maailmas veel tegutsed? 

Ikka tegutsen. Mul on suur tahtmine teha oma bändiga asju edasi. Varsti tuleb välja üks lugu, mille ma ise arranžeerisin, produtseerisin ja sisse laulsin. See on koostöös ühe välismaa artisti Cody Fryga. Ta kirjutas loo nimega "Underground" ja ma hetkega armusin sellesse. Nii huvitav orkestreering, lihtsalt täielik geeniuse töö. Kuulasin seda laulu miljon korda ja otsustasin, et tahan ise ka laulda. Kirjutasin Leelo Tunglale ja palusin tal see lugu ära tõlkida, sest mulle meeldib popmuusikat eesti keeles esitada, eriti kui lugu on minu jaoks tähenduslik. Ja siis "Undergroundist" saigi lugu nimega "Maa all paos". Päris lahe lugu, tuleb õige pea välja.

Kui sa neid asju teed, kui palju seal ooperimaailma mõjusid juures on?

Pigem on teatrimõjud. Ma näen arranžeeringuid väga visuaalsena. Lähtun sõnadest, alati ei pea sõnu muusikaga kommenteerima. Sõnum inspireerib mind väga palju ja ma katsun muusikale dramaturgiliselt läheneda. Näen muusikat läbi teatri. 

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.