Avastasin endalegi üllatuseks, et oled 2026. aasta seni kõige publikumenukama kodumaise linateose autor, "Täiuslikud võõrad" on kogunud üle 100 000 vaataja.

Koostöös meie heade koostööpartneritega saan seda tõesti kinnitada. (naerdes)

Kui suurejoonelisi või vastupidi tagasihoidlikke vaatajanumbri ennustusi sa julgesid teha? "Fränki" tiim on korduvalt rääkinud, et nad ei julgenud enne levi algust nii suuri numbreid küll välja käia.

Naljakal kombel olen ma vaatajanumbrite ennustamises vahel päris täpne olnud. Mulle meeldib seda ootused versus reaalsus lihast harjutada, sest filmis kipub muidu väga kergesti juhtuma, et sa hakkad ise oma lootustesse ära uppuma.

Kui ma tahan kellegi peal vaatajanumbrit põrgatada, siis üks inimene, kelle tunnetust ma väga usaldan, on levitaja Lauri Kaare. Minu meelest on tal selles osas hirmutavalt hea nina.

Ma mäletan näiteks "Vasaku jala reede" aega. Filmi läbivaatusel oli kohal ka Eesti Filmi Instituudi inimesi, nimesid ma muidugi ei hakka mainima, aga umbes 15 minuti pärast tuhisesid mõned inimesed üsna sirge seljaga ruumist välja. Öeldi midagi stiilis, et see on südametu film. Ja siis kadusid väga kiirelt.

Lauri oli ka seal. Mina istusin seal noore režissöörina ja mõtlesin, et okei, väga hea algus, inimesed põgenevad. Küsisin siis Laurilt, et palju see film võiks vaatajaid teha. Ja tema ütles toona, 14 aastat tagasi, et umbes 30 000.

See tundus pärast seda läbivaatust peaaegu absurdne number. Aga lõpuks oli tal üsna õigus. Sellest ajast saadik olen ma aru saanud, et vahel ei tasu esimese paanika pealt järeldusi teha. Kui mõned inimesed jooksevad ruumist välja, ei tähenda see automaatselt, et publik ei tule. Vahel tähendab see lihtsalt, et film puudutas mingit närvi, võib-olla mitte kõige mugavamat närvi, aga närvi ikkagi.

Kõik need Eesti filmitegijad, kelle kinolevi tulemus ei olnud üle 100 000 vaataja, loevad seda intervjuud ja ootavad sult vastust: mida peab üks režissöör tegema, et 100 000 inimest kinno meelitada?

See on tore küsimus, aga ma oleksin selle vastusega väga ettevaatlik. Ma ei usu, et ühelgi režissööril on mingi salajane valem, kuidas 100 000 inimest kinno saada. Kui oleks, siis me kõik kasutaksime seda ja oleksime väga rikkad, väga rahulikud ja ilmselt palju ebameeldivamad inimesed.

Ma käisin näiteks vaatamas filmi "Midagi tõelist" ja minu meelest oli see tugev film. Ma ei tulnud sealt ära tundega, et siin on nüüd mingi suur viga, mille pärast inimesed kinno ei läinud. Pigem tekibki küsimus: miks vahel head filmid ei jõua publikuni?

Minu arust ka väga tugev film.

Minu tunne on, et tänane vaataja valib õhtul väga rangelt oma energiat. Ta tuleb töölt, tal on võib-olla pere, arved, uudised, sõda, hinnad, kogu see igapäevane vaimne müra. Ja siis ta mõtleb, kas ta tahab veel kaks tundi istuda millegi sees, mis on väga raske, tume ja valus. Isegi siis, kui film on hea, võib see tunduda õhtuks liiga suur koorem.

"Täiuslike võõraste" puhul meeldis mulle just see, et ma sain teha kahte asja korraga. Ühelt poolt on see komöödia: inimesed naeravad, tunnevad olukordi ära, saavad sellest laua ümber toimuvast mängust kohe aru. Aga selle all on tegelikult väga tõsised teemad: ausus, truudus, sõprus, saladused, see, kui palju me üldse oma lähedasi tunneme.

Ma arvan, et see segu ongi praegu publikuni jõudmisel väga oluline. Sa ei saa enam loota ainult lihtsa "jalaga tagumikku" komöödia peale, sest publik tunneb selle ära, kui seal pole midagi all. Samas puhas raske sisekaemuslik draama ei pruugi olla laiema publiku jaoks see, milleks tal reede õhtul jõudu on.

Minu jaoks on võti kuskil seal vahel. Sa annad inimesele põhjuse kinno tulla: naeru, äratundmist, mingi ligipääsetava vormi, aga selle sees peab olema päris asi. Midagi, mis jääb pärast saalist lahkumist natuke kummitama. Mitte ainult nali. Mitte ainult valu. Vaid mõlemad korraga.

Võib vist öelda, et tulite oma projektiga selle kõige valguses plussi. Kas plussi tulemine ka sinu pangakontol kuidagi väljendub?

Kahjuks absoluutselt mitte. Mul ei ole mitte mingeid lepinguid, mis annaks mulle seda, et ma saaks sealt endale ka mingit raha.

Minu jaoks on see lihtsalt emotsionaalselt hästi oluline ja seetõttu ma tegin ka omal jõul hästi palju kampaaniat ja mind aitas ka sõber Andres Kõpper. Ma tahtsin, et inimesed läheksid seda filmi vaatama, aga igasugune finantsiline tulu mulle sealt puudub.

Juba mainisid ka, et tegid filmile kampaaniat. Kas praegu pead selleks, et film õnnestuks, seda ka ise aktiivselt müüma?

Ma olen alati uskunud, et kui sa võtad mingi projekti vastu, siis sul on selle ees ka vastutus. Mitte ainult võtteplatsil, vaid ka pärast. Mina tunnen küll, et kui ma olen filmi teinud, siis ma pean olema valmis selle eest seisma ja aitama nii palju kui võimalik, et inimesed üldse jõuaksid seda vaatama.

See on muidugi väga lihtne siis, kui sa ise usud sellesse filmi. Siis ei tundu see müümisena, vaid pigem loomuliku jätkuna. Sa oled niikuinii selle maailmaga mitu aastat koos elanud, natuke veider oleks pärast esilinastust öelda, et nüüd on kõik, mina lähen koju ja ärge mind enam tülitage.

Ja isegi siis, kui Titanic läheb põhja, mida on ka minul juhtunud, ei ole ma intervjuude eest ära jooksnud. Siis lähedki selle laevaga lõpuni kaasa, nagu kaptenile kohane. Ei ole nii, et kui laeval on auk sees, siis režissöör paneb esimesena päästevesti selga ja ütleb: "Mina olin siin ainult kunstilistel põhjustel".

"Täiuslike võõraste" puhul on palju räägitud tootmismudelist, kus järjest tehti ühes võttepaigas kõigi Balti riikide filmid. Sa oled öelnud, et olid eelisseisus, kuna said teha esimesena. Kuidas tundub, kas sellise tootmismudeliga võiksid nüüd jätkata? Publikuedu justkui näitab, et mudel töötab.

Jah, ma arvan, et see mudel võib töötada küll. Aga ainult mudelist ei piisa. Sa pead selle mudeli seest ikkagi leidma materjali, mis päriselt elab. Lihtsalt see, et teeme kiiresti, ühes võttepaigas ja mitme riigiga, ei tähenda automaatselt, et publik tuleb. Publik tuleb siis, kui lugu töötab.

Minu jaoks oli "Täiuslikud võõrad" selles mõttes väga õnnelik juhus. Seal oli tugev algmaterjal, väga selge olukord ja minu jaoks ka võimalus teha midagi, mis mulle päriselt sobib, inimestevaheline pinge, piinlikkus, saladused, laud, telefonid, ego. See on minu jaoks üsna kodune territoorium.

Aga kui laiemalt vaadata, siis Eesti režissööri olukord on praegu üsna keeruline. Mina olen näiteks ühte oma filmi arendanud kaheksa aastat ja ma siiamaani ei tea, kas "Konteiner" saab rahastust või mitte. Pigem tundub, et Eestis ma seda suure tõenäosusega praegu teha ei saa. Ja see ei ole mingi erandlik nutulaul.

Siis tekibki küsimus: mis on filmitegija valikud? Sa võid kümme aastat ühe ukse taga koputada ja loota, et äkki nüüd. Või sa võid vahepeal olla töötav režissöör ja lavastada. Kui sinna juurde tuleb veel materjal, mis sind päriselt kõnetab, siis mina ei näe põhjust nina krimpsutada.

Praeguses olukorras, kus sektoris on raha väga vähe ja paljud inimesed on päriselt täbaras seisus, oleks mul üsna imelik hakata üleolevalt kritiseerima, et kas uusversioon või kolme riigi tootmismudel on ikka "õige" tee. Mina pigem ütlen ausalt: näpud püsti, mul on töö. Ma saan lavastada. See on praegu privileeg.

Peaasi, et tööd said teha?

Praegu on küll selline privilegeeritud tunne. Aga materjal peab ennast tõestama, kui praegu pakutaks kolme riigi peale üht projekti, mille loole ma küüni taha ei saaks siis seda enam ei teeks, olen seda juba proovinud ühe korra. Projekti nime ei maini. (naerdes)

"Täiuslike võõraste" edu pinnalt saab teha järelduse, et Eesti vaataja tahab komöödiat, aga mitte lihtsalt komöödiat. Aga sina ei läinudki tegelikult tegema komöödiat, vaid pigem draamat?

Ma tegingi vastupidi: ma ei tee komöödiat, vaid teen draamat. Komöödia ei tule sellest, et keegi kukub näoga tordi sisse.

Eesti filmis kukutakse enamasti näoga sitahunnikusse.

Jah, sitahunnikusse, mitu korda olen näinud ka seda, kuidas keegi saab labidaga pähe või astub reha peale, oi kui naljakas!

Ma arvan, et komöödias on tihti üks vale arusaam: mida rohkem nalja sa stseeni paned, seda naljakamaks see läheb. Minu meelest juhtub sageli vastupidine. Kui kõik kogu aeg nalja teevad, siis ühel hetkel ei ole enam midagi naljakas, sest kontrasti pole.

See on natuke nagu moosiga. Kui sul on juba moos, siis ära pane sinna veel rohkem moosi peale. Pane midagi soolast alla, midagi sellist, mis oleks päris, midagi valusat või ebamugavat, ja siis see moos hakkab tööle.

Mina usun pigem sellesse, et tee draamat nii tõsiselt, kui sa vähegi suudad. Ära mine nalja tegema. Mine olukorda tegema. Mine tegelasi võtma tõsiselt. Huumor tuleb sinna juurde siis, kui inimene üritab väärikaks jääda olukorras, kus see on peaaegu võimatu.

Mulle väga meeldib piinlikkus. See hetk, kus inimene tahaks kaduda maa alla, aga peab veel viis minutit laua taga istuma ja normaalse näoga edasi rääkima. Seal on minu jaoks komöödia. Aga see peab alati tulema konkreetsest olukorrast, mitte sellest, et keegi otsustab nüüd "naljakas olla".

Nii et ma ei lähe kunagi stseeni tegema mõttega, et teeme nüüd nalja. Ma lähen sinna mõttega, et teeme selle olukorra nii ausaks, nii tõsiseks ja nii ebamugavaks, et ühel hetkel hakkab see ise naljakaks muutuma.

Kui "Täiuslikes võõrastes" on olukord, kus Kaspar Velbergi tegelane on justkui vahele jäänud sellega, et ta on gei, näeme seda draamat, elame sinna sisse, aga siis Mait Malmsteni tegelane lisab: "Tähendab, sa oled siis pede või?". Aga miks see tegelane seda ütleb? See on sarkastiline nali, aga see on ka selleks, et pinget natukene vähendada ning see on ka väga piinlik olukord, kus vaatajal seda jälgida.

Kui sa seda kõike mainid, siis sinu huumoritunnetust on ilmselt Ricky Gervais päris palju mõjutanud?

Gervaisil on selles mõttes hästi vabastav mõju. Ta tuletab meelde, et komöödia ei pea kogu aeg olema meeldiv ja kõigile mugav. See võib olla ka täpne, piinlik ja natuke valus. Aga kui see tuleb ausast kohast, siis see võib olla väga naljakas.

Korralik kinolevi tulemus on justkui tunnustav vimpel rinda, mille põhjal võib öelda, et Arun Tamm on hea režissöör. Kas ühele heale režissöörile tehakse nüüd ka rohkem tööpakkumisi?

Me just rääkisime, et tööd ei ole. (naerdes)

Samas sa hakkad suvel tegema uut filmi, seega vähemalt üks pakkumine tehti.

Just, tehti pakkumine, ma olen nii tänulik Tanel Tatterile ja Veiko Eskenile, kes nägid, et "Täiuslikud võõrad" toimib ning nüüd on nad teinud uue pakkumise, mis on uusversioon 2020. aasta Hispaania filmist "Sentimental". Samuti tegi sellest just uusversiooni Olivia Wilde, pealkirjaga "The Invite".

Väga sarnane olukord "Täiuslikele võõrastele", kus kogu tegevus rullub lahti ühes korteris, keskmes on üks karile jooksnud suhtega stagneerunud paar, neile tulevad külla ülakorruse naabrid, kes on samuti suhtes ja tunduvad sarnaselt konservatiivsed, aga lõpuks saame aru, et nad on palju avarama maailmapildiga. Näeme, kuidas need kaks maailma lähevad omavahel konflikti.

Uus film toimub taas ühes korteris, seega sinust on saamas korterifilmide spetsialist.

Ära seda pealkirjaks pane, aga ma enda üle teen juba nalja, et kui Arun näeb ühte tooli ja lauda, siis ta lavastab selle kohe ära. Praegu istume sinuga pargipingil, seega ole ettevaatlik, varsti saad lavastatud. (naerdes)

Kui rääkisime Ricky Gervaisist, siis talle meeldib alati üks samm liiga kaugele minna, tema jaoks mingis mõttes tabusid polegi. Kas sinu jaoks on samamoodi oluline idee, et kui kuskil on mõni tabu, siis võiks selle pigem murda?

Ma arvan, et põhimõtteliselt ei ole ühtegi teemat, mille üle ei võiks nalja teha. Aga kõik sõltub sellest, kust see nali tuleb. Mis su positsioon on? Kas sa tahad lihtsalt kellelegi ära panna või sa üritad midagi ausalt näidata?

Ricky Gervaisi puhul mulle meeldibki see, et ma ei tunne, et ta tuleks halvast kohast. Ta võib olla väga terav, muidugi, aga seal on mingi täpsus sees. Ta võtab peegli ja paneb selle inimesele või ühiskonnale ette. Ja siis kõik korraks näevad ennast. See on ebamugav, aga naljakas.

Vahel tema nali ei olegi mingi suur konstrueeritud punchline. Ta lihtsalt ütleb midagi, mida kõik tegelikult mõtlevad, aga keegi ei taha väga kõva häälega öelda. Ja siis inimesed naeravad, sest nad tunnevad selle ära. Et kurat, jah, täpselt nii ongi.

Ma arvan, et mina otsin komöödias ka pigem seda. Mitte seda, et "mis on kõige šokeerivam asi, mida ma öelda saan", vaid seda, et kus on see aus koht, mida inimesed tavaliselt väldivad. Kus inimene käitub natuke tobedalt, natuke argpükslikult, natuke edevalt. Ühesõnaga inimlikult.

Tabud on muidugi olemas. Ja mingid piirid on olemas. Aga need piirid on kõigil natuke erinevas kohas. Ühe inimese jaoks on mingi nali vajalik ja vabastav, teise jaoks on see juba üle piiri. Sellepärast ma ei arva, et küsimus on ainult teemas. Pigem on küsimus toonis, kontekstis ja selles, kas sa üritad midagi paljastada või lihtsalt kellelegi haiget teha.

14 aastat tagasi šokeeris inimesi üks "Vasaku jala reedes" näidatud dildo.

Ma olin siis 22-aastane. Ega mina ka päris täpselt ei teadnud, mida sellega kõike teha saab. Alles hiljem sain aru, mis hirmsad võimalused seal maailmas peidus on ja miks inimesed saalist välja jooksid.

Aga aeg teeb naljakaid asju. See, mis omal ajal tundus kohutavalt provokatiivne, on nüüd muutunud peaaegu nostalgiaks. Viimasel ajal on isegi Eesti Filmi Instituudist küsitud, kust seda filmi näha saaks.

Ma küsin siis alati vastu: väga tore, aga kui vanad on need inimesed, kellega te seda koos vaadata plaanite? Kas nad on ikka emotsionaalselt piisavalt täiskasvanud? Sest seaduse järgi võib-olla juba on, aga "Vasaku jala reede" puhul ei saa kunagi täiesti kindel olla.

Kui vana selle filmi vaatamiseks peaks olema?

Tead, kuna mul endal on tütar, siis ma arvan, et ta võiks olla isegi vanem kui 22-aastane. Äkki pigem 25–26-aastane? Aga see tuleb ainult selle pinnalt, et mul on endal tütar, sest ma ei taha, et ta seda veel vaataks, anname talle veel 20 aastat, siis ta on kuskil 26-aastane.

Sinu debüütfilm "Vasaku jala reede" esilinastus 2012. aastal, teine täispikk mängufilm "Täiuslikud võõrad" jõudis vaatajate ette 2026. aastal. Nende filmide vahele jääb 14 aastat. Miks nii?

Hästi konkreetne vastus: ma olen käinud ukse taga kraapimas, aga pole raha saanud. Igasugu projekte on olnud, kasvõi see "Konteiner", millega ma kaheksa aastat olen tegelenud, on saanud Ameerika Filmiakadeemia žürii poolt väga head tagasisidet, et see on oluline film. Lihtsalt on juhtunud niimoodi, et iga minu film on kuhugi takerdunud ja pole raha saanud.

Eesti filmil ei olnud Arun Tamme varem vaja?

Jah, ma arvan, et mingi osa sellest on kindlasti olnud küsimus, kas minusse kui filmitegijasse üldse usutakse. Aga ma ei ütle seda kibestunult. Ausalt öeldes: ega ma ei tea, kas ise oleksin ka alati endasse uskunud.

"Vasaku jala reede" ajal olime me Andres Kõpperiga 22-aastased tüübid, kes tegid filmi, kus olid krõbedad naljad ja väga palju nooruslikku enesekindlust. Või noh, ütleme ausalt, enesekindlust oli võib-olla rohkem kui elukogemust. Tegevprodutsendid lahkusid poole pealt ja ma saan sellest isegi aru. Kõrvalt võis see välja näha nagu kaks poissi, kes mängivad Circle K bensiinijaamas tikutulega.

Suur osa minu karjäärist ongi olnud selline tunne, et inimesed ei ole päris kindlad, kas ma suudan teha seda, mida ma väidan, et suudan. Isegi reklaamide puhul oli hetki, kus mind ei võetud kohe tõsiselt. Pidin kogu aeg uuesti tõestama, et ma ei ole lihtsalt mingi tüüp, kes teeb nalja ja loodab, et äkki läheb õnneks.

Aga mingis mõttes see isegi sobis mulle. Kui ootused on väga madalad, siis on sul imelik vabadus. Keegi ei oota sinult liiga palju, keegi ei ehita sulle kuldset puuri ümber. Sa saad vaikselt teha oma asja ja ühel hetkel võib-olla üllatada inimesi, kes sind alguses eriti tõsiselt ei võtnud.

Ütlesid, et oled käinud ust kraapimas, kas võib öelda, et varvast uuesti filmitööstuse ukse vahele saada on olnud üsna keeruline?

Ma ei näe seda nii, et kuskil on mingi konkreetne vastumeelsus minu kui režissööri vastu. Pigem on lihtsalt väga palju projekte, häid lugusid ja inimesi, kes kõik tahavad teha. Ja muidugi sinu enda lugu tundub sulle alati kõige olulisem. See on normaalne. Aga samal ajal ootavad ka teised režissöörid oma järjekorda, ja nemadki ei tee filme iga aasta. Paljud ootavad samuti viis või kuus aastat, et üldse uuesti midagi käima saada.

Probleem ei ole minu meelest selles, et keegi ei tahaks aidata. Probleem on selles, et rahakott on liiga väike. Ja see ei ole Eesti Filmi Instituudi süü, vaid laiema süsteemi küsimus. Sektor on lihtsalt alarahastatud.

Kõige valusam ongi see, et sellises olukorras hakkab igaüks paratamatult ennast süüdistama. Mõtled, et äkki minu projekt polnud piisavalt hea, äkki minusse ei usuta, äkki mul jäi millestki puudu. Aga tihti võib asi olla palju lihtsam ja palju julmem: projekt oleks võib-olla saanud raha, kui samas voorus oleks saanud toetada kahe filmi asemel kolme või nelja.

See ei tee äraütlemist vähem valusaks, aga paneb selle vähemalt õigesse kohta. Küsimus ei ole ainult ühe loo kvaliteedis. Küsimus on selles, kui palju lugusid see süsteem üldse korraga kanda jaksab.

Sa usud, et see on üks suuremaid probleeme, mis tuleks Eesti filmisektoris kiiremas korras lahendada?

Ma arvan, et kui Eesti filmi päriselt raha juurde tuleb, siis saab lõpuks ka Arun Tamm oma filme teha. Ja ma ei ütle seda kuidagi Eesti Filmi Instituudi pihta. EFI-s on väga toredad inimesed ja ma tunnen, et nad elavad mulle siiralt kaasa.

Aga ma saan ka aru, et kust nad selle raha võtavad? Neil ei ole kuskil nurgas mingit maagilist rahapuud, mida raputada iga kord, kui mõnel režissööril on hea idee.

See raha peab kuskilt tulema. Ja kui seda süsteemi juurde ei tule, siis ongi olukord, kus inimesed võivad sind toetada, sinusse uskuda ja sulle kaasa elada, aga lõpuks ütleb Excel ikkagi – ei mahu. See ongi kõige valusam koht.

Samas on tore kuulda, et kuigi sinu "Konteiner" ei ole kaheksa aasta jooksul raha saanud, pole sa kaotanud lootust.

Ei, ma ei ole lootust kaotanud. Ma tean, et kaheksa aastat kõlab absurdselt kaua ja ongi kaua. Ma alustasin "Konteineriga", kui olin 29, nüüd olen 37. See on päris pikk aeg ühe loo kõrval seista.

Aga ma ei tunne, et see aeg oleks mind murdnud. Pigem on mul selle projektiga mingi väga rahulik veendumus. Ma lihtsalt tean, et see on hea lugu. Ta ei ole minu jaoks vanaks jäänud ega ära väsinud.

Mõned asjad peavad juhtuma õigel ajal. Ja vahel see õige aeg ei tule siis, kui sina tahad, vaid siis, kui kõik vajalikud tükid lõpuks kokku saavad. "Konteiner" on minu jaoks täpselt selline film, ta ootab oma hetke.

Muidugi on see vahepeal frustreeriv. Oleks imelik teeselda, et ei ole. Aga ma ei ole sellest projektist loobunud, sest mul ei ole tunnet, et ta oleks läbi kukkunud. Mul on tunne, et ta on lihtsalt veel ukse taga.

Režissööride olukord on praegu Eestis seega väga keeruline?

Ma näen, et toimub Eesti režissööri vaikne väljasuremine. Mitte nii, et keegi viskab homme kaamera maha ja hakkab matusekella lööma, aga iga aastaga jääb vähemaks inimesi, kes saavad endale lubada kolm, viis või seitse aastat ideed arendada, vahepeal ellu jääda ja siis veel võtteplatsil kunstiliselt värskena seista.

Eesti filmirežissöör ei sure välja loomingulise väsimuse tõttu. Ta sureb välja siis, kui tema aastatepikkune töö pannakse Excelisse ja selgub, et oi, tunnitasu on sisuliselt olematu. Paljud räägivad võttepäevadest, aga filmi tegelik elu algab aastaid varem, majanduslikult käsitletakse seda tihti aga nagu kirge. Kirg on väga tore, aga kirg ei maksa üüri, hambaarsti ega lapse lasteaeda.

Ringleb ka tore müüt, et sa said ju filmi teha. Reaalsus on, et sa tegid projekti aastaid, tihti ilma garantiita, kas see üldse tootmisse läheb. Kui lõpuks tasu tuleb, tundub see summana isegi korralik. Aga kui jagad selle kolme-nelja-viie aasta peale, muutub see absurdseks. Näiteks 20 000 eurot kolme aasta peale on umbes 555 eurot kuus bruto ja seda enne makse, enne kulusid, ja samal ajal oled sa üks suur arendusosakond kõik need aastad.

Varem sai režissöör reklaamidega filmi arenduse vahel hinge sees hoida, aga nüüd liigub reklaamiraha laiali: väiksemad sotsiaalmeedia klipid, majasisene produktsioon, AI, suunamudijad ja nii edasi. See tähendab, et režissööri vana ellujäämismudel – teen paar reklaami ja arendan filmi edasi – ei tööta enam samamoodi.

Meedias jääb mulje, et Eesti film on fassaadil edukas, aga tegelikult väga habras oma vundamendis. Meil on festivalid, auhinnad, ilusad pressitekstid, et Eesti film jõuab maailma, aga selle taga on sageli inimesed, kes elavad projektist projektini. See meenutab mulle viie tärni hotelli fuajeed, mille keldris töötavad inimesed taskulambiga. Väljapoole jääb mulje, et kultuur õitseb, aga seespool on tegelikkus, kus inimesed põlevad läbi.

Reaalsus on, et Eesti kinoturg on liiga väike, et film saaks end puhtalt turuloogikaga ära tasuda. Seetõttu ei ole avalik rahastus mingi boonus, vaid süsteemi kandetala. Kui see kandetala ei kata päriselt inimeste tööaega, jääb režissöörile üsna kitsas valik, kas olla rikas, vanaema pärandusega, reklaamitöödega õnnistatud või lihtsalt piisavalt segane peast, et seda tööd edasi teha.

Ehk kui riik tahab Eesti filme, siis ta peab ka tahtma toetada Eesti filmitegija elu nende filmide vahel. Selline mentaliteet, et rahastame filmi valmimist, aga mitte filmitegija püsimist, suretab lihtsalt tegijad välja.

Tõid ka reklaaminduse sisse. Kas reklaamindus oli aastaid su põhitöö?

Jah, reklaamindus oli minu põhitöö, mida ma olen teinud 13 aastat. Aga võin tuua sulle näite: varem tegin viie kuu jooksul umbes viis reklaami, praegu on mul olnud viis reklaamitööd kolme aasta jooksul.

Kas sa jääd kahetsema ka mingeid asju, mida olen teinud?

Ei, praegusel hetkel küll mitte. Vigadest on nii palju õppida.

Sa vist tead, mis telesarjale ma vihjan.

Ei, mul pole õrna aimugi, millest sa räägid, härra Viilup. (naerdes)

Aga päriselt  ma ei kahetse seda kogemust üldse. Ma ei vahetaks seda välja. Minu jaoks on palju väärtuslikum see, et ma olen teinud ühe seriaali, mis ei olnud edukas, kui see, et ma poleks seda üldse teinud.

Muidu võib väga kergesti tekkida mingi vale pilt iseendast. Et tegin "Vasaku jala reede" ja see oli hitt. Siis tegin "Täiuslikud võõrad" ja see oli hitt. Kuigi ma ei arva, et olen inimene, kelle jalad kohe maast lahti tõusevad, võib ikkagi kuskil kuklas tekkida tunne, et okei, i got this.

Aga käia vahepeal põhjas ära ja siis uuesti edu kogeda, see annab asjale hoopis teise kaalu. Sa ei võta seda enam nii iseenesestmõistetavalt. Sa saad aru, kui habras see kõik tegelikult on.

Ja see kogemus õpetas mind tohutult. Sest mida sa teed olukorras, kus sa vaatad materjali, ei saa loost päriselt aru, aga pead ikkagi lavastama? Sa pead kuidagi selle masina käimas hoidma, näitlejaid aitama, päeva ära tegema, otsuseid langetama. Kes sulle veel sellise väljakutse nii suurel skaalal annab?

Selles mõttes oli see üks paremaid ja karmimaid õppetunde, mis ma olen saanud. Aga ma ei ütleks, et see on jätkusuutlik viis töötada. Kui sa küsid, kas ma teeksin sama asja uuesti samadel tingimustel ja olukorras, kus ma ei leia lugu üles, siis ei. Seda ma enam ei teeks.

Mitte sellepärast, et ma kahetseksin. Vastupidi. Lihtsalt ma olen selle kooli juba läbi teinud.

Rääkisime juba, et tööd on turul vähe, aga kas sul on sellele vaatamata lihtne "ei" öelda?

Ma olen liiga palju oma elus "ei" öelnud.

Tegelikult ka?

Enne seda seriaali oli mulle pakutud päris palju asju arendada või teha, aga ma ütlesin väga tihti ära. Alati oli mingi põhjus midagi sellist, et see pole päris minu asi, see lugu ei kõneta, see formaat ei sobi, see ei tundu õige. Ja mingi osa sellest oli kindlasti aus kunstiline kompass. Aga mingi osa oli võib-olla ka hirm, mugavus või liiga kõrge ideaal iseenda peas.

Me arutasime seda kodus kaasaga ka. Ühel hetkel ta ütleski üsna otse, et kui sa nüüd ka seda projekti vastu ei võta, siis sa jäädki ootama seda ideaalset asja ja teed oma järgmise filmi võib-olla kümne aasta pärast.

Ja siis ma mõtlesingi, et okei, võib-olla tuleb korraks oma moraalse kompassiga tülli minna ja vaadata, mis juhtub. Noh, juhtus paras seiklus.

Ma ei kahetse seda, aga see õpetas mulle väga selgelt, et "jah" ütlemine ei tähenda automaatselt, et sa oled alla andnud. Mõnikord tähendab see lihtsalt, et sa liigud edasi. Aga samas õppisin ka ära, et igale "jah'ile" peab ikkagi mingi sisemine põhjus jääma. Kui sa lugu üldse üles ei leia, siis ainult töötamise pärast töötamine lõpuks ei kanna.

Kas pärast seda tormilist tagasiside, mida see üks sinu hiljutine telesari sai, oli korraks hirm ka, et nüüd sa ei saagi enam tööd?

Jah, korraks oli küll tunne, et pärast seda on minuga kõik. See ongi vist osa sellest põhjas ära käimisest, sest sa ei mõtle enam ainult, et üks projekt ebaõnnestus, vaid hakkad korraga kahtlema iseendas. Äkki ma ei olegi enam piisavalt hea? Äkki ma ei oska enam? Äkki see oligi viimane kord, kui keegi mulle midagi usaldab?

Kõige veidram on see, et pragmaatiliselt ei olnud mul väga suurt üllatust. Ma teadsin juba töö käigus, et see asi ei tööta nii nagu peaks. See ei tulnud mulle täiesti ootamatult. Aga üks asi on seda ise vaikselt teada ja teine asi on tunda iga rakuga, et nüüd ütlevad seda kõik korraga välja.

See oli väga valus. Mitte ainult edevuse mõttes, vaid päriselt. Sa oled ikkagi sinna pannud aega, närvi, energiat, oma nime. Ja siis tekib korraks tunne, et kõik vihkavad seda ja koos sellega võib-olla ka sind.

Tagantjärele saan aru, et maailm ei lõppenud ära. Aga selle hetke sees tundus küll, et võib-olla lõppes.

Sa olid mingil hetkel siis päriselt emotsionaalselt põhjas?

Ma olin karjääri mõttes täiesti põhjas. Mul oli päriselt tunne, et nüüd ongi kõik, see rong on läinud ja mina jäin perroonile.

Aga elu on vahel üsna hea stsenarist. Ta paneb tegelase kõige sügavamasse auku ja siis, kui tegelane on juba ise alla andnud, hakkab kuskilt tunneli lõpust valgus paistma.

Minu jaoks oli see valgus praegu "Täiuslikud võõrad". See ei tähenda, et üks film kõik ära parandab, aga ta tuletas meelde, et lugu ei pruugi läbi olla lihtsalt sellepärast, et sina oled selle oma peas juba maha kandnud.

Kui võtame siia kõrvale sinu 14 aastat tagasi valminud filmi "Vasaku jala reede", siis mis pilguga sa seda vaatad? Kas piinlikkuse või pigem suure rõõmuga?

Ma vaatan seda tegelikult üsna suure armastusega. "Vasaku jala reede" on ajaga isegi paremaks läinud, sest ta on heas mõttes camp. Seal on mingi 22-aastaste inimeste hull julgus ja rumalus korraga. Sellist energiat on hiljem väga raske teadlikult taastoota.

Muidugi on seal asju, mille peale ma praegu ilmselt paneks käed näo ette ja mõtleks, et poisid, rahunege natuke maha. Aga samal ajal pean tunnistama, et paljud naljad töötavad siiamaani. Mitte kõik, aga üllatavalt palju.

Kui ma praegu täpselt samasuguse filmi teeksin, siis arvan, et mind tühistataks umbes esimese treileri peale ära. Tol ajal oli ka pobisemist ja kulmukergitamist, aga praegu on kontekst täiesti teine. Mõned asjad, mis siis tundusid lihtsalt ropud, lapsikud või provokatiivsed, loetaks praegu palju karmimalt läbi.

Nii et ma vaatan seda filmi rõõmuga, aga ka teadmisega, et see kuulub väga konkreetsesse aega. See on nagu ajakapsel. Natuke piinlik, natuke armas, natuke üle võlli, aga täiesti aus pilt sellest, kes me siis olime.

Toona panid ennast filmi peaossa. Kas see oli edevus?

Selles mõttes oli see kindlasti edevus, jah. Aga mitte ainult selline, et "vaadake nüüd mind". Pigem oli asi selles, et ma tahtsin alguses päriselt näitlejaks saada. See oli mu esimene unistus.

Ma ei teadnud filmist tegelikult mitte midagi. Minu esimene kokkupuude filmiga oligi see, et ekraanil on näitlejad. Ja siis ma vaatasin seda ja mõtlesin väga lihtsalt: okei, järelikult mina tahan ka seal olla. Ma ei saanud veel aru, kui palju inimesi ja kui suur masinavärk selle kõige taga tegelikult on.

"Vasaku jala reede" ajal hakkasin ma esimest korda päriselt aru saama, et näitleja on loojutustuse juures ainult üks osa palju suuremast süsteemist. Väga oluline osa, muidugi, aga ikkagi üks osa. Ja mind hakkas korraga palju rohkem huvitama see tervik: kuidas stseen töötab, kuidas rütm tekib, kuidas nali maandub, kuidas pinge kasvab, kuidas kõik need väiksed tükid lõpuks looks kokku lähevad.

Siis sain aru, et lavastamine on minu jaoks kümme korda põnevam kui lihtsalt ise kaadris olla. Mitte sellepärast, et näitlemine oleks väiksem asi, vaid sellepärast, et mind hakkas huvitama kogu mängulaud.

Selles mõttes oligi "Vasaku jala reede" minu filmikool. Aga selle erinevusega, et ma võisin klassis ropendada. (naerdes)

Praegu näitlemine sind enam ei huvita?

Ma ei ole sellele väga mõelnud ja mingit otsest tahet näitlejana ekraanile tagasi minna mul praegu ei ole.

Muidugi on seal mingi huvitav psühholoogiline kiht. Vahel mõtlen, kas ma suudaksin ennast viia nii kaugele, et mingi roll päriselt läbi teha, mingi teema endas lahti kaevata ja sellega ausalt tegeleda. See osa on mulle inimesena ja lavastajana endiselt huvitav.

Aga seda tunnet, et tahaks lihtsalt olla näitleja, olla nähtud, olla kaadris, seda mul enam ei ole. See vajadus on kuidagi ära kadunud. Mind huvitab praegu palju rohkem see, mis toimub kaadri sees tervikuna, mitte see, et mina ise seal sees oleksin.

Nii et kui kunagi tuleks mingi väga konkreetne ja veider põhjus seda teha, siis võib-olla. Aga lihtsalt sellepärast, et "tahaks jälle mängida", küll pigem mitte, seda tunnet mul praegu ei ole.

Tegid selle filmi koos Andres Kõpperiga. Tahaksid koos Kõpperiga veel filmi teha?

Jah, me oleme Kõpperiga parimad sõbrad esimesest klassist peale. See ei ole kunagi olnud kuidagi nii, et nüüd mina olen "tuntud režissöör" ja pean kõiki asju üksi tegema või kuidagi omaette tähtis olema. See oleks ausalt öeldes päris piinlik.

Me tunneme teineteist nii kaua, et seal ei ole väga võimalik mingit poosi võtta. Ta teab liiga palju. See ongi hea.

Kas ma teeks temaga koos mingi komöödia? Iga kell. Väga hea meelega. Kurat, temaga koos võiks isegi kuskil filmis näidelda, kasvõi juba ainult selle pärast, et näha, kumb meist enne naerma hakkab.

Said teha oma täispika debüüdi juba 22-aastasena ehk ikkagi üsna noorena. Kuidas sulle tundub, kas Eestis peaks see võimalus olema noorematel tegijatel? Praegu on see pigem erandlik, kui selline võimalus tekib mõnel alla 30-aastasel lavastajal.

See oli tol hetkel ikka tohutu privileeg. Ma sain 22-aastaselt teha täispika filmi. Ja see on tegelikult täiesti absurdne võimalus.

Kui vaadata laiemalt maailma, siis paljudes kohtades ei võeta sind isegi 30-aastasena veel eriti tõsiselt. 35-aastaselt oled ikka noor režissöör" 40-aastaselt võib-olla hakatakse vaikselt vaatama, et okei, äkki tal on midagi öelda. Ja siis kuskil 45-aastasena hakkad lõpuks tunduma inimesena, kellele võib kaamera kätte anda ilma, et kõik väga närvi läheksid.

Eesti on selles mõttes eriline koht. Meie filmikogukond on väike ja siin võib mõnikord juhtuda, et keegi noor saab päriselt võimaluse. Mina sain. Ja ma arvan, et see muutis mu elu.

Ma väga tahaks, et selliseid võimalusi oleks rohkem ka teistel noortel. Mitte sellepärast, et iga 22-aastane peaks kohe tegema ideaalse filmi. Tõenäoliselt ei tee. Mina ka ei teinud mingit täiuslikku filmi. Aga küsimus ei ole ainult tulemuses. Küsimus on selles, mida see protsess inimesega teeb.

Kui noor lavastaja saab päriselt filmi teha, siis ta õpib ühe aastaga rohkem kui kümne aastaga kõrvalt vaadates. Ta saab aru, mis on vastutus, mis on läbikukkumine, mis on võtteplats, mis on näitleja, mis on montaaž, mis on see hetk, kui sa vaatad oma materjali ja mõtled: issand jumal, mida ma nüüd tegin.

Ja isegi, kui see esimene film läheb aia taha, siis see on täiesti suva. Sest need inimesed tulevad sellest kogemusest välja palju rikkamana. Nad on päriselt ühe filmi läbi teinud. See on tohutu kool. Ja kui me tahame, et Eestis kasvaks peale huvitavaid režissööre, siis keegi peab neile mingil hetkel selle esimese, natuke hullu võimaluse andma.

Mõne sõnaga kriitikutest juba rääkisime ja tõesti, ühe oma hiljutise projekti puhul said sa väga tulist tagasisidet, kuid mis side sul laiemalt kriitikaga on? Ka mina kirjutasin "Täiuslikest võõrast" ja sa ei olnud vist ka mõne asjaga nõus, mis ma arvasin?

Kriitikat on väga raske anda, sest inimesed on loomingu suhtes hästi õrnad. Sa võid öelda 90 protsenti konstruktiivseid ja toetavaid asju, aga inimene jääb tihti kinni just sellesse ühte lausesse, mis haiget teeb.

Ta hakkab mõtlema: miks ta nii ütles? Kas talle siis meeldis või ei meeldinud? Kas see oli tegelikult varjatud kriitika?

Ja lõpuks võib juhtuda, et see 10 protsenti, kus sa ütled ausalt, mis sinu meelest ei tööta, kaalub tema peas üle kõik ülejäänu. Talle ei jää meelde see, et sa tahtsid aidata. Talle jääb meelde koht, kus tal oli valus.

Mulle väga meeldib kriitikat lugeda, sest kui kriitik kirjutab minu projektist, siis ma ei mõtle otsekohe sellele projektile, vaid kriitikule ja mis tema elus toimub. Kuidas ta on seda analüüsinud? Millest ta aru saab ja millest ta aru ei saa? Kui palju ta eeldab mingeid asju? Olen mõelnud ka, et kutsuks kriitiku lähemale ja näitaks köögipoolt, siis ta läheks hoopis teise tundega ära. Ma arvan, et iga arvustusega õpin seda kriitikut kui inimest rohkem tundma.

Kriitika puhul on oluline, kas see tuleb heast kohast. Niisama lahmimisel ma ei näe mitte mingit mõtet ning see devalveerib täielikult kriitiku väljaütlemisi.

Palju räägitakse kriitikute sõltumatusest, Eestis on samas ikka nii, et järgmisel peol saavad kriitik ja režissöör omavahel kokku.

See on Eestis paratamatu, et kriitik ja režissöör ei ela eri universumites. Meil ei ole sellist suurt anonüümset filmitööstust, kus keegi kirjutab midagi ära ja siis te ei kohtu enam kunagi. Siin kirjutad arvustuse ja üsna tõenäoliselt seisad mõne aja pärast sama inimesega samal peol või suitsunurgas.

Kriitiku jaoks võib see olla lihtsalt üks tekst. Sa vaatad filmi ära, kirjutad ausalt, mida mõtled, tekst ilmub, sotsiaalmeedias jagatakse, ja siis sa liigud oma eluga edasi. Järgmine film, järgmine arvustus.

Aga inimesele, kellest sa kirjutad, võib see jääda väga pikaks ajaks meelde. Eriti siis, kui seal on midagi, millega ta ei nõustu või mis läheb talle valusalt pihta. Sa ei pruugi seda kunagi näha, sest vihased lavastajad ja näitlejad ei tule tavaliselt Facebooki kommentaaridesse sinuga vaidlema. Nad lihtsalt loevad, jätavad meelde ja kannavad seda endaga kaasas.

Ja siis tekibki see piinlik Eesti hetk, kus kriitik võib-olla isegi ei mäleta enam täpselt, mida ta kirjutas, aga teine inimene mäletab väga hästi. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt "üks tekst". Tema jaoks oli see midagi isiklikku, sest film ongi isiklik. Sinna on pandud aastad, närvid, suhted, raha, ego ja lootus.

See ei tähenda, et kriitik ei tohiks aus olla. Muidugi peab kriitik olema aus. Aga ma arvan, et Eestis peab lihtsalt aru saama, et see ausus ei jää õhku rippuma. Sellel on inimlik järelkaja. Võib-olla keegi ei tule sulle peol halvasti ütlema, aga ta võib sind vältida. Ja see haav, see ebamugavus, et ta ei taha sinuga enam kokku puutuda, on päriselt olemas.

Sa oled seda tajunud, et inimesed võtavad kriitikat väga hinge?

Jah, kohutavalt palju. Just siis, kui see kriitika on õigustamatu ja tuleb valest kohast, mis on jälle perspektiivi küsimus. Kui toome jälle Gervaisi näite, siis mina saan aru, kui ta teeb täiesti üle võlli nalja ja heast kohast, aga mõni teine ütleb ikka, et see tuleb tal halvast kohast. Mis siis õige on?

Samas ei saa sundida kriitikut olema ka meeletult poliitkorrektne, sest minu meelest kaotab kriitika oma kredibiilsuse, kui polegi midagi öelda ja see on lihtsalt mingi roosamanna jutt. Teisalt ei saa ka liiga halvustavaks minna, siis see ka devalveerub ja reageeritakse: ah, see ütleb kogu aeg halvasti. On mõned kriitikud, nimesid ma ei maini, aga sul ei ole neid mõtet hakata lugema, sest need inimesed on ise kodus väga halvas kohas ja ootavad seda, et saaks selle asja lihtsalt ära kirjutada.

Nägin "Täiuslike võõraste" puhul ka mõnd täiesti ebavajalikku kommentaari. 90 protsenti oli väga adekvaatne, aga sinna vahele tuleb järsku nii mõttetu ja ebavajalik torge mingi inimese suunas... Kui sa ütled kellegi kohta halvasti, siis kui halvasti võib see inimene end tunda, kui ta on juba varem mõelnud, kas ma peaksin olema näitleja või mitte? See üks lause, mille kriitik suvaliselt kirjutab, võib tema jaoks olla murdepunkt: selge, aitab küll.

Veider on see, et kriitikud vist ei arva, et nende mõju on nii suur. Kaspar Viilup mõtleb, et ma ju lihtsalt kirjutan seda, mida ma mõtlen, aga sa oled üks Eesti kõige...

... vihatumaid kriitikuid?

Ma ütleksin tuntumaid. Sa oled üks tuntumaid kriitikuid.

Seda on raske endale teadvustada, mul on näiteks väga raske aru saada, et keegi mind tänaval ära tunneb ja üldse teab, kes ma olen.

Aga kas keegi tunneb sind ära?

Jah, veidi küll.

Naisfännide hordid tahavad sinuga pilti teha?

Ma tahan ikkagi olla vähemalt 2027. aastal Eesti seksikaim mees, sest tahan olla jätkuvalt Andres Kõpperi sõber ja kardan, et kui ma seda tiitlit ei saa, siis ta võib mind lihtsalt välja põtkida sellest ilusast duost. Aga need filmid on aidanud mul jõuda sellele eesmärgile lähemale. (naerdes)

Oled teinud telet, filmi ja reklaami, kuivõrd on see sinu jaoks olnud põhimõtteline otsus, et end pidevalt töös hoida? Kas jõudeolek on sinu jaoks kuidagi nüristav?

Ma arvan, et reklaamide tegemist on filmitegijate seas hästi pikalt natuke alahinnatud. Aeg-ajalt kuuleb ikka seda suhtumist, et mis sa raiskad oma aega reklaamide peale. Aga mina ütleks pigem vastupidi: kui sul on võimalus, mine tee reklaami. See on väga hea kool.

Sa töötad tihti sama suurte meeskondadega nagu filmivõtetel, sul on päris surve ja väga palju muutujaid. Aga lisaks oma loomingulisele nägemusele pead sa arvestama veel kümne teise asjaga: mida tahab agentuur, mida tahab loovjuht, mida tahab klient, mida lubab eelarve, mida lubab aeg ja mida teeb ilm, mis loomulikult otsustab alati olla veidi ootamatu.

Filmitegijana on väga lihtne minna natuke liiga palju oma kunsti sisse. Mina olen kunstnik, mul on nägemus, kõik palun teenindage seda nägemust! Reklaam võtab selle ego päris kiiresti maha. Sa saad aru, et lavastamine ei ole ainult see, et seisad platsil, paned suitsu ette, koputad endale otsaette ja ütled: "Mul on juhe nii koos."

Tegelikult pead sa lahendama probleeme. Kogu aeg. Ja kõige parem asi, mida reklaamid mulle on õpetanud, on see, et probleem ei ole mina versus sina. See ei ole režissöör versus klient või režissöör versus agentuur. Ideaalis on see mina ja sina versus probleem.

Kui sa sellest aru saad, muutud sa lavastajana palju kasulikumaks inimeseks. Mitte ainult reklaamis, vaid ka filmis. Sa ei lähe enam iga takistuse peale mentaalselt katki, vaid hakkad otsima lahendust. Ja see on minu jaoks väga suur osa lavastaja tööst.

Oled sealt õppinud probleemide lahendamise oskust?

Tohutult palju. Lisaks õpid sa tundma filmi tehnilist poolt ja näitlejate lavastamist, sest iga reklaam ei ole see, et määrid võid leiva peale, sa võid teha ka üheminutilisi filme nagu ma olen teinud oma Elisa kampaaniatega.

Ehk see on hea vundament ühele filmilavastajale?

Oo jaa, absoluutselt. Ma arvan, et see on filmilavastajale väga hea vundament.

Eestis öeldakse vahel päris valusalt, et kõige amatöörlikum inimene võtteplatsil on tihti režissöör. Mitte sellepärast, et ta oleks rumal, vaid sellepärast, et tal on lihtsalt kõige vähem päris platsikogemust. Operaator, valgus, heli, kunst, produktsioon on võtetel kogu aeg. Nende jaoks on see tööpäev. Režissööri jaoks võib see olla sündmus, peaaegu nagu sünnipäev.

Aga siis ongi närv sees. Sul on korraga 50 või 100 inimest, kõik vaatavad sinu poole, aeg jookseb, raha põleb, keegi küsib otsust ja sina pead suutma seda kõike rahulikult juhtida. Kui sul pole seda lihast treenitud, siis on täiesti normaalne, et juhe läheb kokku.

Reklaamid annavadki selle lihase. Sa oled platsil palju sagedamini, õpid inimestega rääkima, otsuseid tegema, paanikat alla neelama ja aru saama, et kõik ei ole katastroof, kuigi tundub nagu katastroof. Ühel hetkel muutub see orgaaniliseks.

Siis ei ole võtteplats enam mingi püha ja hirmus koht, kuhu sa astud väriseva häälega sisse. See on lihtsalt sinu töökeskkond. Ja see on lavastaja jaoks väga oluline vahe.

Mida töö näitlejaga sinu jaoks tähendab? See on näitleja ja lavastaja vaheline väga keeruline suhe, aga kuidas sina seda defineerid?

Minu jaoks on see lavastaja töö üks olulisem osa. Mitte see, et ma seisan monitori taga ja "olen režissöör", vaid see, et ma aitan näitlejal jõuda kohta, kus ta saab päriselt mängida, mitte sooritada.

Ma arvan, et väga tihti tekib võtteplatsil mingi lavastaja-mütoloogia. Et režissöör peab olema kõva häälega, salapärane, natuke hirmutav, võtma mingi poosi, rääkima mingi erilise intonatsiooniga. Justkui see tõestaks, et ta juhib. Aga minu jaoks on see pigem ebakindluse märk.

Näitlejaga töötamine ei ole minu jaoks võimusuhe. See on usaldussuhe. Lavastaja ülesanne ei ole näitlejat alla suruda, vaid luua talle selline ruum, kus ta julgeb riskida, eksida, olla kole, naljakas, ebamugav, haavatav, ühesõnaga elus.

Ma ei usu väga üldistesse juhistesse nagu "ole kurvem" või "tee intensiivsemalt". See ei aita näitlejat. Mind huvitab pigem: mida tegelane praegu tahab, mida ta varjab, kelle ees ta end kaitseb, mida ta kardab, et teine inimene teada saab. Sealt hakkab stseen tööle.

Hea töö näitlejaga on minu jaoks see, kui näitleja ei tunne, et ta peab lavastajale midagi demonstreerima, vaid ta tunneb, et me otsime koos. Ja kui see õnnestub, siis kaob ära see maagiline udu, et "mida režissöör siis täpselt teeb". Ta lihtsalt aitab õigel asjal juhtuda. Mitte ei näita, kui tähtis ta ise on.

Oled eri audiovisuaalsetes meediumites lavastajana kätte proovinud, aga teatris pole veel töötanud. Tahaksid sinna ka minna?

Ma olen selle peale mõelnud küll. Just hiljuti rääkisin kaasaga taksos, et võiks kunagi teatris midagi lavastada. Olime teel "Rahamaad" vaatama ja mul oli päriselt tunne, et äkki võiks seda proovida.

Siis vaatasin "Rahamaa" ära ja igasugune tuju kadus ära. See oli lihtsalt nii hea lavastus. Mul tekkis tunne, et ma ei taha praegu üldse midagi teatris teha, sest see latt tundus nii kõrgel.

Nii hästi sa ei oskaks teha?

Kõpper on muusikaga sarnast asja rääkinud. Et vahel näed mõnda väga head kontserti ja selle asemel, et inspiratsiooni saada, kaob korraks igasugune isu ise midagi teha. Mul oli "Rahamaaga" samamoodi.

Aga kui sellest esimesest tundest natuke aega mööda läheb, siis ma tegelikult mõtlen teatri peale küll. Tahaks proovida. See oleks lavastajana väga huvitav ja kindlasti teistsugune kogemus kui film või reklaam.

Ma olen mõelnud ka sellele, et Tallinna linnateatris oleks väga tore midagi teha. Seal on toredad inimesed ja mulle tundub, et see võiks olla koht, kus ma tahaksin kunagi proovida.

Seega nüüd äkki tänu sellele intervjuule tehakse sulle tööpakkumine.

Jah, Uku Uusberg, kas saaks palun? (naerdes)

Suvi tuleb sinu jaoks seega töine, uue mängufilmi proovid on juba käimas ja juulis lähete võttesse. Ehk siis sel suvel puhkamine ei õnnestu?

Oskad sa pakkuda, mitu võttepäeva meil on?

Ei oska arvata.

Meil on täpselt 11 võttepäeva ühes korteris. Ehk see on üks mugav tegemine, kui võrdled seda täismahus filmitootmisega. 10. juulil lähen juba võttesse, ettevalmistus on käinud viimase kahe kuu jooksul, teen need 11 päeva ära ja pärast seda on puhkus, sest mul on vaja oodata, et monteerija paneks sellise esimese mustandi kokku. Suve lõpupoole saan minna ise montaaži ja hakata seda detailselt kokku panema.

Võimegi äkki öelda, et režissööri jaoks puhkus tähendab seda, et tal pole tegelikult lihtsalt tööd?

Jah, on küll. Siis on ainult see küsimus, et kus sa puhkad, kui raha ei ole? Kui ikka praamipiletiks raha ei ole ja keegi paneb sind Kesselaiul maha, siis on väike probleem. Aga kui sul pole isegi selleks raha, et Kesselaiule pääseda, siis puhkad kodus ja nutad.

Sul on olnud neid hetki, kus sa puhkad kodus ja nutad?

Ei ole vist päris nii, et ma kodus dramaatiliselt patja nutaksin. Aga on olnud küll hetki, kus karjääri mõttes on tunne, et oled täiesti mustas augus. Keegi ei helista, midagi ei liigu, kõik tundub kinni ja korraks hakkadki mõtlema: kas see kõik ongi läbi?

Aga siis tuleb elu vahele. Lapsed tulevad tuppa. Keegi tahab süüa, keegi otsib sokki, keegi karjub täiesti absurdse asja pärast ja järsku saad aru, et see "suur kunstniku kannatus" on tegelikult üsna väike asi.

Film ja karjäär on mulle väga olulised, aga nad ei ole elu ise. Lõpuks on palju olulisemad inimesed, keda sa päriselt armastad ja kes ei mõõda sind selle järgi, kas sul on projekt töös või mitte. Lapsed võtavad su ego väga kiiresti maha. Ja see on vahel päris tervislik.

Seega jah, ma olen olnud töö mõttes väga keerulistes kohtades, aga ma ei taha seda üle romantiseerida. See on ikkagi ainult karjäär. Valus, tähtis, isiklik, aga ikkagi ainult karjäär.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" läheb suvepuhkusele ja on tagasi augusti viimasel pühapäeval.