Kudagi on juhtunud, et loomeliidud on viimastel nädalatel olnud pildis kriminaalsete teemadega. Ma pean silmas seda, et Eesti Kunstnike Liidult pandi pihta 700 000 eurot. Nüüd on küll kaks kurjategijat kinni võetud, ja võibolla terendab mingi lootus, aga mis tunne teil oli, kui te sellest uudisest esimest korda kuulsite?

Päris masendav. Eks meiegi vaatasime korraks enda asjad üle. Millegipärast oli meil seda tehes tunne, et väga paljudes kohtades tehakse praegu täpselt samamoodi. Mõtlesin ka, et need telefonipettused on kestnud ju mitu aastat – kui keegi oleks varem nii avalikult häbi tundmata sellest rääkinud kui Eesti Kunstnike Liit, oleks neid juhtumeid praegu võib-olla vähem.

Teatriliidul vist ei ole nii palju varasid kui kunstnikel?

Ei. Meil kinnisvara väga ei ole ja töötajate arv on palju väiksem, see Tallinna vanalinna maja (Teatriliit asub Uuel tänaval - M.P.) on meil lihtsalt renditud ja meie ainsad varad on kaks puhkemaja Võsu kandis. Üks nendest on päris puhkemaja, teine on loomemaja. Nii et meie varanduslik seis on palju nigelam ja raha selle võrra vähem.

Meie ainukesed sissetulekud on põhimõtteliselt liikmemaksud ja kultuurkapitalist saadud sihtotstarbelised toetused. Need lähevad ka sihtotstarbeliselt kohe laiali, näiteks kirjastustegevusse, sest teatriala kirjastamist ei võta peale meie keegi enda kanda. Väga suur osa kultuurkapitali toetusest läheb ka teatri aastapreemiate korraldusele. Žüriides on ligi 70 inimest, kes kõik sõidavad ringi, ja see on ka omaette kulu.

Kui te peaksite võhikule seletama, mida Eesti Teatriliit teeb, siis mida te ütleksite?

Võhikule ma ütlen niimoodi, et kõik teavad ju, et Eesti Näitlejate Liit on olemas, aga ka Eesti Teatriliidu juured ulatuvad päris kaugele. 1917. aastal moodustati Eesti Näitlejate Liit, mis saadeti nõukogude võimu tulles laiali. Sellest moodustati Eesti NSV Teatriühing. Taasiseseisvumise järel Eesti Näitlejate Liit taastas oma tegevuse ja teatriühingust sai Eesti Teatriliit. Koos teiste erialaliitudega (lavastajate, lavastuskunstnike, balletitantsijatega jne) ühineti katuseorganisatsiooniks Eesti Teatriliit ja Eesti Teatriliit tegeleb kõige sellega, millega need erialaliidud ise ei tegele, ehk siis meie kõigi ühise osaga.

Te olete ka ametiühing.

Me oleme ametiühing, aga me oleme ka üldiselt eestkosteorganisatsioon, sest ametiühingud ei tegele erialakirjanduse väljaandmise ja loomemajadega. Need ühised huvid on meie kanda, kaasa arvatud kalmistu. Seda on vaja lahkunutele, aga loomulikult ka elavatele.

Kui te peate palgaläbirääkimisi, siis teete seda koos teenindajate ametiliitude keskorganisatsiooni ehk TALOga?

Jah, koos TALO-ga peame miinimumpalga läbirääkimisi valitsusega, keda esindab kultuuriminister.

Viimane summa, mida kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalgaks TALO-ga soovisite, oli vist 2300 euro kandis?

TALO soov on 2065 eurot. Hetkel on miinimum 1720 eurot. Soov oleks muidugi, et see oleks Eesti keskmine. See on tegelikult täiesti minimaalne nõudmine, sest kultuuritöötajate seas on ju täiesti maailmatasemel oma valdkonna tippspetsialiste. Kui me mõtleme Eesti avaliku sektori tippspetsialisti keskmisele palgale, siis see on kaugelt üle Eesti keskmise palga. Miks me peaksime iseendast kehvemini mõtlema, kui me oleme võib-olla ainsad selle töö tegijad?

Kas TALO viimasele palgaettepanekule on midagi vastatud ka?

Käivad läbirääkimised, aga eks kõik selles protsessis sõltub kultuuri kohast valitsuskoalitsioonis ehk siis sellest, millisele kohale see riigieelarve strateegias jõuab. Nagu näha, on see koht muutunud aastatega järjest kehvemaks.

Te olete oma nõudmistega pidevalt pildis, aga miks on otsustajatele ehk poliitikutele nii raske selgeks teha, et riigi makstav palk peaks olema suurem?

Võib-olla võiks üldse mõelda mitte ainult kultuuritöötajate palkadele, vaid kultuuri kohale Eesti ühiskonnas laiemalt. Millegipärast on pilt selline, et kultuur justkui elab teiste kukil, teiste almustest või teiste kulul. Aga kui me võtame kogu kultuurivälja, mis on palju laiem kui ainult professionaalsed kultuuritöötajad, siis see panus SKP-sse on ikkagi päris märkimisväärne – suurem kui metsandusel ja põllumajandusel kokku.

Eks me ei ole ise ka suutnud sellest nõiaringist välja rabeleda. Tihtipeale on meie agenda olnud natuke liiga nõrk ja oleme olnud üksteisest liiga eraldatud. Lähenevate valimiste valguses on nüüd kogu kultuurivaldkond siiski ühinenud. Püüame kõik koos – nii loomemajanduse valdkond kui ka see valdkond, mis on põhimõtteliselt mittetulunduslik või turutõrkeline – ühineda ja oma häält kõvemini valijateni viia.

Lihtsalt peaks muutma arusaama sellest, mis see kultuurivaldkond on. See ju algab sealt, kuhu lapsevanem oma lapse huviringi viib, ja lõpeb, ma ei tea, Carnegie Hall'iga. See põld on nii lai ja seal on väga erinevaid mudeleid. Ühed on tulutoovad, teised ei ole, sest mõned asjad lihtsalt ei saa olla tulutoovad või isegi kulutusi tagasiteenivad.

Kui mõtlete natukene ajas tagasi, siis mis hetkel tekkis Eestis arusaam, et kultuuriinimestele võibki vähem maksta ja kultuur võiks üldse ise kuidagi hakkama saada? Kas oli mingi spetsiifiline ajahetk, mil see juhtus, või on see olnud pikk ja lauge allakäik?

Ma jään vastuse võlgu. Ma ei ole Eesti kultuuriajalooga nii kursis, aga kuidagi tundub, et see on pidev seis olnud. Panin täna spetsiaalselt taas selga T-särgi kirjaga "Ravikindlustus kõigile!", et meenutada – taasiseseisvumisest on 35 aastat mööda läinud ja me peame ikka rääkima sellest, et osal täiesti täisväärtuslikul ja ühiskonda panustaval inimgrupil, kes töötab lihtsalt teistmoodi lepingute alusel kui tööleping, ei ole püsivat ravikindlustust. See tegelikult läheb ühiskonnale palju-palju rohkem maksma, kui peab pärast ravima neid inimesi, kes on juba haigestunud. Mõistlikum oleks ju inimeste eest hoolt kanda enne tõsisemat haigestumist.

Hakkasin täna meelde tuletama ka ajaskaalasid: kui teine maailmasõda lõppes, siis 35 aastat hiljem oli aasta 1980 ja Tallinnas toimusid Moskva olümpiamängud ja käis Afganistaani sõda. See ajaline perspektiiv on metsikult pikk ja selle ajaga juhtus palju. Nüüd on taasiseseisvumisest 35 aastat möödas. Me oleme heaoluühiskond ja palju kõrgemal tasemel, kui me üldse kunagi lootsime. Oleme maailma jõukamate riikide seas, aga peame ikka võitlema selliste elementaarsete asjade eest. See on äärmiselt kurb, sest see arusaam ei jõua mitte kuhugi. See on probleem. Eestis on nii palju loovisikuid, kes töötavad projektipõhiselt. Ja veel rohkem on vabakutselisi mitte-loovisikuid, kel sama mure.

Ka näitlejate hulgas on vabakutseliseks hakkamine levinud. Miks seda tehakse?

Üks põhjus on kindlasti see, et soovitakse rohkem loomevabadust. Teine asi on see, et teater on väga kollektiivne töö. Näitlejaid on oma loomuselt väga erinevaid. Osad ongi pigem üksikud hundid, osadele meeldib pigem koos töötada või lausa mingisse gruppi kuuluda.

Teine põhjus on see, et näitlejate töökohti on päris palju vähemaks jäänud. Mul ei ole väga täpselt meeles, aga see suurusjärk on umbes kahe teatri jagu näitlejaid ainult viimase 15 aasta jooksul. Kui me võtame keskmise maakonnateatri, siis seal on trupis umbkaudu 20 inimest. Erateatrites ju ei ole kõigil palgalisi näitlejaid. See on objektiivne põhjus, ja kui vaatame nõukogude ajale tagasi, siis oli töökohti kindlasti väga-väga palju rohkem ja teatrites oli rohkem näitlejaid palgal.

Miks neid siis nüüd vähem on?

Loomulikult oli nõukogude ajal mõnes teatris võib-olla liiga palju näitlejaid palgal, aga peab ka aru saama, et siis teistmoodi teatreid ei olnudki. Teatrites on muidugi igalt poolt kokku tõmmatud. Teater reageerib sellele, kui suur on rahastus. Miks muidu on näiteks projektiteatrites selliseid kahe etendajaga tükke palju – lihtsalt ei ole raha, et maksta inimestele töö eest tasu. Siis tehaksegi lavastusi järjest väiksemates koosseisudes.

Ilmselt see väiksemate koosseisude ja kokkutõmbamise trend ulatub ka sellesse kunsti, mida teevad lavakunstnikud, butafoorid, valgustuskunstnikud ja teised. Kuidas see kokkuhoid mõjutab seda, mida vaataja teatris lavalt näeb?

Muidugi see mõjutab. Iga kostüüm, iga lava, iga heli ja valgus on kulu, sest inimesed teevad ju tööd. Kui vaatame väiksemaid teatreid, siis seal teeb nii heli kui ka valgust tihtipeale üks inimene. Sama inimene teeb ka kostüümi, juhib etendust ja haldab rekvisiite. Mõne asja puhul on see täiesti mõistlik, aga kui me tahaksime Eestis teha päriselt suurt produktsiooni ja kutsuda kellegi maailmakuulsa lavastaja, siis meil selleks tegelikult raha ei ole. Me ei saagi seda teha.

Teater jääb järjest vaesemaks ja see peegeldub kunstilistes valikutes, millest üks on see, et trupid ning näitlejate koosseisud jäävad järjest väiksemaks. Lavakujundused jäävad järjest väiksemaks, odavamaks ja taaskasutatakse palju, mis on iseenesest väga tore, ja seda on ka alati tehtud, sest milleks muidu need teatrikostüümide ja rekvisiitide laod on olemas olnud. Aga kui on hetkel vaja tõeliselt midagi ilusat ja suurt teha, siis tulevad rahalised raamid ette.

Kuidas kokkuhoid mõjutab kunsti sisu? Ma saan aru, et lava ei saa nii uhke olla, aga kas etendused ise sisukuselt ka kuidagi kannatavad? Ja kas te peate nüüd igal juhul mõtlema, et saal oleks välja müüdud?

See, kas saal välja müüakse, sõltub alati väga mitmetest asjaoludest ja tihtipeale ei ole seal sellega midagi tegemist, kui hea see lavastus on. Seal mängib rolli meeldimise ja isikliku maitse faktor – mida inimesed tahavad vaadata. Aga ma rääkisin praegu millegi suure ja ilusa lavale tegemisest, mis on esteetiliselt nauditav. Ma ei ole kindlasti see, kes peaks lavastuskunstnike eest rääkima, aga kuulates neid ja mõeldes sellele, mida Euroopa suurte teatrite lavadel võib vaadata, siis meil lihtsalt ei ole selleks raha. Me teeme ikka selle kolme taburetiga seda asja või ühe seinaga. Ma räägin veidi utreeritult, sest eks meil ole ilusaid asju ikka ka, aga vaesus on pidev ja see paistab alati välja.

Inimesed, kes käisid "Rahamaad" vaatamas, ütlesid küll, et see on suur produktsioon ekraanide ja live-muusikaga …

Seal on jah suure produktsiooni elemente, aga kui sa mõtled, mis materjalist on näitlejatel riided seljas, siis seal on paraku piirid peal.

Kas isegi mitu aastat järjest tehtavate hittlavastuste puhul peab kokku hoidma?

Muidugi, loomulikult. Lips paistab kaadrist välja, kell paistab kaadrist välja, kingad paistavad kaadrist välja. Ma ei kurda enda pärast, aga kui jutt sellele läks, siis tuleb nentida, et vaesus seab meile piirid. See ei olnud loomulikult etteheide Dramateatrile ja veel vähem kunstnikule, lihtsalt seis on selline.

Ühes raadiointervjuus, kus te olite koos Sirje Helme ja Kaarel Tarandiga, ütlesite, et kui me tõesti tahaksime teha sellist teatrit, mis meeldiks kõigile ja kuhu kõik tahaksid pileteid osta, et teater saaks teenida jõhkralt omatulu, siis sisu kannataks. Kas te saate öelda, et praegu ei tehta teatrit veel ainult sellepärast, et meeldivuse faktor oleks maksimaalselt kõrge?

Kogu aeg on selliselt teatrit tehtud, aga seal on mingisugune tasakaal. Olen töötanud ka maakonnateatris ja seal oli tavaline, et kunstiliselt riskantse või huvitava asja tegemiseks tuli mängida kõrvale kaht-kolme komöödiat. Selle kunstilise riskiga lavastuse eluiga ei olnud ka kindlasti pikk.

Tallinnas on asjad natuke teistmoodi. Aga nüüd me jõuame jälle teatrite rahastamise juurde välja. Kui riigi toetusest ei piisanud, et inimestele palka maksta, millest nad üldse ära elada saaksid, pidid teatrid ise teenima. Surve järjest rohkem teenida ja üldse hakkama saada tähendab seda, et sa pead publikule meeldima ja saalid välja müüma. Aga see ei ole tegelikult avaliku raha eest tehtava teatri mõte.

Kommertsteatri puhul on okei tegeleda sellega, et inimestele meeldida ja piletid välja müüa. Kunstilise teatri mõte peaks olema mujal, ja kui kunstiline teater peab istuma kahel toolil korraga, siis ühel hetkel hakkab see kunstiline tool sealt alt ära kaduma. Märkad, et sa istudki ainult selle teise tooli peal, ja sellel ei ole tegelikult mõtet.

Aga praegu see "kunstiline tool" veel püsib?

Eks ta kuidagi ikka püsib. Me peame lootma, et püsib, aga mingil hetkel tekib piir. Oleme kogu aeg arvanud, et see piir on kohe käes, aga see ei ole veel kätte jõudnud. Kompromisside tegemine saalide väljamüümise ja piletitulu teenimise ning selle vahel, mis teatrikunsti edasi viiks ja Eesti kultuuris suuremat mõtet kannaks, on kurb, kui see kipub hämarusse ja kõrvale jääma.

Kui näitlejad räägivad kultuuritöötaja miinimumpalgast, siis kostab avalikkusest hääli, et see on jamajutt. Et ega keegi miinimumi kuskil teatris ei saa, palgad on diferentseeritud ja tulevad juurde kõiksugu lisatasud. Kas siis üldse on tõsi, et näitlejale makstakse kultuuritöötaja miinimumi?

See on suuresti tõsi, aga ega Eesti Teatriliit ka ei tea iga inimese eraldi palka. Tegime teatrijuhtidega palgauuringut, palusin nende käest keskmise palga andmeid ja infot äärmuste kohta, see näitas küll, et päris suur osa on miinimumpalga peal. Eelmise aasta palgauuringut meil veel ei ole, me pole seda veel kätte saanud.

Õudselt kerge on öelda, et keegi ju päris miinimumi ei saa. Loomulikult näitleja päris miinimumi ei saagi seaduse järgi saada, sest me töötame ka öisel ajal, mille eest peab väikest lisatasu maksma. Meie lisatasud etenduste eest ei ole väga suured. Kas see on üldse miinimum või sul on 100 eurot rohkem, seal väga suurt rolli ei mängi. Meie palgad on päriselt madalad ja see ei ole niisama luuletamine. Mina olin töötanud teatris 30 aastat, olin vahepeal vabakutseline, ja kui läksin Draamateatrisse tööle, siis läksin ma kultuuritöötaja miinimumi peale.

See on ilmsel natuke tabuteema teatrites, aga kui suur on teil sooline palgalõhe?

Jään vastuse võlgu, me tegelikult ei ole seda uurinud. Oleme mõelnud, et seda peaks tegema. Olles nüüd selles teatris, kus ma praegu tööl olen, ma ei tea seda, aga oma eelmises teatris, NO99-s, meil küll palgalõhet ei olnud – me kõik saime ühte palka. Palgalõhe võib näitlejate seas valitseda piem sellises valdkonnas, mis jääb etenduskunstidest kõrvale, näiteks televisioonis ja filmis. Võib-olla mehed on julgemad endale paremat tasu küsima, aga millegipärast ma väga ei usu, et teatris on palgalõhesid.

Ma ei ole kuulnud ka Eesti Etendusasutuste Liidult, et sellest probleemina räägitaks. Nemad määravad palkasid, ja kui meil on diferentseeritud palgad, siis see palk on 100–150 euro kandis diferentseeritud. Kindluse mõttes peaksime seda muidugi uurima.

Aga kas peate seda õigeks, et naised ja mehed saavad teatris võrdset palka?

Ma arvan, et see, kes annab naisnäitlejana suurema panuse, peakski saama suuremat palka kui meesnäitleja, kes annab väiksema panuse. See peaks sõltuma panusest, mitte soost loomulikult. Milles üldse küsimus?

Kunagi, tõsi, päris ammu üritasime näitlejate soolisest palgalõhest artiklit teha, aga keegi ei olnud nõus sellest rääkima. Samas ei jäänud allikate puiklemisest muljet, et seda palgalõhet ei ole.

Kõik peaks sõltuma panusest. Aga sellises üldises vaesuses... ma tean, et kui Ugala teater oli remondis, siis absoluutselt kõik näitlejad olid väga pikalt ja võrdselt miinimumpalga peal. Sõltumata isegi panusest. Väike diferents tekkis seal võib-olla mängitud etenduste järgi, osad said etenduse eest 10 eurot juurde. Ega see ei ole ju päris vahe.

Kuidas see mõjutab näitleja kuupalka, kui tal on ühes lavastuses suurem roll ja rohkem repliike?

Üldiselt on trupiteatrites koormus jaotatud nii, et ühes tükis oled väiksemas rollis, järgmises suuremas jne. Neid tasu ja lisatasu maksmise süsteeme on olnud väga palju. Üks süsteem on olnud ABC-rollid, mis kehtib praegu ka filmis, televisioonis ja rahvusringhäälingus, kus miinimumid on ABC peale ära jagatud. Samuti eksisteeris selline süsteem, kus lisatasu said ainult need, kes mängisid üle keskmise arvu etendusi. On ka nii, et kõik saavad alati võrdse summa, olenemata sellest, millises rollis nad lavastuses on. Näiteks NO99-s ei olnud meil omal ajal etendusetasu, sest olime niikuinii kõik korraga alati laval. Meil oli lihtsalt üks kindel kuupalk kõigile.

Kas te ametiühinguna jälgite ka tööhõivet teatris? Näiteks et seal ei oleks näiteks vanuselist diskrimineerimist ja ka vanematele näitlejatele antaks rolle?

Eesti Teatriliit on eeskätt seisnud selle eest, et meil oleks olemas töökohad – läbi selle, et me võitleme laiemalt teatrite rahastamise eest. Kas need töökohad on töölepingulised või töötavad seal vabakutselised rollilepingutega. See, et hakata teatri sees vaatama, et teil on asjad paigast ära, kuna vanemaid inimesi on nii palju ja nooremaid nii palju... Lõpuks teeb teater kunstilisi valikuid, mis sõltuvad sellest, milline see teater tahab praegu olla. See sõltub ka sellest, kes seal tegelikult palgal on või keda saab vabakutseliste seast hankida. Seda võin küll kinnitada, et praegusel ajal, kus kõik on nii koomale tõmmatud, teater kedagi niisama palgal ei hoia. Need ajad olid nõukogude ajal.

Ma mõtlen pigem seda, et inimestel oleks tööd. On päris palju olnud juttu sellest, et teatud vanuses, isegi keskealised ,naisnäitlejad ei saa enam rolle ja nad jäetakse lihtsalt kõrvale.

On jah, aga eks aeg-ajalt püütakse teha ka eraldi tükke, kus spetsiaalselt võetaksegi vanemas eas nais- või meesnäitlejad, et nendega midagi teha. See on jumala tore. Näitleja väärtus peakski sõltuma sellest, kes sa oled, mitte sellest, et oled teenekas ja töötanud teatris 145 aastat. Rolli peab andma sellepärast, et sa oled võimeline midagi tegema ja oled vormis. See eriala on julm, nagu ka paljud teised erialad, aga konkurents peab olema. Mina ei pea õigeks, et keegi jääb tööst ilma sellepärast, et teisele on vanuse või staaži järgi mingi töö ette nähtud. Kui hakkame eelistama kõrgemas vanuses näitlejaid, siis kannatavad nooremad, ja vastupidi. Jah, on kurb, et vanemad naisnäitlejad ei ole nii nõutud. See tuleb paljudest asjadest kokku. See ei ole muidugi hea, aga ma lihtsalt nendin olukorda, et praegu see tõepoolest nii on.

Tegin mõnda aega tagasi intervjuu jazz-pianisti ja helilooja Kirke Karjaga, kes ütles, et kultuuritöötaja miinimum on ebaõiglaselt väike, aga ta on kade näitlejate peale, et teil on riigi poolt rahastatud majad, kus saate päeva otsa ainult oma loominguga tegeleda, ja see on tasustatud ja teil on sotsiaalsed garantiid. Kas te tunnete, et olete privilegeeritud?

Ma ei arva, et me oleme privilegeeritud. See, et meil on katus pea kohal, ei tohiks 35 aastat pärast taasiseseisvumist enam kellelegi tunduda privileegina. On ju olemas ka kontsertorganisatsioonid ja muusikateatrid. Jagan tema muret selles suhtes, aga vabakutseliste kurb olukord ei ole ainult muusikasfääris, vaid näiteks kujutava kunsti sfääris on see veel palju hullem. Ka enamik näitlejatest on praegusel hetkel vabakutselised ja neil on täpselt seesama mure. Kui me võtame tantsukunsti, siis on väga vähe selliseid kohti, kus tantsukunstnikud saaksid igapäevaselt tegutseda ja end vormis hoida. Neid ruume on nii kohutavalt vähe.

Eestis on kaks klassikalise tantsu keskust – Vanemuine ja Estonia –, kus on katus pea kohal ja harjutusruumid olemas. Aga väga paljudel tantsukunstnikel ei ole. Mulle tundub, et see on Eestis natukene ressursside jaotamise küsimus. Siin ei peaks kindlasti kohe "kukkuma kellu käes vehkima", kui endist ministrit parafraseerida. Meil seisab vahepeal päris palju betooni niisama. See vajaks kultuuripoliitilist otsust, läbimõtlemist ja ümberorganiseerimist.

Kelludest rääkides, siis mida te mõtlete Tallinna linnateatri uuest uhkest ja suurest majast? Linnateater ise ei kasuta igal õhtul kõiki saale ja on välja käidud isegi mõtteid, et nad võiksid ruume jagada teiste teatritegijatega.

See on päris suur maja. Ei taha sekkuda Tallinna linna omanduses oleva etendusasutuse poliitikasse ja tegemistesse, aga kõrvalt vaadates võib tõesti öelda, et võib-olla saaks seal mingil hetkel hakata ka ressurssi jagama. See ei puuduta ainult Linnateatrit, vaid laiemaltki – ressursside jagamisest võib tekkida väga huvitavaid koostöövorme, mis on kasulikud mõlemale osapoolele.

Linnateatri maja on tõesti pompöösne. Selle kõrval rääkida, et teater on kohutavalt vaene, tekitab avalikkuses ebakõlasid.

Kui meil on üks tippsprinter, ei tähenda see, et me kõik hästi kiiresti jookseksime. Kui ühel teatril on linna poolt ehitatud uus maja, ei laiene see ju absoluutselt kõigile – võimalused on väga erinevad.

See on võib-olla natuke habemega teema, aga räägime teatripiletite hindadest. Juba paljud keskklassi inimesed ütlevad, et neile on teatripilet hinna tõttu vaat et kättesaamatu. See paneb mõtlema, sest nad on korralikud maksumaksjad, aga teatrit, mida tehakse nende maksuraha eest, nad ise näha ei saagi. Kas teatripilet peaks olema odavam kui praegu?

Muidugi. Teatrite poliitika on pikka aega olnud see, et teatripileti hind võiks olla üks protsent keskmisest palgast. See tähendaks praegu umbes 20–21 eurot, mis tundub normaalne. Normaalne oleks, et avaliku raha eest tehtav teater olla kõigile maksumaksjatele kättesaadav. Loomulikult on igal pool maailmas lavastusi, mis on alati välja müüdud ja inimesed nurisevad, aga selle vastu võidelda on mõttetu. Üldises mõttes peaks aga avaliku raha eest tehtava teatri pileti hind olema madalam, et kõigil ühiskonnaliikmetel oleks võimalus pilet osta ja nad ei peaks sellest kolm korda rohkem maksma. See sõltub aga rahastusest.

Kui võtame Draamateatri, kus ma töötan, siis nende omatulu on juba üle 55 protsendi ja teater sõltub sellest, kui palju ta müüb. Eestis on ka käibemaks väga kõrge. Euroopas on riike, kus teatri ja kultuuri käibemaks on nullis, aga meil on see võrdne absoluutselt kõige muuga. Nii lihtne see matemaatika ongi – teatri parem rahastamine vähendaks pileti hinda.

Et kui riik annaks rohkem, siis peaksid inimesed ise vähem pileti eest maksma?

Jah, just. Kui riik rahastaks rohkem, tekiks teatril ka rohkem võimalust riskida, mis tuleks teatrikunstile igatpidi kasuks. Viimasel ajal on palju räägitud teatrilavastuste ületootmisest. Meil ongi päris palju produktsioone, sest kahe-kolme inimesega on lihtsam tuua välja uus väikeproduktsioon, millele saab raha taotleda, kui vana edasi mängida. Oleme langenud produktsioonirattasse. Olen nõus, et kui me kõik ühiselt panustame, peaks teater olema kõigile ühiskonnakihtidele kättesaadav, aga paraku see nii ei ole.

Kuhu on Eestist kadunud poliitiline teater?

Ei ole kuhugi kadunud.

Aga nimetage mulle viimase aja väga teravad poliitilised lavastused. Näiteks suuremates teatrites – Vanemuises, Draamateatris, Linnateatris?

Von Krahli teatri "Tagasiside" oli ülimalt poliitiline. Suuremate teatrite osas jään vastuse võlgu. Küsimus on ka selles, kuhu me tõmbame piiri – mis on poliitiline ja mis ei ole? Ühtepidi on kõik alati poliitika. Me võtame siin etaloniks suured mastaabid, aga poliitiline teater võib olla ka väga väikeses vormis Kanuti Gildi SAALis, see ei vaja iga päev suuri areene.

Tõsi, ka "Hamlet" on väga poliitline, ja seda tõepoolest Draamateater mängib. Mu küsimuse tagamõte oli muidu see, kas poliitilise teatri kaudu oleks võib-olla võimalik jõuda otsustajateni, et lahendada teatrite rahastusega seotud probleemid.

Ma ei usu. Need võitlusvahendid on teised.

Aga kui radikaalpoliitilist suunda Eesti teatris ei ole, siis kas oleksid mõeldavad mingisugused radikaalsed protestiaktsioonid väljaspool teatrit, et probleemidele tähelepanu tõmmata?

Need on väga mõeldavad. Kuna Eesti protestikultuur on selline, nagu ta on, siis meil on sellest puudujääk. Inimesed peaksid iga päev oma õiguste eest seisma. Meil käib praegu koos loomeliitude ja kunstiinstitutsioonide ühisrinne, et valmistuda valimisteks. Unustasin ennist privileegide jutu juures öelda, et meie mure ei ole eristaatuse saamine, vaid me tahame eristaatusest hoopis välja saada (tsiteerides Teatriliidu tegevjuht Elin Kardi). Tahame, et vabakutseliste tööd aktsepteeritaks riigis tööna – et sellega kaasneksid kõik garantiid alates ravikindlustusest ja pensionist. Selleks on vaja muuseas ka seadusi täiendada.

Arstid, õigussüsteem ja ametnikkond on saanud endale normaalse palga välja kaubelda öeldes, et muidu lähme erasektorisse või üldse Eestist ära. Mis on kultuuriinimeste jõuõlg palgavaidluses riigiga?

Meie jõuõlg on see, kas Eesti inimesed on meie poolt või ei ole. Kas avalik arvamus on kultuuritöötajate poolel või mitte. Muud jõuõlga meil väga ei ole. Kui meil ei ole mitmes valdkonnas suures osas isegi palgalisi töökohti, siis keda me seaduslikult streikima paneme?

Oletame, et peale valimisi saavad Eestis võimule paremkonservatiivid. Kuidas te nende käest kultuurile rohkem raha küsite?

Siin on küsimus Eesti kultuuris. See peaks neile meeldima. Kui räägime rahast, siis Eurostati uuring väidab – ehkki meil ei ole viimasest 2025 aastast värsket uuringut –, et Eesti valitsemissektori panus kultuuri, vaba aega, religiooni, rahvusringhäälingusse ja sporti on kuskil 2,1 protsenti, ja see 2,1 protsenti on koos valdkonna poolt teenitava omatuluga (paremaks arusaamiseks lahtiseletatult: see ei ole see raha, mille valitsus ja KOV-id nendesse valdkondadesse annavad). Aga kogu loomevaldkonna enda panus SKP-sse on 2,3 protsenti, ehk siis see on talupojamõistuse järgi tootlik ala. 

Kõige lihtsam näide on filmivaldkonna cash rebate süsteem: paned ühe euro sisse, viis tuleb tagasi. Loomemajandus. Võtame kasvõi kontserdikorraldajate mure kõrge käibemaksuga. Kui Eestis kehtiks kultuuriüritustele sooduskäibemaks (nagu see oli aastani 2009), siis see tähendaks seda, et kontserte tuleks siia Eestisse rohkem sisse. Eesti inimesed ei peaks sõitma kontserdile välismaale, Riiga, Helsingisse või Stockholmi – nad jääksid siia, kogu see raha jääks siia ja meile tuleksid ka välisriikide kontserdikülastajad ja tooksid veel raha juurde. Ühest kohast natukene tagasi andes võime palju rohkem võita.

Kas Eestis saadakse sellest ikka piisavalt aru?

Oleks aeg meid muidusööjate staatusest välja arvata, sest me oleme täiesti normaalne ja vajalik dünaamiline osa ühiskonnast. Meil on ühiskonnas vaja ettevõtjaid ja  palgatöötajaid, arste, õpetajaid, päästjaid, kultuuriinimesi, lasteaiakasvatajaid ja neid, kes sinu lapse muusikaringi või spordiringi eest hoolitsevad. See kõik on ühtne süsteem ja kedagi näljapajukil hoides kaotab tegelikult kogu ühiskond. Muuseas, ka kultuuritöötajaid ja loomeinimesi näljapajukil hoides me kaotame. 

Sellest nõiaringist on vaja kuidagi välja saada. See on ainult sõnumi, tahtmise ja kokkuvõtmise küsimus. Kultuurivaldkonnaga on see muidugi see häda, et sel ajal, kui peaks mingite asjade eest võitlema, tegelevad loomeinimesed loominguga – kahte asja korraga ei saa teha. Sellega peab tegelema siis, kui muud asjad on tehtud. Keegi peab pere kõrvalt aega võtma, keegi töö kõrvalt ja nii edasi. Ühelgi liidul ei ole rahalisi võimalusi palgata PR-firmasid või kommunikatsiooniinimesi hea palga peale, kes meie eest selliseid asju ära teeksid. Teatriliit elab liikmemaksudest ja üritame sellega kuidagi hakkama saada. Kultuuri kärbitakse praegu igal pool maailmas, aga mitte päris igal pool. Näiteks Ukrainas mitte: selle aasta eelarves suunati kultuuri 50 protsenti rohkem kui aasta varem.

Ka vanas Euroopas kärbitakse kultuuri, aga kuna seal on baas tugevam, siis äärest kärpimine seda keset otseselt ei raputa. Kas teil on ideid, kuidas selle vähese rahaga Eesti kultuuris targalt ümber käia?

Kultuuripoliitikas armastavad otsustajad tihtipeale öelda, et peame peeglisse vaatama ja mõtlema, kui palju kultuuri on meile jõukohane. Aga keegi pole kunagi välja öelnud, kui palju siis on jõukohane. Üks asi on jõukohane, aga tähtsam on see, kui palju riiklikult toetatud või avaliku raha eest tehtavat kultuuri meil tegelikult vaja on. Kas meil on vaja, et Eestis oleks ooper? Kas meil on vaja balletti, sõnateatrit, filmi, sõltumatuid filmitegijaid ja kommertsfilmitegijaid? Mida meil tegelikult vaja oleks, et meie kultuurielu oleks mitmekesine ja elujõuline? Et kõrvale tekiks alati uusi vorme ja tegijaid.

Ühel hetkel tasub kaaluda, kas mingi asi vajab toetust või ei vaja. Siis me saame öelda, et meil on pilt selge ja me teame oma vajadusi. Piltlikult öeldes teatriga seletades: meil ei ole vaja, et Kärdlas oleks seitse päeva nädalas mängiv teater. (Seal muidugi ei olegi.) Aga ilmselt on meil vaja, et Tallinnas oleks teater, mis mängib kuus päeva nädalas. Kui see kaardistus on olemas, saame vaadata, kui palju meil seda päriselt vaja on ja kui palju meil raha on – kas me saame seda toetada või kui suures osas saame. Aga praegu on seis selline, et meil pole kaardistust, me ei tea mitte midagi, vaatame, palju selles potis raha sel korral on ning otsustame selle pealt. 

Teie hinnangul oleks võti siis vajaduspõhises rahastamises?

Just. Aga vajaduspõhisuse koha pealt ei tea me tegelikult ka kunagi ette. Toon näite. Von Krahli teater läks ju mõni aeg tagasi (ajutiselt) laiali. Selge see, et kultuuriväljalt ja etenduskunstide väljalt kadus ära institutsioon, kellele oli vaja raha maksta. Aga kui meil tuleb nüüd uuesti tegutsevale Von Krahlile lisaks veel ports väga andekaid noori, kes tahavad teha veel kolm "Von Krahli", siis järelikult on selle raha järele ilmselge vajadus. Kui see on hea ja inimesed tahavad seda vaadata, peaks seda ka toetama. Kui miski ühel päeval ära kaob ja raha jääb üle, tuleks aga see raha mujale suunata. Nii lihtne see ongi. Praegu aga hoitakse igas valdkonnas igast äravõetavast eurost kramplikult kinni, sest jumal teab, et kui seda raha uuesti vaja läheb, ei anna seda enam keegi. Ja see on tegelikult kogu ühiskonnas niimoodi.

Tahaks lõpetuseks kaks levima hakanud müüti ümber lükata, justkui oleks Eesti teatrisüsteem suurte teatrite (sihtasutuste) osas lihtsalt mingi nõukogudeaegne pärand, ja et praegu on Eestis teatreid üle 90. Esimesega on nii, et enne teist maailmasõda oli Eestis ümbes üheksa kutselist teatrit (kui kaks poolkutselist üheks kutseliseks kokku liita). Praegu on üheksa sihtasutust ja avalikõiguslikku pluss nii laia pintliga võttes 15 pidevalt tegutsevat erateatrit ja produktsiooni.

Kust siis selline eksimus numbrites? Eesti Teatri Agentuuri kodulehelt võime lugeda "92 etendusasutust ja lavastusprojekte väljatoonud ühendust" aastal 2024, kes esitavad teatristatistikat... Selline lihtne väike viga.

Aitäh intervjuu eest!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.