Räägime sinuga juuni alguses, kus inimesed panevad veel paika oma viimaseid suveplaane. Kas sinu jaoks on suvi eelkõige tööaeg?

Tahaks loota jah. Mul on puhkus siis, kui tööd ei ole, aga praegu paistab küll, et kuni augusti alguseni on täiesti täis.

Ehk kui tuleb tööpakkumine, siis oled valmis puhkuseplaanid tühistama?

Ikka jah, ega ma kunagi ei planeeri ette, et nüüd näiteks juulis puhkan. Kui tuleb kõne, siis peab minema.

Kui palju selle 40 aasta jooksul, mis sa operaatorina töötanud oled, on neid suvesid olnud, kus ikkagi on õnnestunud puhata? Kui hea puhkaja sa oled?

Suvel ma ei olegi väga käinud. Kui poisid väikesed olid, siis tegime Jurmala otsa või läksime Soome tuttavate juurde, aga viimasel ajal juhtub seda pigem spontaanselt.

Eelmine aasta käisin elukaaslasega Horvaatias, aga seal oli ka see, et mul oli Finnairi punkte jubedalt üle jäänud ja pidi ära kasutama. Vaatasime, et septembri lõpus oli paras auk ja käisime korraks, aga jube raske on ette planeerida.

Lennumiile on sul siis nii palju, et tänu tööle teenitud punktidele saad korra puhata ka?

Kohati on küll, aga samas need jagunevad eri firmade vahele ära. Paljudele firmadele ma polegi viitsinud teha neid kaarte.

Kui palju riike praegu kokku on, kus oled käinud?

Praegu on 149.

Pead täpset arvestust?

Jah, kunagi lootsin, et saan kõik maailma riigid kokku, neid on kuskil üle 200, aga ei, mul ei tule need ikka täis. Palju on kohti, kuhu tahaks veel sõita, aga pole mingit põhjust minna. Nüüd pigem korduvad erinevad kohad: Iraak, Afganistan, Ukrainast rääkimata.

Arvad, et 200 ei tule täis?

Ei-ei, ei tule. Sel suvel tuleb Liechtenstein juurde veel.

Selle suvega saab sul nüüd 150 riiki täis, aga kui paljudes neist on sul olnud võimalik käia nii, et kogu aeg ei pea kaamerat õlal hoida?

Heal juhul kuus-seitse. (naerdes)

Ega seda tõesti väga ei taha, et võtaks nüüd puhkuse ajal kaamera ja filmiks seal midagi.

Puhkuse ajal ei filmi midagi?

Ei-ei, võib-olla telefoniga mingi väikese käki, aga muidu siis küll kaamerat näha ei taha.

Aga läheksid kõigisse riikidesse tagasi, kus käinud oled? Mõni aasta tagasi mainisid, et pole ühtki kohta, kuhu uuesti ei tahaks minna.

Kunagi oli Albaania see koht, kuhu ei tahaks uuesti minna. Kui Kosovo jama toimus, siis me olime mägedes Kukësi linnas, kuhu iga päev pagulased tulid Albaania poolele. Mul oli Filmimehest võetud suur kaamera, mis pandi pihta, lihtsalt virutati ära, aga seal rööviti kõike, seal viidi seitse-kaheksa kaamerat ära, jaapanlastel viidi buss isegi ära. Ma sain selle kaamera küll pärast õnneliku juhusega tagasi.

Alguses mõtlesin küll, et sinna enam kunagi ei lähe, aga seitse-kaheksa aastat hiljem käisime Soome uudistega Tiranas ja siis vaatasin, et jube ägedaks on läinud. Täiesti positiivne üllatus.

Seal käisid uuesti ja said aru, et tasub minna küll, rohkem ei ole kohti, millest eemale hoiaksid?

Ei ole, kõik on põnevad. Selle töö pluss ongi see, et ma ei ole nagu turist, vaid lähen ja kohtun päris inimestega, mitte see, et lähen Egiptusesse ja näidatakse beduiinide telke, teeme foto ära, joome teed, sõidame kaamelitega ja tuleme tagasi.

Seega sul turismiatraktsioonid on nägemata?

Kahjuks küll.

Egiptuses ikka püramiide nägid?

Käisin kunagi Šveitsi TV-ga Luxoris, aga see oli ka vist selle pärast, et seal tapeti kõvasti Šveitsi turiste ära. Seega põhimõtteliselt nägin Luxori templid ära, verd ei olnud enam, see oli ära koristatud. (naerdes)

Oled ilmselt Eesti kõige kogenum rindeoperaator, me puutusime aga kokku "Aktuaalses kaameras", kus sa olid asendusoperaator. Käisime sinuga koos Fotografiskas võttel ja mulle tundus see täielik raiskamine, et sinusuguse kogemusega operaator peab üles võtma seintel olevaid pilte. Tunned ise ka, et tahaksid pigem ärevamates tingimustes töötada?

Tead, see jälle oleneb. Ma olen viimasel ajal soomlastega teinud ka palju sporti. Alates Sotšist olen käinud kõigil olümpiamängudel, paraolümpial, kergejõustiku ja jalgpalli MM-il kaasas. Mulle sport ka väga meeldib ja see töö meenutab veidi seda, kui oled kuskil kriisiolukorras või sõjas.

Ma olen teinud ka täiesti rahulikke dokke kunstiinimestest, seega seinast seina asju on olnud. Mind see ei sega, et pean filmima kellegi teise fotosid seina peal, seal saad ka vaadata, mis nurga alt täpselt võtad.

Aga sa käivitud ikka pingesituatsioonis?

Need on lahedad jah. Kui täiemahuline sõda Ukrainas pihta hakkas, siis ma olin seal 55 päeva järjest, reporterid kogu aeg vahetusid, ma tegin vist viie erineva soomlasega tööd. Aga seal sain aru, et oskan seda tööd teha ja olen nagu kala vees. Tundsin end seal jube hästi, kuigi nii ei tohiks öelda, et sõjas end hästi tunnen.

40 aastaga oled töö selgeks saanud?

Ma arvan küll. Eks ta oli mul ilmselt juba varem ka selge. (naerdes)

Aga nende aastakümnete jooksul kaamera taga igav ei ole hakanud? Kas operaator saab endale üldse igavust lubada?

Ei hakka, seal on juba põnev see, et iga päev on täiesti erinev. Sa võid sama asja minna uuesti filmima, aga valgus või situatsioon on ikka erinevad. Ei ole seda, et teed üht asja päevast päeva.

Just oli, et käisime "Aktuaalse kaameraga" Talleggi kanatehases. Filmisime liini peal seda, kus ühe tüübi töö oli see, et kanad tulid mööda liini, ta võttis kana ja pani selle konksu otsa. Mõtle, sa teed seda päev otsa, lähed õhtul koju ja mõtled: kurat, täna tegin päris hästi tööd, võib rahule jääda.

Sa tahaksid kanasid konksu otsa panna?

Ma arvan, et ei tahaks.

Aga kontoritööd oleksid valmis tegema? Kaheksa tundi laua taga?

Oleneb jällegi, mis töö see täpselt on, aga vist ei tahaks.

Põhjus, miks sa "Aktuaalset kaamerat" tegid ja taas rohkem Eestis toimetad, on see, et kuigi sa tegid aastakümneid koostööd soomlastega ja eelkõige nende ringhäälinguga Yle, siis pärast nende suuri kärpeid sul seal vist enam väga tööd ei ole?

Ei ole jah, ma olen vabakutseline ja enam nad majast väljast ei võta üldse. Ainult suurtele projektidele – nagu olümpiamängud – sinna võeti. Pärast paraolümpiat käisin tegin nendega veel Serbias tunnise doki venelastest, kes on sinna elama läinud. Varem tegin neid palju, aga üks ajakirjanik, kellega neid tegin, oli 63-aastane ja talle öeldi, et võta eelpension välja, pool aastat saad raha, aga siis tõmba uttu.

Töistel teemadel mõtlesid vahepeal pigem soome, mitte eesti keeles?

Jah, tihti oligi nii, et kui Eestis midagi tegema hakkasin, siis vahepeal pidin mõtlema, et kuidas nüüd suur plaan või keskplaan eesti keeles on.

Mis sind seal Soomes hoidis? Kas sind võis Kalevipojaks nimetada?

Ei, ma elasin ikkagi Eestis.

Pole Soomes kordagi elanud?

Ei-ei, ma olen Soomes ka vähe filminud. Enamasti oli ikkagi nii, et meili peale tulid lennukipiletid, lendasid siis kas Vantaasse, Frankfurti või Amsterdami, sain seal reporteriga kokku ja siis panime edasi.

Ei ole tahtnud kolida ka sinna?

Ei, kodu on ikka kodu.

Lisaks Soomele oled sa rahvusvaheliselt väga palju töötanud. Kas see on sinu jaoks paratamatus olnud, kuna kodus pole piisavalt tööd või lihtsalt häid pakkumisi on pidevalt tulnud?

Varem ikkagi raha pani asja paika, see oli kõva motivaator. Kui Eestis saaks samu asju teha, siis teeksin hea meelega neid koos eestlastega, aga praegu on lihtsalt välismaal rohkem raha.

Kas sul on lihtne ei öelda? Oskad pakkumistest ära öelda?

Ei, kui vähegi võimalik, siis olen ikka kõik tööd vastu võtnud. On isegi nii, et kui ma õhtul viimase lennukiga jõuan teisest kohast tagasi ja hommikul kell kuus läheb juba järgmine, siis mõtlen, et põhimõtteliselt ju jõuab.

Reegel on ka see, et kui olen kellelegi midagi lubanud, aga kümne minuti pärast tuleb pakkumine, mis on kümme korda suurem, siis ma ei saa öelda esimesele, et ei tule ikkagi sinuga, sest sain parema pakkumise. Muidu kaob lihtsalt usaldus ära.

Kas praegu ka pakkumisi tuleb?

Vähe. Eestist on küll, aga Soomest ei tule midagi. Üksikud on, aga need on kõik sellised, et vaatame, kas raha saame või mitte. Seal on kõik nii kokku tõmmatud.

Kui nüüd reaalsus on see, et suurem osa töid tuleb Eestis teha, siis mis see sinu jaoks tähendab? Paneb majanduslikult ka põntsu?

Natukene küll, aga Eestis on ka tasud tõusnud, need on juba täitsa konkurentsivõimelised.

Tasub Eestis tööd teha küll?

Jah, igal juhul. Lisaks on see, et saad kodus elada, ei pea kogu aeg lennus olema.

Milline on vabakutselise operaatori reaalsus Eestis? Sa oled pikalt valdkonnas töötanud ja näinud erinevaid aegu, kas seis on paremaks või halvemaks läinud?

Operaatoreid on tekkinud juurde ja tänapäeval on lihtsam: vanasti olid suured Beta-kaamerad, praegu võtad hea korraliku fotoka, ostad korralikud optikad ette ja hakkad filmima. Ehk siis selliseid tegijaid on praegu palju rohkem, kes mõtlevad, et äkki õnnestub ja saab jala ukse vahele, aga see pole ainult Eesti asi.

Kui Ukraina 2022. aastal Butša tagasi vallutas, siis nad tegid kolm päeva ajakirjanikele tuure, et näidata, mis venelased teinud on. Esimene päev läks kümme bussi ja 120 ajakirjanikku, siis me ei saanud, aga teisel päeval õnnestus, eestlasi oli seal veel koos meiega. Siis oli jälle kümme bussi ja 120 ajakirjanikku, aga neist pooled olid telefonidega. Laibad olid tänavatel, me filmisime neid, aga siis teised vennad filmisid nii, et ise olid esiplaanil, hoidsid kätt telefoniga eemal ja rääkisid: ma olen siin, venelased tapsid ukrainlased ära ja panid põlema. Kõik käis läbi nende enda, aga samas need juutuuberid olid samamoodi ajakirjaniku akrediteeringu saanud.

Mis pilguga sa seda vaatad, kui kriisikolletes on praegu suures osas ka juutuuberid ja suunamudijad?

Ma ei teagi, eks nad üritavad ka oma asja teha... Aga nad segavad kõvasti, seal Butšas oli ka tänav, kus vene tehnika oli puruks lastud, kõik ajakirjanikud viidi korraga sinna, aga kui sa üritad kaadrit võtta, siis mingi vend telefoniga astub lihtsalt kaadrisse.

Nad solgivad seda... Samas, ega seda pole ka õige öelda, neil on ka oma vaatajad, nad võivad samamoodi öelda, et mis sa tolkned seal oma kaameraga.

Mis sa teed sinna telekasse, mul on Youtube'is rohkem jälgijaid.

Just, seal on ju osal mitusada tuhat jälgijat.

Ise ei läheks praegu kuskile niiviisi, et kaamerana kasutad ainult telefoni?

Me oleme teinud otseülekandeid telefoniga, aga muidu küll mitte. Mingi professionaalsus peab olema, kuigi ka telefoniga tehtud pilt läheb järjest paremaks.

Praegu tehakse juba mängufilme ka iPhone'idega.

Jah, osa panevad gimbali peale, liikumised on sujuvad ja kõik nii. Kõik oleneb sellest, milleks sa teed seda, sest sa saad kindlasti teha ka päris kunstilise asja telefoniga.

Sind ei huvita see?

Praegu mitte, aga never say never.

Nüüd, kus Soome poolt on võimalused kokku kuivanud, veel erialavahetusele ei ole hakanud mõtlema?

No vanust ka praegu päris palju, mis ma enam... Varsti on lõpp käes.

Lähed reisijuhiks.

Ma ei viitsi. Kunagi tegin dokumentaalfilmi "Afganistani armid", kus viisin Seaküla Simsoni, jalgadest ilma jäänud Leino ja Margit Kilumetsa Afganistani. Nad küsisid, et kas seal on turvaline, ma ütlesin, et muidugi, lähme-lähme. Pärast hakkasin mõtlema, et kurat, see pole ikka päris normaalne, et võtad endale sellise vastutuse... Õnneks kõik läks hästi.

Praegu oleme rääkinud sinust põhiliselt kui rindeoperaatorist, aga oled tegelikult ka dokumentalist: "Afganistani armides" valmimisest saab tänavu 20 aastat, oled teinud veel "Tšernobõli samuraid", viimasest ajast ka "Naised rindejoonel" ja "Tuleviku kangelane". Kas sa mõtled endast üldse kui dokumentalist või need projektid on lihtsalt kuidagi sinuni jõudnud?

Ma ei teagi... Rohkem olen ikka operaator.

Eestis on raha nii vähe, aga ma teeks hea meelega "Naistele rindejoonel" jätkuosa. Lõpetasin selle filmimise 2018. aastal ära, kui ainult idas käis andmine, aga tahaks vaatama minna, mis neist saanud on. Mul on nendega kontaktid olemas, aga see tähendaks jälle, et on vaja mingeid projekte kirjutama hakata. Eestis on jube raske raha saada, kui keegi ütleks, et mine tee, ma maksan kinni, siis hea meelega läheks.

On sul mingid mõtted juba kuklas ka? Mõni projekt, mida arendada?

Seda Ukraina asja olen vaikselt haudunud. Suvel on jälle voor, siis äkki õnnestub, aga praeguse seisuga ilmselt mitte.

Oled üldiselt tegelenud kas uudiste või dokumentaalprojektidega, aga kas lavastuslikud asjad sind väga ei huvita?

Ma olen soomlastega teinud ka selliseid, kus on rollid ette kirjutatud, aga seal on suurem kamp, palju on passimist, kümme korda teed läbi ja põnevus kaob ära.

Mulle meeldib ikka dokumentalistika, jah, vahel saadete jaoks teeme ka kaks-kolm duublit, aga mitte nii, et kümned korrad on asi läbi proovitud. Parem on ikka siis, kui on päris tegevus.

Mis sind operaatori ja dokumentalistina käivitab? On see uudishimu või on sul seal kriisikolletes käies ka sügavam soov, ma ei tea, näiteks maailma paremaks muuta?

Kahjuks enam ei ole.

Kunagi oli?

Ma arvan, et pole tegelikult kunagi olnud. Pigem oli ikka see, et endal oli põnev minna ja näha oma silmaga...

Kuigi öeldakse, et kaameraga saab rohkem vaenlasele paha teha kui see, et võtaksin püssi kätte.

Oled tundnud, et saad midagi muuta?

Jah, seda küll, just Ukrainas oleme saanud näidata palju seda, kuidas on mingi maja pihta saanud ja saad inimesi sealt kohe otse näidata. Ukraina on võib-olla ka südamele lähemal, sa tahad, et see lõpeks mingi normaalse tulemusega.

Tihti on see, et mida kodust kaugemale, seda vähem see kõigutab. Käisin Rwandas kunagi, kui seal tapatalgud olid, ma ei ütleks, et see külmaks jättis, aga kaugemaks jäi ikkagi. Samal ajal oli Bosnia sõda, mis tundus kuidagi lähem.

Oled aastate jooksul näinud maailma kõige jubedamaid ja kurjemaid paiku, aga kui hirmus on praegu see maailm, milles elame?

Ennustuste koha pealt olen kõik asjad mööda pannud. Kui ma olin Pekingis taliolümpial, siis Vene väed oli Ukraina piiri peal ja siis Yle kolleegid küsisid iga hommik, et sa oled nii palju Ukrainas käinud, mis sa arvad, kas tuleb sõda või mitte. Ma ütlesin, et raudselt ei tule, arvasin, et Putin paneb väed piiri peale ja ühel hetkel ütleb: okei, me ei ründa, aga võtame Donbassi endale. Maailm teeb mingi kokkuleppe ja hõõrutakse käsi, et küll on hea, hoidsime sõja ära.

Samal päeval, kui sõda hakkas, siis lendasin Hondurasesse, lennujaama minnes just üks soomlane helistas, et kas sa näed, mis toimub. Panin teleka tööle ja siis BBC näitas, kuidas raketid juba lendasid. Hondurases vaatasin ka kogu aeg telekast ja telefonist uudiseid, kui sealt tagasi tulin, siis kaks päeva olin Eestis ja panin kohe Ukrainasse.

Ma läksin sinna nii, et ei teadnud, kellele tegema hakkan. Soomlased alguses ütlesid, et tahavad mingit materjali saada, aga siis hakkasid ikka mõtlema, et risk on liiga suur ja nad ei telli, äkki minuga juhtub midagi ja siis nad on vastutavad. Ma ikkagi mõtlesin, et lähen ise kohale, ühel hetkel juba Yle'st mingi teine vend helistas, et hakka rahulikult tegema, küll me pärast vaatame.

Sa ei julge siis praegu ennustada, mis juhtuma hakkab?

Tihti küsitakse, kas venelased ründavad Eestist või mitte, selles ma olen kindel, et nii kaua, kui Ukrainas sõda käib, ei ründa. Seda, mis pärast juhtub, ma ei tea.

Praegu näeme praktiliselt juba kord nädalas, et Eesti piirialadel on droonioht. Kas arvad sellele vaatama, et Eestis on praegu turvaline elada?

Ma ei taha öelda, muidu on pärast see, et Ivar ütles ja nii ongi. Aga mina küll ei karda praegu.

Tean küll palju inimesi, kes on igaks juhuks Hispaaniasse ja Itaaliasse vaadanud endale mingit elamist. Ma kardan, et kui siin ikkagi lahti läheb, siis pole enam kuhugi väga minna.

Sa ei ole endale ostnud Itaalia villat?

Ei, kui siin asjaks läheb, siis ma võtan kaamera ja lähen neile piirile vastu. (naerdes)

Oled maailmale tiiru peale teinud, aga lõpuks tuled ikka Eestisse tagasi. Seda tunnet ei ole olnud, et elaksid parema meelega mujal?

Ei, kodu on ikka kodu. Kui pensionile jääks ja kuskil soojal maal oleks mingi hea koht, siis miks mitte, aga praegu on siin ikkagi veel lahe.

Oled rääkinud juba veidi asjadest, mida näinud oled, aga kas miski suudab sind praegu enam üldse šokeerida? Millal viimati nägid midagi sellist, mis sul judinaid tekitas?

Kõige hullem on see, kui näed, et midagi on lastega tehtud. Või kohati loomadega ka, Ukrainas on seda palju, osa on inimeste poolt retsitud, teised on kildudega saanud pihta. Need asjad lähevad hinge, aga kui näed kuskil, et mingi vanamees on surnud, siis paha nii öelda, aga see jätab külmaks. Ma olen seda nii palju näinud.

Ehk see on ajaga tulnud, et mingid asjad ei šokeeri enam nii väga?

Jaa, ikka. Kui laibalõhna oled tundnud, siis tunned selle igal pool ära. Kui 2014. aastal Ukrainas kõik pihta hakkas, siis esimesel aastal saime käia nii, et elasime Donetskis separatstide poole peal, aga kuna meil olid kõik akrediteeringud olemas, siis hommikul fixer helistas: kas täna teeme Ukraina armeest loo või hoopis kaabakatest? Panime üle piiri kogu aeg, kõik kohad käisime läbi, 2015. aasta kevadel saime ka veel käia, aga pärast seda välismaalasi enam Donbassi Vene poole peale ei lastud.

Kui meil Donbassis oli esimene võttepäev, siis öeldi, et lähme surnukuuri juurde, sinna tuuakse laipasid. Läksime sisse, seal oli mingi tüüp, kes viis meid saali: laibad olid lahti lõigatud, sinised, pikka aega väljas olnud. Üks furgoonauto tuli pärast seda ette, kus tehti uksed lahti, musti kotte hakati tõstma sisse, üks läks puruks, kust mäda ja valged ussid voolasid välja.

Mulle see surnukuuri vend ütles, et tule, ma näitan sulle ühte asja, aga maksa 100 dollarit. Ma ütlesin, et ei maksa, aga ta ütles, et tule ikka. Läksime keldrisse, tundsin kohe lõhna, tõmbasin rätiku näo ette ja ta tegi ukse lahti: see oli 60-ruutmeetrine ruum, kaks pirni põlesid laes ja see oli laipu täis, hunnikutes. Mul oli suur kaamera statiivi peal, aga ma võtsin selle õla peale, sest statiivi ei tahtnud maha panna, põrand oli mäda, verd ja löga täis. Filmisin seda kaks minutit, aga siis küsisin endalt: miks ma seda teen? Keegi ei näita seda niikuinii.

Neid asju on sul palju üles võetud, mida näidata ei saa?

Ikka. Näiteks sõitsime Iraaki, kus oli ISIS-e viimane kants, väljas oli 57 kraadi sooja. Sõitsime Iraagi armee Hummeriga keset Mosuli vanalinna, hüppasime autost välja, kõik puruks lastud, meeletu tolm oli igal pool, aga ma tundsin kohe lõhna ja sain aru, et siin on ilmselt kõvasti laipu. Esialgu ei näinud neid, aga siis läksin nurga taha, kus oligi üks laip, kes oli täiesti hall, nagu hüljes. Seda ma filmisin ka, aga lõpuks võtsin lihtsalt käsi, kus on näha, et verd on jooksnud tolmu sisse.

Tegime loo valmis ja siis võtsin paar kuvatõmmist, mille saatsin Yle-sse, et kas need jätan sisse või võtan kohe välja. Nad ütlesid, et käsi võib olla, aga üldplaan, kus oleks nagu hüljes ära tapetud, tuleb välja võtta.

Kui hinge sa seda üldse võtad, mis su kaamera eest toimub? Kas rindeoperaator saab endale seda lubada?

Kui laste ja loomadega on midagi tehtud, siis võtan küll. Ma ei saa öelda, et muud asjad ei kõiguta, aga seda ka pole, et ma öösel nüüd magada ei saa ja näen painajaid.

Kas koledusi filmides hakkad vastaspoolt vihkama ka? Venelasi vihkad?

Ikka jah, aga mitte venelasi, vaid just seda Vene sõjaväge. Paar aastat tagasi käisime ühe Azovi arsti juures, kes oli kaks korda venelaste juures vangis olnud, kõigepealt Donetski vanglas separatistide käes ja teine kord Azovstali tehases, kus nad kõik alla andsid. Ta ütles, et sõdurid nutsid, kui pidid alla andma, sest nad olid valmis surema. Lisaks ta rääkis, et kui ta vangi viidi, siis seal piinati nii julmalt, et kõik rääkisid ükskõik mida, ise mõtlesid jutte välja, et ei piinataks ega lastaks enam munadesse elektrit. Kui talt küsisin, kas sa vihkad venelasi, siis ta ütles: mul on täiesti ükskõik, see on veel hullem, sest mul on täiesti kama, kui näen, et kuskil on mingi vene laps surnud, siis on täiesti suva.

Tšetšeenia sõjas oli ka nii, et 1995. aastal kolm päeva pärast sõja algust olime soomlasega kohal, seal oli tšetšeenide poole peal nii, et tänavad olid laipu täis, kassid ja koerad sõid neid, varesed nokkisid. Kui Moskvasse tagasi jõudsin, siis mõtlesin, et kurat, sinna ma enam ei lähe. Aga päev pärast seda, kui lugu eetrisse jõudis, helistas järgmine soomlane ja ütles, et nägi seda ja tahaks ka sinna minna. Korra kahtlesin, aga olin ikkagi nõus, lõpuks käisin 15 korda seal. 14 korda olin tšetseenide poole peal, aga ühe korra venelased võtsid seitse-kaheksa välisajakirjanikku ja näitasid ise: helikopteriga lendasime Groznõisse, kutid saadeti kohalikku konjakitehasesse, kust toodi klaaspurkidega konjakit. Päeval filmisime natukene, aga siis läks lahti: vendadega käis õudne tinapanek, emade terviseks ja maailma rahu nimel, sel hetkel vaatasin, et justkui normaalsed vennad...

Kui sa satud nii-öelda vaenlase poolele, siis üritad neist ja nende motivatsioonist aru saada, kohati vaatad, et toredad inimesed, aga nad on teinud lihtsalt vale valiku ning sõdivad heade vastu. Praegu tahaks jubedalt Ukrainasse venelaste poolele minna, kui saaks seal niiviisi rahulikult teha, et keegi ei sega ja kutid saaksid avalikult sinuga rääkida.

Arvad, et see on võimalik?

Pärast neid Ukraina sõite ma ilmselt Venemaa viisat ei saaks, aga tean ajakirjanikke küll, kes on seal käinud. Sa pead saama Vene akrediteeringu, aga kui oled puhas, siis üldiselt antakse ka. Nad teevad neid sõite Donbassi ka Moskva korrespondentidele, mitte eesliini, vaid kuskile külla, mille nad on ära vallutanud ja kus Vene lipud on juba püsti.

Rääkisid sellest, et siin ja seal pandi kõvasti tina. Kas tõstad ka ikkagi pitsi selleks, et kohalikega sõbruneda?

Kui sa nendega koos oled, siis pead jooma. Kui Bosniasse läksin esimest korda, siis anti kõigile ajakirjanikele väike meelespea, et sa pead toidu ja joogi alati vastu võtma. Kui serblased pakuvad sulle slivot (kohalik ploomiviin, toim.) ja sa ütled, et ma ei joo, siis nad mõtlevad, et ahah, meiega ei joo, aga bosnialaste ja horvaatidega jood küll. Sa ei pea end pildituks jooma, aga vastu pead võtma, samamoodi toiduga.

Kas sa hirmu ka tunned üldse? Surmahirm ilmselt on vajalik, et saada aru piirist, kust üle ei tasu astuda.

Ükski kaader ei ole nii hea, et selle nimel surra tahaks. Kui ikka tank tulistab, siis ma ei lähe selle ette.

Aga muidu hirmu ei tunne?

Hirm ei ole vist õige, aga mingi ärevus on küll. Sa võtad ennast kokku, mõistus töötab kriisiolukorras nagu nuga, aga sa ei tea kunagi ette, kuidas selles olukorras toimid. Tšetšeenia sõja ajal tegin ühe Vene naisega tööd, kes oli abiellunud soomerootslasega ja tegi rootsikeelseid uudiseid. Temaga läksime Tšetšeeniasse, saime pagulastega kokku, filmisime seda, kuidas tänaval oli lehmakari maha lastud, aga kui ta intervjuud tegi, siis ütles ühel hetkel: ma ei suuda. Läks välja ja nuttis, järgmine päev veel proovisime teha midagi, aga ta ütles, et ikkagi ei saa, tal on lihtsalt nii valus vaadata, mida ta rahvas on teinud. Pakkisimegi asjad kokku ja tulime ära.

Mitu venda on sellised olnud, kes ütlevad, et nad ei karda midagi, võivad ükskõik kuhu tulla, aga kui hakkab päris sõda, püss paugub, kuskil on kahurid ja pommitamine käib, siis saavad aru, et see pole mingi Playstationi mäng, kus sul on üheksa elu. See on nüüd päris asi.

Sul on ka seda hetke olnud, kus saad aru, et elu pole nagu Playstationi mäng?

Seda on olnud küll, aga otseselt kartnud pole ka. Ega ma ole nii väga kuhugi roninud ka, sest kui näiteks Ukrainas kellegi juures olen, siis ega sõdurid ei lase mind ka igale poole. Ei ole seda, et viivad eesliinile ja ütlevad: meie siit edasi ei lähe, aga kui te tahate, siis minge. Sa oled alati kellegi varju all, see on igal pool maailmas nii. Ükski kamp, rühmitus või armee ei taha seda, et ajakirjanikud tulid meile külla ja nad lastakse maha.

Mis kõige ohtlikum olukord on olnud? Kuuli oled saanud?

Ei ole, aga Tbilisis lasti ükskord küll. See oli kuskil 1992. aastal, kui peaminister Tengiz Sigua hakkas võimu üle võtma. Me elasime Gruusia parlamendi lähedal ühes hotellis, esimesed kaks päeva olid mõlema poole demonstratsioonid, aga üks õhtu läks juba andmiseks, vennad peksid tänavatel üksteist malakatega, aga veel ei tulistatud.

Hommikul ärkasin selle peale, et meil lasti hotellitoa aknad puruks, elasime kolmandal korrusel. Jooksin rõdule, et filmida ja vaatasin, et mingi madrusesärgi ja kiivriga vend laseb vintpüssiga piki tänavat. Jube hea, otse meie all, filmisin seda, aga ta nägi midagi, päike hakkas just tõusma, võib-olla midagi helkis. Äkki vaatasin, et kutt keerab toru minu poole... Tõmbasin vaistuga pea ära ning kuul läks peast 20 sentimeetri kaugusele seina sisse.

Tahtsime pärast seda hotellist välja minna, aga mingid vennad olid uste peal, kaks ust olid ära blokeeritud. Üks Kanada fotograaf tõmbas viskipudeli välja ja hakkasime siis hoopis jooma. Kell kaheksa hommikul, mis ikka muud teha kui hotellist välja ei saa. (naerdes)

Pärast küsiti, et mis tunne on, aga mitte mingit tunnet polnud. Pigem mõtled, et põnev oli, mitte seda, et küll on õudne, tahan koju minna.

Selliseid olukordi pole väga olnud, kus saad aru, et kaamera tuleb maha jätta ja vastassuunas joosta? Või kaamera võtad igal juhul kaasa?

Kaamera võtan ikka kaasa alati. Iraagis oli ka see ühe korra, et läbi Kuveidi läksime, olime Basras Lõuna-Iraagis, hakkasin sealt üksi ära tulema, aga Kuveidi piiri peal öeldi, et sa pead viisa hankima. See oli sel ajal, kui Iraagis inimesi pantvangi võeti ja päid maha lõigati, ma mõtlesin, et mis ma teen nüüd? Raha ka väga ei olnud, aga siis oli mingi vend autoga, kes ütles, et okei, viskan sind Basrasse tagasi. Jõudsin sinna, õnneks ma tundsin üht Soomes elavat kuveitlast, helistasin talle ja ta ütles, et saab mulle viisa hankida, aga pool päeva läheb aega.

Järgmine päev hakkasime sõitma, leidsin ka mingi autojuhi, kes ütles: siin tee peal on just inimesi röövitud, näe, võta ka relv sülle, kui keegi auto peab kinni, siis tulista kohe. Ma olin, et oot-oot-oot. Kui sa võtad juba relva kätte, siis pead julgema tulistada ka, mitte seda, et vehin niisama, tukk käes. Lihtsam on ikka alati seletada, et olen ajakirjanik, mitte mingi relvakangelane... Peidad kaamera ära, istud tukk süles, auto peetakse kinni ja annad tuld kohe.

Sa kriisikolletes relva ise ei taha kätte võtta?

Relva olen kätte võtnud küll. Kui 2016. aastal olime koos ühe noore Soome tüdrukuga Ukrainas, siis panime seal ukrainlastega tina, kes küsisid tüdruku käest, et kas ta tulistanud on. Soome tüdruk ütles, et ei ole, selle peale viidi meid välja ja saime Dragunovi vintpüssiga elektriposte lasta mingis külas, aga teadsime, et ega seal kedagi pole. Alguses sai Makarovit proovida natuke, siis toodi Dragunov välja, pärast vist mingi automaat ka veel.

Kuidas sa üldse defineerid enda rolli rindeoperaatorina? Kas sa lihtsalt jäädvustad ja ei sekku sündmustesse või vajadusel aitad abivajajat? See on see klassikaline näide, kus fotograaf jäädvustab Sudaanis nälginud last, kelle ümber tiirutab raisakotkas.

Võib-olla teen foto ära või filmin, aga siis aitan. Seal Mosulis ka, kui ISIS-e naised tulid vanalinnast ja ütlesid, et nad pole nädal aega söönud midagi ja kas meil vett on, siis andsime ka kõik vee ära, mis meil autos oli. Aga kõigepealt ikka filmisin, kuidas nad läbi tolmu tulid, see nägi äge välja.

Ma ei taha küüniliselt kõlada, aga olen seal ikkagi tööd tegemas, mitte mingi aitaja.

Oled surma palju näinud ja laibalõhna tundnud, aga kas arusaam surmast on tänu sellele muutunud ka?

Raske öelda, aga ma arvan küll. Oleneb jälle sellest, mis kontekstis me räägime. Kui need on oma lähedased, siis on teine asi, kui räägime Eestist, siis on midagi muud.

Mida kaugemal kodust, seda...

... vähem kõigutab jah. Ukraina on kõige lähemal, igal hommikul, kui ärkan, siis vaatan kõik uudised ära, mis öö jooksul on toimunud.

Viimased aastad oledki põhiliselt Ukrainas töötanud. Kui palju päevi kokku on?

Üle 300 päeva kuskil.

Päris aastat veel ei ole?

Veel ei ole, aga palju puudu ka pole.

Kui oleks praegu võimalus minna, siis läheksid kohe?

Jah, üldse ei mõtleks. Sõit sinna on kõige hullem, vanasti lendasid Tallinnast tund-poolteist ja olid Kiievis, praegu hakkad autoga sõitma ja läheb 23 tundi, et kohale jõuda.

Eelmine suvi Madis Kimmeli ja Martin Heremiga läksime Odessasse, kolmekesi sõitsime ja ühe hooga panime sinna, 2500 kilomeetrit. Kogu aeg vahetasime, aga meil oli veel inglaste Toyota Hilux, kus rool on paremal pool. Muidu oli okei sõita, aga kui oli kitsas tee ja rekkad ees, siis kõrvalvaataja pidi ütlema, kas võib minna või mitte. Üllatavalt lahe oli tegelikult, 33 tundi ja jõudsime kohale.

Sul on seal palju tuttavaid ja oled seal toimuvat seestpoolt näinud. Milline on praegu ukrainlaste meelsus? Kui suurt muutust sa nende ühiskonnas tajunud oled?

Sõdurid on ikka kõvad, et mingeid maid ei anna ära, enamus inimesed samamoodi. Kindlasti on mingid inimesed, kes on nii väsinud ja mõtlevad, et ah, anname need maad ära, aga need on vähemuses.

Usud, et nad peavad vastu?

Selles ma ei kahtle üldse. Praegu venelased pommitavad rakettidega, aga ega neil lõpmatuseni ka neid pole. Ukraina on nii suur ka, sest näiteks Kiievis ma pole ühtki korda varjendisse läinud, tegelikult kuskil mujal pole ka. Tõenäosus, et see hotell saab pihta, kus sa oled... ei tohi öelda, et see on null, aga see on ikka üsna väike.

Kui täiemahuline sõda seal pihta hakkas, siis tegin kahe Soome naisega koos tööd, kogu aeg olid õhuhäired ja hommikul nad ütlesid, et on nii väsinud, kuna öö jooksul läksid viis korda hotelli viiendalt korrusel keldrisse. Mina samal ajal magasin rahulikult.

Kui Eesti sõjaväelaselt Eero Kinnunenilt küsiti, et mis sa teed, kui häire tuleb, siis ta ütles, et tõmbab kardinad kõvemini kinni, paneb padja kõrva peale ja magab edasi. Sa rikud muidu päeva ära, kui iga krõbina peale lähed keldrisse. Kui Kiievis oled ja häire tuleb, siis tegelikult jube harva näed inimesi, kes lähevad metroosse varjendisse. Nad ütlevad, et ei lase venelastel oma elu ära rikkuda. Elad nii, nagu elad.

Ütlesid, et ennustada ei taha, aga millal see sõda läbi saab?

Ma olen seda iga päev mõelnud. Üks asi on see, kui venelaste majandus läheb täiesti nahka... Inimressurssi neil jätkub, sa leiad ikka Siberi küladest mingeid tonte, kellele maksta ja ta tuleb. Kui sa oled jubedates võlgades ja saad päris palju raha selle eest, siis naised saadavad, et mine käi ära, äkki pole nii hull. Paljudele lubatakse, et eesliinile ei saadeta, oled tagalas mingi valvur, aga lõpuks oled ikka hakklihamasinas seal ees.

See sõda on üldse nii julm... Kui esimene Tšetšeenia sõda oli, siis mõtlesin, et see on kõige õudsem, kus ma käinud olen.

Praegu mõtled, et Ukraina on hullem?

Jah, Ukrainas need mastaabid on ikka hoopis teised. On öeldud ka, et üheski sõjas pole ükski pool teist nii palju vihanud kui seal.

Eesti ühiskonnas on samal ajal tajuda selget sõjaväsimust, Ukrainas toimuv nii väga paljudele enam korda ei lähe ja uudisvooga ei jõuta sammu hoida. Kas sa näed üldse mingit head lahendust, kuidas olukorra tõsidust eestlastele meelde tuletada?

Eks need droonid, mis piiri ääres lendavad, ongi kõige parem meeldetuletus. Kui mingi oht on olemas või kuuled sireeni, siis saad aru, et tuleb kaitsesse ikkagi panustada.

Sõdadega on alati nii, et esimene aasta on suurem tähelepanu, aga siis vajuvad kõik ära, ei jaksa enam. Ukrainaga on samamoodi: kui me seal sõja alguses olime, siis öeldi, et saatke kõik materjal üle, me paneme ise loo kokku. Eelmine aasta olin seal soomlastega viimast korda, kaks nädalat olime kohapeal, tegime kaks lugu, monteerisime ära ja saatsime ära, aga siis öeldi, et need lähevad praegu riiulisse.

Aga sa enda puhul ei tunne sõjaväsimust?

Ei tunne. Seal on ikka põnev käia, sest kõigis kohtades, kus varem käinud oled, on muutusi toimunud. Samas näed, kuidas rindejoone lähedal toimib elu normaalselt. Kuuled plahvatusi, aga viis kilomeetrit eemal maksad poes telefoniga. Telia tegi juba sõja alguses selle, et interneti eest ei maksa seal mitte midagi ehk siis lähed sinna ja kasutad netti piiramatult, kuskil rindejoone lähedal teed hotspot'i ja saadad loo ära. See on uskumatu, kuidas ühiskond ikkagi toimib.

Mille pärast sa ise kõige enam südant valutad?

Ikka selle pärast, kui venelased mõtlevad, et näitame nüüd midagi Balti riikidele. Soomet nad torkima ei julge minna, sest ukrainlased on ka öelnud, et Soomel ja Poolal on kõige kõvemad sõjaväed. Aga siin nad võivad mingit provokatsiooni teha, Narvas näiteks, samamoodi nagu Donbassis või Krimmis asi pihta hakkas.

Rääkisime intervjuu alguses, et 150 riiki saab sul kohe täis, aga kas on mõni paik, kuhu tahaksid kaameraga veel jõuda?

Võib-olla Himaalajasse või Nepali. Bhutanis olen käinud, seal olid ka mäed, aga need polnud nii võimsad.

Loodame, et keegi teeb sulle nüüd tööpakkumise, et saad seal ära käia. Aga kuidas su perekond nendesse reisidesse suhtub? Ütlevad vahel ka, et äkki seekord jätad vahele?

Ma läksin koroonaaja alguses naisest lahku, aga ega ta ka ei öelnud kunagi midagi. Esiteks ta juba teadis, millega ma tegelen, polnud seda, et olin varem mingi tehasevend ja ühel päeval hakkasin lihtsalt käima.

Aga pere pärast ma pole ühtki tööd käimata küll jätnud, töö on ikka number üks olnud.

Kui keegi loeb seda intervjuud ja mõtleb, et rindeoperaatori töö on ikka jube äge, siis kas sa enda kogemuse pealt soovitaksid kellelegi teisel ka seda karjääri?

Absoluutselt, muidugi. Mul oli õige aeg ka, sest sinna kelgu peale on jube raske saada. Miks peaks keegi sind siit Eestist võtma? Aga kui sa teed midagi ja sõna levib, siis võib õnneks minna. Mu esimesed tööd soomlastega olidki sellised, et endises Nõukogude Liidus sai ainult vene keelega hakkama, varem pidi neil tõlk ka kaasas olema, aga siis nad said aru, et Ivar oskab ju vene keelt ka, seega ma tegin intervjuud ise ja tõlkisin soomlastele ära. Pärast seda hakkas maailm laienema ja nad võtsid mind ka mujale kaasa: Bosnia, Afganistan ja nii edasi.

Igal juhul tasuks, kui kellelgi võimalus on.

Praegu lähevad uued rindeoperaatorid Youtube'i tegema, filmivad iseennast.

Just täpselt, leiad endale jälgijad ja saad mingid sponsorid, meil sellist asja ei olnud. Juutuuberitel on ka tihti sellised riided seljas, kus on sponsorite reklaamid peal, räägid laipade ees ja sponsoril on ka hea meel, et sai oma firmale nähtavust. (naerdes)

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.