Tihti vaadatakse Exceli tabelit ning kulusid ja tulusid, mille kärpimiseks seda tehakse. Kuid kas see on muuseumide näitel arukas tee? Kõigepealt vaatame, mis on väike ja mis on suur muuseum.

19. mail korraldas Käru muuseum konverentsi "Milleks meile väike muuseum?", kus esines üle kümne eri muuseumi esindaja ning igaühel oli oma sõnum ja mure. Eesti Muuseumiühingu tegevjuht Anu Viltrop tõi oma ettekandes "Milline muuseum on väike?" välja küsimuse, mida muuseumitöötajad ise peavad oluliseks: töötajate arv või hoopis see, kui mitu rolli on ühel inimesel; kas tähtis on kogude maht või pigem nende väärtus; kas eelarve ja käive näitavad kohe muuseumi suurust ning kui suur osa eelarvest läheb tegelikult põhitegevusele; kas loevad pindala ja tegevusala; kas muuseumi unikaalsus tõstab teda esile või hoopis marginaliseerib? Ning kas omandivorm määrab automaatselt staatuse – kui oled riigimuuseum, oled kindlasti suur ja tegus, ning kui väike eramuuseum, siis paratamatult väike ja nähtamatu?

Paljud väikesed muuseumid toimetavad tõesti nähtamatult, kuid mitte otseses mõttes. Nad rajavad nähtamatut teed kultuurile, identiteedile ja iseolemisele – midagi sellist, mida on raske Exceli tabelisse panna ja seal mõõta.

Kujutame ette, et homme puhkeb sõda. Suurte muuseumide hoidlaid likvideerida või üheainsa tabamusega hävitada on palju lihtsam kui me arvame. ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsiooni UNESCO ametlikult kontrollitud andmetel on ainuüksi täiemahulise sõja algusest alates Ukrainas kahjustatud või hävitatud üle 563 kultuuriobjekti, sealhulgas vähemalt üle 43 muuseumi, 165 sakraalehitist, 285 ajaloolise ja/või kunstilise väärtusega hoonet, 33 mälestusmärki, 24 raamatukogu, kaheksa arheoloogilist ala ning viis arhiivi.

Kui raha napib juba rahuajal ja horisondil terendab sõjaoht, seisavad väikesed muuseumid silmitsi karmi tõdemusega: keegi teine nende eest vastutust ei võta. Samal ajal peitub just väikese muuseumi näilises nõrkuses strateegiline tugevus, mida suurtel tsentraliseeritud institutsioonidel ei ole.

Miks väike muuseum on kriisis elujõulisem kui hiiglane?

Väikesed kogud ja maakohad ei ole vastase esmased sihtmärgid. Üksainus tabamus suurlinna betoonist mammuthoidlale võib hävitada terve rahvuse mälu korraga. Kümnetesse või sadadesse küladesse, alevikesse ja taludesse hajutatud pärandit on aga füüsiliselt võimatu ühe hoobiga likvideerida. Väikesed muuseumid moodustavad orgaanilise ja hajutatud turvavõrgustiku.

Kui algab kriis, peavad riigiasutused ootama käskkirju, ministeeriumi kooskõlastusi, evakuatsioonilogistika hankeid ja allkirju. Eramuuseumi või kogukonnamuuseumi juht teeb otsuse viie minutiga: pakib kõige haruldasema objekti, dokumendi või eseme oma autosse, viib selle turvalisse talukeldrisse või peidab pööningule. Paindlikkus päästab esemed kiiremini kui riiklikud protokollid.

Suurmuuseumi külastaja on tihti anonüümne pilet ostnud turist. Väikemuuseumi taga seisavad kohalikud naabrid, vabatahtlikud, kaitseliitlased ja päästjad. Sadu toetajaid, kes kõik need aastaid aitasid kaasa luua. Kriisihetkel kaitseb ja aitab evakueerida see sama kogukond, kelle lugu see muuseum hoiab.

Sõja eesmärk ei ole kunagi pelgalt territooriumi vallutamine, vaid kohaliku identiteedi murdmine ja ajaloo kustutamine. Väike muuseum hoiab elus teadmist, kes me oleme, kust me tuleme ja miks see maa on hoidmist väärt. See annab kohalikele inimestele vaimse selgroo.

Kriisiajal muutub muuseumihoone – olgu see vana jaamahoone Kärus või kihelkonnamuuseum – kogunemiskohaks. Seal saab jagada usaldusväärset infot, keeta teed, laadida akusid, pakkuda psühholoogilist tuge või korraldada kohalikku vastastikust abi, kui side ja elekter kaovad.

Kõige ehedam ajalugu ei sünni pealinnas paberil, vaid rohujuuretasandil. Väikemuuseum märkab ja talletab esimesena: kuidas kohalik küla võtab vastu põgenikke, kuidas valmistutakse kaitseks, mida tunnevad emad ja lapsed. See on tulevane muuseumipärand, mida keegi teine sel hetkel ei kogu.

Raha puudus ei takista selget mõtlemist. Iga muuseumi juht peab kriisi eel teadma oma "A-nimekirja" – need viis kuni kümme kõige unikaalsemat museaali, mille kaotust ei saa korvata. Nende jaoks peavad olema valmis kastid, pakkematerjal ja kokkulepe kindla keldri või peidupaiga omanikuga, sõltumata sellest, kas riik selleks toetust eraldab või mitte.

Väikese muuseumi roll ei seisne mitte säravates vitriinides või küttekulude katmises, vaid juurte hoidmises. Kui institutsioonid murenevad ja side katkeb, jäävad alles inimesed, kes mäletavad – ja just seda mälupaika väike muuseum kehastabki.

Nagu rõhutas paevana Rein Einasto Käru konverentsil: mõõtmetelt väikesed, kuid paigavaimult suured kogukonnamuuseumid on Eesti tegelik süda ja hing, mis seovad inimesi kokku ning hoiavad elus kohalikku identiteeti ja püsiväärtusi. Paevana kokkuvõte oli selline: "Planeedil Maa kestlikuks ellujäämiseks vajame elukorralduses loodusseadustest ja rahvus-teadustest lähtumist. Üks looduse arengu põhiseadus on, ,et kõik liiga suur sureb välja, nagu dinosaurused 70 miljonit aastat tagasi. Hetkel oleme momo sapiensi väljasuremis-eelses gigantismi faasis. Usume, et looja loodud vaim suudab võimustuda ja me jõuame peatselt uude ökokesksesse mahekultuursesse maalähedasse paigavaimu ja kodutunde tasa-arengu omailmastuvasse maailma."