Praeguseks on ilmselt inimesed endale juba suvelavastuste plaanid valmis teinud, aga kui palju te Kanutis aastate jooksul suvelavastustele olete panustanud?

Mitte kordagi, sest me puhkame suvel ning soovitan tegelikult kõigil seda teha.

Meil on väike kollektiiv, kõigil on palju teha ning see võtab hinge kinni juba maikuuks, siis ongi hea puhata. Kanuti Gildi Saalil on üle aasta, kui Baltoscandalit ei ole, Saal Biennaal Tallinnas, mis on ikkagi augustis ja seda võib nimetada suvefestivaliks. Mõnikord esietendub selle puhul ka midagi uut, mis on spetsiaalselt loodud. Aga muidu suvel ikka puhkame.

Pole seda varianti kordagi lauale tulnud?

Eks ta mõttes on ikka tulnud, aga ütleme niimoodi, et me töötame tavaliselt kunstnikega, kes ei tõsta seda varianti ise ka lauale.

Kui nüüd natukene laiendada, siis kas näed etenduskunstidele meie suvelavastuste maastikul kohta?

Jah, näen küll. Suvelavastusest on minu jaoks puudu igasugune füüsiline teater, ma ei mõtle tantsu, mis oleks võib-olla suvel igav, aga kasvõi näiteks kaasaegne tsirkus. Praegu seda ei näe, aga võib-olla millalgi tuleb.

Ütled, et suvisel perioodil puhkate, aga kui palju sa selle puhkuse ajal ise suveteatrisse jõuad?

(mõtleb pikalt) See on raske küsimus... Ma jõuan ikka suhteliselt vähe, sest alati tuleks eeltööd teha, mina jään aga otsustamisega hiljaks ning siis on juba piletid läinud. Mul on kõik tunnustatud suvelavastused nägemata, samas ei saa öelda, et ma üldse ei käi. Kolm-neli suvelavastust näen ikka ära.

See on päris hea tulemus juba. Mis sa arvad, millest see eestlaste suveteatrilembus tuleb?

Ma arvan, et seal on sama põhjus, mis laiemalt teatri puhul. See on kokkutulemine ja ühise elamuse saamine, teiseks Eesti ning laiemalt Ida-Euroopa fenomen on see, et teatris käiakse tihti näitlejate pärast. Mujal seda väga ei ole, sest kuulsaid näitlejaid saab näha ka kinoekraanil.

Lisaks on suvelavastus väljasõit, nagu piknikule minek, eriti veel siis, kui oled koos seltskonnaga. Parem siis minna juba teatrilavastust vaatama kui lihtsalt võsa alla õlut libistama.

Üks asi on suvelavastused, aga sama populaarne teema on ka suvefestivalid. Baltoscandalit võib ka nimetada suvefestivaliks? Muul ajal seda teha ei saaks?

Ei saa, kindlasti ei saa. Ajalooliselt on ta olnud suvel ja isegi niimoodi, et jaanilaupäev jääb sinna sisse, alguses Peeter Jalaka mõte oli selline. See hakkas lõpuks mõjutama korraldamist.

Enam nii publik kui ka korraldajad ei taha jaanipäevast Baltoscandalit?

Just nimelt, kes tahaks? Nüüd on ta nihkunud juuli algusesse, aga kui vaadata maailma või Euroopa festivalide kaarti, siis on see ülihalb aeg, aga kas see seda enam muutma hakkab? Samas võib-olla peaks...

See kõlab küll ülbelt, aga Avignoni festival algab samal ajal ja iga kord on vähemalt ühe lavastusega see probleem, kummale festivalile ta läheb? Kas ta on nõus Avignoni asemel tulema Rakverre?

Mõnikord on nõus?

Jah, mõnikord juhtub niimoodi. (naerdes)

Seal loeb ka see, kas tunned kunstnikku isiklikult, lisaks Baltoscandal on hoomatav festival, Avignon ei ole hoomatav. Lühikese festivali suur pluss on ka see, et kunstnikud saavad koos olla, üksteist vaadata, vestelda, õhtuti koos istuda ja arutada. Avignoni tüüpi kuu aega kestval festivalil enam seda ei saa, võib-olla üks trupp on sinuga samaaegselt kohal, aga see on midagi muud.

Me üritame Baltoscandalis hoida kõiki need neli-viis päeva kohapeal, mis on kahjuks üha raskem.

Avignoni teatrifestival on samal ajal, seega sul ei õnnestu sinna naljalt minna?

Sel aastal lähen, kuna see kestab nii kaua, siis ma jõuan lõpus minna, aga viimati käisin seal 15 aastat tagasi.

Baltoscandal on üle 30 aasta toimunud ja selle aja jooksul tekib mingi maine ja ka usaldus. Kui palju teid Euroopas ja laiemalt ka maailmas usaldatakse? Ollakse valmis teie juurde tulema?

Praegu on tõesti maine hea ja ma loodan, et see on ikkagi programm, mis seda mainet loob. Väga suur osa on ka atmosfääril: ta ongi väikeses linnas, kus, olgem ausad, väga palju muud teha ei ole. Nüüd on seal ka SPA, saad päeva ajal sinna minna ja tšillida. 

Kui teie vastu on usaldus olemas, siis kas teie sõel on väga tihe? Võtate kõik need, kes teie juurde tulla tahavad, vastu? Või jäävad paljud ukse taha?

Need, kes ise teada annavad, et tahavad tulla...

... võtate kõik vastu?

Ei, need tavaliselt kunagi ei saa. Neid on hästi palju, kes tahavad. See on samamoodi nagu tööelus, see on turg, kus otsitakse tööd.

Ma ei mäleta, et oleks kunagi nii olnud, et keegi saadab enda video ja ütleb, et tahaksin tulla, ja kohe nii juhtubki. Ei-ei, ma ei mäleta, et sellist asja oleks olnud. Aga neid tahtjaid tõesti on, isegi Eestist, mis on minu arust üllatav, sest ma olen peaaegu kõiki asju, mis sinna vähegi sobiksid, näinud ja kui oleksin neist huvitatud, siis kutsuksin ka...

Kuivõrd on Rakvere linnana aastate jooksul arenenud? Kas praegu on tänu neile arengutele mugavam Baltoscandalit korraldada?

Ööbimiskohti on rohkem, aga ikka on puudu. Praegu on väga selge probleem, mis just sel aastal on eriti esile tulnud, et välispublik ei mahu enam ära, kuna pole kohti, kuhu neid majutada. Hotelle ja hosteleid lihtsalt pole piisavalt.

Muidugi on ka tüüpiline Eesti probleem, et suuri võistkondlikke spordivõistlusi peab kindlasti samal nädalavahetusel Rakveres korraldama. Saab ju natukene planeerida... Ma ei tea, kas saab, aga see tundub mulle veidi arusaamatu.

Lisaks ei ole meil eelarveliselt ega logistiliselt võimalik teha suuri megaetendusi, mis tähendab, et publikuarv on piiratud. On täiesti mõttetu küsida, mis oli täituvus ja kui palju publikut käis, sest see on igal aastal üks ja sama: 5000 inimest. Veidi varieerub, aga umbes sinna kanti, sest ruumid on sellised, et sa ei saagi rohkem müüa. Selleks, et numbreid suurendada, peaks tegema siis kas pikemalt või muudmoodi selle lahendama.

Tegelikult on see natukene ka nüristav, kui kuulutad välja ja passid müüakse kohe ära. Ja lõpuks on ka saalid täis.

Haapsalu õudusfilmide festival räägib samamoodi juba aastaid, et lihtsalt ei saa rohkem passe müüa, sest saalide suurus paneb selge piirangu.

Meil on see, et Baltoscandalil on tihti väga väikesele inimeste hulgale mõeldud etendused, sel korral on isegi selline, mis on ainult ühele inimesele. Ehk siis just nii mitu korda, kui seda etendust mängitakse, nii mitu passi saame müüa. Mõnele piletiostjale peab ka koha jätma, seega palju mänguruumi pole.

Passid müüme välja enne seda, kui üldse kava välja kuulutame, ainult ütleme kuupäevad ja passide hinna. Need müüakse kohe ära, kuigi neid on umbes 30 tükki. Aga see näitab ka usaldust.

Baltoscandal on alati olnud biennaal, kas ei ole seda tunnet tekkinud, et tahaksite iga-aastaselt seda korraldama hakata? Kas oleks inimesi ja majanduslikku ressurssi, et seda teha?

Ükski Eesti teatrifestival pole omaette organisatsioon, vaid neid tehakse alati mingi teise töö kõrvalt. Baltoscandalit korraldab Rakvere teater, Treffi korraldab Noorsooteater, Saal Biennaali korraldab Kanuti Gildi Saal. Mujal maailmas see nii pole, ka Läti, Leedu ning Soome suurimaid teatrifestivale korraldab just selle festivali jaoks loodud kontor, seal ei ole seda, et teen festivali lisaks millelegi muule.

Ehk siis selles ongi probleem: muu töö kõrvalt ei jaksaks lihtsalt teha iga-aastaselt. 

Kas oleks praegu võimalik Eestis korraldada eraldiseisva organisatsioonina üks teatrifestival?

Ei tea jah, kas oleks... Ma arvan, et see oleks tore pingutus küll, kui oleks mõni teatrifestival samasugune nagu PÖFF, et ongi omaette organisatsioon. See oleks tore mõte, aga näiteks Baltoscandalit ei saaks sellisel juhul Rakveres teha, see peab olema kohas, kus on kriitiline mass publikut olemas.

Kahe aasta tagant toimumine annab teisalt ka ootusärevuse: seal vahepealsel suvel juba räägitakse, et jaa-jaa, järgmine aasta tuleb Baltoscandal, panen öömaja kinni. Ma tean välismaalasi, kes teavad seda majutuse probleemi ja panevadki aasta enne mõne hotelli või korteri kinni. Isegi siis, kui ta ise ei saa tulla, siis saab selle kellelegi maha parseldada, aga vähemalt on koht olemas.

Korraldate Baltoscandalit juba kaks aastat ette või millal need ettevalmistused hakkavad?

Füüsiliselt aasta varem.

Meile hakkad saatma juba enne seda?

Muidugi. Tähendab, Baltoscandal ei ole möödunud kahe aasta top10. Sel aastal on eriti palju neid, mis on väga vanad lavastused, mida olen kunagi näinud, aga alateadvusest hüppavad need õigel ajal esile ja tuleb meelde: see oli ka ja sobiks siia väga hästi. Eesti asjade puhul on see, et ma üritan oodata niivõrd viimase hetkeni kui võimalik.

Ruumid panevad ka ikka selgelt piiri. Väga tihti on selline asi, et ainult see ruum sul on ja sinna ei sobi kõik lavastused, pead mõtlema, mis sinna üldse sobib. Lisaks veel see aspekt, mida sul endal kavas vaja. Ma olen mõelnud, et kui peaks selle festivali kellelegi kunagi üle andma, siis see on väga keeruline matemaatika ja kõhutunne. Ma ei tea, kuidas seda kellelegi seletada.

Praegu ei ole tunnet, et tahaksid seda kellelegi edasi anda?

Nendel teemadel räägime pärast selle aasta festivali.

Nende aastate jooksul, kui Baltoscandal on toimunud, on teatripilt päris palju muutunud ja seeläbi ka festivali enda tähendus. Oled sa nõus?

Praegu on ta veidi samas seisus kui oli alguses, nii imelik kui see ka pole. Oleme Eesti teatrimaastikul tagasi läinud, sest praegu ei ole meil võimalik minna kuhugi ja vaadata välismaa teatrit. No ei ole võimalik! See on imelik, sest mujal on veidi teistmoodi.

Praegu on seega Baltoscandali eesmärk ka see, et korraks näidata laiemale seltskonnale, mis toimub teatrivallas ka mujal, sest fännid käivad väga palju välismaal teatrit vaatamas, sellest lihtsalt ei räägita palju. 

Teine asi, mis on alati Baltoscandali teema, on näidata kõiki võimalusi, kuidas teatrit teha. Näidata asju, mida endiselt nimetatakse teatriks või mida nüüd juba nimetatakse teatriks.

Sarnaselt filmifestivalidega on ta tähtis ka kohalikele tegijatele, et nemad näevad, mis toimub. Samamoodi on ka Baltoscandaliga, see võiks olla kohalikule teatrirahvale tähtis ning noorematele ongi, vanad on lihtsalt suveteatri proovides või etendustel, nemad ei saa tulla. (naerdes)

Seda on võib-olla ülbe öelda, aga olen kuulnud, et nii mõnigi on saanud oma teatripisiku sellest, et käis kunagi Baltoscandalil, kus ta ehmatas ära või mõistis: aa, see on ka teater! See, mida ma igapäevaselt näen, ei ole mind kunagi huvitanud, aga selline asi on ka olemas! Seda on alati tore kuulda.

Baltoscandali väärtuseid juba avasid, aga festival kui kontseptsioon on üldse etenduskunstide jaoks väga oluline, olgu see siis Saal Biennaal, Ümberlülitus või Erisuste Erinevused. Miks see nii on?

Esiteks on festival kontsentreeriv, aga teiseks saavad finantseerijad ja poliitikud sellest aru.

Muidu nad ei saa aru?

Nad ei saa aru, miks peaksin praegu tahtma Tallinnas mingit Saksa lavastust näidata, sest meil on see ju kõik olemas, inimesed käivad teatris. Mida veel vaja on? Aga festival tõuseb tavaolukorrast kõrgemale ja sellest veidi saadakse aru.

Arusaamine on üks asi, aga teisalt Baltoscandali eelarve on sama, mis kaheksa aastat tagasi. Mõtleme nüüd, mis hinnad olid kaheksa aastat tagasi, aga eelarve on sama.

Inimesed väga palju palka ei saa Baltoscandali eest?

Ei saa, oi-oi, sellest ma ei taha üldse rääkida. Baltoscandalit hoiab elus ikkagi entusiasm ja patriotism.

Rahvusvahelisusest juba mõne sõnaga rääkisime, aga Kanuti Gildi Saal on seda tõesti mitmes mõttes: esiteks käite oma produktsioonidega palju mööda maailma ringi, aga ka teie juurde tulevad kunstnikud teistest riikidest. Oled sa tundnud, et võib-olla välismaal peetakse teist rohkem lugu kui Eestis?

Mõnikord tõesti on niimoodi. Kuigi ma ei ole kindel, kas see on halb. 

Aga tõesti on mõned meie kaasproduktsiooni lavastused, mida on mängitud välismaal palju rohkem kui Eestis.

Neid ei ole rohkem mängitud, kuna lihtsalt pole publikut?

Jah, vähemalt tundub, et ei ole publikut. Vabakutselistega on etenduse mängimine nii kallis, selleks oleks vaja kas palju publikut või palju raha. Kummagagi on nii ja naa, ikka inimesed pelgavad… 

Vot selleks ongi ka festivale vaja, et seda kartust vähendada. Mina tean küll, mida inimesed kaasaegses teatris kardavad.

Seda, et keegi paljaks võtab?

Jah, keegi võtab paljaks või tirib sind lavale. Ma kardan täpselt samu asju.

Sulle ei meeldi, kui keegi sind lavale kisub?

Absoluutselt mitte, aga kui keegi hakkab seda mult saalis küsima, siis ütlen: ma ei tule! Ongi kõik, ei pea midagi muud välja mõtlema, keegi ei hakka sinuga seal kaklema, kui sa ei lähe. Kui kunstnik on sellise asja peale üldse tulnud, siis ta on mõelnud ka selle peale, mis siis saab, kui keegi ütleb ei. 

Lisaks veel osalusteater... minu jaoks suhteliselt no way. Baltoscandalil on seekord ka üks osalusteater. Trupp ja tegijad, kes mulle juba aastaid sümpatiseerinud ja tahtsin näha, kuidas nemad selle lahendavad. Lõpuks läksingi sellega nii kaasa ja igasugune pelgus kadus. See on Belgia trupp Ontroerend Goed, kelle lavastus on selles mõttes odav projekt, et kohale lendab üks inimene ja kolm kasti saadeti juba meile. See on kõik, rohkem ei ole midagi – valgust pole, heli ei ole. Ja see üks inimene ei ole etenduse ajal saal. Kõik, mis teha tuleb, teeb publik ja vabatahtlikult. 

Hiljuti andsid kultuurisaates "OP" intervjuu, kus ütlesid, et iga inimene ei peagi käima etenduskunsti vaatamas. Samal ajal, kui räägime Eesti sõnateatrist, siis see on megapopulaarne, saalid on välja müüdud ja uitmõttena kuskile etendusele naljalt ei pääse. Kas tunned, et selles vaates on sõnateatri ja etenduskunsti vahel teatav lõhe? Ühel läheb hästi, teisel mitte nii väga?

Sellel teisel on kogu aeg nii ja naa olnud, sest ta on mõeldud neile, kes ei pelga riske. Kaasaegsed etenduskunstid on minu jaoks kõige demokraatlikum vorm. Sina vaatajana ja ka esinejad peavad mõlemad seisma vastamisi tundmatuga. Aga see on ju ühiskonnas samamoodi: me peame harjuma sellega, et meil ei ole kogu aeg kõik selge. Mõnikord ongi tundmatu asi, millega tuleb leppida, mitte selle peale vihastada, kedagi maha lüüa või sõimata. Paraku on praegu neid inimesi ühiskondades vähem, kes oleksid valmis tundmatusega leppima. 

Vähem tähtis pole ka fakt, et kaasaegsete etenduskunstide etendused pole pikad, maksimaalselt poolteist tundi. Sa ei pea leppima tundmatusega kolm tundi, tihti on see ainult tund aega, sa elad selle üle! Alati on muidugi erandeid, millega taas tuleb leppida.

Aga meil otsitakse väga palju narratiivi ja lugu…

Loo otsimine on tõesti üks asi, mis Eesti teatrit kirjeldab.

Seda on kaasaegses teatris vähem. Sulle ei öelda, et nüüd on nii, vaid sa pead ise välja mõtlema. Täiesti okei on ka nii, et see, mis sina välja mõtlesid, ja see, mida lavastaja mõtles, ei ole üldse üks ja sama asi.

Need asjad teevad ta ilmselgelt raskemini kättesaadavaks, aga mujal maailmas see nii ei ole... Näiteks pidin võtma meili teel ühendust Avignoni festivali kassaga, ja mulle tuli vastus, et te olete meilijärjekorras 360 kohal. Meilijärjekorras!

Teine hästi suur festival on Kunstenfestivaldesarts Brüsselis, kus saalid on puupüsti täis. Aga seal on see asi, et need inimesed, kes seal teatris käivad – palju on ka minuvanuseid, 50–60-aastaseid – on sellega harjunud. Nad on harjunud tundmatusega tegelema juba noorest peale ja kui nad lugu otsivad, siis loevad pigem raamatut või lähevad kinno.

Eestis on endiselt kombeks, et enamasti peaks teatrisse ilusad riided selga panema. Kas tunned, et peaksime sellest üle saama?

Kes tahab ilusasti riidesse panna, jumala eest.

Kanutisse ei pea ju ilusti riidesse panema?

Võib.

Aga ei pea?

Ei pea, samas ma arvan, et ka Estoniast ei aeta sind dressides välja. Aga kui see on sinu jaoks sündmus ja tahad ilusti riidesse panna, siis muidugi, palun väga.

Ma käin iga nädal kolmel-neljal etendusel. Kas peaksin siis kogu aeg ülikonnaga olema?

Ülikonda seljast ei võtagi.

Mulle ei meeldi ülikond. Minu jaoks on teatris käimine meelelahutus või töö, ma saan sealt lihtsalt teisi emotsioone kui jalgpalli vaadates. Jah, ma käin väga palju ka sporti vaatamas, telekast vaatan ka ülekandeid, aga see annab mulle teise emotsiooni, midagi sellist, mida ma mujalt ei saa. Ja lõdvestuse ka! Teater mulle väga tihti lõdvestust ei anna, aga ilmselt mulle on siis vaja seda mittelõdvestust ka õhtusse.

Lisaks annab teater uusi mõtteid. Iga etendus, mis toob mulle pähe mingi mõtte, mida ei ole varem mõelnud, on super. Siis tekib muidugi küsimus, kas see on hästi vormitud ja välja toodud. Viimasel ajal on hästi palju dokumentaallavastusi, kus teema on ülitähtis, aga see, kuidas seda esitletakse, jätab soovida.

Sa käid kolm-neli korda nädalas teatris, see tähendab, et vaatad palju ka sõnateatrit. Kas sõnateater pakub sulle praegu elamusi?

Esiteks on minu jaoks täiesti okei, kui mulle lavastus ei meeldi.

Sa lähed poole pealt ära?

Ma arvan, et õigem oleks minna, aga ma võin jääda magama. Põhimõtteliselt oleks õigem ära minna ja mitte sellega teisi segada, et ma ohin-ahin, nihelen või hoopiski magan. Nii palju ma tean, et inimesed on väga erinevad ning kui mulle midagi ei meeldi, siis see ei tähenda, et teistel on sama tunne.

Kusjuures olen ka aru saanud, et sa võid minna üht ja sama asja vaatama erinevas meeleolus ja see loeb ka. Sa lähed vaatad midagi ja mõtled: issand, mis jama see on, teisel korral on juba... Muidugi olen katsetanud, et lähed teisel korral ja ikka on täielik jama. (naerdes)

Teiseks: ärge minge teatrisse uisapäisa. Uurige ja vaadake, ärge tehke mingit suurt uurimistööd, aga natukenegi, millest ja kuidas see on. Alati on mingid videod olemas, kust sa näed veidi, mis toimuma hakkab.

Minul isiklikult on see, et kui näitlejad hakkavad tantsima ja laulma, siis...

... tuleb uni peale?

Ma ei lähegi sinna. Kui seda ette tean, siis ei lähe.

Kui selle tundmatusega kohtumise motiivi juurde tagasi tuleme, siis kui palju olete Kanuti Gildi Saalis valmis allahindlusi tegema, et rahvas saali tuleks ja neil nii tundmatu ei oleks?

Meil on kõige odavam pilet Eesti teatritest.

See on juba vastutulek.

Ma arvan, et üks vastutuleku vormidest küll. Eks me püüame kontseptsioone ja kunstnike mõtteid seletada ka, see ei ole väga lihtne ja pole ehk veel õnnestunud nii hästi. 

Üks trend, mis Inglismaalt alguse sai ja mida näen nüüd juba veel mõnes Eesti teatris, et kodulehele pannakse lihtsustatud tekst, mis väga lihtsalt ütleb, missugune ja millest see lugu on. Tegelikult on see mõeldud erivajadustega inimesele, et ta tunneks end kindlamalt, aga sobib ka siis, kui sa niisama kardad. Ma olen olnud situatsioonis, kus laval on tantsuetendus, pimedal on kirjeldustõlge kõrvaklappides ning vaheajal nägijad küsivad talt, et kuule, millest see lavastus rääkis?

Kui Kanutist räägime, siis see on ka meie poolt riski võtmine. Me teeme midagi sellist, mida ei saa suurest teatris teha, sest seal võib keegi ajada kogu aeg näpuga järge: peab olema nii palju publikut, piletimüük peab olema hea.

Te ei aja väga näpuga järge?

Peame ikka ajama, aga riskivalmidus on suurem.

Ühelt poolt teid oodatakse ka välisriikidesse, aga kas seal käimine on teie produktsioonide majandusmudelisse juba sisse arvestatud? Ilma selleta ei saaks?

Mitte meile, vaid kunstnikule on see väga selge tuluallikas. Meile on see ehk prestiiž, kunstniku jaoks on see selgelt tulu, sest hinnad on kõigile ühesugused. Ega Eesti kunstnik ei saa vähem raha kui Saksa tantsija, kui nad esinevad Saksamaal.

Kanutis on hooaja jooksul ka üks või kaks sellist kaasproduktsiooni lavastust, mis ei ole kuidagi seotud Eestiga ning seda näitamegi siin võib-olla paar korda. Aga tunneme, et tahame seda kunstnikku või selle lavastuse produtsenti toetada ja seetõttu olla osa rahvusvahelisest nn vereringest. Kindlasti aitab see kaasa ka Eesti kunstnikele kaasprodutsentide otsimisele. 

Ma olen Von Krahli teatri taustaga ning 1990. aastate lõpus tuli meil ikka teemaks, et mis on meie eesmärkideks. Kui öeldi, et olla Eesti parim teater, ei mõistnud me seda. Mismõttes? Miks Eesti? Mis suurus see Eesti parim on?

Kas Kanuti Gildi SAAL tahaks olla Eesti parim teater?

Maailma parim teater. Või maailma parimate hulgas.

Tõesti?

Muidugi, loogiline. Sellel on takistusi, mõned on isiklikud, mõned on finantsilised, mõned on ruumilised, aga põhimõtteliselt küll. Miks siis üldse rabeleda? Mulle tunduvad, et kõige paremad on need ideaalid, mis ei saagi teoks, aga aitavad sind edasi. Ja siis äkki saavadki teoks.

Ütlesid, et olete tõenäoliselt kõige madalama piletihinnaga Eesti teater...

Just oli Eesti Etendusasutuste Liidu koosolek, kus pidin ütlema keskmise piletihinna, arvutasin välja, et see on meil 21 eurot.

... aga kui raske on seda piletihinda nii madalana hoida, kui näeme, et mõnes teises teatris suuremad produktsioonid maksavad praegu juba alates 70 eurot pilet?

Tuleb alustada selleks, kelle jaoks teater üldse mõeldud on. Hendrik Toompere juunior arvas ka ühes intervjuus vist samamoodi, tema laseks hinna alla, sest teater ei ole eksklusiivne ega rikaste hobi. Teater on nagu jalgpall, tavaliste tööinimeste hulgas sündinud, aga me tihti unustame selle.

Meie eesmärk on tekitada vähemalt see, et võimalikult paljudel oleks võimalik tulla ning tulemine ei jääks raha taha. Meil on ka eripakkumisi õpilastele ja noortele, aga piletihinna taha ei tohiks midagi jääda.

Tõid juba noorte aspekti sisse, aga tõesti, noorte kaasamise ja teatrisse meelitamisega on mitmed teatrid viimasel ajal tegelenud. Kuidas teil noortega on? Mulle tundub, et etenduskunstide juurde noored tahavad tulla.

Meil on pigem see mure, et tahaks vanemaid külastajaid. See on laiemalt Eesti küsimus, sest kui mu kolleegid käivad Eesti teatris, eriti eraetendusasutustes, ja imestavad, et mida me oleme teinud, et noori teatrisse saada. Neil käib teatris vanem generatsioon, kellel on raha ja harjumus selliseid asju vaadata juba noorusest peale.

Meil on Kanutis nii, et kui sa alustad tööd mõne noore kunstnikuga, siis ta toob kaasa omavanuse publiku. Ta kasvab, publik tuleb kaasa, aga jääb kogu aeg natukene vähemaks. Inimesed saavad lapsed ja perekonna, enam pole aega. Aga siis tuleb uus noor, kes toob oma publiku. Kui sa noort kunstnikku ei too, siis ei tule see noor külastaja kah etendusele.

Aga sealjuures on tõesti see, vanemad külastajad kaovad ära. Need inimesed, kes 25 aastat tagasi Kanutis käisid, enam seal ei käi. Küsimus on küll, miks nad ei tule.

Sa ei ole saanud vastust, miks nii on?

Ei ole.

Nad lähevad sõnateatrisse?

Kõige rohkem on ilmselt see, et neil on see arusaam, et ollakse seda kõike juba näinud. Aga teisalt on ka ikka pere, lapsed ja muud hobid, mis on nendega koos tulnud. Need domineerivad.

Peaks hakkama mõõdulindiga mõõtma, kas kõige lähem teater Raekoja platsile on Kanuti Gildi Saal või Noorsooteater...

Ha-haa. Meie oleme ikka vist lähemal.

... aga kas tänu sellele tuleb teile ka juhuslikku turisti?

Tuleb ikka ja nad on suhteliselt üllatunud. Kanuti puhul on see ruum ise paljudele üllatus, et keset uhket vanalinna on selline industriaalse hõnguga saal. Me oleme selle teadlikult säilitanud ja tõuganud eemale mõtted kõik läikima lüüa. Siis ju kaoks omanäolisus.

Tallinnas on praegu hoopis see probleem, et kultuur kaob vanalinnast ära, kõik on läinud Telliskivisse ja Noblessnerisse ja Koplisse. Talvistel õhtutel puhub meil vaid tuul, kuna see on ka elurajoon, siis baarid ning restoranid panevad end ka kell 22-23 kinni ning ongi tühjus, kuigi see on tegelikult võib-olla kõige efektsem koht, kus olla. Nüüd sai Linnateater kah valmis, aga nii nemad kui ka Noorsooteater on ikka pigem vanalinna äärealal.

Ja kui mõtlemegi näiteks ligipääsetavuse peale, siis kuidas on Tallinna vanalinn ligipääsetav puudega inimestele? No ei ole.

Sa ei saa praegu Bolti taksot vanalinnas enamikele tänavatele tellidagi, Kanutisse pead ka ilmselt pool kilomeetrit takso peatuskohast kõndima, et üldse kohale jõuda?

Just nimelt, kui sa saad kõndida... Kui meil oli Erisuste Erinevuste festival, siis tuligi välja, et ainult üks taksofirma tohib tavalisel päeval tulla Pikale tänavale. Me palusime ja pidasime läbirääkimisi, siis saime nõusoleku, et kõik taksod võivad tulla ehk kui ratastooliga või vaevu liikuv inimene tuleb Pikk 20 uksest välja, siis ta ei pea minema Laiale tänavale mööda konarlikku Hobusepea tänavat.

Kanuti Gildi SAAL on 25 aastat olnud vanalinnas ja me mõtleme vanalinnast kui kodust. See on meie linnaosa.

Sa ei kujuta seda ette, et Kanuti Gildi SAAL koliks kuskile mujale?

Kujutan ikka, sest me ju ei ela vanalinnas. Aga vanalinn on tõesti muutunud hingelähedaseks ning seetõttu on meie jaoks tähtis, et on tekkinud Pika tänava festival septembrikuu keskel. Aga siis on ka küsimus, et kelle jaoks ta on? Kas ta on elanike jaoks või kõigile? Me saame ju aru, et neil on erinevad soovid, sest see, kes elab vanalinnas, tahab kohti, kus koera pissitamas käia või soovib, et õhtul oleks vaikne. Külastajatel on hoopis vastupidised huvid.

Von Krahli Teater on üks neist, kes kolis tõepoolest vanalinnast Telliskivisse. Sa olid algusaegadel ka Von Krahliga seotud, mis pilguga sa vaatad, kuidas neil läheb? Uus põlvkond on peale tulnud.

Uus põlvkond on peale tulnud ja teevad oma asja, mis on väga tähtis, et ei üritata teha vana moodi, vaid on võetud eesmärgiks olla omasugused. Samas on iga põlvkond erinev, aga õnneks tehakse samu vigu. Neid vigu, mida iga põlvkond peab tegema. Ütlen seda vaatajana, mitte kui selle teatriga kunagi seotud olnud inimesena. Seega ma elan neile kõvasti kaasa.

Rääkisime juba veidi etenduskunstide kogukonnast, aga äkki on nii, et te ei tahagi, et iga suvaline sisse astuks? Kui räägime Eesti alternatiivmuusikaklubidest, siis aeg-ajalt räägitakse nende puhul ka seda, et igaüks ei peakski sinna tulema.

Kui räägime uuesti piletihindadest, siis ma ei tea, kas tahangi, et see inimene, kes on valmis 50 eurot pileti eest maksma, meie juurde tuleks. Nende ootus on midagi muud.

Meil esietendus Robin Täpi lavastus, mis toimub autos, kuhu mahub lisaks juhile kolm inimest. Selle piletihinnaks saaks ka panna 300 eurot, aga kes sinna siis tuleks? Ilmselt tuleks sinna antud lavastuse jaoks vale publik. Igal asjal on ju oma publik.

Samas tuleb rõhutada, et kui ei oleks võimalik piletihinda all hoida, siis ei hoiaks ka, aga praegu ikka on õnneks võimalik. Ega 21 eurot ei ole ka nüüd ikkagi nii odav, see on rohkem kui pudel õlut. (naerdes)

Kui nüüd Kanuti Gildi SAALl oleks viis või kümme korda rohkem raha, kas siis teeks midagi täiesti teistmoodi?

Ei taha rohkem.

Ei taha rohkem raha?

Viis või kümme korda rohkem ei taha. Natukene rohkem raha annaks, ka veidi enam vabadust ning võimalusi kunstnikele rohkem. Aga isegi kaks korda rohkem raha poleks vaja.

Kui oleks valida, et ütle, palju tahad, siis 25 protsenti rohkem ja see oleks kõik. Sellest rohkem ei ole vaja, kuna me ei jõuaks seda mõistlikult ära kulutada. Ei ole mõtet panna endale hästi suur palk ja öelda, et kuluski kunsti nimel ära. (naerdes)

Hoopis teine asi on festivalidega, iga festival saab kasvada väga-väga suureks, küsimus on jällegi selles, kas sa ise tahad seda. Peale suuruse võib festival ka sisult tugevaks ja spetsiifilisemaks minna… 

Ehk festivali ja teatri puhul on see erinev.  Kanutis on meil 130 kohta, rohkem ei ole ja ei taha ka. Mõnikord oleks hea, kui on rohkem kohti, aga siis saab üürida suurema ruumi.

Nagu sa ütlesid, siis festival saab kasvada nii mahult kui ka sisult suuremaks. Eesti teatri kohta visatakse tihti motiivina õhku ka see, et kui on küsimus kvaliteet versus kvantiteet, siis liiga tihti on meil just kvantiteeti liiga palju. Kuidas sulle tundub, kas me teeme Eestis liiga palju teatrit?

Ma olen seda kunagi öelnud ja mind tsiteeritakse elu lõpuni, et minu arust toodame liiga palju paska... See on osaliselt õige, mida ma ütlesin, aga selle puhul peab aru saama, et seda tehakse selleks, et kunstnik saaks ära elada. Kui saaks vähem tehes sama hästi ära elada, siis teeksid nad vähem, aga praegu ei saa. 

Vabakutseliste skeem on praegu ikkagi selline, et raha saad mitte mängimise, vaid loomise eest. Kui lood, siis saad raha, kui mängid, siis väga palju raha ei saa. Ta peabki looma rohkem ja tooma kogu aeg uusi lavastusi välja, isegi mitte selle pärast, et publikut pole, vaid lihtsalt selleks, et ära elada.

See on fakt, et mitte keegi ei jõua praegu Eestis kõiki esietendusi ära vaadata ja see on ainult viimased 15 aastat niimoodi olnud. Varem käidi ja vaadati kõik ära, aga nüüd pole üldse võimalik. Nüüd pole isegi võimalik hallata, kui palju esietendusi on, sest isegi need, kes ütlevad, et leidsime kõik suvelavastused üles, siis tegelikult kuskil on ikka midagi sellist, millest ei tea ning tihti võivadki olla just need kõige põnevamad asjad.

Eesti teatriskeenes on puudu ka veel alternatiivsemad kohad, näiteks kellegi garaaž.

Sa tunned, et Eesti teatripildis selliseid täiesti alternatiivseid asju ei ole?

Jah, täpselt. Ühelt poolt ei ole neid selle pärast, et raha pole, aga teisalt pole ka süsteemi, et sellised asjad saaks toimida.

Mul on väga hea näide. Olin kunagi ühel teatrifestivalil, kus pidime minema suurde uhkesse teatrisse, aga minu juurde tuli kolleeg, kes teatas, et  samas linnas ühes garaažis on mingi noore hullu prantslase etendus. Võtsime takso, ei läinud sinna suurde teatrisse kuulsat asja vaatama, vaid hoopis tundmatusse. Ja see toimuski garaažis, kuhu mahtus 15 inimest, praegu on see autor üks Prantsusmaa tuntumaid koreograafe. Ärme nimesid nimeta igaks juhuks.

See oligi koht, kus ta sai teha kõike ja katsetada ning, vabandust väljenduse pärast, ka kusta lavale... Muuseas ma arvan, et kui kunstnikud neid hulluseid nooruspõlves ära ei tee, siis mõtle kui õudne on see, kui nad seda keskealisena hakkavad tegema. Noored peaksid hullu panema, ma olen näinud kahjuks keskealiseid...

... laval kusemas?

Üldse tegemas laval niisuguseid asju, mille peale tekib küsimus, miks sa seda siis ei teinud, kui sa noor olid?

Hullupanemist Eesti teatris ka liiga palju ei näe?

Väga palju ei näe, kuigi rohkem kui varem. Hullu panevad need, kes tegutsevad rohkem Eestist väljaspool: Netti Nüganen, Maria Metsalu, Johhan Rosenberg. Need on inimesed, keda on õpetatud mitte lavastajaks, koreograafiks, tantsijaks ega näitlejaks, vaid kunstnikuks. 

Kas sinu jaoks on etenduskunstis mingi piir ka, millest üle astuda ei tohiks? On selline asi üldse võimalik?

Ei ole. Neid asju ikka on, mis mõnikord häirivad, aga näiteks eelmisel Baltoscandalil oli üks lavastus, mida esmakordselt laval nähes mõtlesin, et kas sellist asja üldse tohib teha, kuigi olen 30 aastat asju vaadanud.

Ehk niisugust asja tuleb veel ette, kui oled 30 aastat teatriga tegelenud?

Tuleb ikka, aga see ei ole ka mingi roppus või midagi sellist. See oli lihtsalt mängitud jõhkrus, aga samal ajal ka nii peenetundeline ja naljakas. Ma tõesti jäin mõtlema: kas nii tohib teha, kas minuga tohib nii manipuleerida?

Sulle meeldib, kui sellised küsimused tekivad?

Muidugi, see on edasiviiv jõud. Mis muu edasi viib? Ikka skandaal või kastist välja mõtlemine, see on eksperimenteerimise A ja O.

See on võimalik, aga seda pole tihti. Enne eelpool nimetatud lavastust juhtus see viimati võib-olla kümme aastat varem, seega see on üsna keeruline. Selleks ei ole vaja kunstnikul isegi tingimata vormi muuta, võib olla ka vormiliselt traditsiooniline teater, aga küsimus on, kuidas ja mida näidatakse.

Üks põhjus, miks mulle kunst üldse meeldib, on see, et üritada kunstnikes ja nende mõtetest aru saada. Ma ei saa öelda, et neist kogu aeg aru saan, see ongi põnev, kui aru ei saa.

Sa istud ka tihti teatrisaalis ega saa aru, mis laval toimub?

See polegi nii tähtis, mis toimub, olulisem on see, miks toimub. Aga selle saab välja mõelda: näiteks kogu Kesk-Euroopa tegeleb praegu pagulasteemaga läbi selle, et nad kõik on olnud kolonisaatorid. Kuidas me suudaksime samu mõtteid mõelda? See on ainult teoreetiline võimalus meile. 

Etenduskunstides on üldse praegu väga oluline teema, mida kõik arutavad, kuidas saada tohutult sotsiaalkriitilist poliitilist tööd vaatama ka need, keda see otseselt puudutab. Ehk need, kellest see on, mitte need, kes niigi mõtlevad samamoodi kui kunstnik. Nad on niikuinii nõus, aga kuidas saada EKRE või Reformi poliitika vastast lavastust vaatama ka EKRE või Reformi toetajad ja tegijad ise? See on kogu ühiskonnas küsimus, kuidas vasakpoolsed saaksid parempopulismile ja paremekstremismile vastu nii, et ei muutuks ise samasuguseks. 

Kas Eestis on ka etenduskunst ühiskondlikult ning poliitiliselt laetud?

Pigem sotsiaalselt, mitte niivõrd poliitiliselt. Suur teema, mis on ka väga tähtis, on perekonna küsimused üldisemalt. Kui vaadata Kanuti Gildi Saali kava, siis sealt leiab palju selle teemaga haakuvaid töid.

Inglismaal on aga praegu näiteks transperede teema nii suur, muud väga polegi. See on väga suur trend, mis suunab meid mõtlema selle peale, et maailmas polegi ainult tavalised pered, vaid väga palju on ka neid, kes on teistsugused. Äkki me elamegi lihtsalt liiga hästi kaasaegse kunsti jaoks...

Kas elame liiga hästi?

Ma ei tea, äkki elame... Ma tean, et saan nüüd kõigi viha, aga kui see süsteem, mis praegu Eesti teatrite rahastamises kehtib, alles jääks, siis oleks hästi.

Praegu on sinu arvates hea süsteem?

Palju parem kui näiteks Lätis, aga see ei tähenda, et oleks ideaalne. 

Probleem ongi selles, et seda süsteemi tahetakse lõhkuda... Eks seal on erinevad põhjused, miks tahetakse lõhkuda. Üks on see, kui keegi tunneb, et tema ei saa piisavalt, või siis hoopis keegi tähtsam arvab, et liiga palju raha antakse. Tahetakse sarnaselt Rail Balticule küsida: kas tasub ära? Kas tasub seda lavastust teha? Nii ei saagi küsida, sest ei tasu.

Enamasti ei tasu?

Rahaliselt ei tasu. "Rahamaa" võib-olla tasub. Samas, ma ei tea, kas tasub, pigem mitte.

Ma ei ole ka kindel, et tasub.

Probleem on selles, et Eesti teatrimaastikul on hapnik kinni, kuna kogu aeg tahetakse midagi muuta ja keegi täpselt aru ei saa – või ainult mõned üksikud saavad –, miks muuta.

Selle teeb veel keerulisemaks ka see, et meil on süsteem, mis pärineb põhimõtteliselt nõukogude ajast. Mõtle veel, mis alal on sama süsteem kui see, mis oli nõukogude ajal? Aga teatrites on nii. Mingis mõttes peaks see kaasajastuma, aga osadel tekib kohe kartus, et selle kaasajastamisega keeratakse süsteem täiesti nahka.

Kui palju pead praegusel hetkel veel Kanuti Gildi Saali vajalikkust põhjendama?

Ikka peab, kogu aeg. Aga see on isegi endale tähtis.

Endale pead ka põhjendama, miks teid vaja?

Väga tähtis on selle peale mõelda. Teeks ettepaneku kõigil mõelda selle peale, kas see on vajalik, mida ma teen. 

Me oleme ise mõelnud, et kui Kanuti Gildi Saali maja peaks minema remonti, siis see oleks päris hea, kui peaksime olema kaks-kolm aastat kuskil mujal ja tegema midagi muud. See paneks täiesti teistmoodi mõtlema ja võib-olla siis, kui tagasi tuleme, oleks hoopis paremad ja selgemad mõtted. Aga seal on see hirm, mis eestlasel ikka: pärast äkki ei lasta enam tagasi, sest äkki keegi nihverdab midagi. 

Oled siis selle küsimuse peale mõeldes aeg-ajalt ka tundnud, et äkki teid ikkagi ei ole vaja?

Kunstnikke tuleb kogu aeg juurde ja alati, kui keegi uus inimene kandideerib meile tööle, siis ütleme ka, et sellel majal on ainult üks põhjus: kunstnikel on seda vaja. Mitte meil ega ka ühiskonnal, vaid kunstnikel, sest etendus on meie puhul vaid üks osa tegevusest. Palju on residentuure ja muud sellist, kus kunstnikud saavad tegeleda sellega, millega nad tahavad.

Aga kahjuks kunstnikud ei otsusta, palju me toetust saame, kuid ilma nendeta poleks ka üldse mõtet.

Ilma nendega poleks midagi toetada.

Jah, poleks meil ka mõtet, mis me seisame seal tühjalt...

Kanuti Gildi SAAL loodi umbes samal ajal, kui seksi-Kristi maoga striptiisi tegi ning kui toona küsiti, kas tasub ära, siis vastasin: tasuks küll, kui teeksime ainult tema show'sid, aga kas nii meie kui ka teie rahastajatena tahaksite seda? Meie ei tahaks seda.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.